Eesti keeleteadlase Johannes Aaviku (1880–1973) keeleuuendus oli täiesti ainulaadne ettevõtmine: süsteemselt ja sihikindlalt otsis ta võimalusi, kuidas eesti keelt puhastada, korrastada, rikastada ja kaunistada. Rikas keel on “kallis varandus, mille saamiseks maksab vaeva näha ja millest vaimustet olla. Seepärast uuendagem keelt! Uuendagem kirjakeelt! Uuendagem pööraselt!” – nii kõlas tema meeldetuletus ja üleskutse kõigile eesti keele kõnelejatele.
Näitleja, teatripedagoog ja tõlkija Anu Lamp (snd 1958) kirjutas Johannes Aaviku keeleuuendusmõtteist inspireerituna kongeniaalse ja sütitava teksti, mis sai 2006. aastal aluseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXII lennu lavakavale “Keeleuuenduse lõpmattu kurv”.
Raamatu lõppu ongi lisatud valik teatritudengite stiiliharjutusena kirja pandud keeleuuenduslikku omaloomingut otsekui vastusena Aaviku 1961. aastal väljendatud mõttele: “Ja ma loodan, et tulevikus ehk leidub siiski, tõuseb mõni noor, kes hakkab mulle abiliseks ja minu tööd jätkama või vähemalt üritama ja soovitama, propagandat tegema, et rohkem läbi läheks. Seda ma loodan.”
Katkend
Anu Lamp
“Johannes Aavik. Keeleuuenduse lõpmattu kurv”
Võib imesid teha, kui tahame. Järelikult vaja tahta, tahta ja veel kord tahta. Peab olema kirg keelt uuendada! Mil määral keeleuuenduspyyded teostuvad, oleneb selle valimiku tahtest, kes rahvast esindab ja tooniandev on ta vaimlisis pyydeis. Kui uuendus teostub, siis saame keele, mille väärtus on kõrge. See on kallis varandus, mille saamiseks maksab vaeva näha ja millest vaimustet olla. Seepärast uuendagem keelt! Uuendagem kirjakeelt! Uuendagem pööraselt! Ärgem kartkem sel teel minna liig kaugele! Nii väga kui katsuksimegi, ei saa me muud kui ainult liig vähe keelt uuendada. Et liig palju läbi ei lähe, selle eest hoolitseb juba meie tõupärane tuimus, loidus ja peenema maitse äraolek meie inimeste enamiku juures. Liialduste eest seega oleme kaitstud.
Meie eesmärk olgu kõlavus, otstarbekohasus ja elegantne lyhidus!
[—]
Kunstliku keelearendamise põhimõtte järele ei pea mitte yksi võima leksikoni puudutada, vaid ka syntaksi ja morfoloogia kallale tungida.
Meie armas emakeel peidab endas fataalseid kakofoonia põhjusi, mis pesitsevad rõhuoludes, häälikute laadis, lyhikeste silpide järgnemistes ja mõnede häälikute liig sagedais kordumistes. Iga võrdlus itaalia keelega tundub naiivne, kui mitte iroonia. On sõnu, kus koguni seitse või kaheksa nobedat silpi yksteisele järgneb: ärapõgenemiselegi. See vahetpidamata ja yhetooniline nagu lyhikeste kuueteistkymnendikkude nootide järgnemine teeb sõnad ja fraasid kahvatumaks, värvituks, energiatumaks. Veel enam rikub keele kõlalist ilu samade häälikute liig lähene ja sagedane kordumine: kannatamata, vabandamata. Need lõpmata a-d on midagi lamedat, laia, talupoeglikku. Ka u on ylivõrsund.
Mis konsonantidesse puutub, siis on asi veel hullem. Sest sama vokaali kordumine ei ole nii vastik kui sama konsonandi. Viimased on just, mis meie keelt inestavad. Iseäranis kaks on neist syydi. Need on s ja t – eesti keele fataalsed häälikud. S on sagedane lugematute us-, dus-, lus-, is-, lise-, mise-lõppude tõttu. Ja justkui omist lõppudest ei saaks veel kyllalt, siis kubiseb praegune keel lõpututest võõrapärastest -ismustest: organismus, idealismus, materialismus; ka võõrapärane is- ja us-lõpp on meie keele siirdund: tyypus, rytmus, kriisis, baasis. S hiilgab ka paljuse osastavas: majasid, kylasid, korterisi, gymnaasiumisi; kõige silmatorkavamalt aga sisseytlevas, kus ta koguni pikk on: majasse, pesasse, veelgi hullem kui tyve enda lõpus ka s leidub: keerulisusesse, mitmekesisusesse!
Kuid siiski kõige tyytavam konsonantidest, kõige ninatargem, kõige edevam, see, kes end igale poole vahele topib, on t (d). See on kaugelt hullem kui s. Ta on igal pool: kirjutatakse, parandatakse, jumalateta, karistatute, ametiteta. Ja nii saadab see edev häälik korda, et eestikeelsed laused sagedasti muud ei ole kui -tade -tate -teta -tuste -tatele -tatud -tetud -titeta -tusteta -tatuta jne. Yks tutetatetamine! See muudab eesti keele kõla konarlikuks, lohisevaks, labaseks, jõlbeks, veidraks, kuni vastikuseni tyytavaks. Teeb meele päris nukraks! Siiski, kui otsida, leidub iga tõve vastu abinõusid. Peab oskama kakofooniaid ära hoida. Siitpääle vaja juhtnööriks teha: kui yhe aime jaoks kaks ehk enam vormisid on, siis tarvitusele võtta see, mis paremini ilukõla nõudeid täidab. Läheksime koguni nii kaugele, et mõnele ajalooliselt vähem õigele vormile iluduse pärast eesõiguse annaksime.
Paljuse vormides vaja sid-lõpuliste osastavate (majasid, tubasid, soosid, kasvandikkusid, ohvitserisid) asemel võtta tarvitusele keeleajalooliselt vanemad ja lyhemad hääliksääduslikud vormid (maju, tube, soid, kasvandikke, ohvitsere). Võrrelgu, kel vähegi on kõrva!
“Neid vanasid, konarlikkusid teesid mööda sõites vaatlesin saladuslikkusid maakohtasid, tumedaid metsasid, vaikseid järvesid, mille sile pind kandis kergeid yhemastilisi laevasid ja peegeldas paisuvaid purjesid, õrnasid udulisi pilvesid ning selgetel öödel säravaid tähtesid.” Ja: “Neid vanu, konarlikke teid mööda sõites vaatlesin saladuslikke maakohti, tumedaid metsi, vaikseid järvi, mille sile pind kandis kergeid yhemastilisi laevu ja peegeldas paisuvaid purji, õrnu udulisi pilvi ning selgeil öil säravaid tähti.” Tervega 12 -sid’i vähem! Milline võit eufooniale! Nii hoiaksime alles ka esialgsema, eht rahvapärase vormi. Sid-lõpulised partitiivivormid on keele unustamise ja puuduliku oskamise nähtus!
Edesi! Väga mitmest sõnast on ka s-itumad sisseytlevad võimalikud. Näiteks rabasse ehk rappa. Nii kasutagem pigem keeleajalooliselt vanemaid vorme: sohu, sylle, pessa, prakku, majja, kiriku, Tartu, Peterburi. Veelgi inetum kui tyve lõpus endas s leidub: kysimusesse. Kolm s-i! Kuid siingi oleks abi võimalik, kui otsustetaks us-sõnus -usesse asemel lyhemat -usse hakata ytlema, seega mitte: kysimusesse, vaid kysimusse, mitte keerulisusesse, vaid keerulisusse, mitte mitmekesisusesse, vaid mitmekesisusse. Lyhike sisseytlev, lyhike illatiiv! Öeldakse, niisugused vormid olevat kahjulikud olevaile keelereegleile, nad rikkuvat käändkondade jaotust, neist olevat häda grammatikale. Häda siis reegleile ja grammatikalle! Kui need vormid on head eesti keelele, siis lubatagu neid ja muudetagu reegleid ja grammatikat!