Mängufilmi “Meie Erika” režissöör German Golub ja peaosatäitja Karolin Jürise rääkisid “Pealtnägijale” nii võtetega kaasnenud ohtudest kui ka põhjalikust rolliks ettevalmistumisest. Jürise sõnul tegi ta nii palju tema jaoks ebatavalisi asju, et kandis lõpuks tegelaskuju pikalt endaga kaasas.
Filmi režissöör German Golub sündis ja kasvas Pärnus, õppis venekeelses koolis ja sai eestikeelega põhjalikumalt sinapeale alles ajateenistuses. 2016. aastal astus teleoperaatori paberitega Golub Balti Filmi ja Meediakooli filmikunsti erialale ning on töötanud kümmekond aastat Eesti Televisioonis valgustajana, tehes seejuures aeg-ajalt kaasa ka “Pealtnägija” võtetel.
Golubi diplomitöö, absurdist ja huumori nõretav film “Mu kallid laibad” räägib maapoisist Erikust, kes jääb kodutuks ja otsustab põdura ema eest hoolitsemiseks hakata surnuvedajaks. Kuigi teos pole otseselt autobiograafiline, sai Golub enda sõnul inspiratsiooni omaenda tudengiaegsest tööampsust laibatransportijana.
Piiratud eelarve, 40 näitleja ja vaid kümne päevaga valminud film sai diplomitöö komisjonilt hinde viis, aga mis veel üllatavam, pälvis auhindu mitmetel rahvusvahelistel filmifestivalidel ja pärjati Ameerika Ühendriikide Filmiakadeemia poolt tudengifilmide Oscariga, mis anti koroonaajale kohaselt üle veebi vahendusel.
Kuigi “Mu kallid laibad” ristiti kiiresti kultusfilmiks ja Golub võrreldi sisuliselt geeniusega, ei jäänud noor filmilavastaja kauaks edu nautima, vaid hakkas paralleelselt tööle suurfilmiga “Meie Erika”. Kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe elul põhinev mängufilm jutustab südamliku ja kaasahaarava loo, kuidas lastekodus üleskasvanud neiu rühib skeptikute, oponentide ja Nõukogude Liidu kidurate võimalustele kiuste spordimaailma absoluutsesse tippu.
Veebruari alguses esilinastuvasse filmis, mida toodeti ühtekokku viies riigis, teeb kaasa vägagi nimekas näitlejate plejaad, aga peaossa valis lavastaja, kellele see on esimene täispikk mängufilm, 29-aastase Karolin Jürise.
“Ega ta ei tõstagi häält ja ta ka ei nõua, ja see ongi see võlu. Ta toob sulle selle õige võtmekese ja ütleb väga õige märkuse, paneb sind niimoodi tööle, nagu tal vaja on. See ongi tema oskus tegelikult. Näha täpselt inimese puhul, või vähemalt püüd näha väga isiklikult, mis on see, mis just sinu puhul töötaks. Kuidas sind tööle saada. See on minu meelest tema tugevus,” iseloomustas Jürise “Meie Erika” rezissööri.
Golub töötas filmi tarvis läbi kõik Salumäest ilmunud elulooraamatud, intervjuud ja spordireportaažid. Jürise võttis eraldi vene keele tunde ning läbis põhjaliku stiilimuutuse, et rohkem filmi peategelase moodi välja näha.
“Tundsin päris pikalt, et tükike Erika tegelasest on minuga kaasas. Sest kõik need tegevused, mida ma tegin, olid sellised, mida Karolin ei teeks. Mis tähendab, et ma kogu aeg tajusin, et see oleks nagu Erika mälestus, mida ma loon,” lisas Jürise.
Jürise elas kaks aastat justkui tippsportlase elu. Jälgis tähelepanelikult toitumist ja kaloraasi, külastas regulaarselt jõusaali ning veetis tunde maanteel ratta seljas, tippaegadel suisa kaks korda päevas.
Filmimise käigus tuli ette ka jaburaid vahejuhtumeid. Näiteks kui kesest südatalve hakkas ootamatu vihmasaju tõttu uisuplatsi jää sulama ja stseeni filmimine lükkus aasta võrra edasi. Või kui mägikaadrite saamiseks lennutati filmimeeskond Gruusiasse ja võttepäev algas udu tõttu ilma mägedeta.
“Meil oli Leedus üks võttepäev, kus Erikal on oma viimase treeneri Leonoviga stseen. Ja siis sel ajal järsku me näeme, et akna taga ronivad maskides mehed,” meenutas Jürise. “Järsku tulevad automaadivalangud, tuleb tossu ja kõike muud. Vaatame aknast, et Leedu väed hakkasid õppuseid tegema,” lisas Golub.
Eraldi katsumus olid tempokad trekisõidu stseenid, mida filmiti nii Tallinna kui Helsingi velodroomil kui ka Leedus Panavežise sisetrekil. Mitte ainult polnud pikad võttemaratonid füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnavad, aga ideaalse kaadri saamiseks tuli kohati sõna otseses mõttes leiutada jalgratast, milles režissöör ka ise käed külge lõi.
“Seda, kui hirmus trekisõit on, võib seletada väga lihtsalt: sul ei ole pidureid, sul on jalad seotud pedaalide külge ja ei ole vaba käiku ka. Sõidad siis umbes 30 kuni 40 kilomeetrit tunnis, tippsportlased sõidavad üle 60 kilomeetri tunnis.”
Ka Jürise kinnitab, et trekisõit on hirmus. “See on huvitav, sest see on psühholoogiline. Viraažis olles tekib niisugune tunne, et seal püsimiseks peaksid lenksu pöörama. Viraaž oleks nagu kurv ja seal peab ju nagu pöörama. Tegelikult on nii, et kui sa veel pöörad, siis sa tuled viraažist alla.”
Kuigi Erika filmi esilinastuseni on jäänud vaid mõned päevad, siis paljude eriefektidega stseenide kallal käib montaažis siiani alles kibe töö. “Pealtnägija” intervjuupäeval töötab Golub aga Narvas juba oma järgmise täispikka mängufilmi kallal ning tunnistab, et puhkehetke ei tule veel niipea.