Esmaspäeval möödus 100 aastat päevast, kui laiemale avalikkusele näidati esimest korda telerit. Kuigi televisiooni populaarsus on juba aastaid languses, pole veel põhjust lasta ChatGPT-l sellele nekroloogi kirjutada, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Esmaspäeval möödus 100 aastat päevast, kui šoti leidur John Logie Baird näitas Londonis tagasihoidlikku laboriruumi kogunenud Kuningliku Akadeemia liikmetele ja ajakirjanikele maailma esimest televiisorit. Täpsemalt oli tegemist tervikliku televisiooni lahendusega, alates liikuva pildi ülesvõtmisest, edastamisest ja esitamisest tervikliku televisioonilahendusega, mis hõlmas liikuva pildi ülesvõtmist, edastamist ja esitamist.
Lahendus oli mehaaniline ning koosnes aukudega pöörlevatest ketastest, millega koostati vaadeldavast objektist heledate ja tumedate punktide read. Need edastati vastuvõtjasse, mis rekonstrueeris ridadest pildi.
Bairdi esialgne lahendus ei meenuta meile tuttavat hilisemat elektroonilist televisiooni. Oluline oli algne idee ja julge teostus. Fantaseeritud oli varemgi, aga paljude nutikate peade julgustamine tegudele vajas konkreetset tegu. John Baird arendas hiljem elektroonilist televisiooni, korraldas esimesena teleülekande Euroopast Ameerikasse ja tegi esimesena valmis toimiva värvitelevisooni tehnilise lahenduse.
Inimkonna meeltes oli kaugnägemine vana unistus. Mitmetes muistsetes kultuurides peeti näiteks kas vees või poleeritud pinnal peegelpilti võimaluseks näha kaugele, sealhulgas ka üle ajapiiri. Tavaelus teati, et kõrgelt näeb kaugemale. Sellest tulenevalt kujutati lugude kangelasi nii kõrgel, et nägid minevikku ja tulevikku.
Mõnes loos saab läbi pildi astuda teise maailma. Ja ega Lumivalgekest kiusanud kurja käskijanna peegel polnud pelgalt meelelahutuseks, vaid autoriteedi ja vist juba siis väärinformatsiooni vahendamise seade. Lapsepõlvest peaks olema meeles lood lummatud pindande ja kõnelevate piltidega. Isegi Platoni kirjeldatud metafoorne lugu koopas elavast inimkonnast sisaldab vihjet televisioonile, kui koopapimeduse asukatele projitseeritakse seinale kujutusi tegelikkuse varjudest. Seega võib öelda, et šotlane John Logie Baird tõi inimkonna unistuse tööstuse lävele. Edasi algas uus elu.
Televisioon raputas inimkonda rohkem, kui osati muistendites fantaseerida. Telepildi sotsiaalsed tagajärjed olid ulatuslikud ja mõju asümmeetriline, vähemus mõjutas masse. Esialgses naiivsuses peeti televisiooni piltidega raadioks, olemasoleva ja tuttava tehniliseks pikenduseks. Tegelikkuses korraldas televisioon ümber meie suhtumise aega, muutis pereelu dünaamikat, pani proovile tajumehhanismid ja asus vormima poliitikat.
Televisioon ei edastanud pelgalt sisu, vaid kujundas ümber suhtumise reaalsusesse. Nähtusele osutab Marshall McLuhani kuulus ütlus, et meedium ise on sõnum. Elutoa kastis tegutsevad kujutised nõudsid osalemist ning füüsilist ja emotsionaalset kohalolekut. Poliitilisi liidreid esmalt vaadati ja alles siis võib-olla kuulati. Nägemine ületas sisu ja poliitika muutus teatraalseks, tegelikkust asendas näilisus. See polnud pelk pildiga raadio.
Muutuste šokist ajendatuna kirjeldas ulmekirjanik Ray Bradbury jutustuses “Fahrenheit 451” peagi saabuvat keelatud raamatute ja kohustuslike ekraanidega düstoopiat. Tavalist elanikkonda need lood ei hirmutanud. Neil oli lõbus.
Meediateoreetik Neil Postman kajastas arengut analüütilisemalt raamatus “Amusing Ourselves to Death” (Lõbustame endid surnuks). Ta väitis, et televisioon muutis eluolu käsitluse meelelahutuseks. Uudised kujunesid kommentaariks ja haridusest sai vaatemäng. Televisiooni kõige usaldusväärsemaks tegelaseks kujunes ilmaennustaja. Teda vaatas ja armastas kogu pere, sest ta oli ainus, kes püüdis rääkida tõtt neile vahetult olulises küsimuses.
Praegu on televisiooni populaarsus languses. Langus ei puuduta kaugnägemise võimet, vaid formaati ja sisu korraldust. Viimase paari põlvkonna jaoks pole traditsiooniline televisioon oluline. Alternatiivseid ekraane on palju. Sisu on kompaktne, kiiresti vahelduv ja lõputult keritav.
Siiski pole veel põhjust lasta ChatGPT-l nekroloogi kirjutada. Kollektiivne tähelepanu, otsülekanded ja vahest ka jutuvestmine ei kao. Janu nende järele on ajatu. Televisioon puhastas ja vormis neid oma esteetikaga. Teatud olukordades, nii heades kui ka halbades, pöörduvad ühiskonnad endiselt ruumi suurima, st ühiselt jälgitava ekraani poole. Kriiside, valimiste, sõdade, spordivõistluste ja tseremooniate ajal tunnistame 100 aastase televisiooni mõjuvõimu.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.