Teenuste ja tegevuste kättesaadavuse miinimumtasemete määratlemine võib lahkneda inimeste tegelikest liikumisvajadustest. Selle riski maandamiseks kaasasime protsessi mullustel koosloomeseminaridel osalenuid, kellele tutvustasime ideed ja palusime tagasisidet. Kõige enam osalejate toetust leidsid neli baasühenduse kriteeriumi.
1. Ühendus lähima tõmbekeskusega, kus on olemas toidupood ja vähemalt mõni päev nädalas avatud apteek, mis jätab kohalviibimiseks üks-kaks tundi − vähemalt mõni kord nädalas.
2. Ühendus lähima maakonnakeskusega, mis jätab kohalviibimiseks kaks kuni kuus tundi − vähemalt mõni kord nädalas.
3. Ühendus lähima maakonnakeskusega saabumisega kella 7-9 vahel ja väljumisega kella 17-20 vahel, mis sobiks tavapärasel ajal tööl käimiseks − vähemalt tööpäeviti.
4. Võimalus saada hommikul Tallinna (või Lõuna-Eestis Tartusse) ja õhtul tagasi (kas otse või ühe ümberistumisega rongi- või kaugbussiliinile) − iga päev.
Ühelt poolt ei tohi baasühenduse ulatus piirduda ainult suuremate küladega, sest muidu ei jõua ühistransport nendeni, kel on seda tarvis. Teisalt ei tohi see minna liiga laialivalguvaks, sest piiratud ressursi tingimustes pole igal pool baasühenduse tagamine võimalik ega ka mõistlik.
Arutelude käigus jõuti kompromissini, et esialgu keskendutakse väikeküladele, kus on aasta läbi vähemalt 20-40 elanikku. Sealjuures võetakse eraldi tähelepanu alla kohad, kus on suur vanemaealiste osakaal, kuid puuduvad igapäevaeluks vajalikud teenused.
On selge, et selliste kriteeriumide määratlemine on väärtuspõhine otsus ja sisaldab valikuid. Kuid alternatiiv oleks jätkata olukorraga, kus paberil on ühendus olemas, ent tegelikkuses on inimene oma kodukohta kinni jäänud.
Ühistranspordireform ei ole seega arutelu busside ja rongide üle, vaid küsimus, kas tulevikus saab päriselt maal elada − ka siis, kui autot käepärast pole.