Sügisel 2024 hakkasin lõplikult aru saama, et Ukraina ei võida seda sõda, kirjutab Soome ajakirjanik Anna-Lena Lauren väljaandes Suomen Kuvalehti.
Ta oli Ukraina idaosas Sumõ oblastis. Piiri teisel pool oli Venemaa Kurski oblast, millest Ukraina oli osa ära vallutanud.
Poe juures kohtas ta Ukraina sõdureid, kes olid teel Vene poolele. Meelde jäid nende kurnatud ilmed. Ei jäänud muljet, et Ukraina rünnak Kurski oblastisse oleks sõduritele meeldinud. Nad teadsid, mis on tulemas.
Järgneva, 2025. aasta märtsiks olid ukrainlased Kurski oblastist välja löödud. Lootus Vene rinde kokku kukkumisest oli luhtunud. Operatsioon õnnestus selles mõttes, et Ukraina sai palju rahvusvahelist tähelepanu, mis on oluline infosõjas. Ukrainal oli õnnestunud mõneks hetkeks luua mulje, et nad on võimelised milleks iganes.
See on endiselt tõsi: teatud asjades on ukrainlased võimelised milleks iganes. Aga see on siiski erinev asi, kui pika ja kurnava sõja võitmine vaenlase vastu, kui vaenlase ressursid on suuremad ja see ei hooli sõdurite eludest.
Sellises olukorras on vaja pikaajalist plaani. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski plaan oli, et Lääs annab piisavalt relvastust, et tal poleks vaja teha otsust üldmobilisatsiooni kohta.
Samas on Ukrainas töötava ajakirjanikuna imekspandav, kuidas riigis, kus on nii paljud valmis ohverdama kõik, on jätkuvalt nii palju poliitilist otsustamatust.
Kui Venemaa 2022. aastal ründas, viitas kõik sellele, et Kiievi võim kukub. Ent Zelenski ei põgenenud riigist. Tema julgus on vaieldamatu.
Nüüd pärast nelja sõja-aastat on Zelenski jätkuvalt suutnud ära hoida üldmobilisatsiooni. Selle asemel laseb ta kurnatud sõduritel rindel jätkata ja lubas alla 23-aastastel meestel riigist lahkuda.
Viimane otsus oli vähemalt PR-i mõttes halb viga. See andis märku, et Ukraina pole valmis võitlema viimase meheni.
Zelenski tegi selle otsuse mitte noorte meeste päästmiseks, vaid poliitilistel põhjustel. Ta teab, et mobilisatsioon on üha ebapopulaarsem.
Kui eelmisel suvel olid Kiievi Maidanil massimeeleavaldused Zelenski otsuste vastu piirata korruptsioonivastaste asutuste tegevust, olid enamus meeleavaldajatest noored mehed.
Novembris puhkes korruptsiooniskandaal. Seesama korruptsioonivastane asutus, mille tegevust tahtis Zelenski suvel piirata paljastas, et Zelenski lähikond oli varastanud riigi tagant miljoneid eurosid.
Riigifirma Energoatom juhid on sõja kestel nõudnud igalt tehingult 10-15 protsenti endale. Operatsiooni juht oli Zelenski isiklik tuttav Timur Minditš, kes põgenes Ukrainast vaid paar tundi enne seda, kui ta oleks kinni võetud. Teda seega hoiatati kõige kõrgemal tasemel.
Korruptsioon pole loomulikult mingi uudis, eriti ukrainlaste endi jaoks. See on olnud teada kogu aeg. Kuid see, et presidendi enda tuttav varastab elutähtsalt energiafirmalt raha sõja ajal, on väljakannatamatu.
Paar aastat tagasi ütles Kiievis üks Euroopa Liidu ametnik, et jutt korruptsioonist on liialdus. Tõde on aga see, et Euroopa Liit on selle probleemi ees oma silmad sulgenud, kuigi Ukraina kodanikuühiskond ja meedia on selle eest hoiatanud ja sellest pidevalt kirjutanud.
Ukraina sai Euroopa Liidu ametliku liikmekandidaadi staatuse 2022. aastal. Otsus oli poliitiline, sest Ukraina ei täida kriteeriume. Ukraina poliitikud on sellest aru saanud nii, et riik võetakse Euroopa Liitu vastu igal juhul.
Euroopa Liit aga pettis sellega ukrainlasi. Ukrainlased on nimelt kogu aeg soovinud, et Euroopa Liit ei teeks järeleandmisi Ukraina juhtkonnale.
Ukraina ei suuda seda sõda enam võita. See aga ei tähenda, et riik ei võiks ellu jääda. Kuigi Ukraina on sõjas palju kannatanud, on tulevik siiski helge, sest Euroopa Liit osaleb riigi ülesehitamisel.
Enne seda on aga vaja saada Ukraina kaitse ja Lääne julgeolekugarantiid sellisele tasemele, et Venemaal ei tasu uuesti Ukrainat rünnata.
Loe lisaks
Discover more from eestinen
Subscribe to get the latest posts sent to your email.