Täna 323 aasta tagasi, 30. jaanuaril 1703. aastal toimus Jaapanis sündmus, mida on hakatud nimetama Ako kättemaksuks. Nelikümmend seitse samuraid ehk roninit tapsid kohtuametniku, kes oli otseselt süüdi nende isanda enesetapus.

Allan Espenberg

Roniniteks on Jaapani ajaloos nimetatud peremeheta samuraisid. Sõna „ronin“ kujutatakse kahe hieroglüüfiga, mis tähendavad „inimene“ ja „ekslevad lained“.

Tuntuim sündmus roninite osavõtul toimus 18. sajandi alguses ja selle peategelane oli Oishi Yoshio, roninite tulevane pealik. Ta teenis kohalikku ülikut Asano Naganorit. 1701. aastal andis šogun (Jaapani armee ülemjuhataja ja sisuliselt riigi tähtsaim isik) Asanole ja teisele ülikule Kamei’le ülesande korraldada tähtsatele valitsejatele vastuvõtutseremoonia. Kuna nad ei tundnud tseremoonia saladusi eriti hästi, määras šogun neid juhendama ametniku nimega Kira Yoshinaka. Just sellest mehest saigi alguse kogu traagiliste sündmuste jada.

Kira oli klassikaline bürokraat, kes ei teinud midagi ilma altkäemaksuta. Kamei vasallid said kiiresti aru, mida teha tuleb, ja tegid Kirale „kingituse“, kuid Asano alamad isegi ei mõelnud sellise variandi peale. Kira oli Asano peale maruvihane ning hakkas teda laimama ja solvama, sealhulgas ka pidulikul tseremoonial šoguni usaldusaluste juuresolekul. Asano pidas kaks päeva vastu, kuid kolmandal päeval sai tal solvangutest kõrini, tõmbas välja oma mõõga (katana) ja lõi sellega Kirale otsa ette.

Muidugi ei tahtnud Asano ametnikku tappa. Kui ta oleks seda tahtnud, siis oleks ta seda ka teinud, sest ta oli väga osav samurai. Kuna ta aga segas tseremooniat, püüdes maha pesta talle osaks saanud solvanguid ja seda šoguni enda juuresolekul, oli otsus selge: surm ja maade konfiskeerimine. Šogun lubas Asanol aga oma au säilitamiseks sooritada enesetapu (seppuku).

Samuraidest said roninid

Pärast Asano surma esitasid Oishi ja teised samuraid šogunile palve jätta loss Asano nooremale vennale, kuna Asanol polnud poegi. Oishi ähvardas lossi oma elu hinnaga kaitsta, kui sõjavägi peaks tulema seda vallutama. Petitsiooni läbivaatamise ajal põgenes enamik Asano samuraidest, mõistes, et olukord on minemas tõsiseks. Paari päeva pärast oli neid järel vaid 62. Seejärel pakkus Oishi välja uue plaani: mõrvata Kira.

Samuraikoodeks nõudis kättemaksu isanda surma eest. Selleks aga pidid nad esitama šogunile palve kättemaksu teostamiseks, vastasel juhul oleks seda peetud mõrvaks. Kuna samuraid tahtsid tappa kõrget ametnikku, teadis Oishi suurepäraselt, et šogun ei annaks sellist luba kunagi, aga Kira tugevdaks oma turvameeskonda, mis teeks tema tapmise võimatuks.

Lisaks jälgiti Asano samuraisid tähelepanelikult, kuna neid peeti ebalojaalseteks. Neil hoidsid silma peal nii šogun kui ka Kira ise, sest ta mõistis, et samuraid otsivad kättemaksu. Otsustati tegutseda kindla peale. Samuraid andsid lossi ametlikult üle ja hajusid igas suunas. Nad asusid elama erinevatesse linnadesse, leidsid tööd ja etendasid ennastsalgavalt tavakodanike rolli. Nende juht Oishi Yoshio teeskles terve aasta joodikut ja alustas purjuspäi isegi kaklusi, et lõpetataks tema jälitamine, otsustades, et ta on kahjutu. Ta teeskles alkohoolikut nii veenvalt, et isegi tema endised kaaslased uskusid teda.

Samal ajal toimus juurdlus Kira üle ning saadi teada, et ta on arvatavasti pettur, altkäemaksuvõtja ja varas. Kuna otseseid tõendeid polnud ja tema hukkamine oli võimatu, vallandati Kira teenistusest ja pagendati oma valdusse Edos (tänapäeva Tokyo), kuid mitte enam palee territooriumile. Uuriti ka lahkunud Asano juhtumit ja seda ei lahendatud. Tema samuraidest said ametlikult roninid.

Pea raiuti maha

Lõpuks oli saabunud tegutsemisaeg. Vabanenud jälitustegevusest ning varunud relvi ja soomusrüüsid, kogus Oishi roninid kokku. Seitse jäid tulemata, kuid ülejäänud 55 roninit saabusid Edosse väikestes gruppides. Kira majaplaani saamiseks abiellus üks ronin isegi mõisa arhitekti tütrega. Ettevalmistuste edenedes põgenes veel kaheksa roninit ja järele jäi 47. Just need 47 kirjutasid alla veritasuvandele.

Saadi teada, et Kira korraldab 30. jaanuaril 1703 teetseremoonia, mis tähendas, et ta on sel ajal kodus. Roninid maskeerisid end tuletõrjujateks ja jõudsid viperusteta Kira mõisa. Mõned sõdalased ronisid üle müüri, lõid valvurid teadvusetuks ja avasid seejärel peaväravad. Üheksa vanemat roninit jäid väravaid valvama, et Kira põgenemist takistada, ja riputasid üles isegi sildi kirjaga „Siin pannakse toime kättemaksu, seega minge sinna, kuhu te läksite!“ See muide ka toimis, kuna Kirat ei sallinud keegi.

Valvurid löödi maha, kuid Kira ise oli kadunud. Kuna ta oli kindlasti kodus, siis hakati teda otsima. Magamistuba oli tühi, kuid voodi oli veel soe, mis tähendas, et ta on kuskil lähedal. Roninid kiirustasid, sest abi Kirale pidi peagi saabuma. Üks ronin otsis magamistoa uuesti läbi ja rebis seinalt tapeedipaani. Ja ohooo, selle taga oli peidus uks, mis viis salaaeda. Aias seisis mitu kasti. Üks ronin tonksas suvalist kasti ja kuulis karjet. Kira oli leitud. Ta hüppas kastist välja koos pistodaga, veritseva reie ja Asano mõõgaarmiga otsaesisel.

Samuraid pakkusid Kirale võimalust sooritada rituaalne enesetapp, kuid ta keeldus. Seejärel raius Oishi tal pea maha. Kõik roninid jäid ellu, aga mõisa kaitsjad kaotasid 16 meest tapetutena ja 20 haavatutena. Seejärel viisid roninid tapetud vaenlase pea oma peremehe hauale, täites oma tõotuse. Oishi saatis ühe ronini head sõnumit viima oma kodupaika Akosse. Aga 46 roninit alistusid võimudele.

Šogun kratsis pikka aega kukalt, mõeldes, kuidas ronineid karistada. Ühelt poolt olid nad õigesti käitunud, korraldades veritasu, järgides rangelt samuraikoodeksit. Teisest küljest ei olnud nad võimudele teatanud, mis tähendas, et nad olid rikkunud seadust. Kohalikud inimesed kiitsid roninite teo heaks ja nad vihkasid ka ametnikke. Seega oli roninite hukkamine ohtlik. Kuid igas keerulises olukorras on olemas väljapääs: seppuku.

Seega paluti 46 roninil endile ise ots peale teha. Asano hea nimi taastati ja loss tagastati Asano nooremale vennale. Kõik samuraid maeti samasse kloostrisse, kus puhkas ka nende isand. Šogun andis armu roninile, kes oli käskjalana saadetud Asano lese juurde: Terasaka Kichiemon elas 78aastaseks ja maeti seejärel oma kaaslaste kõrvale.