Miks riik veel riigieelarve strateegias ei arvesta, et juba mõne aasta pärast peame tõenäoliselt ostma mõnekümne, võib-olla isegi mõnesaja miljoni euro eest heiteühikuid, sest me ei täida kindlaid kliimaeesmärke, mis me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud?
Iga riik peab tõepoolest väga täpset arvestust selle üle, kui palju me kasvuhoonegaase igal aastal heidame. Nagu statistika puhul ikka, saame lõplikud numbrid teatud viitega tagantjärele. Praegu hindame me, et 2027. aastal võiks meil selles osas päris selge pilt ees olla, kui palju siis 2025. aastal erinevates sektorites kasvuhoonegaase heitsime.
Kui ma nüüd vaatan neid Euroopa tasandi diskussioone, mis puudutavad metsanduse ja maakasutuse sektorit, siis enamik riike toob välja mure, et praegune metoodika ei oska kõiki looduses ja metsas toimuvaid elemente arvesse võtta. Juba aasta algusest saadik toimuvad väga aktiivsed arutelud eri liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel, et leida neid lahendusi.
Kui tuua mõni näide, siis see puudutab kõige enam lõunapoolsemaid riike ja kliimamuutusi. Viimastel aastatel on näiteks tunduvalt sagenenud erinevad looduslikud häiringud metsas, mis tulenevad suurematest kuumalainetest, üleujutustest või uutest kahjuritest. Küsimus on, kuidas me neid muutusi ka arvutuslikult arvesse võtame. Need muutused on kiiremad, kui on tegelikult prognoositud.
Ma saan teie jutust aru, et mitmedki liikmesriigid soovivad Euroopa Komisjoniga läbi rääkida seda, kas reeglid peaksid ikka olema sellised, nagu nad on. Aga ma hüppan korra teie vastusest ette: praegu ju mingit uut kokkulepet ei ole, et neid reegleid üle vaadata. Aasta tagasi ütles kliimaminister Yoko Alender, et kulu riigile seetõttu, et me metsanduses ja ka transpordisektoris neid kliimaeesmärke ei täida, on kolme aasta pärast kuskil 24 kuni 48 miljonit eurot. Miks ikkagi seda kulu riigile praegu juba riigieelarve strateegias ei ole?
See oli täiesti teadlik otsus, et me seda potentsiaalset kulu praegu ei planeerinud, just seetõttu, et need läbirääkimised Euroopa Komisjoniga on väga aktiivselt käimas.
Kui me vaatame lisaks kliimamuutuste mõjule, mida praegu arvutuslikult reeglite järgi arvesse võtta ei saa, siis meil on ka täiendavad mõjud, mis puudutavad näiteks Ukrainas alanud sõda. Kõik need mõjud on tegelikult toonud kaasa ka väga konkreetseid majanduslikke tagajärgi ning ka neid ei osata adekvaatselt arvesse võtta.
Nii et see oli täiesti teadlik otsus. Enne, kui meil ei ole selge, mismoodi me neid erinevaid elemente arvesse võtame, ei oska me ka prognoosida, kui suur see lõplik puudujääk võiks olla. Ma usun, et me oleme targemad järgmise aasta jooksul, kuna näen, et need diskussioonid lähevad ekspertide tasandil aina detailsemaks ja sisukamaks. Ma arvan, et järgmise aasta jooksul on see pilt selgem.
Aga kui neid reegleid ümber ei tehta ja kui läbirääkimised Euroopa Komisjoniga kuhugi ei vii, siis milline on praeguse teadmise juures kulu riigile 2028. aastal? Johtuvalt siis sellest, et me ei täida metsanduse ja maakasutuse sektoris kliimaeesmärke ja pannes siia juurde ka transpordisektori, mis küll natukene leevendab seda metsanduse puudujääki. Kui palju see eeldatav kulu kokkuvõttes on?
Kui mitte ükski reegel ei muutu, ega see eeldatav kuluprognoos kindlasti ei muutu.
24 kuni 48 miljonit eurot?
See on väga õunte pealt öeldud. Ma ei julgeks öelda, et see on üks või teine number, sest ma olen väga kindel, et arvutuslikult reeglites püütakse leida lahendusi, et võimalikult adekvaatselt peegeldada seda, mis tegelikult looduses toimub.
Kui see direktiiv kunagi vastu võeti, ei osatud neid muutusi ette näha. Kuna see on esimene periood, on see ka väga suur õppetund, kas see direktiiv tegelikult töötab sellisel viisil, nagu ta peaks.
Ka komisjon on praegu väga selgelt öelnud, et nad saavad aru, et nendes reeglites ei saagi praegu kõiki neid elemente arvesse võtta, mis tegelikult looduses toimub. Nii et ma arvan, et kui nendes reeglites on lõplikult kokku lepitud ja vaadatud, kuidas see arvutuslikult kokku tuleb, siis on nendel numbritel, kui palju meil see puudujääk võiks olla, rohkem tõepõhi all.
Rääkisin aasta aega tagasi ka Soome keskkonnaministeeriumiga, kellel on ju täpselt samamoodi suur puudujääk tekkimas. Nemad hindavad, et see puudujääk ühe ühiku kohta läheb neile palju kallimaks, kui meie hindame. Kui meie hindaksime seda ühikukulu sama kõrgelt kui soomlased, siis oleks ka kulu meie riigieelarvele mitte 24 kuni 48 miljonit eurot, nagu kliimaministeerium hindab, vaid see oleks, ma arvutasin, 70 kuni 170 miljonit eurot. Kas seetõttu ei oleks mõistlikum juba selle halva variandiga mingil määral ka riigieelarve strateegias arvestada?
See, kui suur see ühiku hind võib olla – kui me küsime näiteks sloveenlaste või austerlaste või rootslaste käest, siis kõigil on see prognoos väga erinev. See näitabki, kui eelduslikult need summad tegelikult on eri riikidel arvestatud.
Aga ma ütleks, et fookus peaks tegelikult olema sellel, et me tahame, et igas valdkonnas osataks teha neid investeeringuid ja otsuseid, mis on meid ümbritsevale keskkonnale kõige paremad. See on ka ju tegelikult Euroopa Liidu regulatsioonide eesmärk. Kellelgi ei ole eesmärk riike trahvida, vaid eesmärk on, et meil looduskeskkond säiliks ja majandus saaks ka eelise. Ma näen ka komisjoni poolt pigem soovi leida lahendusi, selleks et päriselt neid muutusi nendes valdkondades esile kutsuda.
Aga ega komisjon ei saa ju reegleid muuta, seda saavad teha ainult riigid kollektiivselt. Ja kui kasvuhoonegaaside ühikukulu on väga kõrge, siis jah, meile oleks see suur puudujääk, aga on ka palju neid riike, kes näevad, et niiviisi saaks just väga palju raha riigieelarvesse juurde.
Need, kes on kliimaeesmärki täitnud ennaktempos või tublimalt – nendele ei ole see ju mitte kulu, vaid hoopis tulu. Milline on nende riikide motivatsioon siin Eesti, Soome ja Rootsi pärast mingeid reegleid ümber teha, kui praeguste reeglite kohaselt saaksid nemad kliimaeesmärkide täitmise eest väga palju raha juurde?
Neid riike, kes näevad, et see võiks olla neile hea tuluallikas, on, kui neid üldse on, siis vaid mõned üksikud liikmesriigid.
No Saksamaal on näiteks tekkimas metsanduse ja maakasutuse sektoris ülejääk, Saksamaa on suurriik.
Valdav osa liikmesriike maadleb praegu ikkagi nende muredega, et neid muutusi, mis tegelikult maakasutuses toimuvad, ei osata arvesse võtta. Aga see motivatsioon, mis seal taga on, on see, et kogu kliimapoliitika on Euroopas muutunud tunduvalt küpsemaks.
Toon lihtsalt paralleeli. Euroopa Liidus lepitakse kliimaeesmärgid kokku kümneaastaste etappide kaupa ja ma mäletan väga hästi, kui me 2030. aasta eesmärki kokku leppisime, siis keegi ei küsinud, kuidas me seda lõppeesmärki täidame või millised on reaalsed lahendused ja probleemid selle eesmärgi täitmisel.
Nüüd, kui 2040. aasta eesmärki kokku lepitakse, küsitakse väga spetsiifiliselt ja soovitakse kokku leppida kindlates eeltingimustes, mis peavad olema täidetud selleks, et me saaksime neid eesmärke täita.
Täpselt samamoodi on ka sektorispetsiifiliste eesmärkidega metsanduses ja maakasutuses. Ka seal tuleb Euroopa Komisjon laua taha ja ütleb väga selgelt, et see valdkond on tulevikus kliimaprobleemide lahendamisel võtmevaldkond – ta ei ole probleemide allikas, vaid lahendusvariantide pakkuja.
Küsimus on, kuidas me disainime selle süsteemi siis sellisel viisil, et see oleks pigem porgand kui piits. See ongi ülikeeruline. Tõenäosus, et kunagi kokku lepitud direktiiv lahti võetakse, on võib-olla väiksem, aga seal direktiivi raamides arvutusmetoodika ja reeglite osas, kuidas midagi arvesse võetakse, ma arvan, on üsna suur läbirääkimisruum.
Aga teoreetiliselt on võimalik, et järgmisel aastal selgub, et need läbirääkimised Euroopa Komisjoniga ei ole kuhugi viinud ja puudujääk – võib-olla Soome keskkonnaministeeriumil on õigus – läheb meile kordades kallimaks maksma, kui me praegu seda hindame. Selline teoreetiline võimalus on praegu olemas?
Kuniks kokkulepet ei ole, senist kokkulepet ei ole. Selles mõttes on tõsi, et läbirääkimised veel käivad. Aga vaadates valmisolekut, õhkkonda ja suhtumist ümber laua, siis mul on küll väga suur kindlustunne selles osas, et me ikkagi liigume samm-sammult selle poole, et neid erinevaid mõjusid adekvaatselt arvesse võtta.