Maailmakuulus primatoloog ja looduskaitsja Jane Goodall suri kolmapäeval 91-aastasena, teatas Jane Goodalli instituut. Eesti loomaökoloogi Raivo Männi sõnul oli Goodall loomakaitses number üks persoon. Samuti näitas ta teadlasena, kuidas šimpansidel on inimesega mitmeid ühisjooni.

Instituudi teatel suri Goodall loomulikku surma. Ta viibis surma hetkel Californias, olles parasjagu USA-s kõnetuuril. Asutuse järelhüüdes seisab, et Goodall tegi etoloogina teaduses revolutsioonilisi avastusi. Samuti oli ta looduskaitse ja looduse väsimatu eestkõneleja, vahendab The Guardian.

Loomaökoloog ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor Raivo Männi sõnul on Goodall oluline peamiselt kahel põhjusel. “Tegemist oli märkimisväärse persooniga, kes on väga palju andnud nii zooloogiale kui ka inimese päritolu ja evolutsiooni tundmisele. Samuti ei ole looma- ja looduskaitsesse võib-olla keegi teine nii palju andnud kui Jane Goodall,” märkis ta.

Eelmisel nädalal esines Goodall veel New Yorgis ja andis intervjuu Wall Street Journalile. Ta pidi pidama ettekande ka 3. oktoobril Los Angeleses ja järgneval nädalal Washingtonis.

Goodallile on läkitanud järelhüüdeid liigikaitse ja loomaõiguste organisatsioonid üle kogu maailma. Näiteks tunnustas ÜRO teda väsimatu töö eest planeet Maa ja selle asukate heaks ning märkis, et Goodallist jäi nii inimkonna kui ka looduse seisukohast maha erakordne pärand. 

Goodall näitas ahvide inimlikkust

Jane Goodall sündis 1934. aastal Londonis. Tema armastus loomade vastu sai alguse juba nooruspõlves. Ta külastas 1950. aastate lõpus üht Keenias elavat sõpra ja asus seal 23-aastaselt tööle arheoloog ja paleoantropoloog Louis Leaky heaks, kes suunas Goodalli Londonisse primaatide käitumise alal end täiendama. 

Raivo Männi sõnul uuris Leaky ise Keenias inimese Aafrika päritolu. Goodalli palkas teadlane, et too uuriks sealseid inimahve, šimpanse, ja leiaks neil inimlikke omadusi. “Eesmärk oli näidata, et üleminek loomadelt inimesele ei ole väga järsk ja seal on ka vahepealseid astmeid. Goodall avastas ja näitas neid. See on vaieldamatult suur teaduslik panus,” märgib Mänd.

Alates 1960. aastast hakkas Goodall uurima Tansaanias Gombe Streami rahvuspargis metsikuid šimpanseid. Tema teadlaskarjäär kestis üle 60 aasta ja teda peeti maailmas üheks paremaks šimpansitundjaks. “Ta oli 1960. ja 1970. aastatel esimene inimene, kes heitis kinda tol ajal valdavale arusaamale, et inimene on midagi väga unikaalset ja loomariigist selgelt eristuvat,” osutab Mänd.

Oma uuringutega tõestaski Goodall ära olulised sarnasused primaatide ja inimeste käitumises. Tema tähelepanekud šimpanside käitumise kohta seadsid kahtluse alla senise arusaama, et ainult inimesed suudavad tööriistu kasutada. “Ta näitas, et sotsiaalsed omadused ja isiksused, mida seni seostati inimestega, eksisteerivad ka šimpansidel,” lisab Mänd. Samuti kummutas Goodall arvamuse, nagu oleksid šimpansid taimetoitlased.

Number üks persoon loomakaitses

Hiljem hakati Jane Goodalli töid Raivo Männi sõnul palju kritiseerima, sest ta tegi oma uurimistööd rahvuspargis. Seal olid šimpansidel eraldi toitmiskohad ja nende elu polnud võrreldav vabas looduses elavate liigikaaslaste eluoluga. Samuti on Goodalli kritiseeritud, et ta omistas šimpansidele enam inimlikke jooni, kui neil neid tegelikult on. “Selles kriitikas on muidugi väga suur tõetera, sest on üsna selge, et Goodalli emotsionaalsus ja tahtmine näidata loomadel inimlikke omadusi kippus varjutama teaduslikku objektiivsust ja erapooletust,” tõdeb loomaökoloog.

Teisalt oli tema sõnul Goodalli tema sõnul väga raske kritiseerida, sest viimase teadlaskarjäärist sai väga kiiresti looma- ja looduskaitsja oma. “Ta oli väga karismaatiline naisterahvas, asutas mitmesuguseid looduskaitsega seotud institutsioone ning kogus toetusraha metsikute primaatide kaitseks ja üldse loomakaitseks,” kirjeldab Mänd. Muu hulgas asutas Goodall aastal 1977 endanimelise instituudi, mis tegeleb liigikaitsega ning toetab loomade ja keskkonna hüvanguks mõeldud noorsooprojekte. Praegu on fondil allharud 25 riigis üle maailma. 

Männi sõnul liitus Goodall primatoloogide seltskonnaga siis, kui see oli veel suuresti meeste valdkond ja temasse kui naisteadlasesse suhtuti umbusuga. “Ta ise on kirjeldanud, kuidas ta pidi võitlema meeste üleoleku ja selle näitamisega. Suuresti on tema teene, et praegu on naisprimatolooge umbes sama palju kui meesprimatolooge,” toob loomaökoloog välja.

ÜRO tunnustas Goodalli 2002. aastal rahusaadiku tiitliga. Goodall võttis keskkonnaküsimustes häälekalt sõna ning vedas kampaaniat, et loomi ei kasutataks meditsiiniuuringutes ja loomaaedades. Aastal 2004 löödi Goodall leediks. Tänavu pälvis ta aga lahkuvalt USA presidendilt Joe Bidenilt Ameerika kõrgeima tsiviilisikule antava autasu – vabaduse medali. Tema pärandit jääb meenutama ka temast 2022. aastal inspireerivate naiste eriseerias valiminud Barbie-nukk. “Kahtlemata on ta looma- ja looduskaitses number üks persoon,” ütleb Mänd.

Veel 80. eluaastateski ei paistnud Goodalli hoog raugevat ja ta tutvustas oma tegemisi endiselt mitmes vormis. Koroonapandeemia ajal hakkas ta tegema taskuhäälingut Hopecast, kus intervjueeris teisi keskkonnahoidjaid ja aktiviste.

Ühes 2023. aastal The Guardianile antud intervjuus kõneles ta, kuidas selmet püüda maailma muresid ära lahendada, on olulisem maailmas natukenegi midagi muuta. Toona ütles ta: “Meil on planeedi kursi muutmiseks küll võimalus, aga see ajaaken sulgub kiiresti. Kui valitsused oma sõna peavad, on meil veel võimalus.”