Eesti vegan selts andis mulle selle aasta alguses aasta liitlase tiitli loo eest veganhirmust. Kui too lugu ilmus, siis ma muidugi panin selle oma sotsiaalmeedia lehele, et las rahvas loeb ja naudib, ning muidugi tekkisid sinna ka kommentaarid.
Näiteks lugupeetud “traditsioonilisi väärtusi” propageeriv poliitik kirjutas midagi sellist, et negatiivne reaktsioon veganitele on tingitud sellest, et veganid on maru agressiivsed. Mina jälle mõtlesin, et huvitav, kus tavainimene kohtab karjakaupa ringiliikuvaid agressiivseid veganeid. Aga olles liikunud selles seltskonnas mõnda aega liikunud ja kaudselt või otseselt tundes subkultuurimaastikku veel kauem, siis veganiks nimetavad ennast teinekord väga kummalised või veidrad tegelased. Iseasi, kas terve mõistuse ja traditsiooniliste väärtuste pooldajad nendega kokku puutuvad. Pigem mitte.
Minu teadvusesse jõudis veganlus 1989. aastal, kui sõitsin oma esimesele välisreisile Poola, kus ma tutvusin hulga tegelastega, kes nimetasid ennast straight edge. Straight edge tekkis 1980. aastate alguses USA punkliikumise serval ja on oma olemuselt nii ameerikalik kui üldse olla saab. Nimelt on straight edge igasuguste meelemürkide (alkohol, narkootikumid, tubakas) ja üliseksuaalsuse vastu. Liikumise algatasid USA kolledžinoored, kellele hakkasid vastu peopanemine, promiskuiteet ja igasuguste ainete tarbimine tolleaegsetes kolledžites.
Kõige selle enesele keelamise juurde kuulus ka veganlus, mis selles subkultuuris tähendas ennekõike kapitalismi- ja tarbimisvastasust ja alles hiljem loomaõiguslust.
Inspireerituna sellest olin ka ise 1990. aastate alguses straight edge. Või õigemini püüdsin olla, sest kogu Euroopa straight edge oli sellel internetieelsel ajal mõnevõrra nihkes ja sõltus nendest üksikutest infokildudest, mis punkajakirjade ja -plaatide näol üle ookeani sattusid.
Miks ma alustasin straight edge’ist? Asi on selles, et millalgi kümmekonda aastat hiljem kerkis sealsamas USA-s esile liikumine hammerskins. Hammerskins on üks brutaalseimaid, vägivaldsemaid ja ka paremini organiseeritud neonatsiliikumisi inimkonna ajaloos. Mis oli nende puhul iseäralik, oli see, et nad võtsid üle straight edge ideoloogia.
Hammerskins on seltskond, kelle eesmärk on ennast ette valmistada rassisõjaks, selleks viimaseks Ragnarökiks, kus selgub valge rassi saatus. Sellepärast loobutakse kõikidest meelemürkidest ja loomsetest toodetest, vähemalt toidus. 1990. aastatel levis liikumine ka Euroopas, kus nad viimasel aastakümnel või nii hakkasid raha teenima natsimuusika levitamisega.
“Tegemist on sihikindla, hästi organiseeritud ja ka rahaka organisatsiooniga.”
Hammerskins keelati mõned aastad tagasi Saksamaal ära, ent otsus anti kohtusse ja keeld võeti maha. See näitab ennekõike seda, et tegemist on sihikindla, hästi organiseeritud ja ka rahaka organisatsiooniga. Loomaõiguslusega pole sel asjal muidugi mingit pistmist.
Kui liikuda veganseltskonnas ja ka väljaspool seda, siis kohtab päris tihti inimesi, kes on veganid, sest nad usuvad, et kõik loomsed toitained on täis mürke, kellegi poolt kiiritatud või on kuhugi pelmeenide sisse peidetud kiibid, mis söödetakse inimestele reptiilide poolt sisse, et inimest hiljem juhtida.
Kui lähete mingisse vegantoidukohta ja satute peale, kuidas kahtlustava näoga klient pinnib teenindajalt detailseid üksikasju toidu koostise ja valmistamise kohta – et kui kaua seda porgandit keedetakse, mis on salati sees, mitu grammi majoneesi pannakse kardula peale –, siis on kõigi eelduste järgi tegemist taolise vandenõuteoreetikuga.
Uskumatult paljud sellised vandenõuteoreetikud leiavad päästva õlekõrre veganlusest. Otse loomulikult tähendab selline mürkide kehast eemale hoidmine ka vaktsiinivastasust. Kord koroona ajal nakatas üks taoline veganluse viljeleja pool töökollektiivi koroonasse.
Ühesõnaga, kui satute kokku ennast veganina esitleva pealtnäha normaalse kodanikuga, kes järgmisena räägib sellest, kuidas ta kõik mürgid enda kehast eemal hoiab ja ennast kunagi ei vaktsineeri, siis teadke, et kõigi eelduste järgi läheb jutt varsti uuele maailmakorrale, Siioni tarkade protokollile või sellele, kuidas Adolf Hitler elab siiamaani Antarktikas asuvas jääaluses linnas. Loomaõiguslusega pole sel asjal muidugi mingit pistmist.
Ennast veganina identifitseerivate inimeste seast võib leida ka neid, kes otsivad lahendusi hoopis muudele probleemidele. Mitte nii väga ammu tutvusin ma ühe Berliinis elava eestlasega, kes jutustas, et ta ei suuda üldse suhelda omnivooridega (nii nimetatakse veganite seas mitteveganeid). Mida edasi, seda kummalisemaks ta jutt läks.
Too tegelane jutustas ühe loo. Kunagi proovis ta, kas suudab kokku puutuda mittevegantootega. Selleks läks ta poodi ja ostis paki n-ö tavalisi kartulikrõpse. Ta ei suutnud aga poest eriti kaugele minna, kui teda haarasid paanikahood, tal hakkas paha ning ta läks tagasi poodi, kus vahetas krõpsud vegankrõpsude vastu ümber.
Üks asjast rohkem jagav inimene kommenteeris, et tegemist on psüühilise häirega, mis väljendub teatud toiduainete paanikas, see ei pruugi seotud olla vaid loomsete toodetega. Inimene läheb lihtsalt paanikasse teatud toiduainet nähes. Asjast rohkem jagav inimene arvas, et tollel tegelasel oleks vaja professionaalset abi ja teraapiat. Paradoks on aga selles, et kuna inimene elab Berliinis, suures linnas, siis ta saabki suhelda ainult veganitega ja on lugupeetud aktivist. Sellel asjal on loomaõigusega muidugi mõnevõrra pistmist.
Natsidest ultravasakpoolseteni, antivakserist psühhopaadini, kõik eksisteerib veganluse nime all täiesti meeldivate ja pühendunud inimeste kõrval, kes ühel või teisel määral hoolivad loomadest. Kes mulle aga kõige rohkem närvidele käivad, on n-ö veganpolitsei. Igas subkultuuris kohtab inimesi, kes on ise ennast moraalimajakaks nimetanud. Veganpolitsei on tegelased, kes on endale võtnud voli otsustada, kes ja kuidas ning mille pärast on see “õige”. Tüütu seltskond, eriti kuna olen subkultuuripolitseiga muus kontekstis korduvalt kokku puutunud.
Nii võibki öelda, et veganlus on subkultuur, mis on täielik läbilõige ühiskonnast. On ullikesi, hullukesi, aga ka täiesti adekvaatseid inimesi. Mis tähendab, et vegankultuur on täiesti harmooniline osa muust ühiskonnast.