Singapuri Nanyangi Tehnoloogiaülikooli (NTU) tehnosiirde ja iduettevõtluse üksuse NTUitive juht, vastutades NTU teadus- ja arendustöö kommertsialiseerimise ning iduettevõtete inkubeerimise eest. Ta on töötanud ligi 20 aastat finantssektoris tehnoloogiasektori analüütiku ja fondijuhina, sh ING Barings, Lehman Brothers, DBS Asset Management. Lisaks kuulub ta Singapuri börsi noteerimisnõuandekomiteesse ning on seotud mitme ettevõtte juhtimisega.

Viis mõtet David Tohilt:

  • Süvatehnoloogia on parim sotsiaalpoliitika. Erinevalt tarkvaraärist (SaaS), mis kipub rikastama vaid asutajaid ja väheseid tippspetsialiste, loob teaduspõhine riistvara- ja tööstusettevõtlus töökohti kogu ühiskonnakihile – liinitöölisest insenerini. See parandab ühiskondlikku sidusust, sest innovatsioonist saadav kasu ei jää vaid kitsa eliidi kätte, vaid valgub tööstuse kaudu laiemasse majandusse.
  • Ükssarvikute hulk on edevusmõõdik, mitte majandusstrateegia. Riikide ja meedia kinnisidee miljardiirmadest on eksitav ning ohtlik. Üksikud statistilised anomaaliad nagu Skype või Facebook ei asenda tugevat tööstusbaasi. Terve majandus nagu Saksa Mittelstand püsib töökatel “keskklassi ettevõtetel”, mis lahendavad päris probleeme, mitte ei optimeeri vaid kasutajate arvu ja kiire kasvu näitajaid.
  • Väikeriigi edukus sõltub spetsialiseerumisest. Väikeriigil puudub luksus olla kõiges keskpärane. Eesti peab leidma oma niši, nagu Holland fotoonikas või Prantsusmaa kvantehnoloogias ja konkureerima haardesäästus (economies of scope), mitte mastaabis.
  • Süvatehnoloogia ökosüsteem töötab hooratta põhimõttel. See vajab lihasmälu ehk edu ei tule üleöö ega suurte riiklike loosungitega. Tuleb alustada väikselt, saavutada üks reaalne exit ja tuua see kogemus ning kapital ringiga tagasi. See tekitab end isetoitva klastri, mis hakkab iseend toitma.
  • Investeeri vajadusse, mitte moodi. Riskikapital ja riiklikud rahastajad jooksevad sageli karjana haibi järel. Nutikas strateegia on olla vastanduja – rahastada alusteadust ja platvormitehnoloogiaid, mis tegelevad fundamentaalsete probleemidega, nagu kliima või haigused. Need on valdkonnad, mille järele on vajadus ka 10 aasta pärast, sõltumata sellest, mis parasjagu börsil moes on.

Alustan veidi provotseeriva, et mitte öelda matsliku küsimusega. Väikeriigid toovad Singapuri sageli eeskujuna, sest see tõestab, kuidas riigi pindala ei pea peegeldama globaalset mõju. Samas unustatakse sageli mainida, et Singapuri poliitiline süsteem on tuntud pikaajalise stabiilsuse poolest, mis soosib strateegilist vaadet ja mida on vaja aastakümneid kestva eluasemepoliitika või süvatehnoloogia ökosüsteemi loomiseks. Mida on parema sõna puudumisel vabamatel demokraatiatel Singapurilt tegelikult õppida?

SIngapuri valitsus on suunanud raha alusuuringutesse, innovatsioonisse ja ettevõtlusesse alates 1991. aastast. See oli strateegiline valik innovatsiooni soodustamiseks, sest toona hakkas Singapur tootmiskohana kallimaks muutuma. Leidsime, et majanduskasvu säilitamiseks peavad tuleviku veduriteks olema innovatsioon ja teadus. Me ei saanud toetuda vaid sellele, mida oleme minevikus saavutanud.

Riigi eesotsas olev partei on jäänud selle aja jooksul samaks, kuid juhtkond on kolm korda muutunud. Vaatamata sellele on valitsuse pühendumus teadus- ja innovatsiooniökosüsteemile püsinud muutumatuna. Suund on olnud kulutuste kasvatamisele ligikaudu ühe protsendi võrra Singapuri SKP-st.

Nagu ministrid sageli ütlevad: valitsus võib valida, kas kulutada raha sotsiaalhoolekandele, tervishoiule, haridusele ja ühistranspordile. Meie valisime investeeringud teadusesse, innovatsiooni ja ettevõtlusse, et luua Singapurile tuleviku kasvuvõimalusi. Mingil hetkel ootab valitsus neist investeeringutest ka tootlust – uute töökohtade ja uute tööstusharude näol. See ongi meie sõlmitud ühiskondlik kokkulepe tuum.

Mõttekäik oli järgnev: kui valitsus tahab investeerida tervishoidu ja tootmisvõimekusse, siis on meil tehnikaülikoolina kohustus leida viise, kuidas valitsuse rahastatavat teadustööd nendes valdkondades rahaks pöörata. Kuna Singapur on väikeriik ja meil puudub suuremate majanduste tööstuslik selgroog, oleme viimased 12 aastat tuginenud soovitud tulemuste saavutamisel inimkapitalile.

Lõppkokkuvõttes saavad seega seda teed minna ka teised riigid, ent see eeldab, et teadus- ja arendustegevuse rahastus on poliitiliste tõmbetuulte eest kaitstud ja kohati isegi pühamad kui sotsiaalkulutused.

Iga demokraatlikult valitud ühiskond või valitsus täidab ühiskondlikku kokkulepet: hoolitseda töökohtade, majanduskasvu, tööhõive, tervishoiu ja avalike teenuste eest. Kui värskelt ülikooli lõpetanud inimesed ei leia riigis korralikku tööd, on valitsusel probleem. Sellisel juhul on selle töö suunata raha valdkondadesse, mille vilju saab loodetavasti tulevikus lõigata – eriti teadusesse ja innovatsiooni. See on investeering, et luua riigile helgemat tulevikku

Ajalooliselt koosnes valitsuste poliitika sisuliselt raha- ja eelarvepoliitikast. Näeme aga, kuidas OECD riikides keskmiselt on majanduskasv madal, võlakoormus suur ja rahanduspoliitika nulli lähedal, mistõttu on neid majandushoobasid raske kasutada. Oleme jõudnud majandusliku efektiivsuse piirini, mida on klassikaliste meetoditega võimatu ületada.

Ülikoolides on samal ajal lõksus erinevad varad – ideed, patendid, innovatsioon, mida saaks õigete ressurssidega muuta uueks tööstuseks ja töökohtadeks. Neist loodavad kasu lõigata valitsused üle terve maailma ja investeeringud süvatehnoloogiasse on üks võimalus, kuidas seda teha.

Intervjuu David Tohiga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Süvatehnoloogia üks eeliseid on see, et töökohtade loomine on laiapõhjaline. See toob kasu laiemale ühiskonnakihile. Tarkvarasektoris koguneb läheb kasum ettevõtte asutajatele ja vähestele kõrgepalgalistele programmeerijatele ning see ei valgu laiemasse ühiskonda. Mõned inimesed saavad ülirikkaks, kuid see on ka kõik.

Samas on ühiskonnal pakilised probleemid, tervishoiust kliimakestlikkuseni. Kui mõnda neist lahendustest saab kasutada globaalsete või ühiskondlike probleemide lahendamiseks ning töökohtade loomiseks, annaks see palju paremaid tulemusi kui keskendudes pelgalt tarkvarale.

Suur osa viimaste aastate firmade edulugusid põhineb tarkvara-kui-teenus (SaaS) mudelil. See on omamoodi hüperkapitalistlik unistus: kui inimestele teenus ei meeldi, loobuvad nad tellimusest ja ettevõte läheb hiljemalt kahe aastaga pankrotti. Olete sageli väitnud, et süvatehnoloogia vajab palju pikemat hoovõturada. Singapur on tuntud massiivse riikliku rahastuse poolest, mis seda auku sildab. Kas selline turvavõrk ei tekita nn zombie-ettevõtteid, mis elatuvad toetustest, kuid pole tegelikult turukõlbulikud? Kuidas eristada paljulubavat süvatehnoloogia projekti sellest, mida hoitakse elus kunstlikult?

Vältimaks riiklike toetuste toel elavate zombie-ettevõtete teket, peab rahastus olema seotud kindlate tulemustega. Võib-olla tuleks luua skeem, kuhu on kaasatud erasektori põhiinvesteering. Näiteks kui erariskikapitalist investeerib ühe dollari, lisab valitsus sellele 50 või 100 protsenti. Riskikapitalist on huvitatud positiivsetest tulemustest ega taha toetada elavaid surnuid, valitsus annab aga idufirma käivitamiseks lisakütust. Investor peab aga olema sel juhul aktiivselt kaasatud. Kui firmasse lihtsalt raha sisse laduda ja oodata, tekib zombie-ettevõtteid nagu loogu.

Olen lugenud palju raamatuid Silicon Valley ajaloost. Üks väga hästi kirjutatud teos on ajakirjanik Sebastian Mallaby “The Power Law”. See räägib kapitali rollist: finantskapital peab kohtuma inseneritalendiga.

Silicon Valley rajati New Yorgi investeerimispankurite teesile, et Berkeley või Stanfordi ülikoolides peab leiduma säravat teadust. Lühidalt öeldes leidsid nad William Shockley, kes arendas välja kaasaegse elektroonika aluseks oleva dioodi. Tema kaheksa doktoranti olid aga rahulolematud Shockley juhtimisstiiliga. Pankurid otsustasid rahastada nende lahkumist ja uue ettevõtte loomist.

Nende tegevusmudeli eeldus oli lihtne. Nad läksid inseneride juurde ja ütlesid: “Teie tunnete teadust, teie olete briljantsed. Meie tunneme äri ja rahandust. Me investeerime, aga te peate usaldama meid finants- ja äriotsuste tegemisel.” Oleme võrdsed partnerid: meie anname kapitali, teie teete teadust ja skaleerite.

Kui seda teha edukalt, sünnivad sellised fantastilised ettevõtted nagu Fairchild Semiconductor, Intel, National Semiconductor ja nii edasi. Silicon Valley ainulaadsus seisneb selles, et see on hiiglaslik sotsiaalvõrgustik, kus teatakse täpselt, kus asub talent. See on ka põhjus, miks on seda ökosüsteemi nii raske kopeerida. Seda püütakse teha Cambridge’is ja Oxfordis, kuid just töösturite, idufirmade ja akadeemia kombinatsioon on see, mis teeb ökosüsteemi suurepäraseks, eriti süvatehnoloogias.

Intervjuu David Tohiga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Arvan, et Eestis, kuna nii Eesti kui ka Singapur on väikesed ja meil pole tugevat rasketööstuslikku tausta, tuleb mängida valdkondades, kus on võimalik silma paista. Mastaabisäästu (economies of scale) asemel tuleb konkureerida haardesäästus (economies of scope): milles te head olete? Vaadates Euroopasse on näiteks hollandlased väga tugevad fotoonikas ja optikas (ASML). Sakslased on väga head täppisinseneriteaduses ja robootikas. Belglased on tugevad pooljuhtides ja prantslased kvanttehnoloogias. Nii on näha, kuidas tugevused jaotuvad Euroopa eri riikide vahel.

Usun, et Eesti võiks leida samamoodi oma loomuomased tugevused ja kohad, kus lünki täita. Võite olla osa suuremast Euroopa ökosüsteemist, pakkudes mingit kindlat komponenti või tehnoloogiat. See on teie riigi jaoks ilmselt parim tee.

Mainisite, et riskikapital armastab SaaS-i, sest see skaleerub kiiresti ja pakub kõrgeid marginaale. NTUitive keskendub aga riistvarale ja materjalidele, mis on kapitalimahukad ja aeglased. Kas ujusite vastuvoolu puhtalt missioonitundest või suudate näidata ka investoritele kindlaid andmeid, mis tõestavad, et riistvarapõhine 10-aastase vaatega süvatehnoloogia pakub investoritele kohati ka paremat tootlust?

Tuleb leida õiget tüüpi investoreid. Selliseid, kes tunnevad kirge näiteks tervishoiu ja uute ravimite vastu. Investoreid, kes on pühendunud väga kliimale ja jätkusuutlikkusele. Kliimat ei saa lahendada tarkvararakendusega, see nõuab materjaliteadusest tulevaid innovatsioone. Ilma selleta me vaid teeskleme, et süsinikdioksiidi probleemi pole olemas. Genereerime vaid süsinikukrediite ja magame rahulikult edasi. See ei loo meie lastele paremat ühiskonda.

Meil oli õnn sündida teise maailmasõja järel, kus tööstus majandusliku ja ühiskondliku olukorra tõttu õitses ning paljudel oli head töökohad. Me ei tohiks jätta seda planeeti ja ühiskonda maha halvemasse seisu, kui me selle eest leidsime. Peame ergutama selleks neis sektorites innovatsiooni.

Kui vaadata süvatehnoloogia innovatsiooni ajaraami, siis see on 10–15 aastat. See on nagu viieaastase lapsega: milliseid tööstusharusid me loome ajaks, kui laps ülikooli lõpetab, et tal oleks võimalik leida tähendusrikast tööd? Võiksime lähtuda sellisest mõtteviisist. Asi ei ole turu ebatõhususte lahendamises äppidega kolme või viie aastaga..

Üks põhjus, miks valitsused on süvatehnoloogiast nii huvitatud, peitub selle positiivses mõjus ühiskonnale. See ei ole vaid moesõna. See võimaldab luua ühiskonnas töökohti laiapõhjaliselt, hõlmates nii liinitöölisi, kes toodavad materjale või panevad kokku roboteid, kui ka operaatoreid. Sellega kaasnevad tehased ja investeeringuid. Selle 10-aastase vaate jaoks on vaja leida investoritega ühine keel. See ei ole kiire kasumitempo stiilis “loon kolme aastaga ükssarviku, sest mul on miljon kasutajat”.

Selleks tuleb lahendada süvatehnoloogiaga globaalseid, mitte Eesti ega isegi Euroopa probleeme. Kui inimesed näevad, et tegu on globaalse vajaduse rahuldamisega, siis nad investeerivad. Raha liigub heade ideede suunas, mida on võimalik ellu viia.

Kohtun paljude perekondlike investeerimisfondidega (family offices) ja nad on suunanud sageli viis dollarit igast sajast oma portfellis kliimasäästlikkusse. Põhjus on lihtne: kui me ei jäta oma ülikoolilõpetajatele tulevikuks võrdset ühiskonda ega elamiskõlblikku planeeti, ei maksa kogu see raha mitte midagi. See viiks sõdade, revolutsioonide, näljahädade ja haigusteni.

Peame mõtlema kapitali laiematele mõjudele. Meil on elamiseks vaid üks planeet. Me ei saa elada Marsil: atmosfäär ja gravitatsioon pole selleks sobilik.

Vaadates 10–20 aasta pikkust trendi, võib tehnoloogia vananeda. Primitiivne ja mitte kõige parem näide on iPod, mis hävitas Walkmani, kuid mida keegi enam ise ei kasuta. Kuidas kindlustada, et tehnoloogia, millesse täna investeerime, püsib asjakohane või vähemalt kohanemisvõimeline ka kahe põlvkonna pärast?

iPhone’i poleks sündinud ilma iPodita ehk tooted ja turg arenevad ajas. On võimatu täpselt öelda, kuhu tänane innovatsioon välja jõuab, kuid kui see on kaitstud patendiga, annab see oma elueaga selles äris 20 aastat potentsiaalset tegutsemisvabadust. Kui innovatsioon lahendab viie aasta pärast ühiskondliku või keskkondliku probleem ning rahavoog on käima saadud, saab uurida turgu ja võimalikke külgnevaid valdkondi, et vältida liigset sõltuvust ühest konkreetsest sektorist.

Singapuris on üks ettevõte NTU, mis arendas õhukesi kilesid. Algselt läksid need kõvaketastesse. Tarbeelektroonikas on kõvakettad praeguseks muidugi kodurakendustes iganenud, kuid neid kasutatakse endiselt andmekeskustes. Sama põhitehnoloogia leiab rakendust aga ka klaasekraanidele kriimustuste vältimisel. Professoril, kes need kiled algselt lõi, polnud õrna aimugi, et neid saab sel viisil kasutada.

Seega, kui oma tehnoloogiat arendate ja olete tekitanud rahavoo ühest sektorist, võite mõelda: “Siin on veel üks katmata vajadus, kas ma saan nüüd sinna toote arendada?”

Intervjuu David Tohiga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Süvatehnoloogia riskikapitalistina tahad sa analüüsida tavaliselt patendi ja innovatsiooni tugevust, et näha, kas tegu on platvormtehnoloogiaga. See suudab lahendada mitmeid erinevaid probleeme. Vahetu probleem ja turule sisenemise strateegia peavad keskenduma esimesele tugipunktile (beachhead market), sest sinna on kõige lihtsam siseneda. Teistele külgnevatele võimalustele viie, kümne või 20 aasta pärast võib mõelda hiljem – see on tulevikumure.

Teil on vaja seda tugipunkti, mis peab lahendama globaalset vajadust, sest kapital on tänapäeval globaalne. Ükski kapital ei rahasta Eesti idufirmat, mis ütleb: “Ma lahendan Eesti põllumehe muret, sest meil on siin selline unikaalne vajadus.” See latt ei ole investorite jaoks piisavalt kõrgel.

Samal ajal on mitmed valitsused ja ülikoolid lummatud ükssarvikutest. Arvan, et ka Eesti on selles süüdi, võib-olla seepärast, et see on üks statistilistest näitajatest, mis võimaldab meil vähemalt per capita rahvusvahelistes edetabelites särada. Kas need statistilised anomaaliad ei suru alusteaduste rahastust valdkondadesse, mis pole pikas perspektiivis nii kasumlikud?

Ükssarvikute loomine on iga valitsusasutuse ja bürokraadi kinnisidee. Kui me 2013. aastal Singapuris alustasime, ütlesin: “Mina ei tegele ükssarvikute loomisega, seda teevad idufirmade asutajad.” See võib aega võtta 20 aastat ning sõltub suuresti ärimudelist ja viisist, kuidas sellega täpselt turule mindi.

Ükssarvikud on erandid, nagu Facebookid ja Skyped. Kui valitsuse mõõdik on loodud ükssarvikute arv, on see vale mõõdik. Tuleb mõelda, kuidas luua tähendusrikkaid töökohti kõigile neile ülikoolilõpetajatele. Üks või kaks ükssarvikut ei loo töökohti tervele ühiskonnale ning kõrgharidusega baristad on viimane asi, mida sa tahad. Ükssarvikute hulk ei ütle midagi selle kohta, kui suurt lisaväärtust sa sa lood. Nimetan neid seetõttu edevusmõõdikuks.

Kui olete riigiametnik, peaksite vaatama pigem Carnegie Melloni ülikooli Pittsburghis. Nad avaldasid raporti selle kohta, kuidas ülikooli loodud robootika ja tarkvara ökosüsteem on 30 aasta jooksul loonud Pittsburghi linnas ja Pennsylvania osariigis uusi ettevõtteid. Nad vaatavad, kui palju loodi töökohti, kui palju lisandus majanduslikku väärtust, kui suur on maksutulu ja kui suur on olnud muutus teraselinnast tehisintellekti- ja robotilinnaks. Vaadata tuleb selliseid mõõdikuid.

Ükssarvikud ei ütle mulle midagi teie majanduse ja tööstusbaasi kohta. USA-s on fantastilised tarkvara-idufirmad. Kuid nad ei läinud riistvarasse; hiinlased läksid. USA valis kiire kasumi tee, tarkvara-ükssarvikud. Ülejäänud Ameerika deindustrialiseerus, sest nad ütlesid: “Ah, ma ei tee seda musta tööd, saadame selle välismaale.” Kui sinu vaated on liiga äärmuslikud ja tahad ainult ükssarvikuid, suunad oma raha ja tähelepanu kohta, millest pole kasu suuremale osale ühiskonnast.

Tuues ajastukohase paralleeli, kas võime seega öelda, et kui varem rajanes elujõuline majandus töökal keskklassil, siis praegu on nendeks töökad keskklassi ettevõtted, mille turuväärtust ei ületa kunagi 50–100 miljonit eurot?

Kui vaadata Saksa majandust, siis selle selgroog on Mittelstand, mitte Siemensid või BMW-d. Sama põhimõte kehtib Jaapanis ja Singapuris. Väikesed ja keskmised ettevõtted on majanduse selgroog, mitte paar suurettevõtet

Seadsime endale Singapuris NTUitive’ga eesmärgi: me ei hakka looma ükssarvikuid. Ütlesime objektiivselt: tahaksime näha, et kümne aasta pärast suudame luua ettevõtte, mille müügitehingu (exit) väärtus on 100 miljonit. Tegime selle ära seitsme aastaga. Järgmiseks eesmärgiks sai 250 miljonit ja tegime selle ära. Nüüd püüame ehk poolt miljardit, kuid see võtab aega.

MIT-d ja Stanfordid ei sünnitanud dekasarvikuid üleöö – ettevõtete loomise mõistmiseks on palju n-ö lihasmälu. Otseteed ei ole ja ei saa öelda: “Ma tahan oma ükssarvikuid.” See on edevuse mõõdik. Mis juhtub siis, kui ükssarvik sureb – nagu suri Nokia Soomes – ja kogu majandus satub vabalangusse, sest puudub teiste tööstusharude tugi, mis seda toetaks?

Tänapäeval on peaaegu võimatu leida ka idufirmat, mis ei väidaks end olevat “tehisintellektil põhinev”. Kui suur osa teie lauale jõudvatest nn tehisintellekti projektidest on tegelikult lihtsad statistilised mudelid või OpenAI ümbrised (wrappers), millel puudub sügav teaduslik uudsus ning mis ei erine sisuliselt tööriistadest, mida mina ja teised ajakirjanikud juba kasutame?

Seda näeb nii Singapuris kui ka mujal palju. Kõik investorid otsivad tehisintellekti, on iga müügikõne stiilis “AI siin ja AI seal”. Varem oli selleks Uber – “selle asja Uber ja teise asja Uber”. Veel varem oli kuu maitse B2B SaaS.

Meie sellest ei hoolinud. Ütlesime lihtsalt: “See on uudne teadus. See ravib haigust või aitab meil haigust tuvastada ja aitame seda ettevõtet.” Leidsime USA ja Jaapani riskikapitaliste, kes uskusid meie eesmärki, et meie loodud ettevõte lahendab selle ühiskondliku vajaduse. Alguses me oma tegevusele valitsuselt suurt toetust ei saanud. Kui hakkasime 2013. aastal süvatehnoloogiale keskenduma, polnud see tegelikult moes. Kõik tegelesid B2B SaaS-iga.

Ma olen aga investor ja tean, et kui kehtib nullintressipoliitika (ZIRP), investeerivad kõik kõikjale. Investor paneb raha sisse ja sellest suurem osa kulutatakse ära klientide hankimiseks. Käive võib meeletult kasvada, aga sama teeb kahjum. Olen selles suhtes vanakooli mees.

Intervjuu David Tohiga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Nagu näeme, oligi see anomaalia, asjad liiguvad aga tasakaalupunkti tagasi. B2B SaaS-i ettevõtted pole enam soosingus ja kõik tahavad süvatehnoloogiat. Ütlesin juba 2013. aastal, et see on fundamentaalselt teistsugune loom. Kui ma loon komponendi, pooljuhi või roboti ja müün selle ettevõttele, on see skaleeritav ärimudel, mitte moenõudlus.

Süvatehnoloogia puhul peab ühikuökonoomika toimima: mu brutomarginaal on X ja tulu on Y, mis peab kulusid ületama. Tahtsime arendada ettevõtteid, millel on korralik positiivne brutomarginaal, mille ühikuökonoomika on loogiline ja mis suudavad kasvada. Kui nad suudavad kasvada, loovad nad tööstust. See võtab 10–20 aastat. See on okei, kuid nad lahendavad tegelikku vajadust. Põikasin küsimusest kõrvale, aga see räägib loodetavasti enda eest.

Kui intressimäärad olid nulli lähedal, oli raha odav ja kõik tahtsid investeerida kõigesse. Nüüd on kapital kallis ja nn turist-investorid on lahkunud. Kas praegune majanduslangus on teile tegelikult kasuks tulnud? Kas investorid on lõpuks suutelised mõistma, et peame investeerima materiaalsetesse ja püsivatesse asjadesse?

Probleem on selles, et süvatehnoloogia mõistet kasutatakse sageli valesti, sest see on väga lai.

Oletame, et üks meie teadlane kasutab plasti lagundamiseks baktereid. Küsimus on: kas teie lahendus on kiirem, odavam ja parem? Tehnoloogilise vananemise risk on väga suur. Oletame, et kasutate seda tehnoloogiat PET-pudelite jaoks. Kui need kaovad kasutuselt, äkki on mõtet anda teile rohkem raha hoopis selleks, et uurida, kas suudate neid termoplaste lagundada?

Aeg-ajalt tekitab innovatsioon ise uusi probleeme. Näiteks ehitame elektriautosid. Loome uue probleemide ringi: kuidas akudest vabaneda? Kuidas neid taaskasutada? Kuidas kaevandada elutähtsaid elemente? Samal ajal loob see uue süvatehnoloogilise võimaluse. See kõik areneb edasi, sest teadus ongi uute asjade avastamine, mis viib lahendusteni, mis on kiiremad, odavamad ja paremad.

Ma ei näe olukorda, kus laiemas süvatehnoloogias tekiks mull, sest see ei põhine fundamentaalselt soovidel. See põhineb vajadustel – ühiskondlikel, tervise- või tootmisvajadustel. Kui ehitada vajadustele, on ettevõtte kollapsirisk oluliselt väiksem.

Võtame tuumasünteesi sektori. Praegu on seal umbes 15–20 ettevõtet, mis on kaasanud üle 10 miljardi dollari, sihiga 20, 30, võib-olla 40 aastat. Ma ei tea, kas võidab Tokamaki tehnoloogia või mõni muu arhitektuur. Kui investeerida tuumasünteesi, arenevad aga ka plasma hoidmise süsteemid, suure võimsusega lasersüsteemid ja täiustatud materjalid. Siit võib välja kasvada nii palju kõrvalharusid, samamoodi nagu Apollo missioon viis GPS-tehnoloogia, süvakosmose side ja infrapunaspektromeetriteni. Innovatsioon ise loob võimalusi, mida ei pruugi sa investorina alguses ette näha.

Süvateaduse puhul on kõige keerulisem leida inimesi, kellel on õige kombinatsioon teaduse, tehnoloogia ja äri mõistmisest. Silicon Valley’s, Bostonis, Cambridge’is ja Oxfordis on see olemas. Meil Singapuris ja ilmselt ka Eestis pole neid väga palju, mõnikord peame tuginema välispartnerlustele.

Tuleb leida inimesed, kellel need horisondid ristuvad. Võin vestelda ise kell üks öösel professoriga teadusest. Pärastlõunal võib aga rühm teadlasi küsida minult osanike nimekirja (cap table) haldamise kohta: “Kuidas tulla toime osaluse lahjenemise (dilution) riskiga? Selles tehingutingimuste lehes on kirjas…” Vaja on leida inimesi, kes need oskused ettevõtte nõustamiseks kokku toovad.

Kõik algab teaduslikust innovatsioonist. Kui valitsus sellesse investeerib, ei tohiks alguses olla liiga ambitsioonikas. Ärge minge välja loosungiga: “Ma loon kümme dekasarvikut või ükssarvikut.” Ei, alustage väikselt. Öelge parem: “Ma loon tööstusharu. Ma loon Eestisse järgmise põlvkonna robootika idufirmade ökosüsteemi.” Olgu seal kasvõi sada ettevõtet, see pole oluline. Mida rohkem on aga ettevõtteid ühes konkreetses valdkonnas, seda rohkem nad üksteist toidavad ja ideid vahetavad. Nii tekib klaster. Kui tekib klaster, tekib ka suur tööstus.

Siis tulevad ka teised investorid, kes võivad leida, et Eesti robootikaklaster on väga huvitav. Samamoodi nagu Carnegie Mellon on arendanud AI-robootika klastri Pittsburghis ja nad on nüüd selle poolest tuntud. Bostonis on biotehnoloogia, Silicon Valleys tarkvara. Hollandis on aga Eindhoven tuntud optika ja fotoonika poolest.

Tuleb mõelda, kuidas luua see kriitiline mass. Siis muutub see end isetoitvaks mehhanismiks – hoorattaks, kus edu toidab edu. Siis tahavad ka suured ettevõtted end sellega siduda ja õppida tundma klastrit laiemalt.

Nagu te juba viitasite, pole väikeriikidel nagu Eesti ja Singapur seda luksust, et minna justkui supermarketisse ja hakata tehnoloogiaid ükshaaval ostukorvi laduma. Peame keskenduma kindlatele valdkondadele. Paberil on meil süsteem olemas, umbes kümmekond võtmevaldkonda. Praktikas me sellist tohutut diferentseerimist ei näe. Kas oleme teiste suundade välja suretamiseks liiga lahked või võime näha seda omaette strateegiana. Kui me ei tea, milline suund on kümne aasta pärast perspektiivikas, peame säilitama vähemalt mingisugust pädevust ka teistes valdkondades?”

Meil on täpselt sama probleem. Rahastame näiteks kvanttehnoloogiat, kuigi teised riigid on sellega tegelenud meist palju kauem. Kutsun seda moe rahastamiseks (funding for fashion). Sel aastal on see teema aktuaalne, seega rahastame seda. Järgmisel aastal tuleb midagi muud. See on igavene moe ja haipide tagaajamine.

Tuumasünteesiekspertiisi ei tekita üleöö. Inimesed, kes arendavad tuumasünteesireaktorit, on astrofüüsikud, tuumafüüsikud, keemikud. Nende ekspertiis on kogunenud 30 aastaga. Seega peab olema visioon: “Me lahendame maailma energiaprobleemid ja loome Maa peale päikese.”

Kui te ei võta seda ülipikka vaadet, muutub asi ohtlikuks – siis oletegi nagu hunt Kriimsilm, kel on üheksa ametit, aga kümnes nälg. Kapital peab minema sinna, kus on suurim edulootus. Kui asutajad tegutsevad valdkonnas, mis pole riigi tuumikstrateegia osa, aga riskikapital nad leiab ja toetab, siis on see okei.

Intervjuu David Tohiga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Ent vaja on kaasata rohkem rahvusvahelisi partnerlusi. Süvatehnoloogia muutus moekaks alles pärast koroonat, sest inimesed mõistsid: pandeemiate puhul aitab vaid alusteadus, mitte B2B tarkvaraäpp. Riigile on palju parem, kui see ülipikaajaline eesmärk on kuskil silme ees. Investorina võiks aga mõelda, et kui kõik jahivad sama asja, on selle hind väga kõrged. Kas sa teenid sellelt tulu? Ei. Tuleb mõelda vastupidiselt. Kui kõik jooksevad ühes suunas, teen mina midagi muud.

Kümne aasta pärast küsivad kõik: “Kuidas te süvatehnoloogia trendi ette nägite?” Ma ei näinud seda ette. Ma olin lihtsalt vastuvoolu ujuja. Ei tohi ajada taga konsensust. Tuleb olla vastanduja (contrarian) ja vaadata sinna, kus on vajadus, aga kuhu keegi teine parasjagu ei vaata. Küll see raha tsüklitega järele tuleb.

Sektoreid, mis ei tundu hetkel teiste jaoks olulised, võib olla kümneid. Kas mõistlikum on riske hajutada ja need kõik mingil viisil ära katta või valida välja kaks-kolm?

Meil pole luksust valida. Mängime nende kaartidega, mis meile jagati.

Toon ühe näitena sisepõllumajanduse ja alternatiivvalgud (alternative proteins), mis olid väga paeluvad valdkonnad. Kõik jooksid nende järel. Üks professor tuli ka mu juurde ja ma ütlesin talle: “Ei, see ei toimi. See on vaid moeröögatus.” Tõin talle põhjused, miks see ei tööta. Esiteks puuduvad meil andmed, et mõista alternatiivvalkude tarbimise pikaajalisi mõjusid. Kas see tekitab vähki? Kas see põhjustab haigusi?

Teiseks kulufaktor. Alternatiivvalkude kasvatamiseks bioreaktoris vajalik kasvuseerum on väga kallis. Ütlesin: “See seerum saab teie pudelikaelaks. Kui te seda probleemi ei lahenda, pole teil mängumaad.” Kolmas asi on turu valmisolek. Kas tarbijad on selleks praegu valmis? Ei. Viie aasta pärast? Ei. Kümne aasta pärast? Võib-olla. Ma ei näe mõtet luua täna ettevõtet, mis on turu tegelikust kasvust 5–10 aasta kaugusel. Ütlesin talle: “Parem taotlege teadusgrante ja arendage tehnoloogiat tasemeni, kus turg on tulevikus küpsem, aga mitte praegu.”

Idufirmade puhul on ajastus kõik. Dot-com mulli tipus tegutses idufirma Webvan, mis tegeles toidukaupade kojuveoga, ja nad hukkusid koos mulliga. Hiljem tõi Amazon turule oma versiooni Amazon Fresh. Küsimus on ajastuses. Alternatiivvalgud nõuavad palju regulatiivseid kooskõlastusi ja andmeid, mida teil pole. Turule jõudmiseks tuleb põigelda liiga paljude kuulide eest. Seega ütlesin: “See pole valmis.”

Tekib ka küsimus, kas piiratud ekspertide ringiga riigis on üldse võimalik luua edukaid süvatehnoloogia ettevõtteid. Mul endalgi on mitu sõpra, kes olid mõnda aega akadeemias, kuid läksid erasektorisse, mille järel nende kasvulavaks olnud ja tuge pakkunud teaduslabor hääbus. Kas me mõtleme Eestis liiga väikselt? Kas peaksime värbama rohkem välistalente nii ettevõtetesse kui ka akadeemilisse sektorisse?”

Pigem lahendavad rahvusvahelised partnerlused probleemi tõhusamalt. Me ei saa loota süsteemile, kus impordime oma probleemide lahendamiseks pidevalt uusi inimesi. Kui idufirmat piirab inimeste puudus, on küsimus: kas parem on leida inimesed välismaalt või tuua inimesed välismaalt siia? Väikese turu puhul on parem leida inimesed välismaalt.

Kui toote sisse välistalendi, on see paratamatult mõeldud turuarenduseks, mitte teadustööks, sest teadlane tuli juba ülikoolist. Kui toote siia äriarenduse või müügimehe, kulutab see välismaa mees miljoneid dollareid, et reisida sinna, kus on tegelikult kliendid. Seega ütlen idufirmadele alati: “Te käitute rumalalt. Pange probleem perspektiivi: kas odavam on tuua välistalent siia või luua tütarettevõte ja palgata inimesed välismaal?” Nad vastavad: “Noh, see on odavam kui teine variant,” ja teevadki nii.

Ma ei arva, et peaksite end tundma kohaliku talendi puudusest piiratuna. Lünk on pigem turuteadmistes. Turuteadmiste osas on ehk põhjust tuua sisse mõni välisekspert – olgu siis inkubaatori või talendiotsingu kaudu. Ent kui idufirma püüab skaleerida, leiab talenti kõikjalt väljaspool teie riiki; te ei pea neid siia tooma.

Lõpetuseks, kuna meile kõigile meeldib rääkida edulugudest, uurin: kas teil on olnud juhtumeid, kus olite idee suhtes algul skeptiline, kuid see osutus geniaalseks ja saavutas edu?

Jah, meil pole kõiki vastuseid. Me ei teeskle, et omame turust ja tööstustest ülimuslikke teadmisi. Me ei tea seda, mida me ei tea. Mõnikord tuleb toetada idufirmasid, millel on küll väga huvitav ja uudne leiutis, kuid mille rakendusvaldkonda me veel ei tea. Kui meeskond on väga sihikindel, püüame neid aidata nii palju kui võimalik, ega lase ideel surra.

Toon näite ühest robootika idufirmast, mille puhul me ei saanud alguses aru, mis on selle väärtuspakkumine. Kas seda hakatakse kasutama inspekteerimiseks või remondiks? Millistes tööstustes – lennunduses, autotööstuses või traditsioonilises tootmises? Hakkasime neile lihtsalt ideid pakkuma ja ettevõtteid tutvustama, et näha, mis tööle hakkab.

Intervjuu David Tohiga. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

Mõnikord on asjad naljakad. Kui vaadata näiteks mRNA vaktsiinide ajalugu, siis see oli leiutis, mis otsis probleemi. Algne eesmärk oli kasutada mRNA-d vähiravis, kuid COVID-i tulekuga otsustati katsetada, kas tehnoloogiat saaks kasutada kiirreageerimisvaktsiini loomiseks ja see õnnestus. Vaadates Moderna aktsia hinda pärast börsile minekut, seisis see pikalt paigal. Ja siis sai sellest äkitselt üks maailma hinnatumaid biotehnoloogiaettevõtteid.

Paljud ideed võivad olla ajast ees ja me lihtsalt ei tea seda. Kuid kui näeme, et meeskond on sihikindel, ja meil on kõhutunne, et turg on kuskil olemas – isegi kui me pole seda veel avastanud, püüame neid ikkagi toetada.

Kas teil on veel mõni soovitus, mida kõrva taha panna?

Minu soovitus on: alustage väikselt. Ärge ajage taga edevusmõõdikuid. Kui suudate luua ühe ettevõtte, millel on skaleeritav globaalne ärimudel ja rahastus, on see juba suur edu, sest siis hakkab ökosüsteemis tekkima lihasmälu, kuidas neid asju järjest paremini teha.

Asi pole ambitsioonis panna kõik žetoonid punasele kaheksale ja loota peavõitu. See pole õige filosoofia. Pole mõtet tekitada sada ebaõnnestumist, et saada üks edulugu. Inimesed vaatavad neid 99 põrujat ja ütlevad: “Teie süsteem on läbi kukkunud.” Kui aga panustada kogu energia ühe tehnoloogia ja meeskonna leidmisele, mis päriselt kasvab, isegi kui sellest ei saa ükssarvikut… kui suudate luua igal aastal ühe sellise, on teil 3–5 aasta pärast neid viis. Siis toote asutajad ökosüsteemi tagasi ja näitate neid eeskujuna.

Teil on vaja luua akadeemilise süsteemi jaoks see musternäidis. Kultuuri muutmine on raske, sest enamik teadlasi ei tahtnud hakata ärimeheks. Seda narratiivi saab muuta, öeldes, et nende innovatsioon võib mõjutada miljoneid elusid ja muuta maailma paremaks. Doktorante värvates tuleks otsida tööstus- ja juhtimiskogemust. Võite öelda: “Mul on see spetsiifiline tehnoloogia ja ma tahan, et tudengid teeksid sellest ettevõtte.”

David Toh külastas Eestit sTARTUp Day eelürituse “Thinking in Billions” raames.