Sündimuse ja sünnitamise jutt on muutumas ühiskonda lõhestavaks küsimuseks, paljud feminismi kalduvad naised on barrikaadidel, nagu üks noor naine Delfi veergudel.
Mehed ja naised peavad vähemalt sotsiaalselt ja ühiskondlikult olema võrdsed, päris võrdseks, nagu neid Nõukogude ajal üritati teha, nad ei saa, aga võimaluste poolest peaks ühiskond võrdsuse poole püüdlema. Paraku pole see, mida me nüüd näeme, enam päris naisõiguslus, vaid mingi ideoloogiline jamps.
Võib-olla on mehed läbi aegade naisi tõesti halvasti kohelnud, kuid tänases Lääne ühiskonnas ebavõrdsusest, mis on tingitud kellegi pahatahtlikkusest ühiskondlikul tasandil, enam rääkida ei saa. Marufeministid ei taha enam võrdsust, vaid kättemaksu meestele ehk kui varem oli väidetavalt meeste ülemvõim, siis nüüd tahetakse naiste ülemvõimu igale elualale. See protsess on aktiivselt käimas. Rootsis on juba näha, kuidas meestest on saanud kalts marufeministide käes.
Sama on ka homoseksualismiga – LGBT ei taha mitte võrdsust, vaid kättemaksu heteroseksuaalsele maailmale varasemat tagakiusamise eest, tema alandamist, lõppkokkuvõttes homoagenda esikohale seadmist. Ka see protsess käib kogu läänemaailmas, Eestis on see samuti riiklik poliitika, mida on näha Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 kauaaegsest poliitikast, mis on suunatud laste ja perede vastu ning soo- ja homoideoloogia toetamisele. Maailmas võimaldab seda rahvastiku liigsuurus, sündimust inimkonna päästmiseks pole praegu vaja, kuigi on juba vaja Euroopa rahvaste säilimiseks.
Toksilise maskuliinsuse asemel on probleemiks kujunemas toksiline feminiinsus, naiste muutumine võrdsusvõitlejatest mehi vihkavateks fuuriateks. Mehed vanuses 25-35 ütlevad üha enam, et noorte naiste seast ei leia enam kaaslannat, nõudmised mehele on juba sellised, et neid rahuldada on raske, ise aga antakse vähe vastu, toetudes võrdsusideoloogiale.
Samas on ikkagi alles suur hulk naisi, kes naudivad oma naiselikkust, oma seksuaalsust ja oma keha ning meeste huvi. Feministid aga kipuvad kujunema olevusteks, keda mehed ei tahagi, sest paljud naised peavad eemaletõukavat välimust enda vabaduse kinnituseks.
Mis aga puutub sünnitamisse, siis olgu kaks sugu kui võrdsed tahes, sünnitavad siiski ainult naised, kuigi sooideoloogia, mida riiklikult esindavad Liisa Pakosta ja Kristina Kallas, väidab, et ka mehed saavad sünnitamisega hakkama. Ilmselt siiski ei saa, muidu oleks kas Mart Haber või Taivo Piller ise sünnitanud, mitte pidanud lapsi ostma. Jah, paljud mehed oleks ehk nõus ise sünnitama, et perre ja rahvastikku lisa tuua, aga ei õnnestu, see monopol on naiste käes.
Nigeeria kohta võib öelda, et naised on seal jalgadega sünnitusmasinad, Euroopas nad seda küll ei ole, muidu Vana Maailm ei vananeks ahvikiirusel ja ei veaks sisse migrandinaisi, kes sünnitamisest probleemi ei tee. Eestis aga sünnib lapsi üha vähem, kooli läheb vähem, ülikooli veel vähem ja tootmisesse veelgi vähem, varsti pole ka riigikaitsjaid. Kuidas ka ei vaataks, mingi missioon naistel siiski on, meeldib see või mitte.
Hiljuti tõstatas üks poliitik, liberaalide seas See-Kelle-Nime-Ei-Nimetata, üles just selle missiooni. Nimelt – need noored naised, kes sünnitada ei kavatse, peaks minema kohustuslikku ajateenistusse – kui nad loobuvad naise rollist, siis ongi nad meestega võrdsed. Meeste missioon aga on karm: kui vaenlane ründab riiki ja rahvast, peavad nad võtma relva ja minema lahingusse, kust paljud enam elusana ei naase.
Miks peab meestel just Vene agressiooni raames, mis võib iga hetk ka Eestit tabada, olema kohustus minna ja surra, nagu see on juhtunud sadade tuhandetega Ukrainas, kui naised vabastavad enda inimsoo jätkamise missioonist, mis korvaks ka sõjakaotused? Mehed võiks ju samamoodi nagu sünnitamisest keeldujad, keelduda sõtta minemast ja üldse relva kätte võtmast. Kui nad siiski lähevad, peaksid nendega minema ka need naised, kes pole emad ega kavatsegi nendeks saada.
Kui jälgida maailmavaatelist pilti, siis “mittesünnitajad” on ilmselt naised, kes toetavad valimistel liberaalseid ja vasakpoolseid erakondi, “sünnitajad” on konservatiivse taustaga – samas on muidugi palju naisi, kes teevad jaatava või eitava otsuse ise, hoolimata poliitikast ja ideoloogiast. Irvhambad aga ütlevad, et ongi hea, kui väikseid marksiste ja liberaale juurde ei sünni – tegelik elu on siiski teine, Eesti vajab igat last.
On veel üks aspekt, millega lastest loobujad, nii mehed kui naised, ei arvesta – see, et kord saavad nad vanaks ja siis päris vanaks. Kui ei ole lapsi, siis ei tule ka lapselapsi. Sõbrannad on endaealised ja lahkuvad samuti riburada. Keegi ei tule teie juurde ja kui te juba jõuetuks muutute pannakse teid hooldekodusse, halvemal juhul mõnda südame- või pihlakodusse, kus serveeritakse ka vanas eas vägistamist. Kuna kliimaideoloogia soovitab piirata tarbimist ja võimuideoloogia soovitab, et “teil ei ole midagi ja te olete õnnelik”, siis ärge lootkegi, et teil vanaduspõlveks raha on. Olete üksik, rahata ja kõigil jalus ja teil pole lapsi, kellelt abi oodata, teie jaoks on eutanaasiaseadus.
Kogu see jutt on karm, aga täis realismi. Elu ei ole selline, et sellest läbi hõljuda ja ainult oma egole meeldivaid otsuseid teha. Juba täna tuleb reaalses elus elada.
Kui vaadata neid Ameerika ja Euroopa Hallmarki-filme, kus on karm ja nõudlik naisboss, kes on 24/7 kontoris, ning kari noori naisi, kes soovivad iga hinna eest ja teisi kõrvale tõugates karjääriredelil tõusta, saades saatusehoope igalt poolt, ei tundugi see lastetu karjäärinaise elu väga lihtne olevat, seda enam, et tippu ei pääse sugugi mitte kõik, osa jäävad karjamaale.
Uued Uudised
