2. veebruar on laetud meie jaoks paljude tähendustega: Tartu rahu aastapäev, kirikukalendris tuntud aga kui küünlapäev. Vanade eestlaste rahvakalendris tähistati täna ent hoopis pudrupäeva. Täna ütleb meie kaasasündinud maailmatunnetus: talve selgroog on murdunud ja valgus on hakanud pimeduse üle võitu saama. Pudrupäevaga algavad kevadtalvised naistepühad ning koos nendega avaneb ka tee uuele elujõule – nii looduses kui inimeses.
Vanarahvas teadis, et just pudrupäeva päike annab head tervist eeskätt naistele. Naised käisid sel päeval külas, kõrtsis ja omavahel kokku saamas; mehed jäid koju ja kandsid hoolt igapäevaste toimetuste eest. See oli muistse maailmapildi loomulik osa: kevade lävel austati elu kandjat ja hoidjat. Kui päike sel päeval paistis, arvati selle andvat naistele jõudu, tervist ja head käekäiku kogu aastaks.
Pudrupäev on tuntud ka viimse jõulupüha ja küünlapäeva nime all ning kuulub südatalviste pühade kõige olulisemasse ringi. Saare- ja Läänemaal tähistas see jõuluaja lõppu, Setomaal aga hoopis suvepühade algust. Sama päev võis tähistada erinevaid pisiasju, ent alati üleminekut – talvest valguse poole.
Loodus annab oma märgid. Päikese kaar on kõrgem, päev märgatavalt pikem ja keskpäeval on tunda esimest õrna soojust. Vanarahvas ütles, et pudrupäeval hakkavad kõrred lund vihkama – nad sulatavad lume enda ümbert. Karu keerab koopas teise külje. Inimese toiduvarud, eelmisel suvel ja sügisel hoolega kogutud, on poole peal. Külma süda läheb lõhki.
Pudrupäeva nimi ei ole juhuslik. Süüakse odratangu- või jahupudru, mis sümboliseerib kestvust, lihtsat jõudu ja talvise toidu jätkuvust. Lauale käivad ka seapea, -jalad või selg – toit, mis kannab endas talvise töö ja varumise mõtet. Õlu on pudrupäeva peamine jook; sageli hoiti selleks päevaks alles jõuluõlut või pruuliti koguni uus. Läänepoolsetes kihelkondades valmistati pudrupäeval laupäeval veel viimast korda jõulutoitu.
Eraldi tähendusega on punane jook – puna ehk veret. Saartel, Lääne- ja Lõuna-Maavallas juuakse punast jooki või õlut, Hargla kihelkonnas on päeva kutsutud lausa veretipäevaks. Naistepuna, olgu see õlu, mõdu, punaseks värvitud viin või muu punane jook, pidi andma jõudu, tervist ja hea jume ning peletama suvel eemale sääsed ja muud söödikud. Seda joovad nii naised kui mehed, ent selle keskmes on alati elujõu ja vere sümboolika – elu ise.
Pudrupäev ei olnud ainult püha, vaid ka praktiline ajamärk. Mõnel pool peeti mokalaata – rahvakogunemist, kus lepiti kokku järgmise aasta töödes ja teenistuses. Hallistes räägiti, kuidas küünlapäeva paiku mindi Kirju kõrtsi ja telliti sulasteperesid uueks aastaks. Lõuna-Eestis kutsuti veebruari koguni mokalaada kuuks. See näitab, et muistne kalender ei eristanud elu ja püha – need olid üks ja sama.
Rahvapärimus oskas lugeda ka ilmaendeid. Päikeseline pudrupäev lubas kuiva ja päikselist suve ning head rukkisaaki; sajune päev ennustas vihmast suve. Tormas öeldi, et kui küünlapäeval paistab päikest nii palju, et mees jõuab hobuse selga hüpata, saab saks rukkid, kui veel rohkem paistab, saab ka talupoeg rukkid. Karjas usuti, et tugev tuisk pudrupäeva öösel toob suvel palju pähkleid – siis pidi pähketäkk kargama. Saaremaal teati, et pudrupäevane lumesadu tõotab head kalasaaki.
Kuigi kirikukalendris tuntakse päeva küünlapäevana, ulatuvad selle juured sügavale eesti ja läänemeresoome omailma. Küünlapäev kui kiriklik püha jõudis siia katoliku ajast, ent rahvakalendri uurijad on rõhutanud, et maarahva kombed ei ole sellest otseselt mõjutatud. Pigem on tegu vana päikese- ja ajapiiripühaga, mille tähendus oli olemas ammu enne kirikukella helinat.
Pudrupäev kutsub meid peatuma ja meenutama, kes me oleme. See tuletab meelde, et meie esivanemad elasid looduse rütmis, austasid naist, valgust ja kestvust ning oskasid näha tähendust nii pudrukausis kui päikesekiirte paistes. Rahvas, kes mäletab oma kalendrit ja kombeid, ei kao. Ta seisab püsti ka siis, kui talv alles ragiseb.