Uus film kinolevis
“Marty Supreme”
Režissöör: Josh Safdie
Stsenaristid: Josh Safdie ja Ronald Bronstein
Operaator: Darius Khondji
Helilooja: Daniel Lopatin
Kunstnik: Jack Fisk
Osades Timothée Chalamet, Gwyneth Paltrow, Kevin O’Leary, Tyler Okonma jt.
8/10
Marty Mauser saab, mida ta tahab. 1952. aastal New Yorki kingapoes töötav 23aastane noormees ei ole veel kohanud inimest, kellele ta ei suudaks jalanõusid maha müüa, naist, keda ta ei suudaks võluda või lauatennise mängijat, keda ta ei suudaks võita. Isegi, kui kuskil maamunal selline inimene olemas oleks, vajaks Marty vaid veidi rohkem aega, mõnda lauset, või ühte mängu veel, et oma paremust kõigile peale iseenda tõestada. Kleenukese keha, hüpliku sammu ning vankumatu järjepidevusega väsimatu skeemitaja võluvõti on tema vastupandamatu karisma.
Juba ootamatult geniaalseteks avatiitriteks on stsenaristipaar Josh Safdie & Ronald Bronstein Mauserist täpselt nii kristallselge pildi maalinud. Marty unistus ja eesmärk on lihtsalt olla parim. Viis, kuidas sinna jõuda, on kasutada igat interaktsiooni transaktsioonina, probleemid tulevikku lükata ning iga kord panust kahekordistada. Ilmselgelt pole selline eluviis järjepidev, ent Marty Mauseri iseendale haua kaevamist on nii hämmastav kahe ja poole tunni jooksul jälgida sellepärast, et tema suurim tugevus ning suurim nõrkus on üheaegselt tema enesekindlus.
Selle põhitõe alustalaks võttes loovad Bronstein & Safdie tihedalt seotud ning äärmiselt kirju tegelastevõrgustiku, mis võib igal hetkel Marty lobapidamatuse saatel kokku variseda. “Marty Supreme” kahurikuuli kiirusel mööduvad ja pea laitmatud esimesed 45 minutit viivad peategelase Londonisse lauatennise maailmameistrivõistlustele, kus enda suurepärasusest intervjuud andes märkab noormees endast märkimisväärset vanemalt endist filmistaari Kay Stone’i (meeldivalt kalk Gwyneth Platrow), kelle rikkalt mehelt üle löömise looliin on kirjutatud hämmastava mängulisusega. Spordifilmina algav linateos areneb aga peale Mauseri reisi kaootiliseks New Yorki komöödiaks, millega õnnistati kinokülastajaid 1970. ja 1980. aastatel.
“Marty Supreme” Autor/allikas: Kaader filmist
Kui minevikus tituleerisid taolistes filmides ammuseks legendistaatusese jõudnud Robert De Niro või Al Pacino, siis 2025. aasta vaste sellele on Timotheé Chalamet, kes kõnnib suurkujude kõrval igati ära teenitult oma rada. Pole mingisugune uudis, et vaevu 30-aastane noormees on oma generatsiooni üks andekamaid ning parimaid näitlejaid – tema fenomenaalsest Bob Dylani kehastusest kirjutasin ka eelmisel aastal – kuid Marty Mauseri väänika arrogantsuse ja lõppematu rääkimise vahelt piisava inimlikkuse leidmine, et publik talle kuidagi kaasa elada tahaks, on Chalamet’ senise karjääri suurim saavutus.
Energia, millega viis aastat lauatennist õppinud superstaar rolli ründab, muutub märksa arusaadavamaks, kui kuulata tema kõne soovist olla üks parimatest näitlejatest läbi ajaloo. Kujutan vaid ette naeratust, mis režissöör Josh Safdie näol võis olla, kui ta neid lauseid eelmisel aastal kuulis. Chalamet’l on Martyga niimõndagi ühist.
Sarnaselt Mauseri kõnemaneerile ei anna “Marty Supreme” vaatajale taotluslikult ühtegi hetke, kus hinge tõmmata. Safdie oskus venitada pinget kahe ja poole tunni vältel nii, et kumm ei lähe kordagi päris lõhki on muljetavaldav, kuid vajub siiski peale keskpunkti veidi ära.
“Marty Supreme” Autor/allikas: Kaader filmist
Filmi arenedes tegelasvõrgustik aina kasvab ning tutvustab suurepärastes kõrvalrollides Tyler, The Creatorit (taksojuhist sõber Wally) ning Abel Ferrerat (koerasõbrast Ezra Mishkin), kuid tegevustik mõjub justkui aina suuremaks paisuv must auk, kuhu Marty aina sügavamale vajub; must auk, mis igal hetkel võib supernoovana plahvatada, kuid… ei plahvata. Ka peale teist vaatamist jäi ebaselgeks miks polnud märgilisel (ja fantastiliselt lavastatud) stseenil tanklas suuremaid tagajärgi või ei järgnenud sellele kiirem hüpe filmi lõpuosasse.
Mõistan ja hindan seda, et Josh Safdie suudab režiioskuste ning veatult särtsaka montaažireaga mitu korda ka vaatajat veenda, et kõik hakkab vaikselt paremaks minema ning seejärel Marty olukorra ikkagi palju hullemaks keerata – eriti vinge oli unustada mõni väiksem looliin täielikult, enne kui see Martyt tagasi kummitama tuleb – kuid see “üks samm edasi, kaks sammu tagasi” valem nõuab veidi sidusamat tervikut.
Suure töö olemasoleva sidususe loomiseks teeb ära helilooja Daniel Lopatin (laiemalt tuntud kui Oneohtrix Point Never), kelle segu originaalmuusikast, 50-ndate paladest ning 80-ndate klassikatest loovad julge ja äärmiselt nauditava segu. On tunda, et paljud lugudest on stsenaariumisse sisse kirjutatud, sest nende kasutus mõjub hoolimata kalkuleeritud täpsusest loomingulise ning originaalsena. Ka filmi pildikeel, mille eest jagaksin võrdselt kiidusõnu operaator Darius Khondjile ja legendaarsele kunstnikule Jack Fiskile, toob imeilusti viiekümnendate õhustiku ekraanile ning aitab pikkade objektiivide ning stiilsete zoom’idega kaasa filmi kaootilisusele.
“Marty Supreme” Autor/allikas: Kaader filmist
Filmi viimane neljandik on sarnaselt eelnevale enamjaolt (väga) hea, kuid linateosele tagasi mõeldes leian end aina tihemini küsimas “Kas lauatennis oli siin filmis üldse vajalik?”. Vastus on ilmselgelt jah, ent “Marty Supreme” on osades palju tugevam, kui tervikuna. Raske on eraldi välja tuua mõnda looliini või tegelast, mis mulle ei meeldinud. Siiski pole tasakaal Marty Mauseri karakteriuuringu, lauatennise, ega rahaskeemitamise vahel päris paigas, kuna kõik kokku pannes tuleb välja, et pusletükid on liialt suured ja liialt erineva kujuga, et neid ideaalselt kokku sobitada.
Kohalikus meedias on veidi poleemikat tekitanud ka filmi päris viimane stseen, mida minu hinnangul tihti valesti tõlgendatakse. Et mitte filmi ära rikkuda, ei saa liialt sügavale detailidesse laskuda, kuid minu hinnangul on lunastusest asi kaugel – pigem jõuavad kõik emotsioonid, mille eest Marty jooksnud on, korraga lõpuks temale järgi. Ning oi, kui magus seda hetke vaadata on, kui Chalamet sellise tonaalselt ootamatu paremhaagiga filmile punkti paneb.
“Marty Supreme” Autor/allikas: Kaader filmist
Kuigi Josh Safdie soolokarjääri algus pole nii tugev, kui vennaga koostöös sündinud paremik, on “Marty Supreme” lihtsalt väga-väga lõbus ning parimas mõttes väsitav vaatamine, mille jaoks suure publikuga kinoseansid ongi loodud. Täiesti mainimata on jäänud ka telesaatest “Shark Tank” tuttav investor Kevin O’Leary, kes on sarnaselt paljudele teistele esmakordsetele näitlejatele fenomenaalselt rolli valitud ning lavastatud.
Seda enam on kahju, et filmi teine kinos vaatamine vaid kinnitas varem täheldatud väikeseid vigu. Sellest hoolimata loodan väga, et Chalamet läheb lõpuks märtsis oma igati väljateenitud parima meespeaosa Oscarile järele, sest meie generatsiooni andekaim näitleja väärib erinevalt Marty Mauserist oma võiduringi.