Eesti riiklikus keskkonnaseires on palju lünki ja kuigi vajadus ajakohaste andmete järele kasvab, ei kasutata inimeste tehtud loodusvaatlusi sageli otsuste tegemisel, ilmneb Eesti teadlaste värskest uuringust. Keskkonnaametnike hinnangul oleks vaja loodushuvilistele täpsemaid juhiseid, et andmed oleksid kasutatavad.
Harrastusteadus tähendab igasugust vabatahtlikku teadustööle kaasa aitamist. Näiteks võib tuua linnuvaatluse, nahkhiireseire, karuputkest või lusitaania teeteost teada andmise. Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli teadlased uurisid koostöös ekspertidega, kuidas suhtuvad keskkonnaametnikud harrastusteadlaste kogutud andmetesse ja kas loodushuviliste kogutud infot arvestatakse keskkonnakorralduslike otsuste tegemisel.
Eesti Maaülikooli keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia nooremteaduri Carmen Kilvitsa sõnul selgus uuringust, et keskkonnaametnike suhtumine harrastusteadlaste kogutud andmetele on väga erinev ja andmeid otsustes pigem ei kasutata.
Ühe probleemina näeb Kilvits, et harrastusteadlasi ei usaldatda. “Teiseks ametnikud peavad ise olema väga teadlikud juba harrastusteadusest. Kui pole varasemat kokkupuudet endal harrastusteadusega, siis kusagil nende ameti töötingimustes pole juhendeid või justkui kohustust, et kas või kuidas nad peaksid harrastusteaduse andmeid kasutama,” sõnas ta.
Osa ametnikke on Kilvitsa sõnul entusiastlikumad, otsivad harrastusteaduse andmeid ja oskavad neid teatud kohtades kasutada. “Samas need, kes on vähem kokku puutunud, võib-olla ei ole lihtsalt teadlikud harrastusteaduse võimalustest,” kõrvutas ta.
Keskkonnaameti loodushoiutööde osakonna juhataja asetäitja Eike Tammekänd tõi välja, et nendeni jõudvad andmed on väga erinevad ja vahel see raskendab kasutamist. “Kindlasti meieni jõuab andmeid, kus on kogu info olemas: mis liik, kes leidis, millal leidis, kus kohas ja need me saame kohe Eesti loodusinfosüsteemi kanda. See on infosüsteem, mida meie kasutame otsuste tegemisel kõige rohkem,” kirjeldas ta.
Kindlasti on Tammekännu sõnul kogutud ka andmeid, kus esitatud andmete põhjal pole võimalik kinnitada, et liiki tõesti mingis kohas leidub. See tähendab, et andmed vajavad ülevaatamist: Keskkonnaamet teeb seda Tammekännu sõnul jõudumööda nii palju, kui selleks ressurssi on. “Kui meil kindlat veendumust pole või andmed on umbmäärased, aga tuleb mingisugune arendus või kellelgi soov selles kandis midagi korraldada, saame anda signaali, et seal võib olla väärtusi. Siis palume need eelnevalt üle kontrollida ehk riik saab kasutada andmeid erineval tasandil,” kirjeldas ta.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhataja Marju Keisi sõnul on kõige olulisem, et andmed saavad laiemalt kasutatud süsteemidesse.
“Kui need sisestatakse laiemalt kasutatavatesse süsteemidesse, näiteks loodusvaatluste andmebaasi või PlutoF-i, on tegelikult juba väga oluline samm tehtud ja on väga suur potentsiaal, et neid ikkagi mingil kujul kasutatakse,” ütles ta.
Siiski ei pruugi andmed käiku minna otseselt keskkonnaotsuste tegemiseks, vaid muude andmestike koostamiseks. “Kas ongi mingid liikide leviku kaardid või punase nimestiku hindamine – neid kasutusviise on tegelikult hoopis laiemalt,” osutas Keis.
Eike Tammekänd märkis, et kindlasti on abi sellest, kui vaatlusandmed on varustatud foto ja asukoha koordinaatidega ning saavad andmebaasi võimalikult kiiresti. Carmen Kilvits lisas, et kuna keskkonnaseire rahastust järjest vähendatakse, toetacad loodushuviliste andmed siiski palju.