Näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov rääkis saates “Kajalood”, et mingil hetkel väsis ta näitlejatööst ära, aga siis avastas üksinda laval olemise võlu. Dvinjaninovi sõnul ongi ta võib-olla solist, kes ei vaja kedagi, sest üksinda laval olla on vaimustavalt äge kogemus.
“Rahalises mõttes läheb Emajõe suveteatril praegu väga keeruliselt. Rahastajad leiavad, et Emajõe Suveteatri rahastusvalikud võiksid olla teised. Selles mõttes aga läheb hästi, et kuni Kaunimate Aastate Vennaskond on jätkuvalt sadulas, ja ma saan mängida oma monolavastust, millel täitub varsti 400. mängukord, siis võiksime näha, et päike paistab siiski kusagil,” muheles näitleja, lavastaja ja laulja Andres Dvinjaninov.
30 aastat tagasi asutas Dvinjaninov Emajõe suveteatri. “See oli pea ees vette hüppamine. Eestis polnud sel hetkel ühtegi suveteatrit. Tol hetkel oli see missioon tuua Eestisse suveteater ja näidata, et selline asi on võimalik. Algus oli väga erutav ja põnev.”
“Minu kõige olulisem juur ongi Tartu poistekooris. Kui ei oleks 3. klassis olnud seda kogemust lavale sattuda, ja olla seal värisevate põlvedega, kuigi sinust ju palju ei sõltunud, siis see oli ikkagi väga oluliseks tõukeks, ja ka Toomas Lungele ja Jaan Elgulale, aga ka Jüri Lumistele, kes on ka poistekooris käinud,” meenutas Dvinjaninov.
Poistekoor oli neile noortele poistele Dvinjaninovi sõnul muusikaline korporatsioon.
33 aastat tagasi veebruarikuu alguses jõudis esimest korda lavale Kaunimate Aastate Vennaskonna laulukava. “Õnneks pole ka meie publik vananenud ja on meiega endiselt koos. Viimasel ajal on meid hakatud millegipärast kutsuma ka Viimaste Aastate Vennaskonnaks ja on kutsutud ka Emeriithurmurite Orkestriks,” muheles Dvinjaninov.
“Kui mina sündisin, oli mu isa 68-aastane ja ema 40-aastane ning seepärast mulle ka meeldib olla vanemate inimestega koos. Nende tänu on alati siiras ja südamlik,” tõdes Dvinjaninov.
Suurim õnn ja rõõm on see, kui saal on välja müüdud. “Teatritegija suurim rõõm on see, kui on inimesed saalis. Oma monotükiga “Vanuse viiskümmend varjundit” on mul kaks unistust. Et ma võiksin seda mängida oma 70. eluaastani, ja järgmine unistus on mängida seda etendust 80. eluaastani.”
Dvinjaninov tõdes, et kõik tema lavastused pole läinud publikule peale. “Ma tegin ühe monotüki “Heinari tähetund”. Mõtlesin, et mis seal siis on, teeme järgmise monokomöödia, aga selgus, et tükk ei lenda. Neid näiteid on tegelikult veel ja veel, aga sellest palju ei räägita, sest kes ikka tahab negatiivseid asju esile tuua.”
Näitleja sõnul on olemas universaalsed teemad, mis meid kõiki alati puudutavad ja huvitavad. “Kindlasti pakub kõigile huvi, kuidas vaadata humoorikalt enda vanust. Teine on see, et ma olen hästi palju õhtuid juhtinud ja koolitanud ehk olnud üksinda laval. Saan ainult endale loota, ja siis avastasin, ma ju viimasel ajal näitleja ametit enam palju ei pea, väsisin sellest mingil hetkel ära, kui hakkasin lavastama, et üksinda laval olla on vaimustav. Sa üksinda vastutad kõige eest, ei pea ootama kellegi märksõna, teed ise oma tempo ja rütmi. Üksinda laval olla on äge kogemus, võib-olla olengi siis solist, ma ei vaja kedagi,” kirjeldas Dvinjaninov.
“Kuni su huumorimeel on alles, kuni sa suudad veel enda üle naerda, on kõik hästi. Eestlane ju ütleb, et raha kadunud, vähe kadunud, tervis kadunud, palju kadunud, au kadunud, kõik kadunud. Mina lisan omalt poolt juurde, et kui huumorimeel on kadunud, alles siis on kõik kadunud.”
Dvinjaninovile meeldib ennast proovile panna ja seepärast on ta kogu võtnud kinni võimalustest panna end uutes rollides proovile. “Kui sa natukenegi hakkama saad, hakkab see sulle meeldima. See on hästi põnev ja adrenaliinirohke vettehüppamine võõras seltskonnas, tihti permanentne improvisatsioon. See kõik annab sulle enda kohta jälle mingi teadmise,” tõdes Dvinjaninov. “Vaimustuda üha uuest asjadest, aga katsuda seda vaimustust hoida läbi aastakümnete, see on juba raskem asi.”
Lavastajatena on teda mõjutanud ja talle suureks eeskujuks olnud Mati Unt ja Finn Poulsen.
“Ma ei ole kade inimene, aga olen rõõmsalt kade, ma väga rõõmustan, kui kellelgi on midagi väga hästi välja tulnud, siis ma olen tema üle väga õnnelik ning tihti mulle sellest piisab,” muheles Dvinjaninov.