Eestis on terve jaanuari kestnud pakane ja ilmateenistuse pika prognoosi kohaselt võib eelolevail päevil Ruhnus 20 aasta järel taas karu kohata. Mitteametlikult on jääteid kasutatud mõningate väikesaarte vahet liiklemiseks juba üle nädala. Jaanuari lõpus teatas TS Laevade esindaja ERR-ile, et: “Pooleldi naljaga öeldes, siis varsti võib-olla Väinameres vett enam ei olegi, sest kõik on jääs.”

Ometi teatas transpordiamet vaid mõned päevad varem, et sarnaselt viimase pea kümnekonna aastaga tänavugi ühtki avalikku jääteed ei avata, sest “see on investeering, mis kindlasti sulab” ega ole rahanduslikult otstarbekas. Kas see on nii aga avalikkuse või kitsalt riigikassa seisukohast vaadatuna?

Suursaarte ühenduses riigi monopoli kehtestamine

Ajateljel paistab, et riigi rehkendustes toimus nihe pärast seda, kui suursaarte vahelist ühendust hakkas eraettevõtte asemel korraldama riigiettevõte. Viimane avalik jäätee oli Eestis kasutusel 2019. aastal.

Saaremaa Laevakompanii läks pankrotti 2018. aastal, kui kasumlikul reisijateveo riigihankel oli võitnud värskelt asutatud riigi ettevõte TS Laevad. 2024. aastal oli TS Laevade ärikasum ligi kümme miljonit eurot (puhaskasum üle kaheksa miljoni euro). Müügitulu tõusis 2022. aastal teenitud 34,8 miljonilt eurolt 2024. aastaks 36,6 miljoni euroni. TS Laevade sõnutsi purustas ettevõte 2025. aastal oma eelnevad reisijate üleveo rekordid.

Liini suurele kasumlikkusele vaatamata katsub riik uue praami tellimuse puhul laeva ohutuse arvelt kokku hoida. Hanke tingimuste järgi langetas äsja riik tellitava viienda praami jääklassi. See tähendab minu lihtsaid rehkendusi mööda, et tellitav uus praam neil päevil Hiiumaa liinile ei pääseks, sest laevatee kanalis praamide lõhutud ja üksteise alla paakunud jääkamakate paksus ületab juba praegu uue praami jääklassi piiri. Kõrgema jääklassiga praamidki on praegu selles jäämassis navigeerimisega raskustes.

Lisaks põhjustab neil päevil suursaarte liinidel probleeme madal veeseis, mis ületab selgelt TS Laevade poolt “väga kriitiliseks” loetud piiri. Seetõttu ei pääsenud Regula reedestel ja pühapäevastel “tipptundidel” Hiiumaa liinile. Kuna veeseis jätkas langemist, kehtivad piirangud sõidukite üleveole nii Saaremaa kui ka Hiiumaa suunal. Abruka sadamasse pääses jäälõhkuja madala veeseisu tõttu viimati üle nädala tagasi. Seejärel on ühendus Saaremaaga olnud sõltuv jääteest.

Avalik jäätee võimaldab riigile suursaarte reisijateveo toimepidevuse tagamisel olulist riskide maandamist. Praeguses monopoolses seisundis ülevedu korraldavale riigiettevõttele on jääteed turul ainsaks konkurendiks. Kena talve korral jääks mõne kuu vältel riigile suursaarte praamiühenduse piletitulu suuremalt jaolt laekumata.

Autole ja reisijatele on jäätee ületamine olnud ikka alati tasuta. See on ka arvatav põhjus, miks Saaremaa Laevakompanii saatis teinekordki mõne tehnilise ettekäände varjus jäätee oodatava avamise eel ühe oma parvlaevadest Väinamere jääkatet põhja-lõuna suunal läbima. Üldiselt siiski Saaremaa Laevakompanii jääteid aktsepteeris.

Riik on nüüd sisuliselt Saaremaa Laevakompanii rolli asununa otsustanud seevastu omavoliliselt teha avalikele jääteedele lõpu. Jääteede “turult” kõrvaldamine ei ole riigi praeguse kasinuspoliitika vili, vaid vastav otsus langetati riigieelarve poolest külluslikul 2021. aastal. Juba aastaid ei ole jääteede avamisele transpordiameti eelarves vahendeid ette nähtud.

Jäätee sotsiaalmajanduslik ja regionaalpoliitiline mõõde

Riik on jäätee rajamisest avalikkusele visandanud kalli ja arulageda investeeringuprojekti. Kui palju jäätee rajamine aga päriselt maksab? Ajakohased andmed puuduvad, sest viimasel 15 aastal pole mandri ja Muhu vahele jääteid loodud. Veel 2018. aastal oli vähem kui kuu vältel seitsmest jääteest avatud neli: Saare-Hiiu jäätee maksis 12 000 eurot, Haapsalu–Noarootsi jäätee ligi 27 000 eurot, Vormsi jäätee 37 000 eurot.

Nüüd on jäätee rajamise kulud mõnevõrra suuremad, aga on päris selge, et kaasnevad kulud oleksid väiksemad kui tulud reisilistele alles jääva raha näol. Ainuüksi ühe autoga Saaremaad külastava kolmelapselise pere eelarvesse võimaldab jäätee kasutamine 50 euro suurust kokkuhoidu. See on sageli oluline kriteerium reisi sihtkoha üle otsustamisel. Jäätee elavdab oluliselt kohalikku turismi saartel muidu vaiksel kevad-talvisel ajal.

Kui riigile tähendab avaliku jäätee rajamine vähest väljaminekut, siis kohalikule elanikule ja ettevõtjale olulist tulu. Praamide klientuur seeläbi mõistagi ei kao, sest jääteele pääseb vaid valges ning paljude reisiliste ja sõidukite (bussid, veokid jne) jaoks on jääteel liiklemine eos vastunäidustatud. Praami veograafikut võib jäätee kasutusaja vältel hõrendada. See võimaldab raskete jääolude korral TS Laevadele olulist kütuse kokkuhoidu.

“Täiendavast soodsast mõjust saarte turismile ja reisiliste aja kokkuhoiust ei maksa rääkidagi.”

Riigi jaoks on jäätee rajamise kulu piisk merre iga-aastase kümne miljonilise praamiühenduse kasumiga võrreldes. Kui ka riigi kulu küündiks mõne saja tuhande euroni, oleks seda tõenäoliselt vähem kui kodanikele jäätee kasutamise läbi kättejäävat raha. Täiendavast soodsast mõjust saarte turismile ja reisiliste aja kokkuhoiust ei maksa rääkidagi. Riigieelarvele neutraalse ettepanekuna võiks riik eraldada TS Laevade puhaskasumist paar protsenti hooajalisse reservi, mis võimaldab sobivate ilmaolude korral transpordiametil koheselt avalikud jääteed avada ja neid nädalaid hallata.

Minu hinnangul on riigil selleks regionaalpoliitiline ja moraalne kohustus seda enam, et erinevalt Saaremaa Laevakompaniist ei toeta TS Laevad saarte ettevõtlus- ega turismisektorit. Saaremaa Laevakompanii pakkus tasuta ülevedu suursaartel toimuvatel üritustel osalejatele (näiteks Saaremaa Ooperipäevade esinejatele, korraldajatele ja ehitajatele). TS Laevadel on riigiettevõttena riigivaraseadusega keelatud sponsoreerida kohalikke üritusi nii rahaliselt kui ka teenuste kaudu.

Sellises õiguslikus raamistikus on seda olulisem, et riik annaks saarelistele avalike ja tasuta jääteede loomise kaudu aeg-ajalt ka midagi tagasi. Lõppeks erinevalt muust Eestist meil, saarlastel, tasuta maanteid muudesse Eesti keskustesse pole kunagi olnud ega ka tule.

Jäätee kultuuriline mõõde

Riigi aastatepikkune poliitika välistada avalikud jääteed on meelevaldne sotsiaalmajanduslikust ja regionaalpoliitilisest vaatest. Kuna majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning regionaal- ja põllumajandusministeerium ei paista olevat huvitatud oma rehkendustele teisiti kui monopoolses seisus riigiettevõtte kaitse perspektiivist lähenema, siis on jääteede ajalooline traditsioon Eestis paraku ohus.

Paistab, et oleme jõudnud seisu, kus kliimasoojenemisest suuremat ohtu jääteede traditsioonile Eestis kujutab avalike jääteede rajamise eest vastutav valitsus.

Sel taustal teen ettepaneku esitada Väinamere jääteed UNESCO nimekirja. Maailmapärandi nimistu koostamine põhineb UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioonil.

Eestis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse Tallinna vanalinn (1997. aastast) ja Struve meridiaankaar (2005). UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kuuluvad laulu- ja tantsupidude traditsioon (2003), Kihnu kultuuriruum (2003), Seto leelo (2009), suitsusaunatraditsioon Võrumaal (2014), ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine Soomaal (2021) ja mulgipuder (2024). Jää on jõudnud varem UNESCO maailmapärandi nimekirja Gröönimaa Ilulissati fjordi kaitseks.

Usun, et eestlasele ei vaja põhjendamist, kui olulist rolli rannarahva identiteedis mängivad jääteed. Need on ajalooliselt olnud talvekuudel oluliseks sidepidamisviisiks ümbritsevate asurkondade ja kultuuridega, elatusallikaks (hülgeküttimine, kalapüük), väikesaare eluliselt tähtsaks ühendusteeks muu maailmaga, rikkaliku rahvapärimuse objektiks.

Jäätee isiklik mõõde

Küllap on igal eestlasel isiklik lugu ja side jääteega. Minu kauge muhulasest esivanema, 90-aastaseks elanud Hanskeni ja tema järeltulijad tegi näiteks jäätee 1532. aastal vabaks. Rahvapärimuse järgi päästis ta Suure või Väikese väina jäält Liivimaa ordumeistri Wolter von Plettenbergi. Kindel on see, et von Plettenberg andis talle tänutäheks ainsa Eestis tänini säilinud vabaduskirja koos ametiga vedada kord nädalas posti mandri ja Muhu ning Saaremaa vahet. See vabaduskiri laienes ka Hanskeni suguvõsale ja nii olid nad Eesti Posti eelkäijaiks, pidades seda ametit järgnevad 362 aastat.

Jäätee ühendab ja lahutab. 1949. aasta märtsis päästis kehv merejää omakorda suure osa mu kodusaare Abruka elanikest (sh mu suguvõsast) küüditamisest, sest julgeoleku ettekandes on dokumenteeritud, et küüditajatel “ei õnnestunud objektile jõuda”. Jäävangis tuli Abrukas veel üheksakümnendailgi saarerahval kuid veeta. Pannkooki õnnestus küpsetada vaid kõigi talude koostööna, sest vaid nii saadi vajalikud toiduained kokku.

Jääteedelgi esineb paraku õnnetusi. Statistiliselt on need siiski Eesti ühed ohutuimad teed. Küll aga leiab jääteeliste seas rohkelt õnnelikke jääaugust pääsemise lugusid. Kõigile tagasilöökidele vaatamata on igal aastal meie Abruka mitteametliku jäätee kasutuselevõtt üks aasta märgilisemaid tähtsündmuseid. See pakub kena talve korral argist, aga soovi korral ka seikluslikku rõõmu kevade keskpaigani.

Alexander Lott Abruka jääteel 2026. aasta jaanuaris. Taustal on Abrukaga ühendust pidav jäälõhkuja Panda. Autor/allikas: Erakogu

Kokkuvõte

Jääteid väikesaartele Väinameres ega kaugemal ei ole kunagi loonud ega hooldanud riik, vaid ikka kohalik saarerahvas. Põlvest põlve külas edasi antav rahvapärimuslik oskusteave jää liikide ja jäätee kohta on üks rannarahva põliselanike hoolega hoitud tarkusi Suuremate saartega jäätee ühenduse loomine on aga riigi vastutusel. Riik ei tohi ennast sellest kohustusest kergekäeliselt vabastada.

Jääteede traditsiooni elus hoidmine ja kaitsmine on oluline meie rannarahva kultuuri seisukohast. Sellel on ka selge üleilmne kultuuripärimuslik tähendus. Veel kümne aasta eest kirjutasid Väinamere jääteedest maailma juhtivad ajakirjandusväljaanded nagu BBC ja The Guardian, tituleerides Hiiumaa jäätee Euroopa pikimaks.

Kulutades mõnikümmend või kas või mõnisada tuhat eurot selle harukordse traditsiooni säilitamiseks on puht majanduslikult ratsionaalne, kuid veelgi olulisem on see regionaal- ja kultuuripoliitiliselt. Saaremaa arenduskeskus on juba andnud märku valmisolekust panna asjakorralduslikult õlg alla, et rannarahva kultuuri kaitseks tagada Väinamere jääteedele UNESCO kaitse.