Iseseisvunud Eesti rahval kestab kummaline huvi kohalike miljonäride vastu. Eriti kui miljonäriks saab inimene, kes justkui poleks pidanud saama, aga suutis süsteemi kuidagi üle kavaldada, või tal lihtsalt joppas. Vaadakem näiteks, milline sumin on ümbritsenud Silvia Ilvese meest Marek Nõmmikut, kes tänu netikasiinovõidule järsku 11 miljoni euro otsas istub. Fotodel hoiab ta šampuseklaasi nagu Jay Gatsby, naeratus on mehel läinud laiaks kui hobusel ning Mareki kiilaspea helendab miljonivalguses nagu Saturn. Paistab õnnelik mees.
Kõik tahavad temast hirmsasti lugeda, aga ometigi lugejaid ju päriselt ei huvita, mida ta selle rahaga tegema hakkab ja et suur osa mehe miljonitest pangas kinni on. Aga loetakse, kasvõi kiusust. Tunnen inimesi, kes kiruvad Silvia Ilvest iga kord, kui temast midagi kirjutatakse, aga lähevad ja loevad ikkagi. Vastan alati: kui sa rohkem ei kliki, siis teda enam ei eksisteeri. Ise annad temale jõu. Ja kui me anname kellelegi kollektiivselt jõu, siis teeme ta jumalaks. Alles eelmisel nädalal, kui luuletaja Viivi Luik sai teada teenetemärgi saamisest, ütles ta napisõnaliselt, et eestlastel on puudu ainult ühest asjast: vaimsusest. Kui rahval on vaimsust on vähe, siis ühiskond loobki omale valed kõrgemad jõud.
Ja siis tahetakse kangesti ikkagi lugeda midagi muud, aga mida?
Siinkohal meenutagem üht nime: Tiiu Silves. Nüüd on Silvia Ilves, vanasti oli Tiiu Silves. Läheb isegi riimi.