Moraalitonte otsinud Talibani otsus end muust maailmast lahti ühendada pakub mitut õppetundi oma haavatavuste kohta ka modernsuse edetabeli tipuriikidele, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Rongis istudes tekib mõnikord jaamast lahkudes tunne, et perroon hakkas liikuma. Meelepete on tõele lähemal üheotsapileti puhul. Lisaks on teinekord see väga tugev metafoor rongist, mis jääb seisma, samas kui senine maailm hakkab liikuma ja kaob kaugele selja taha: kuvand minekust, mahajätmisest, uuest algusest. Lahkutakse kerge pagasiga – ühes käes lootus, teises põhjused.
Ühiskonnad armastavad üheotsapileteid, nagu kokkuhoidu, erastamist, tsentraliseerimist jmt. Meetmetena paistavad need maised ja praktilised, mistõttu nimetatakse neid reformideks. Neid on lihtne rakendada, aga tagasitee on väga raske ja arve kordades suurem.
Sama näeb ka tehnoloogia puhul. Pea kõigi klaviatuur algab ülalt vasakult tähtedega “QWERTY”. Tähtede järjestus pärineb kirjutusmasinate ajastust, kui sagedasemad tähemärgid paigutati teineteisest kaugemale, et aeglustada mehhaaniliste kangikeste kiilumise vältimiseks kirjutamist. Mehhaanilist probleemi enam pole, aga vana klaviatuuripaigutus püsib. Kasutajatest tootmisprotsessideni juurdunud sõltuvuste ümbervormimist ei peeta kulu ega vaeva väärivaks. Kui kord nii otsustati, siis nüüd sellelt teelt tagasi ei minda. Harjutage ka edaspidi halba lahendust kiiremini kasutama.
See on vaid näide suuremast pildist, mis kirjeldab võrguefekti ja uute sammude põhjustatud seoste mõju liikumissuunale. Kui esialgse kasulikkuse avastamise tulemusel hakkab lahenduse väärtus koos kasutajate arvuga kiiresti mitmekordistuma ning tsementeerub harjumustes ja organisatoorsetes korraldustes, nõuab selle tagasipööramine väga suurt pingutust.
Öeldakse, et modernsed, peamiselt IT-põhised tööriistad ei ole pelgalt välised abivahendid, vaid neist saavad kognitiivsed proteesid. Keha piiranguid ületavad lisad, millele loovutatakse osa mälust, otsuste langetamisest ja sotsiaalsetest sidemetest. Seejärel läheneb nutiseadmest tingitud häire oma mõjult kehalisele puudele. Avastatakse, et ise enam ei osata ja hakkama ei saada. Nähtus laieneb üksikinimeselt tervele ühiskonnale, saavutades lõpuks uue kvaliteedi, milles inimrühma üheotsapiletid on veelgi lõplikumad.
Afganistanis algas sel nädalal huvitav sotsiaalne eksperiment. Võib vist väita, et tegemist on üpris jõhkra ettevõtmisega. Arenenud riigid ei suudaks midagi sellist taluda ning pole ka selge, kas seda suudab Talibani usujuhtide valitsetud Afganistan. Ametnike arvates kehastavad fiiberoptilised sidekaablid kurjust ja ohustavad elanike moraali. Lahendusena asuti kaableid lahti ühendama, lubadusega leida peagi mõni kohalik alternatiiv.
Talibani eesmärk on taaselustada lisaks vanale korrale ka vana meedia, nagu raadio ja televisioon. Ilmselt pidasid nad ülesannet lihtsaks ja olid üheotsapileti-fenomenist õndsas teadmatuses. Internetiasjad võib ära võtta, aga internetti asjadest ära võtta ei saa. Pealinnas Kabulis ja teistes suuremates asumites on katkenud andmeside tulemusel halvatud nii ärid, pangandus, sotsiaalsed teenused kui ka isegi raadio ja televisioon.
Ajades internetis taga moraalitonte, unustati, pigem ei teatud, et samades valguskaabli kiududes edastavad raadiojaamad riiklikke saateid, televisioon hangib sisu teistest islamiriikidest ja kaubanduses rajaneb mobiilsele sidele pea kogu asjaajamine. Pealinna pankade juurde tekkisid pikad järjekorrad, sest igapäevane elukorraldus vajab raha. Tänapäeval pole aga pank valdavalt paberraha, vaid arvutisüsteemide hoidla.
Öeldakse, et modernsete riikide edetabelis käib viimase koha eest võistlus kahe riigi vahel: Põhja-Korea ja Afganistani. Viimane tegi jõulise taktikalise manöövri ja on vähemalt hetkel suveräänne liider. Endine Afganistani meediatoimetaja Hamid Haidari kommenteeris X-is, et: “Riiki haaras üksindus”. Lihtsana näiv tsensuurikatse muutis kodanikud “erivajadustega inimesteks”. Ees ootab õppimisfaas. Võimalik, et vanu aegu õpitaksegi väärtustama. Antud juhul siis täpsemalt aegu, kui internet töötas.
Afgaanide internetist detoksifitseerimine paljastab tsivilisatsiooni haavatavuse. Individuaalsed tagajärjed erinevad ühiskonna omadest. Individuaalselt on teinekord kasulik end kõigest lahti ühendada ning korraldada põgus omaette olemise ja ellujäämise olustik. Enamasti on see inimesele kasulik ja tema enesetõhusus paraneb. Ühiskonna tasandil tähendab side lõhkumine aga halvatust ja teadvusekaotust.
Kumbki seisund ei luba koordineeritusele rajaneva teovõime puudumise tõttu head. Mittemidagitegija võib paista moraalsena, aga ta ei tee ka midagi head. Ilmselt pistavad Talibani juhid kaablid võrguseadmetesse tagasi, kui avastavad, et tehnoloogilise üheotsapileti puhul liikuski perroon. Rongis istudes enam maailma muuta ei saa.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.