Notariaat kui kohtusüsteemi turvavärav on kollapsi äärel. Notarite keskmine vanus kasvab kiiresti, praegune põlvkond läheb varsti pensionile ja järelkasvu ei ole, kuna väljaspool suuri keskusi ei ole võimalik büroosid ülal pidada, kirjutab Priidu Pärna.
Riigikohtu esimees peab igal aastal parlamendi ees ülevaate kohtusüsteemi olukorrast. Esikohtunik Villu Kõve möönis viimati, et kohtute tõhusus on languses ja menetlusajad pikenemas. Kohtute tegevust on varjutanud eelarve kärpimine, kohtumajade ühendamise plaan ja inimeste koondamise oht. Kohtunikkond vananeb ja kohtunikueksamile tulijate arv väheneb, kuid ühiskondlikud ootused asjade lahendamise kiirusele samas tõusevad.
Kohtute seaduse muutmise eelnõu tekitab samuti kohtunikkonnas küsimusi. Kas uuel süsteemil, kus kohtute valitsemine antakse kohtute enda pädevusse, on toimimiseks piisav eelarve ja kuidas näeb välja koostöö täitevvõimuga? Kas kohtud jäävad finantsiliselt vaeslapse rolli, kui hajub poliitiline vastutus ja mille läbi satub kohtu kohtute sõltumatus? Ka riigikohtu esimees ütles hiljuti, et kavandatav reform võib halvimal juhul päädida sellega, et menetlusajad pikenevad veelgi.
Piisavate vahendite puudust ei asenda kohtute haldusmudeli häälestamine ega ka tehisaru, millest üritatakse leida abimeest nii kohtunikele kui ka kodanikele riigi õigusabi andmisel. Riigivalitsemise prioriteete vaadates on kohtusüsteem ehk põhiseaduslik riigi tugisammas juba praegu räästa alt vihma kätte sattunud: riigieelarvest läheb kohtuvõimule vaid umbes 0,4 protsenti, aga mullu saabus kohtusse mitu tuhat tsiviilasja rohkem (kasv 6,5 protsenti), samal ajal kui lahendite arv kasvas kolm korda aeglasemas tempos.
Seis on tõsine, kuid väga üksikud rahvaesindajad tunnevad muret kohtuvõimu käekäigu pärast.
Mootor vajab jahutust
Ükski reform ei saa toimida vaakumis, sest õigussüsteem on tervik, kus iga lüli on omavahel ühenduses. Õigusemõistmise tugisüsteem on see, mis peab aitama vältida kohtusüsteemi mootori ülekuumenemist ja silindrite lõhkemist.
Nähtamatud liitlased on tugevate ja usaldusväärsete registrite (kinnistusraamatu ja äriregistri) ning notariaadi olemasolu, mis peavad hoidma tsiviilkäibe turvalisena, et kohtusse jõuaks võimalikult vähe asju. Selline korraldus tagab, et rahvuslikust koguproduktist kulub õigusmõistmisele kordi vähem raha kui angloameerika õigussüsteemis, mis on sageli n-ö advokaatide ühiskond.
Notarid on saanud riigilt ülesande vähendada õigusvaidlusi läbi mõistliku hinnaga erapooletu klientide nõustamise ja toimingute kinnitamise. Notar on eraisikutele kui õiguskorra turvamees, kes teeb kõik endast oleneva, et kinnisvaratehingud, pärimisasjad ja abikaasade varatehingud hiljem vaidlustega ei päädiks.
Kujutame aga ette, et notarit ei oleks seatud neid toiminguid tegema. Kohtud oleks ummistunud kinnisvara varjatud puuduste vaidluste ja pettustega. Mitme Euroopa riigi eeskujul peaks ka pärimisasju sellisel juhul lahendama kohus ja kõikide muude õigusküsimustega pöörduksid inimesed advokaatide poole, kes pakuvad teenust turuhinna alusel. Kui notariaadi ülalpidamisele ei kuluta riik sentigi, sest seda finantseerivad kliendid ise, siis kohtutele oleks sellises süsteemis vaja oluliselt suuremat lisaressurssi, mis saab tulla ainult maksumaksja taskust.
Kohtute turvasüsteem on lagunemas
Kirjeldatud kujutluspildist võib varsti saada reaalsus, sest notariaat kui kohtusüsteemi turvavärav on kollapsi äärel. Notarite keskmine vanus kasvab kiiresti, praegune põlvkond läheb varsti pensionile ja järelkasvu ei ole, kuna väljaspool suuri keskusi ei ole võimalik büroosid ülal pidada.
“Väiksemates linnades on notarid sunnitud juba 75 protsenti kinnisvaratehingutest tegema alla omahinna.”
Ristsubsideerimise süsteem, mille alusel peavad notarid rahastama kinnisvaratehingutest teisi teenuseid, mida pakutakse alla omahinna, ei toimi enam, kuna praeguste notaritasudega on ka enamike kinnisvaratehingute kulud büroode jaoks tuludest suuremad. Väiksemates linnades on notarid sunnitud juba 75 protsenti kinnisvaratehingutest tegema alla omahinna.
Notaritel on väga palju tööd, kuid vähe selliseid tegevusi, mis poleks neile kahjumlikud. Eesti notarid tegid 2025. aastal ligi 300 000 toimingut, mida on üheksa protsenti rohkem kui aasta varem, aga kinnisvaratehingud kasvasid ainult kahe protsendi võrra.
Samal ajal kahaneb kiiresti notarite arv: 2016. aastal pidas ametit 92 notarit, nüüdseks on neid alles jäänud 84. Näiteks läks aasta lõpus pensionile üks Narva kolmest notarist, kelle koht jääbki nüüd täitmata. Noori ei tule peale, sest keegi ei taha teha tööd, mille eest peab peale maksma.
Osa notaritasudest ei ole muudetud 30 aastat, teisi 15 aastat. Õigusteenuse kättesaadavuse eest vastutaval riigil puudub tahe sellega tegeleda, kuna inimeste elu on niigi kalliks muudetud. Büroopidamise kulu on kasvanud viimaste aastakümnete jooksul kordades, aga notar ise oma teenuse hinda määrata ei tohi. Kui šokolaaditahvli saab sama hinna eest teha poole õhema, siis meie ei saa õigusteenust sama raha eest osutada poole vähem või poole kehvemalt. Notarile ja tema töötajatele on väga kõrged nõudmised.
Notariteenus on seni ainsana kättesaadav kõigis maakonnakeskustes üle Eesti ja ka mitmes väikeasulas. Muud õigusteenused ja kohtupidamine on väiksematest piirkondadest lahkumas ja koondumas suurlinnadesse. Kui riik tagaks omalt poolt notariaadi toimimise, oleks võimalik õigusteenuse ja õigusnõuande säilitamine igas Eesti nurgas. Notariaadile oleks võimalik delegeerida ka lisaülesandeid, mis võimaldaks kohtul või ametnikel keskenduda olulisele.
Riik on jätnud notaritasud tähelepanuta ja see on avaliku ameti alandamine. Suitsupakk maksab rohkem kui notari koju visiidile kutsumine. Kui riik ei võta vastutust ja notariaat kokku kukub, langeb sellesse pöörisesse ka kohtusüsteem, kuna selle silindrid ei pea koormuse kasvule varsti enam vastu. Veel saab seda ära hoida.