Jaanuaris olen näinud 14 etendust, neist esmakordseid vaatamisi 8. Nähtu on põhjustanud päris pinevaid sisemõtteid autorilavastuste, dokumentaalteatri, isiklikkuse ja valmisdramaturgia teemadel, aga see oleks pikem arutlus, kirjutas Pille-Riin Purje kultuurikommentaaris.
Sestap jääb sõelale üks õnnestunud uuslavastus, kus kõik nimetatud märksõnad kohtuvad ja põimuvad: nimelt VAT teatri “Lühis”, Iisraeli autor Noa Lazar Keinan, tõlkija Margus Alver, lavastaja Margo Teder. Esietendusele eelnes meeleolukas ja huvitav kohtumine autoriga, tema dialoog tõlkijaga.
Näidendi sisu on tõsine, sissevaade autismispektri häirega lapse vanemate argipäeva, neid mängivad sooja ja mõistva huumoriga Maarja Mitt-Pichen ja Ott Aardam. Huumor ongi oluline märksõna, seda kinnitab üllatav žanrimääratlus: interaktiivne komöödia. Publiku kaasamine on üsnagi võrreldav Noorsooteatri lavastusega “Kõik ägedad asjad” (autor Duncan Macmillan, lavastaja Tanel Jonas, 2022), mis peagi jõudmas 100. etenduseni.
“Lühise” esietendusel sattus mängu märgatav hulk teatraale, mis väikest siseringi lisa-lusti põhjustas. Mulle langes osaks väga huvitav, sisekonfliktiga roll, nii et kui hiljem tekstist lugesin, et see ongi kirjutatud suisa viitega teatrikriitikule, tundsin korraks sulgkerget pettumusetorget. Aga põhiküsimus pole elevuses ja edevuses, pigem selle ületamises – publiku rollid laval või saalis on mõistagi sisulised, vastutuse-kaaluga, osaduse eesmärk on tihendada vahetut kontakti lavaloo sõnumiga. Sedakaudu eriti intensiivselt tajuda koomikas tõsidust, naerus valu.
Näitleja ja näitekirjanik Ott Aardam on viimasel ajal osalenud erinevates truppides ja kooslustes, tema kaudu tekib tugev sild Theatrumi dokumentaal-lavastusega “Erivajalik”, kus laval erivajadusega laste vanemad, ka autism on seal kõneks. Lavastused on erinevas laadis, kuid tuntava ühisosaga. Maria Petersoni lavastuses köidab lootusrikkus ja heledus; “Lühis” jõuab selleni teisi radu pidi, aga jõuab ometi.
Dokumentaalne algmaterjal ei anna mingit garantiid, sellest võib võrsuda puudutav ja ehe lavastus; aga ka hoopis nõrgem, hajusam, üheplaanilisem lavalugu kui oleks andeka kirjaniku näidend. Eks meie kirevas teatripildis leidu igat masti nähtusi. Piirid võivad olla ja ongi suhtelised, ikkagi kõnetab ja puudutab andekas, sõnumiselge, samas tundlik teater. Selline erivajalik – eriti vajalik kokkusaamine.