Milano Cortina olümpiamängude korralduskomitee tegevjuht Andrea Varnier sõnas teisipäeval, et suurürituse eel oldi hädas nii pingelise eelarve kui ka tähtaegadega.
Kui algselt oli mängude eelarve umbes 1,3 miljardit USA dollarit, siis nüüd on see summa ületanud juba 1,7 miljardi piiri. Suurenenud on ka muud taristuskulud, näiteks on kasutatud 3,5 miljardi jagu avaliku sektori raha.
“See teekond on osutunud veelgi vaevalisemaks kui algselt ette kujutasime, täis väljakutseid ja raskusi, millest mõned olid oodatud ja mõned olid ootamatud, ilmselt ka ebavajalikud,” sõnas Varnier rahvusvahelise olümpiakomitee istungil viimases aruandes enne mängude algust.
“Meie korralduskomitee rahaline olukord on olnud aastat jooksul äärmiselt keeruline. Peame siiski tunnistama, et mängud läksid maksma rohkem kui kandidaadi eelarves algselt ette nähti. Te ei leia neilt mängudelt kõike, mida oleksite võinud oodata või mida me algselt tahtsime.”
Milano Cortina algne pakkumine sisaldas mitmeid olemasolevaid või ajutisi võistluspaiku. Ettevalmistuste keskel otsustasid korraldajad rajada Cortinasse aga uue kelgurenni, mis läks maksma mitu miljonit dollarit. Sellele lisandusid ka väga nõudlikud tähtajad.
Seejuures rahvusvaheline olümpiakomitee oli libisemisalade taristu rajamisele algselt tuliselt vastu. Sooviti, et võõrustajad kasutaksid juba olemasolevaid radu, võib-olla ka naaberriigis – näiteks Prantsusmaal, Austrial, Šveitsil ja Saksamaal on vastav taristu olemas.
Samuti oli korraldajatel tuli takus Santagiulia jäähokiareeni rajamisega. Alles jaanuaris läbis see testvõistluse. “On hetki, mil korralduskomitee peab tegutsema hädaolukorras ja Milano Cortina mängud olid kindlasti üks neist juhtudest,” jätkas Varnier. “Äärmiselt lühikeste tähtaegadega juures töötasime igalt poolt pideva surve all.”
“Üks nõudlikumaid väljakutseid: libisemisalade keskus ja jäähokiareen. Mõlemad anti korralduskomiteele üle sõna otseses mõttes viimase hingetõmbega iga võimaliku tähtaja lävel. Sellegipoolest on mõlemad kohad mängude jaoks suurepärased ja loodame, et need jäävad kogukondadele käegakatsutavaks pärandiks.”