Veisson tunnistab, et päris sajaprotsendiliselt rahul nad filmiga ei ole, kuid tema meelest oleks märksa suurem probleem see, kui nad oleksid. «Õnneks me päris rahule ei jäänud, muidu oleks vaatajate jaoks ehk kahtlane tundunud, et kõik on liiga sile ja ilus. Midagi seal siiski on. Tore on tagasi vaadata ja meenutada, mis kunagi juhtus,» kinnitab Veisson.
Ta jätkab: «See film on DocPointi avafilm, aga dokumentaalid on minu jaoks üks õudsamaid žanre. Nad jätavad mulje, nagu kõik olekski täpselt nii päriselt juhtunud. Justkui olekski ainult üks tõde. Aga mis oli nende kaadrite vaheline kontekst? Kuidas need asjad omavahel kokku on monteeritud? Kes on filmist täiesti välja jäetud? Seda vaataja ei näe. Ja kui sa ise oled seal peategelane, siis tekib omamoodi kriis: ma saan aru, et ma enam ei kontrolli seda, kuidas mind kujutatakse või milline mulje minust jääb. Artistina tahaks seda ju kontrollida. Siiani on mulle olnud oluline, kellele ma intervjuusid annan ja millistes projektides osalen. Aga nüüd on terve dokumentaalfilm, ja inimesed küsivad ikka: «See on ju teie film?» Tegelikult ei ole. Me oleme seal lihtsalt nagu näitlejad.»
Kogu filmi Veisson ette rääkida ei tahaks, aga samas toob ta välja, et filmis on ka veidi ekstreemsemaid olukordi. «Filmist tuleb hästi välja, kui erinev võib olla näiteks Kanada folgipublik võrreldes Eesti omaga. Sealne läbilõige on tõesti teistsugune, kuigi see ei tähenda, et igal pool Kanadas oleks publikus ainult vanad inimesed,» sõnas Veisson.