T\u00e4ieliku tunnustuse saamine on v\u00e4ikeriigi jaoks reeglina erakordne saavutus ja seda v\u00e4\u00e4rtustatakse t\u00e4nini k\u00f5rgelt. Nii on Eestis esile t\u00f5stetud k\u00f5ik talle omistatud
de jure tunnustused.9 Ent Eesti ja Poola suhteid l\u00e4bi tunnustuse prisma on k\u00e4sitletud minimaalselt ja pealiskaudselt.10<\/p>\n
P\u00f5hjalikumalt on seda teinud Raimo Pullat, kelle t\u00f6\u00f6dest leiame \u00fclevaate nii Eesti kui ka Soome diplomaatilistest suhetest Poolaga kahe maailmas\u00f5ja vahelisel perioodil.11 Need keskenduvad aga eelk\u00f5ige kahe kujuneva riigi omavahelistele suhetele \u00fcldisemalt, j\u00e4ttes rahvusvahelise \u00f5iguse aspektid m\u00f5nev\u00f5rra tagaplaanile. Prantsusmaa poliitikast Ida-Euroopas ning selle m\u00f5just Poola vahekordadele naabritega on kirjutanud Kalervo Hovi.12<\/p>\n
T\u00e4nuv\u00e4\u00e4rt tuge pakub Heikki Roiko-Jokela uurimus Soome diplomaadi Rudolf Holsti tegevusest Eesti, L\u00e4ti ja Leedu tunnustamise nimel, milles Poola m\u00f5jud on selgesti esile t\u00f5stetud.13 Poola vaadet suhetele N\u00f5ukogude Venemaa, aga ka Ukraina, Valgevene, Leedu ja L\u00e4tiga esindab siinses artiklis rikkalikul arhiivimaterjalil baseeruv Jerzy Borz\u0119cki uurimus.14<\/p>\n
Artikkel toetub eeldusele, et v\u00e4ikeriigid v\u00f5tsid tunnustamise k\u00fcsimuses \u00fcle suuremate seisukohad ja kogemused ning nende suhtes kasutati ja nad kasutasid ka ise tunnustamist poliitilise, aga ka ideoloogilise t\u00f6\u00f6riistana. Hoolimata tihedatest omavahelistest kontaktidest riigiasutuste tasemel j\u00f5uti Eesti, L\u00e4ti, Leedu vahel vastastikuse de jure tunnustamiseni alles 1921. aasta kevadel. Peamised pidurid sellel teekonnal olid Eesti p\u00fc\u00fcd hankida Poolalt de jure tunnustust ning Poola soov j\u00e4rgida liitlaste ning USA hoiakuid tunnustuste jagamisel.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/04\/3298030hcf93t24.jpg\"\/)
Dokument, millega Poola Eestit de jure tunnustas, vormistati 27. jaanuaril 1921. aastal, kuid otsuse kuup\u00e4evaks m\u00e4rgiti s\u00fcmboolselt 31. detsember 2910. Autor\/allikas: RA, ERA.957.11.33, l. 22<\/p>\n
Eestil olid 1919. aasta kevadeks t\u00e4idetud k\u00f5ik riigile esitatavad formaalsed n\u00f5uded. See t\u00e4hendas, et alates 1919. aasta aprillikuust v\u00f5is Eesti taotleda tunnustust kui demokraatlikult valitud parlamendiga riik. Tagatud oli riigi sisemine stabiilsus, Eesti kontrollis piisavalt oma piire ja rajas v\u00e4lisesindusi. Sarnases olukorras oli endise Vene impeeriumi aladel Soome, keda mitmed riigid olid juba de jure tunnustanud ja 1919. aasta mais tegi seda ka USA.<\/p>\n
Poola valitsusele andsid liitlased ja Ameerika \u00dchendriigid oma de jure tunnustuse 1919. aasta alguses ning ta kutsuti ametlikult osalema rahukonverentsile. V\u00f5rreldes Eesti v\u00f5i Soomega olid Poola piiridega seotud k\u00fcsimused aga sootuks keerulisemad, need alles hakkasid kujunema. Kui Eestit ja Soomet Versailles’ s\u00fcsteemi loomise juurde ei kutsutud, on Poolat nimetatud just selle s\u00fcsteemi saaduseks, Kremli esindajate s\u00f5nutsi koguni Versailles’ v\u00e4rdjaks.15 Kui Eesti ja Poola oleksid kuulunud samasse kaalukategooriasse, oleks Poola de jure tagatud Eestile kindlasti lihtsamalt.<\/p>\n
Tunnustamise k\u00fcsimust m\u00f5jutas peale suurriikide tahte ka Poola sisepoliitika. M\u00f5nede Poola poliitikute ja s\u00f5jav\u00e4elaste unistus 1772. aasta eelsetest piiridest v\u00f5i f\u00f6deratiivsest lahendusest Ida-Euroopas j\u00e4ttis rahvusvahelistele suhetele suurema j\u00e4lje kui Eesti s\u00f5jav\u00e4e \u00fclemjuhataja Johan Laidoneri varasemad \u00f5pingud Vilniuse s\u00f5jakoolis v\u00f5i tema Poolast p\u00e4rit abikaasa Maria Skarbek-Kruszewska emakeel.<\/p>\n
Balti k\u00fcsimus<\/p>\n
Eesti, L\u00e4ti ja Leedu ei esinenud tunnustuse taotlemisel \u00fchise rindena. Nende k\u00fcsimust arutati Pariisi rahukonverentsi ajal alates 1919. aasta m\u00e4rtsist k\u00fcll Balti komisjonis, aga koos Poola ja teiste Saksamaa ja Venemaa vahele j\u00e4\u00e4vate aladega. Komisjoni eesistuja Esme Howard suhtus k\u00f5igisse Venemaa piirialadesse \u00fchtviisi soosivalt.16<\/p>\n
V\u00f5imalik, et Eesti tegi vea, kui n\u00f5ustus oma tegevusi rahukonverentsi ajal liiga sageli koosk\u00f5lastama teiste Venemaa tunnustamata piirirahvastega. Nii sattus ta tahtmatult seltskonda, millesse kuulumist hiljem kahetses. V\u00e4hemalt m\u00f5ned Eesti delegatsiooni m\u00f5jukamad liikmed on taolisi kahtlusi v\u00e4ljendanud.17 Valikuid ei olnud aga kerge teha. Rahukonverentsi eel pakkusid spetsialistide erikomisjonid otsustajatele erinevaid, kohati \u00fcksteisele lausa vastur\u00e4\u00e4kivaid lahendusi.18<\/p>\n
Kolmest riigist koosneva Baltikumi kuvand sai tekkida alles 1919. aasta kevadel, enne kasutati vormelit Leedu ja Balti provintsid. Leedu kohta ei osanud toona veel keegi kinnitada, mitmest endisest Vene kubermangust ta koosnema hakkab. Varasema arengu kujutamine kolme Balti riigi \u00fchise ajaloona on v\u00e4ga levinud v\u00f5te, kuid see loob sihilikult olematut identiteeti v\u00f5i on lihtsalt anakronistlik.19<\/p>\n
Ometi on \u00fchine Baltikumi kuvand eri kaalutluste t\u00f5ttu aina s\u00fcvenenud. Kuid isegi n\u00e4iline Eesti, L\u00e4ti ja Leedu kokkukuuluvus ei saanud olla \u00f5igustuseks v\u00f5i takistuseks, miks Leeduga Vilniuse piirkonna kuuluvuse \u00fcle t\u00fclli l\u00e4inud Poola Eestile tunnustuse andmisega venitas. Eestis alustasid Poola ja Leedu ametlikud esindused tegevust \u00fcheaegselt 1919. aasta alguses ja Eesti suhtus neisse t\u00e4iesti v\u00f5rdselt, ilma eelnevate kohustuste ja eelarvamusteta.<\/p>\n
Venemaa ja tema piirirahvaste k\u00fcsimused eraldati Pariisi rahukonverentsi ajal Euroopa asjadest ja olemasolevad de facto tunnustused muudeti tinglikeks, mis pidid kehtima ajutiselt, kuni Venemaa demokraatlik esinduskogu enesem\u00e4\u00e4ramise ja piiride k\u00fcsimused lahendab.<\/p>\n
Pariisi rahukonverentsil tegutsesid \u00fchiselt eelk\u00f5ige Eesti ja L\u00e4ti poliitikud. Kui USA rahudelegatsioon 1918. aasta detsembris Euroopasse j\u00f5udis, p\u00f6\u00f6rdusid Eesti ja L\u00e4ti esindajad koos president Wilsoni poole, et paluda enesem\u00e4\u00e4ramise \u00f5igusele toetudes abi ja tunnustust. Leedu palvega ei \u00fchinenud. Tema esindaja Pariisis Augustinas Voldemaras tegi seda 1919. aasta veebruaris eraldi. Leedus usuti, et riikluse ajaloolise j\u00e4rjepidevuse argument m\u00f5jub kindlamalt kui rahvusliku enesem\u00e4\u00e4ramise loosung. Pealegi kasutas Poola Vilniuse piirkonna kuuluvuse k\u00fcsimuses nimelt enesem\u00e4\u00e4ramise argumente.<\/p>\n
Teiselt poolt ei r\u00f5hutanud n\u00e4iteks Soome oma iseseisvuse manifestis (6. detsember 1917) ega rahulepingus N\u00f5ukogude Venemaaga (14. oktoober 1920) enesem\u00e4\u00e4ramise vormelit. Ka Leedu esindajad panustasid j\u00e4tkuvalt ajaloolisele argumendile ja eesm\u00e4rgiks seati iidse riikluse taastamine. Voldemaras oli veendunud, et Leedu asend oli rahvusvahelist \u00f5igust silmas pidades soodsam kui Eestil ja L\u00e4til. Ta uskus koguni, et kui Venemaa kunagi oma L\u00e4\u00e4nemere j\u00e4\u00e4vabad sadamad tagasi v\u00f5tab, \u00f5nnestub Leedul sellest eemale j\u00e4\u00e4da.20<\/p>\n
T\u00e4nu k\u00fcmnetele tuhandetele v\u00e4lisleedukatele v\u00f5is Leedu loota abile ja toetusele v\u00e4ljastpoolt kodumaad.21 Leedu kogukond USA-s oli v\u00f5rreldes eestlaste v\u00f5i l\u00e4tlastega oluliselt arvukam ning paremini organiseerunud. Selle esindajad v\u00f5tsid enne 1918. aastat \u00fchendust president Wilsoniga ning taotlesid iseseisvale Leedule toetust.22<\/p>\n
Mitteametlikud esindused olid Leedul tegutsemas juba 1917. aastal, kuid erinevalt Eestist keeldusid liitlased Leedut isegi
de facto tunnustamast (Eestit tunnustasid liitlased de facto 1918. aasta mais).23 Pidades silmas Poola poliitikute plaane f\u00f6deratiivse riigi loomiseks ja nende m\u00f5ju president Wilsoni juures, olid Leedu perspektiivid niisiis \u00fcsna keerulised.24<\/p>\n
Hiljem p\u00fc\u00fcdis Leedu oma rahulepingusse N\u00f5ukogude Venemaaga kirjutada ajaloolise \u00f5igustuse ja mitte enesem\u00e4\u00e4ramise printsiibi, nagu tegi Eesti oma rahulepinguga. N\u00f5ukogude pool sellega siiski ei n\u00f5ustunud ning nii L\u00e4ti kui ka Leedu rahulepingusse kirjutati Tartu rahulepingu eeskujul sisse n\u00f5ukogude rahvuste enesem\u00e4\u00e4ramise artiklid.25<\/p>\n
Poola eeskuju ja otsesidemete s\u00f5lmimine<\/p>\n
Nii Venemaa ajutine valitsus kui ka n\u00f5ukogud leppisid 1917. aasta jooksul Poola iseseisvumisega. See ajendas USA presidenti kuulutama maailmas\u00f5ja eesm\u00e4rgiks muuhulgas Poola riigi taastamise ning lubama talle juurdep\u00e4\u00e4su merele.26<\/p>\n
1918. aasta alguses kauplesid uute piiride ja enesem\u00e4\u00e4ramise t\u00f5lgendamise \u00fcle Brest-Litovskis nii bol\u0161evikud kui ka Keskriikide esindajad. Seep\u00e4rast lisas president Wilson 1918. aasta jaanuaris oma s\u00f5ja l\u00f5petamise 14-punktilisse programmi k\u00f5igi rahvaste \u00f5iguse ise otsustada, milline valitsus neid juhtima hakkab, ning lisas Poolale lubaduse juurdep\u00e4\u00e4suks merele. Viimane oli v\u00f5imalik vaid l\u00e4bi Saksamaa (Gda\u0144ski lahe kaudu), t\u00e4nu Poola ja Leedu f\u00f6deratsioonile (Meemeli, t\u00e4nap\u00e4eval Klaip\u0117da kaudu) v\u00f5i l\u00e4bi L\u00e4ti sadamate.<\/p>\n
Eesti tulevastel diplomaatidel \u00f5nnestus astuda 1918. aasta kevadel Pariisis \u00fchendusse Poola valitsuse esindaja Roman Dmowskiga. Ta oli viisakas, aga mingit konkreetset seisukohta Eesti suhtes ei v\u00f5tnud. Kui liitlased olid Eestit 1918. aasta mais de facto tunnustanud, kohtuti taas ka Dmowskiga. Peatselt said eestlased aru, et just nimelt Dmowski oli kindlalt Leedu, aga ka Eesti ja L\u00e4ti Venemaast eraldumise vastu.27 Tema pooldajatele oleks sobinud, kui Venemaale oleksid alles j\u00e4\u00e4nud tema endised sadamad. Kui Poola 1918. aasta novembris iseseisvuse v\u00e4lja kuulutas ja riigihoidjaks t\u00f5usis J\u00f3zef Pi\u0142sudski, muutusid seisukohad paindlikumaks ning Eestiga kujunes otseside.<\/p>\n
Poola esinduse s\u00fcnd Tallinnas on t\u00e4pselt fikseeritav. Maailmas\u00f5ja eel Eestis elanud, p\u00f5genikuna v\u00f5i 1918. aastal Venemaalt s\u00f5javangist vabanenud poolakaid oli siin 1919. aasta alguses ligikaudu 150. 14. jaanuaril 1919. aastal kutsuti nad Estonia teatrisse poolakate koosolekule, mille j\u00e4rel moodustati k\u00fcmneliikmeline komitee.<\/p>\n
Viimase eesm\u00e4rgiks seati konsulaadi asutamine Tallinnas, Poola kodanike huvide kaitsmine ja abi andmine neile koju tagasip\u00f6\u00f6rdumiseks.28 Veel samal kuul n\u00f5ustus Eesti Ajutine Valitsus komitee tegevusplaaniga.29 Komitee esimees Xawery Czernicki ja sekret\u00e4r Henri Segno said loa poolakate huve Eestis poolametlikult esindada, kuniks algab kahe riigi vaheline korraline l\u00e4bik\u00e4imine.<\/p>\n
Komitee rajas \u00fchenduse Helsingiga. Ametlike p\u00f6\u00f6rdumiste jaoks v\u00f5eti peatselt kasutusele sealse saatkonna blankett, millele kirjutati Helsingi asemele Reval. Poola ei k\u00fcsinud ega vajanudki Eestilt de facto tunnustust, kuigi Eesti valitsuselt saadud “poolametlik” tegutsemisluba seda sisuliselt t\u00e4hendas.<\/p>\n
Eesti aga pidas tunnustusi oluliseks. Veel enne rahukonverentsi algust Pariisis tegid bol\u0161evikud omap\u00e4rase ettepaneku tunnustada Venemaa piirialade eraldumist, kui ameeriklased tunnustavad N\u00f5ukogude valitsust. Lisaks pakuti ahvatluseks erisoodustusi ja Vene turu taasavamist. Sellest s\u00fcndis ettepanek kohtuda Prinkipo saarel, kus pidid kokku saama k\u00f5ik Venemaaga seotud j\u00f5ud peale Soome ja Poola. Eesti oli valmis kohale s\u00f5itma, sest kohtumine oleks v\u00f5inud kaasa tuua nii tunnustuse kui ka s\u00f5jategevuse peatamise.30<\/p>\n
Kui Prinkipo kohtumisest asja ei saanud, k\u00fclastas USA eridelegatsioon 1919. aasta m\u00e4rtsis Moskvat. N\u00fc\u00fcdki pakuti kontsessioone ning Kreml lubas j\u00e4rgida enesem\u00e4\u00e4ramise p\u00f5him\u00f5tet ja peatada s\u00f5jategevuse piirialadel.31 Niisuguse lahendusega oleksid n\u00f5ustunud nii bol\u0161evikud kui ka Eesti. Prinkipo \u00f5nnestumine oleks Eestile taganud Soome ja Poolaga \u00f5iguslikult sarnase seisundi.<\/p>\n
Teiste Venemaa piirirahvaste jaoks t\u00e4hendanuks status quo kehtestamine aga olukorda, kus Punaarmee kontrollis suurt osa aladest, millele Poola, L\u00e4ti ja Leedu pretendeerisid, r\u00e4\u00e4kimata Ukrainast ja Valgevenest.<\/p>\n
Nii nagu eestlased Vabaduss\u00f5jas, olid poolakad s\u00f5jas N\u00f5ukogude Venemaa vastu 1919. aasta esimesel poolel edukad ning t\u00f5rjusid punased aprilli l\u00f5puks Vilniusest v\u00e4lja. Seej\u00e4rel edasitung peatus. Eestil j\u00e4i ilmselt teadmata, et 1919. aasta m\u00e4rtsis k\u00fclastas Moskvat lisaks ameeriklastele ka Poola salajane missioon. L\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised siiski nurjusid ja pinged kasvasid.32<\/p>\n
Erinevalt Dmowskist oli Pi\u0142sudski valmis p\u00f5hjanaabritega suhteid arendama. Ta pakkus esialgu v\u00e4lja f\u00f6deratiivseid lahendusi ja v\u00e4hemalt lootis organiseerida \u00fchist s\u00f5jategevust Punaarmee vastu. Pariisis peeti vastavaid l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimisi 1919. aasta m\u00e4rtsis ja Poola lubas korrastada oma v\u00e4lisesindused.33 Viimast arvestades p\u00f6\u00f6rdus Eesti v\u00e4lisminister Jaan Poska 9. aprillil 1919 ametlikult Poola esinduse ja teistegi liitlaste poole ning palus taas tunnustust.<\/p>\n
Pole selge, kas eestlased olid t\u00f5epoolest valmis \u00fchiseks s\u00f5jategevuseks Punaarmee vastu. Selline v\u00f5imalus v\u00f5inuks k\u00f5ne alla tulla \u00fcksnes juhul, kui Eesti iseseisvust oleksid t\u00e4ielikult tunnustanud nii Soome, Poola kui ka Eestis paiknenud Nikolai Judenit\u0161i juhitud Loodearmee. Eestis arvati koguni ekslikult, et Poola andis Eestile de facto tunnustuse juba 1919. juunis34 \u2013 nii t\u00f5lgendati fakti, et Poolasse kutsuti Eesti s\u00f5jav\u00e4eline esindaja.<\/p>\n
Alamkapten Jaan Junkur saadeti esialgu Leedusse, kuid suundus sealt edasi poolakate k\u00e4tte j\u00e4\u00e4nud Vilniusesse ja oli valmis koost\u00f6\u00f6ks Pi\u0142sudskiga, lootes sedakaudu liitlaste tunnustuseni j\u00f5uda.35 Teiselt poolt nimetati Poola s\u00f5jav\u00e4eliseks esindajaks Eestisse rittmeister Stanis\u0142aw Prus-Bogus\u0142awski. Need sammud ei t\u00e4hendanud siiski veel tunnustamist. Ka USA saatis Balti regiooni oma s\u00f5jalise missiooni, toiduaineid ja muud abi jagavad organisatsioonid, isegi Noorte Meeste Kristliku \u00dchingu esindused, ja valmistus konsulaatide avamiseks, kavatsemata seep\u00e4rast veel tunnustust anda.<\/p>\n
Poola astus samal ajal ettevaatlikke samme l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimisteks bol\u0161evikega, toetudes seejuures Poolast p\u00e4rit kommunistidele ja l\u00f5puks Punasele Ristile. L\u00e4bir\u00e4\u00e4kimiste teemaks sai s\u00f5javangide, -p\u00f5genike ja pantvangi v\u00f5etud inimeste vahetamine. Esialgsetest kontaktidest 1919. aasta juulis j\u00f5uti oktoobris ametlike delegatsioonide kohtumiseni, kus arutati ka vaherahu ja isegi rahulepingu v\u00f5imalusi.36<\/p>\n
L\u00e4bir\u00e4\u00e4kimiste aktiivne faas l\u00f5ppes sama aasta l\u00f5pul, kuid kontaktid ja katsed neid uuesti alustada kestsid 1920. aasta aprillini, muuseas \u00fcritati l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimisi organiseerida Tallinnaski. Veel enne Tartu rahulepingu ratifitseerimist teatas Junkur 4. m\u00e4rtsil 1920, et kohe saadetakse Tallinna kuueliikmeline Poola komisjon ning Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised algavad taas.<\/p>\n
Komisjonile nimetati Poola v\u00e4lisministeeriumi k\u00f5rgema esindajana abiks veel Leon Wasilewski, kuid katse eba\u00f5nnestus. Wasilewski j\u00e4i Eestisse ja teda on nimetatud esimeseks Poola saadikuks Eestis.37 Diplomaatilise \u00f5iguse seisukohalt ta seda siiski polnud. Endine v\u00e4lisminister lubas de jure tunnustust korduvalt, aga paraku tagaj\u00e4rjetult.<\/p>\n
Mujalt tunnustust saamata n\u00f5ustus ka Eesti bol\u0161evikega l\u00e4bi r\u00e4\u00e4kima. Riskide maandamiseks ja liitlaste pahameele hajutamiseks kutsus Eesti naabreid neil l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistel osalema, saades julgust asjaolust, et v\u00f5imalusi normaalsete suhete taastamiseks N\u00f5ukogude Venemaaga otsisid nii Suurbritannia kui ka Ameerika \u00dchendriikide kaubandusesindajad. Briti v\u00e4lisminister lord Curzon kutsus juba 1919. aasta juulis N\u00f5ukogude esindajat l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistele Kopenhaagenisse.<\/p>\n
Formaalselt samuti vangide vahetamiseks, aga saladuseks ei j\u00e4\u00e4nud plaanid suhete \u00fcldiseks normaliseerimiseks. N\u00f5ukogude v\u00e4lisasjade rahvakomissari aset\u00e4itja Maksim Litvinov asus teele siiski alles novembri l\u00f5pul l\u00e4bi Eesti. Peatumisel Tallinnas tegi ta avalduse, et bol\u0161evikud on valmis k\u00f5iki naabreid ja nende piire tunnustama. \u00dchtlasi kinnitas ta valmisolekut s\u00f5lmida rahu ja kaubalepingud liitlastega.38 Need sammud panid nii Soome kui ka Poola k\u00fcsimuse ette, kas ei peaks Eestit v\u00e4hemalt de facto eelnevalt tunnustama.<\/p>\n
Poola de facto tunnustus<\/p>\n
Poola komitee baasil kujundati 1919. aasta septembris Tallinnas Poola konsulaat. Komitee esindajast Wac\u0142aw Matusewiczist sai konsulaaragent ja asjur Eestis. Poola s\u00f5jav\u00e4e esindaja Stanis\u0142aw Prus-Bogus\u0142awski nimetati Poola esindajaks l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistel, mida Balti riigid pidasid 1919. aasta s\u00fcgisel ja 1920. aasta kevadel Pihkvas, Tartus ja Tallinnas nii venelastega kui ka omavahel. Viimaseid hinnatakse kui katseid rajada piiririikide \u00fchisrinnet.39<\/p>\n
Rahvusvahelise \u00f5iguse aspektist ei olnud paraku tegemist v\u00f5rdsete partneritega, sest Eestit ei olnud keegi veel t\u00e4ielikult tunnustanud. Kuigi nii Soomes kui ka Poolas kaaluti v\u00e4hemalt Eestile ja L\u00e4tile de jure tunnustuse andmist, j\u00e4i see tegemata, nii et v\u00f5rdv\u00e4\u00e4rsete riikide liit oli v\u00e4listatud. Seep\u00e4rast toimusid lisaks paralleelsed kohtumised. Nii on Poola ja Soome esindajate omavahelisi kokkusaamisi ja p\u00fc\u00fcdeid kahepoolseid lepinguid s\u00f5lmida hinnatud kui katseid jagada Baltikumi regioon huvisf\u00e4\u00e4rideks.<\/p>\n
Eriti kahtlustavalt on suhtutud Gustaf Mannerheimi k\u00fclask\u00e4iku Varssavisse 1919. aasta detsembris.40 Soome ja Poola j\u00f5udsid 1920. aasta m\u00e4rtsiks-aprilliks kokkulepeteni, mis n\u00e4gid ette koguni \u00fchist s\u00f5jalist tegevust, kuid lepingud ei j\u00f5udnud alati valitsuste lauale ja ametlikult neid ei realiseeritud. Edaspidi omavahelisi samme siiski koosk\u00f5lastati, n\u00e4iteks peatsetel rahul\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistel N\u00f5ukogude Venemaaga.<\/p>\n
Vaevalt oleksid Soome ja Poola riskinud taoliste suurriiklike ambitsioonidega nagu Baltikumi jagamine mandaataladeks. V\u00e4hemalt Soome ei olnud taolisest lahendusest huvitatud, kuigi Suur-Soome ideed olid m\u00f5nes ringkonnas populaarsed.41 Huvisf\u00e4\u00e4ride v\u00f5i mandaatalade lahendus oleks kaasa toonud majanduslikke, poliitilisi ja \u00f5iguslikke probleeme ning eelk\u00f5ige vastutust. Eitavalt suhtus huvisf\u00e4\u00e4ride ja mandaatalade loomisse ka USA, kellele pakuti mandaate nii Armeenias kui T\u00fcrgis.<\/p>\n
Poola asus suhteid Eestiga korrastama alles 1919. aasta s\u00fcgisel. Septembris saatis Wasilewski Eesti v\u00e4lisministrile Jaan Poskale oma esindaja Alexander Lutze-Birki kaudu \u00fclevaate Poola ja Leedu suhetest ning l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistest.42 Nii \u00f5igustati kaudselt Eesti senist j\u00e4\u00e4mist tagaplaanile. 1919. aasta oktoobri alguses saabus aga Tallinna telegramm vastusega Poska palvele 9. aprillist 1919 (vt eespool).<\/p>\n
Selles kinnitati, et Poola tunnustab Eesti Asutavat Kogu ja selle poolt moodustatud valitsust de facto ning saadab Eestisse l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistele venelastega ja Balti riikide koost\u00f6\u00f6 arendamiseks asjurina Bronis\u0142aw Bouffa\u0142i. Teda v\u00f5eti Tallinnas vastu k\u00f5ige k\u00f5rgemal tasemel. Kohale j\u00f5udnud, kinnitas ta veel kord de facto tunnustust ning lubas kiirendada l\u00f5pliku tunnustamise otsuse tegemist.<\/p>\n
Ka Eesti muutis senise s\u00f5jav\u00e4elise esindaja nimetuse ametlikumaks \u2013 senisest esindusest sai saatkond ning Jaan Junkurist \u00fchtlasi peakonsul ja asjur. Varssavisse kavatseti saata veelgi esinduslikum diplomaatiline missioon, aga 1919. aasta detsembris saabusid Tallinna kainestavad signaalid. Eesti s\u00f5jav\u00e4eata\u0161ee Riias Julius J\u00fcrgenson teavitas, et Varssavi ei kavatse de jure tunnustust Eestile siiski niipea anda.<\/p>\n
Lisaks tuli teateid Eestist p\u00e4rit s\u00f5javangide ja -p\u00f5genike raskest olukorrast Poola laagrites. Kuna ametlik tunnustus puudus, suhtuti eestlastesse seal kui Vene alamatesse ja kohati lausa kui punastesse. Mitmed Denikini v\u00e4gedes teeninud eestlased l\u00e4ksid t\u00f5epoolest punaste poole \u00fcle, lootes p\u00e4rast rahulepingu s\u00f5lmimist Eestisse p\u00e4\u00e4seda, kuid suur osa eestlasi oli Poolasse j\u00f5udnud, kui vabanes s\u00f5javangist Saksamaal.<\/p>\n
J\u00e4rgmise aasta jooksul p\u00f5rkusid Eesti ja Poola korduvalt s\u00f5javangide k\u00fcsimusega, sest Eestiski hakati riiki saabuvatesse Poola s\u00f5javangidesse karmimalt suhtuma. Seep\u00e4rast j\u00f5uti Eesti-Poola kahepoolsetes suhetes 1920. aastal lausa madalseisu. Aasta l\u00f5pul \u00e4hvardati mitteeksisteerivad diplomaatilised suhted juba sootuks katkestada.<\/p>\n
Nimelt saabus aastatel 1918\u20131920 Eestisse ridamisi poolakaid, kellel oli \u00f5nnestunud N\u00f5ukogude Venemaalt lahkuda. Venemaalt saabuvate Poola s\u00f5javangide peamisteks vastuv\u00f5tjateks Eestis said 1919. aasta detsembris Poola konsulaadi juures Tallinnas tegutsema asunud Stanis\u0142aw ja Helena Zapa\u015bnik.43 Siinsed s\u00f5jav\u00e4e esindajad j\u00e4ljendasid aga Poola eeskuju, paigutades poolakaid m\u00f5nelgi korral vangilaagrisse.<\/p>\n
\u00dcks t\u00f5sisem juhtum sai alguse 1920. aasta septembris, mil Eesti s\u00f5jav\u00e4e esindajad kohtlesid ebaviisakalt kaht Venemaalt saabunud k\u00f5rgemat Poola ohvitseri ning ligi k\u00fcmmet reameest. Mehed vangistati ja alles konsulaadi sekkumise j\u00e4rel saadeti Tallinna. 1920. aasta septembris \u00e4hvardas Poola s\u00f5jav\u00e4eesindaja katkestada k\u00f5ik suhted Eesti v\u00f5imudega, kui s\u00fc\u00fcdlasi ei karistata. Eesti korraldas juurdluse ning edaspidi n\u00f5uti korrektsemat k\u00e4itumist.<\/p>\n
Kui t\u00f5sised taolised intsidendid tegelikult olid, on keeruline hinnata. Tuleb silmas pidada, et Poola oli rahulolematu Eesti ja N\u00f5ukogude Venemaa suhteliselt s\u00f5bralike suhetega. Paar kuud hiljem, kui Poolal endal \u00f5nnestus Venemaaga vaherahuni j\u00f5uda, seisis ta aga silmitsi hoopis keerulisemate probleemidega, mis olid seotud nii s\u00f5ja- ja pantvangide, p\u00f5genike kui ka Poola kodakondsuse opteerimisega N\u00f5ukogude Venemaal.<\/p>\n
Eesti ja N\u00f5ukogude Venemaa rahulepingu m\u00f5jud<\/p>\n
Tartu rahulepingu allakirjutamise eel, 1920. aasta jaanuaris Helsingis aset leidnud piiririikide esindajate kohtumisel kerkisid esile osalistevahelised pinged. Eesti vastandus teistele, sest tema rahuleping N\u00f5ukogude Venemaaga oli praktiliselt valmis. Rahuks oli valmis ka Leedu, kuigi ta n\u00f5ustus Moskva v\u00e4itega, et omavahel ei s\u00f5ditudki. Selle eest lubas Moskva kinnitada Vilniuse kuulumist Leedule. M\u00f5ni kuu hiljem n\u00f5uti lisaks s\u00f5jalise liidu s\u00f5lmimist, kuid formaalselt j\u00e4i Kaunas 1920. aastal Poola \u2013 N\u00f5ukogude Venemaa s\u00f5jas erapooletuks.<\/p>\n
Poola esitas hiljem k\u00fcll vastupidiseid t\u00f5endeid, aga vaevalt tuli 12. juulil 1920. aastal s\u00f5lmitud Leedu rahuleping N\u00f5ukogude Venemaaga Varssavile \u00fcllatusena. Pigem v\u00f5is ebameeldiva arenguna m\u00f5juda L\u00e4ti salajane kokkulepe Moskvaga 1920. aasta mais, mille tulemusena j\u00e4i ka L\u00e4ti N\u00f5ukogude Venemaa konfliktis Poolaga erapooletuks.44<\/p>\n
Helsingi konverentsi eel ja ajal oli L\u00e4ti toetunud Poola abile, sest l\u00e4bik\u00e4imist Eestiga h\u00e4iris teravaks muutunud Valga linna k\u00fcsimus. Arutati koguni v\u00f5imalikku v\u00e4eosade saatmist Eesti vastu ja ajalehtedes r\u00e4\u00e4giti peatsest s\u00f5jalisest lahendusest.45<\/p>\n
Lisaks oli osa L\u00e4ti alasid veel Punaarmee kontrolli all ning sisepoliitiline olukord p\u00e4rast Bermondt-Avalovi af\u00e4\u00e4ri keeruline. Seet\u00f5ttu n\u00f5ustus L\u00e4ti toona Poola ettepanekuga s\u00f5jaliseks koost\u00f6\u00f6ks punaste vastu, milleks s\u00f5lmiti paar lepingut ja \u00fchise operatsiooni tulemusel puhastati 1920. aasta jaanuaris Latgale punastest.46 L\u00e4tis v\u00f5idi loota Poola tunnustusele, aga vaevalt pidurdanuks see Eestit ja Leedut teel rahulepinguteni Moskvaga.<\/p>\n
Isegi kui Soome ja Poola oleksid Eestit 1920. aasta jaanuaris de jure tunnustanud, ei oleks see enam peatanud Tartu rahulepingu s\u00f5lmimist, sest s\u00f5jalist liitu \u00f5iguslikult v\u00f5rdsete partnerite vahel poleks j\u00f5utud rajada. Soome tegi koguni katse kutsuda Helsingis toimunud l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistele sealsed suurriikide diplomaadid, et nood survestaksid Eestit rahulepingust loobuma.<\/p>\n
Teisalt oleks suurriikide osalemine Helsingi konverentsil ja Poola de jure taganud Eestile ka Soome tunnustuse ja nii saanuks hiljem siiski s\u00fcndida v\u00f5rdv\u00e4\u00e4rsete riikide s\u00f5jaline kaitseliit.47 Soome algatusel koostati konverentsil l\u00fchike resolutsioon, milles paluti Entente’i riikidelt de jure tunnustust Eestile, L\u00e4tile ja Leedule, kuigi Poola viimasest keeldus.48 T\u00f5en\u00e4oliselt sai Tartu rahulepingust \u00fcks peamisi p\u00f5hjusi, miks Poola hoidus mitmest avalikust lubadusest hoolimata Eestit ka de jure tunnustamast.<\/p>\n
Ent suurriikide esindajate osalemine piiririikide konverentsil ja nende eitav suhtumine oleksid kaasa toonud siiski vaid m\u00f5ne muu kuup\u00e4eva Tartu rahulepingul. Peame arvestama, et Moskva ettepanekuga kaasnes suurejooneline lubadus anda Eestile \u00fcle osa Vene impeeriumi kullavarudest ja see ahvatles. Pealegi olid Inglismaa ja teistegi riikide esindajad huvitatud Eesti poolt k\u00e4ivitatud eksperimendi tulemustest ja valmis alustama ka ise Moskvaga kaubandusl\u00e4bir\u00e4\u00e4kimisi.<\/p>\n
Varssavile tundus Tartu rahulepingu s\u00f5lmimine lausa reetmisena. K\u00f5neldud koguni v\u00f5imalusest see “kartulivabariik” okupeerida.49 Esiteks seep\u00e4rast, et Kreml v\u00f5is oma j\u00f5ud n\u00fc\u00fcd Poola vastu suunata, sest Leedu, Soome ja L\u00e4ti enam aktiivselt Punaarmee vastu ei s\u00f5dinud ning Denikini ja Judenit\u0161i armeed olid l\u00fc\u00fca saanud.<\/p>\n
Teisalt t\u00e4hendas Eesti avamine N\u00f5ukogude Venemaale v\u00f5imalusi h\u00e4davajalike ning isegi strateegiliselt oluliste kaupade hankimiseks. Tallinnas alustas samal kuul tegevust N\u00f5ukogude kaubandusesindus eesotsas Issidor Gukovskiga, kes esindas formaalselt Vene tarbijate kooperatiivi Tsentrosojuz.<\/p>\n
L\u00e4bi Tallinna kulges j\u00e4rgneva aasta jooksul valdav osa Venemaa kaubandusest Euroopa ja Ameerikaga. Seejuures puhkes Briti, USA ja Saksa kaubandusesinduste ning erafirmade vahel koguni v\u00f5istlus p\u00e4\u00e4semiseks Vene turule.50 Ka Prantsusmaa s\u00f5jaline esindaja Eestis plaanis j\u00e4tkata oma karj\u00e4\u00e4ri kaubandusesindajana Tallinnas, lootes samuti Vene turu avamisele.51 Poola j\u00e4rgneva toetamise suhtes olid Prantsusmaa poliitikud ja s\u00f5jav\u00e4elased aga erineval arvamusel.52<\/p>\n
Poola \u2013 N\u00f5ukogude Venemaa s\u00f5da<\/p>\n
1920. aasta aprillis puhkes taas intensiivne s\u00f5jategevus Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa vahel. Neutraalsest Eestist sai n\u00fc\u00fcd Poolale omap\u00e4rane propaganda tegemise vahend. Eestit kujutati rahulepingu t\u00f5ttu raskesse majanduslikku seisu sattunud maana. R\u00e4\u00e4giti hindade ja elukalliduse ning seet\u00f5ttu ka rahulolematuse kasvust. Vajadus Eesti olusid Poolas tutvustada ja vastupropagandat teha sai ajendiks, miks kirjanik, poola keele hea valdaja August Alle otsustati saata 1920. aasta m\u00e4rtsis Junkuri juurde ajakirjanduse esindajaks.53 Tal l\u00e4ks korda avaldada paar Eestit tutvustavat artiklit.<\/p>\n
Alle hinnang Poolale 1920. aasta kevadel oli karm. Tema arvates oli tegemist s\u00f5jaka ning lausa imperialistliku riigiga, kus lokkas spekulatsioon, korruptsioon jne.54 Vasakpoolsete parteide juhitavas Eestis peljati nii bol\u0161evike kui ka poolakate v\u00f5itu. Poola edu korral v\u00f5is oodata \u00fcleolevat suhtumist p\u00f5hjanaabritesse, sest t\u00e4ielikku tunnustust Eestile ikka veel ei antud, olgugi et tollal oli Poola valmis isegi liiduks Ukraina ja Petljuraga. S\u00f5ja j\u00e4rel n\u00f5ustus Poola koguni N\u00f5ukogude Ukraina ja Valgevene tunnustamisega. N\u00f5ukogude poole v\u00f5itu kartis kogu Euroopa ja sellisel juhul oleks kindlasti revideerimisele tulnud ka Tartu rahu.<\/p>\n
Teiselt poolt ei saanud Tallinn kuigi otsustavalt takistada n\u00e4iteks endise bol\u0161eviku, USA-s tegutsenud Ivan Narodny (Jaan Sibbul) esinemist Eesti nimel ja Poola vastu. Ta algatas juba 1919. aasta mais USA-s \u00fchingu, mille liikmeteks kutsuti sealsete eesti, l\u00e4ti, leedu ja ukraina emigrantide esindajaid.55 The Baltic League nimel p\u00f6\u00f6rdus Narodny Senati v\u00e4liskomisjoni poole ja palus tunnustada nii Eesti, L\u00e4ti, Leedu kui Ukraina vabariiki, mis aidanuks tema s\u00f5nul vastu seista Vene ja Poola imperialistlikele ambitsioonidele.56<\/p>\n
Eesti poliitikud katkestasid suhted Narodnyga siiski pigem tema iseloomust tulenevatel p\u00f5hjustel, mitte tema Poola-vastasuse t\u00f5ttu. Samal ajal taotlesid nii Eesti kui ka Poola aga USA-lt suuremat laenu ja Eestile lubas selle hankida nimelt Narodny.<\/p>\n
L\u00e4bimurre de jure tunnustuse suunal<\/p>\n
Soome l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised N\u00f5ukogude Venemaaga rahu tegemiseks ja piiride kindlaksm\u00e4\u00e4ramiseks toimusid alates 1918. aasta augustist esialgu Saksamaa toel. Erinevatel sisepoliitilistel p\u00f5hjustel, samuti soovist saavutada liitlastele s\u00f5braliku maa mainet ei peetud l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimisi Moskvaga kuigi intensiivselt. Pealegi oli k\u00fcsitav, kas 1918. aasta algul puhkenud Soome kodus\u00f5da sai \u00fcldse t\u00f5lgendada konfliktina Soome ja Venemaa vahel.<\/p>\n
Soome oli s\u00f5jas juriidiliselt, aga mitte faktiliselt. Samas kardeti Helsingis Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa vahelise s\u00f5ja intensiivistudes, et Soomegi sinna kaasa t\u00f5mmatakse. Vastavaid katseid ja kahepoolseid lepinguid oli Poola algatusel \u00fcritatud s\u00f5lmida (vt eespool).<\/p>\n
10. juunil 1920. aastal saabusid Soome ning N\u00f5ukogude Venemaa delegatsioon Tartusse.57 Kujunenud olukorras suutis Soome v\u00e4lisminister Rudolf Holsti hoolimata valitsuses valitsenud vastuseisust 7. juunil 1920 l\u00e4bi suruda Eesti de jure tunnustamise otsuse.58 Soome ja N\u00f5ukogude Venemaa l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised Tartus venisid ja nende k\u00e4ik kulges s\u00fcnkroonis Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa s\u00f5ja kulgemisega.<\/p>\n
Juulis-augustis t\u00f5usis p\u00e4evakorda rahvusvahelise rahukonverentsi korraldamine Londonis, kus juba tegutses N\u00f5ukogude kaubandusmissioon. Konverentsile plaaniti kutsuda nii Poola ja Venemaa kui ka Balti riikide esindused. Sisuliselt t\u00e4hendanuks see N\u00f5ukogude v\u00f5imu legaliseerimist ning Balti riikide tunnustamist. Kokkusaamine j\u00e4i \u00e4ra bol\u0161evike, peamiselt aga USA presidendi Wilsoni vastuseisu t\u00f5ttu.59<\/p>\n
Augusti teisel poolel kohtusid Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa delegatsioon Minskis. Poolakatesse algul \u00fcleolevalt suhtunud bol\u0161evikud said aga peagi teada Poola v\u00e4gede edust ja “imest Vislal” ning ruttasid kokkusaamist l\u00f5petama. Uuele kohtumisele oldi valmis saatma esinduslikumat delegatsiooni ning alandlikumaid ettepanekuid rahu s\u00f5lmimiseks.60<\/p>\n
Moskva k\u00e4sul p\u00f6\u00f6rdus Gukovski neutraalse Eesti poole, et paluda teda vahendajaks. J\u00e4rgmiseks kohtumiskohaks Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa delegatsiooni vahel loodeti valida m\u00f5ni Eesti linn.61 Varssavi pidas aga Eestit N\u00f5ukogude-s\u00f5bralikuks ja oletas, et sinna on imbunud liiga palju N\u00f5ukogude agente. Seep\u00e4rast lepiti uueks kohtumispaigaks kokku Riia.<\/p>\n
P\u00e4rast jaanuaris Helsingis toimunud piiririikide n\u00f5upidamist j\u00e4i j\u00e4rgmise kokkusaamise korraldamine L\u00e4ti \u00fclesandeks. N\u00f5upidamine toimus Riia l\u00e4hedal asuvas kuurordis Bulduris, kus istuti koos kogu 1920. aasta augustikuu. Vaatamata samal ajal toimunud l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistele venelastega Minskis, saabus Buldurisse ka Poola esindus.<\/p>\n
Kuna Minski kohtumise tulemus oli ebakindel, oli v\u00f5imalik ka Eesti, L\u00e4ti, Leedu ja Soome s\u00f5jalise liidu lepingu s\u00f5lmimine, mille tagaj\u00e4rjel v\u00f5inuks Poola keerulisel hetkel isolatsiooni sattuda. Kohtumisel t\u00f6\u00f6tati v\u00e4lja ridamisi dokumente. Nende hulgas allkirjastati 31. augustil 1920 poliitiline leping, mille esimene punkt kinnitas, et konverentsil osalenud riigid on valmis \u00fcksteist vastastikku de jure tunnustama, kui selline tunnustamine polnud veel aset leidnud.<\/p>\n
Sisuliselt korrati sellega juba Helsingis koostatud resolutsiooni. Paraku kadus lootus, et Soome ja Poola seda tingimust t\u00e4idavad, kui L\u00e4ti mainekasse kuurordisse kogunenuid tervitas “k\u00fclma tuulena” USA riigisekret\u00e4ri avaldus Ameerikast.<\/p>\n
Colby noot<\/p>\n
Rahvasteliit, mis oli rajatud president Wilsoni algatusel, hakkas t\u00f6\u00f6le 1920. aasta jaanuaris ja pidi tagama rahu maailmas, aga juba aprillis aktiviseerus s\u00f5da Poola ja N\u00f5ukogude Venemaa vahel ning septembris laienes konflikt Poola pealetungiks Leedu vastu.62 Wilsoni reageerimist ootasid Euroopa riigid, eriti aga USA saadik Poolas Hugh Gibson.63<\/p>\n
Presidenti ennast huvitasid m\u00e4rksa enam l\u00e4henevad valimised, mis olid Wilsoni arvates kujunemas omap\u00e4raseks referendumiks tema ja Rahvasteliidu poliitika teemal. Pariisist lahkumise j\u00e4rel ei olnud ta ligi 14 kuu jooksul Venemaa, bol\u0161evike ega piiririikide teemal s\u00f5na v\u00f5tnud.<\/p>\n
V\u00f5imalik, et ta uskus tervisest tulenevate probleemide t\u00f5ttu (kahtlustati ajuinfarkti) ikka veel ennustusi, et N\u00f5ukogude v\u00f5im peagi sisemistel p\u00f5hjustel kukutatakse ja probleem laheneb iseenesest. Endine riigisekret\u00e4r Robert Lansing, USA suursaadikud Euroopa riikides ja Wilsoni uus riigisekret\u00e4r Bainbridge Colby olid Venemaaga seonduvat aga suvi l\u00e4bi arutanud. K\u00f5ik ootasid presidendi selget seisukohav\u00f5ttu.64<\/p>\n
Colby oli Wilsoni hea s\u00f5ber ja kuulekas abiline, v\u00e4lispoliitikas aga \u00fcsna kogenematu. Nii ei olnud 10. augustil 1920 avaldatud Colby noot t\u00e4ielikult riigisekret\u00e4ri ega presidendi enda koostatud. Colby nooti on nimetatud doktriiniks, mis l\u00f5i aluse ametlikule suhtumisele N\u00f5ukogude Venemaasse ja ka Balti riikidesse, see t\u00e4hendas nende mittetunnustamisele.65<\/p>\n
Noodis kinnitati, et USA on n\u00f5us de jure tunnustama vaid nende riikide eraldumist Venemaast, mis olid sellega kunagi v\u00e4givaldselt liidetud, kuid \u00fcles loeti \u00fcksnes Soome, Poola ja tingimisi Armeenia. Eesti ja L\u00e4ti vastasid sellele pikemate protestinootidega.66<\/p>\n
Ametlikele protestidele lisaks saatis president Wilsonile telegrammi sel ajal kogunenud Rahvasteliidu esimese t\u00e4iskogu delegaat Ants Piip, kes samuti niisuguse avalduse vaidlustas, selgitades presidendile noodis sisaldunud eba\u00f5iglust: Piip kinnitas, et s\u00f5jalise j\u00f5uga liideti Venemaaga ka Eesti alad ja palus Eestit siiski tunnustada.67<\/p>\n
Colby noot valmistas pettumuse ka Varssavile, kes lootis kasutada konfliktis Venemaaga edaspidigi varustust, mis oli s\u00e4ilinud Ameerika s\u00f5jav\u00e4e ladudes Euroopas. Paraku r\u00f5hutati noodis, et USA ei toeta Venemaa t\u00fckeldamist, misl\u00e4bi see oli suunatud ka Poola uute piiride vastu. Noodile j\u00e4rgnesid intensiivsed l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised Varssavi ja Washingtoni vahel.68<\/p>\n
Noodi ettevalmistaja, sotsialistist teoreetik John Spargo oli lootnud kaitsta niimoodi Venemaa territoriaalset terviklikkust ning sundida bol\u0161evikke vabatahtlikult v\u00f5imust loobuma. Kavaga \u00fcritati kaasa t\u00f5mmata Rootsi sotsiaaldemokraatlikku valitsust eesotsas Hjalmar Brantinguga, kuid too keeldus, tuues muuseas p\u00f5hjenduseks, et Rootsi valitsus soovib Eestit tunnustada.69 Noodi vastu protestisid ka bol\u0161evikud. Moskva oli juba s\u00f5lminud rahulepingud ja seega juriidiliselt tunnustanud Eestit, Leedut, L\u00e4tit ning valmistus rahuks Soome ja Poolaga.<\/p>\n
Bulduris tundsid end kaotajatena eesk\u00e4tt Eesti ja L\u00e4ti, kes olid koos Poolaga k\u00f5ige enam valmis s\u00f5jaliseks liiduks. Eesti delegatsiooni juht Kaarel Pusta tundis Poola delegatsiooni juhiks nimetatud Leon Wasilewskiga vesteldes sel puhul huvi, kuidas n\u00e4eb Poola ette s\u00f5jalist liitu veel t\u00e4ielikult tunnustamata riigiga. Wasilewski oli sunnitud tunnistama, et suurriigid olid keelanud Poolal Eestit de jure tunnustada.70<\/p>\n
Soome ei saatnud Buldurisse kuigi k\u00f5rgel tasemel esindajaid. Kui konverents soovis teha \u00fchisavalduse Colby noodi suhtes, olid soomlased keerulises seisus. Helsingis oli Soome ise algatanud de jure tunnustamise teema, n\u00fc\u00fcd ei tahtnud soomlased end aga kuidagi Colby noodi kohta k\u00e4iva avaldusega siduda.71 Poliitiline konventsioon valmis 31. augustil, kuid pidi kehtima hakkama hiljem. Olles veendunud, et selleks ajaks \u00f5nnestub Poolal Eestit tunnustada, oli Wasilewski valmis dokumendile alla kirjutama. Soome koordineeris oma samme Poolaga ning oli p\u00e4rast Poola vastavat otsust valmis omalt poolt L\u00e4tit tunnustama.<\/p>\n
Algatus j\u00e4i aga taas pooleli ja Poola de jure tunnustuse puudumine andis peagi tagasil\u00f6\u00f6gi. 1920. aasta l\u00f5pul seisis Rahvasteliidu t\u00e4iskogu omap\u00e4rase \u00f5igusliku probleemi ees. Kerkis k\u00fcsimus, kas uute riikide Rahvasteliitu vastuv\u00f5tmisel peaks neil olema eelnevalt teiste liikmesriikide de jure tunnustus. V\u00f5imalik oli h\u00e4\u00e4letada nende vastuv\u00f5tmise poolt ka ilma eelneva tunnustuseta ja Eesti oligi n\u00fc\u00fcd sunnitud panustama sellele v\u00f5imalusele.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/04\/3298021hca3ft24.jpg\"\/)
1920. aasta l\u00f5pul Genfis Rahvasteliidu esimesel t\u00e4iskogul osalenud Eesti Vabariigi delegatsioon. Taga (vasakult) Karl Robert Pusta ja Jaan Kopvillem, ees Johan laidoner. Kindral Laidoner kuulus enamikku 1920. aastatel Rahvasteliidu t\u00e4iskogudele saadetud E Autor\/allikas: RA, EFA.114.3.2594<\/p>\n
Minister Pusta tegi Eesti tunnustamise nimel viimase hetkeni \u00e4gedat lobby-t\u00f6\u00f6d. Ta k\u00fclastas mitmeid pealinnu Euroopas. Sealhulgas kirjutasid Eesti lehed, et teda v\u00f5eti suurejooneliselt vastu Varssavis.72 Tallinnasse saadetud telegrammis kinnitas Pusta, et kohtus v\u00e4lisminister v\u00fcrst Eustachy Sapiehaga kolmel korral ja viimane kinnitas, et de jure tunnustuse andmine on valitsuses juba otsustatud. Vormistamine viibivat veel paar p\u00e4eva, kuni aktuaalsemad k\u00fcsimused saavad lahendatud.<\/p>\n
Pusta r\u00f5hutas, et otsust oleks v\u00e4ga vaja enne Rahvasteliidu t\u00e4iskogu algust.73 Paar n\u00e4dalat hiljem ta aga enam nii optimistlik ei olnud.74 Poola valitsusjuhi kohalt lahkuma sunnitud Ignacy Paderewski j\u00e4tkas esindajana Rahvasteliidus, kuid keeldus t\u00e4iskogul Eesti ja L\u00e4ti Rahvasteliitu vastuv\u00f5tmise poolt h\u00e4\u00e4letamast, sest tegu ei olnud veel de jure tunnustatud riikidega. Varssavi arvestas Colby noodi, aga ka teiste suurriikide suhtumisega.75<\/p>\n
De jure tunnustus ja julgeoleku probleem<\/p>\n
Poola de jure tunnustuse andmisel Eestile ja L\u00e4tile sai otsustavaks mitu momenti. Soome ja N\u00f5ukogude Venemaa rahuleping kirjutati alla Tartus 14. oktoobril 1920. Soome oli enne rahul\u00e4bir\u00e4\u00e4kimiste algust Tartus Eestit de jure tunnustanud. \u00dcsna loomulikult ootasid n\u00fc\u00fcd nii L\u00e4ti kui ka Eesti analoogilist otsust Poolalt.<\/p>\n
Suurem osa Poola esindajatest Tallinnas lahkus 14. septembril 1920 Eestist Riiga, et osaleda l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimistel. Need toimusid \u00fchelt poolt Poola ja teiselt poolt Vene ning Ukraina n\u00f5ukogude delegatsioonide vahel ja p\u00e4\u00e4disid 12. oktoobril esialgse vaherahuga. Paljude pingete ja tagasil\u00f6\u00f6kide t\u00f5ttu saavutati Riia rahuleping alles 18. m\u00e4rtsil 1921.76 Pikaleveninud l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimiste k\u00e4igus Poola v\u00f5\u00f5rustajamaale L\u00e4tile ega ka Eestile de jure tunnustust ei andnud. P\u00f5hjuseks v\u00f5is olla asjaolu, et Poola ootas j\u00e4releandmisi L\u00e4tilt n\u00e4iteks sadamate kasutamise k\u00fcsimuses.77<\/p>\n
T\u00f5en\u00e4oliselt andnuks Poola de jure tunnustused Eestile ja L\u00e4tile 1920. aasta detsembris v\u00f5imaluse koos Soomega Rahvasteliidu liikmeks saada. Selle kasuks n\u00e4is k\u00f5nelevat asjaolu, et Rahvasteliidus algasid samal ajal arutlused Poola-Leedu konflikti \u00fcle. Poolale v\u00f5is olla kasulik eristada Leedut tema naabritest ning v\u00f5ita viimased tunnustuse abil enda poole.<\/p>\n
Paraku ei toetanud sellist otsust ei Colby noot ega Inglismaa suhtumine. Viimane oli Balti riikide de jure tunnustuse vastu veel 1921. aasta jaanuariski.78 P\u00f5hjuseks olid eelk\u00f5ige julgeolekuga seotud k\u00fcsimused. Eestis ja L\u00e4tis hakkas kujunema m\u00fc\u00fct, et v\u00e4lise ohu korral v\u00f5ivad nad loota Suurbritannia toetusele. Londonil olid aga k\u00e4imas l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised N\u00f5ukogude Venemaaga, mis p\u00e4\u00e4disid 1921. aasta m\u00e4rtsis kaubanduslepinguga ning bol\u0161evike majandusesinduse ARCOS asutamisega Londonis.<\/p>\n
Suurbritannia ei vajanud enam Eesti vahendust, et Vene turule p\u00e4\u00e4seda. Pigem hakkas s\u00fcvenema arusaam, et Venemaa taass\u00fcnni tagaj\u00e4rjel neelatakse Balti riigid paratamatult ja Suurbritannia ei saa neile julgeolekutagatisi anda.<\/p>\n
Rahvasteliidu esialgsetes kavandites 1919. aasta jaanuaris-veebruaris oli president Wilson ette n\u00e4inud suver\u00e4\u00e4nsuse ja ka piiride k\u00fcsimuste lahendamist tulevases Rahvasteliidus liikmete enamuse toel. Sellest kasvas v\u00e4lja p\u00f5hikirja 10. artikkel, mis n\u00e4gi ette kollektiivset v\u00e4ljaastumist agressori vastu.79 Rahvasteliidu 42 asutajariiki lootsid 1920. aasta alguses, et uus s\u00fcsteem rahvusvahelistes suhetes ongi tekkimas.<\/p>\n
Sellist kollektiivse julgeoleku s\u00fcsteemi peeti eriti sobivaks v\u00e4ikeriikidele, sealhulgas Eestile. Viimane oli valmis uude \u00fchendusse p\u00e4\u00e4semise nimel piirama oma suver\u00e4\u00e4nsust ning andma piiride ja territoriaalse terviklikkuse k\u00fcsimused kujuneva riikide \u00fchenduse otsustada. Presidendi valimiste eel n\u00f5udsid aga Wilsoni kodused oponendid eesk\u00e4tt niisuguste Rahvasteliidu p\u00f5hikirja punktide revideerimist, mis \u00e4hvardasid USA enda otsustusvabadust ja t\u00f5id kaasa ohu USA sattumiseks v\u00f5\u00f5rastesse konfliktidesse.80<\/p>\n
Sarnast ohtu tajuti mujalgi. N\u00fc\u00fcd levisid kavad, et edaspidi kuuluvad Rahvasteliidu juurde ka assotsieerunud ehk mitte t\u00e4ie\u00f5iguslikud riigid.81 Viimased ei pidanud saama h\u00e4\u00e4le\u00f5igust ja seega oleksid t\u00e4isliikmed vabanenud kollektiivse julgeoleku vastutusest n\u00e4iteks Venemaa poolt ohustatud riikide suhtes.<\/p>\n
Niisugune lahendus osutus \u00f5iguslikult keeruliseks ja seda l\u00fckati edasi. Eesti ja L\u00e4ti vastuv\u00f5tmine Rahvasteliitu vormistati alles j\u00e4rgmise aasta t\u00e4iskogul, kuigi muudatusi p\u00f5hikirja ei tehtud.<\/p>\n
Prantsusmaal loodeti, et kui USA ei ratifitseerigi Versailles’ rahulepingut, \u00fchineb ta Rahvasteliiduga ikkagi ning annab v\u00e4hemalt kaudsed julgeolekutagatised Saksamaa revan\u0161istlike meeleolude vastu.82 Lootus p\u00fcsis kuni presidendivalimisteni 1920. aasta novembris ja uue administratsiooni ametisse asumiseni 1921. aasta alguses.<\/p>\n
Lisaks l\u00f5petas vastupanu Vene kodus\u00f5ja viimane valgete liider Peter von Wrangell ning Vene emigrantide vastuseisuga uutele riikidele ja n\u00f5ukogude v\u00f5imule Venemaal ei olnud m\u00f5tet enam arvestada.83 Prantsuse v\u00e4lispoliitikas toimus muutus ja Pariisis hakati toetama Balti riikide de jure tunnustamist ning lootma edaspidi nende ja Poola tihedamale koost\u00f6\u00f6le.<\/p>\n
Finaal<\/p>\n
Kuuldused liitlaste peatsest tunnustamisotsusest j\u00f5udsid L\u00e4\u00e4nemere \u00e4\u00e4rde enne ametlikku teadaannet. J\u00e4rgnevad sammud astuti \u00fcsna s\u00fcnkroonselt. Soome valitsus teatas 26. jaanuaril 1921 L\u00e4ti de jure tunnustamisest, mida j\u00f5uti teha m\u00f5ni tund varem, kui Pariisis vormistati vastav liitlaste otsus. Viimane v\u00f5eti Eestis ja L\u00e4tis vastu vaimustusega. M\u00f5lemas riigis korraldati 28. jaanuaril suurejooneline vastuv\u00f5tt siinsele diplomaatilisele korpusele ning pidustused kogu maal.84<\/p>\n
Vastuv\u00f5tu ajal tervitati erilise pidulikkusega Soome esindajat, sest esimene de jure oli tulnud p\u00f5hjanaabritelt. Edasi aplodeeriti tormiliselt endistele Entente’i riikidele. Poola oli j\u00e4lginud viimase hetkeni liitlaste k\u00e4itumist, kuid ei suutnud seekord Soomega sammu pidada. Olukorrast saadi siiski kergesti \u00fcle ning tunnustamise dokument vormistati 27. jaanuaril \u00e4ra. Otsuse kuup\u00e4evaks m\u00e4rgiti aga s\u00fcmboolselt 31. detsember 1920.85<\/p>\n
Eesti n\u00f5ustus, sest loomulikult ei olnud niisugustel \u017eestidel enam t\u00e4htsust \u2013 see oli vaid Poola prestii\u017ei k\u00fcsimus ning tulevaste ajaloolaste eksitamine. Pealegi oli v\u00e4heoluline, kas t\u00e4ielik tunnustus hakkab kehtima siis, kui mingile dokumendile alla kirjutatakse, v\u00f5i siis, kui sellest tunnustatavale teada antakse. S\u00f5bralikud vahekorrad v\u00f5isid igal juhul j\u00e4tkuda.<\/p>\n
Kuna de jure tunnustus ei t\u00e4henda automaatselt veel diplomaatiliste suhete sisseseadmist, toimus t\u00e4ievoliliste saadikute vahetamine paar kuud hiljem, pealegi oli reaalne, faktiline l\u00e4bik\u00e4imine kestnud nagunii juba enam kui kaks aastat. Kui seni oli Eesti esindaja Varssavis Jaan Junkur oma t\u00f6\u00f6tasu saanud s\u00f5jaministeeriumi arvelt, v\u00f5eti ta alates 1921. aasta jaanuarist v\u00e4lisministeeriumi palgale. P\u00f5hjenduseks toodi asjaolu, et Leedus oli \u00e4sja sisse viidud sarnane muudatus.86<\/p>\n
Eesti esindaja Kaunases, leitnant August Schmidt andis Tallinna edasi Leedu ehmatuse, \u00e4revuse ning pettumuse meeleolud. Seal oldi ikka veel sinisilmselt loodetud, et ajaloolise j\u00e4rjepidevuse printsiibi j\u00e4rgimine toob Leedule igal juhul edu. Vaevalt oli see k\u00fcll suur lohutus, aga Eesti valitsus otsustas Leedu Vabariiki tunnustada 19. veebruaril 1921.87 USA tunnustus saabus j\u00e4rgmise aasta suvel.<\/p>\n
Vilniuse k\u00fcsimus j\u00e4igi veskikiviks Balti riikide edasise koost\u00f6\u00f6 kaela ning Moskvale ahvatlevaks v\u00f5imaluseks teostada jaga ja valitse poliitikat. Poola koridor mereni jagas Saksamaa kahte ossa. Teine ehk tuntud Poola poliitiku W\u0142adys\u0142aw Grabski kontseptsioonile rajatud koridor l\u00e4bi Vilniuse piirkonna \u00fchendas Poola s\u00f5braliku L\u00e4tiga, eraldades Venemaa poolakate arvates saksas\u00f5bralikust Leedust.88 Need koridorid kujunesid uue rahvusvahelise s\u00fcsteemi haavatavateks l\u00fclideks.<\/p>\n
Kokkuv\u00f5te<\/p>\n
Puudub \u00fcksmeel, mitu maailmakorda on 20. sajandil kehtinud ning kadunud. Enamasti ollakse k\u00fcll veendunud, et Esimese maailmas\u00f5ja tulemusel kujunes Wilsoni algatusel uus s\u00fcsteem ning Poola oli selle oluliseks koostisosaks. Euroopa ajaloos ei olegi v\u00e4ga oluline, kas nimetada seda globaalseks korraks, maailmakorraks, uueks perioodiks rahvusvahelistes suhetes v\u00f5i pelgalt uueks korraks. Ka Eestit, L\u00e4tit ja Leedut peeti selle s\u00fcsteemi osaks, kuigi k\u00fcllaltki n\u00f5rkadeks l\u00fclideks.<\/p>\n
Kogu Ida-Euroopa sai aastatel 1918\u20131921 t\u00e4iesti uue ilme, kuid kahjuks ei kulgenud see l\u00e4bi kuigi s\u00f5bralike ega usalduslike suhete. Eesti poliitikud lootsid saavutada uues kujundatavas maailmas p\u00fcsiva koha, Eesti taotles tunnustust ning v\u00f5imalust kaasa r\u00e4\u00e4kida rahvusvahelises elus ja tulevase maailmakorra loomisel.<\/p>\n
See eeldas igal juhul teiste riikide tunnustust. V\u00f5itlus selle saamise nimel oli keeruline, sest k\u00f5lavatest v\u00e4lja\u00fctlemistest hoolimata kasutati v\u00e4ikeriikidele tunnustusi andes sageli varasemast p\u00e4rit kombeid ja reegleid ning paraku v\u00f5tsid uued riigid need kasutusele ka omavahelistes suhetes. Eesti ja Poola s\u00f5bralikke suhteid j\u00e4rgnenud aastatel on rohkesti kiidetud, aga tee vastastikuse tunnustamiseni oli \u00fcsna konarlik.<\/p>\n
Lisaks saab ajakirjas Tuna<\/a> lugeda muu hulgas vallakohtute kaotamisest Eestimaal 1816. aastal, \u00fche Vene valgeemigrandi kodakondsuse saagast ja intervjuud Aigi Rahi-Tammega.<\/p>\n Viited 11 R. Pullat. Versailles’st Westerplatteni: Eesti ja Poola suhted kahe maailmas\u00f5ja vahel. Tallinn: Estopol, 2001; R. Pullat. Suomi ja Puola: Suhteita yli It\u00e4meren 1917\u20131941. Helsinki: SHS, 1997. 21 C. R. Jurg\u0117la. Lithuania and the United States: the establishment of state relations. Chicago: Lithuanian Historical Society, 1985. 31 A. Etkind. Roads not Taken: An Intellectual Biography of William C. Bullitt. University of Pittsburgh Press, 2017, lk 34\u201338; W. Brownell, R. Billings. So close to Greatness: Biography of William C. Bullitt. London, New York: Collier Macmillan, 1987, lk 73\u2013100; B. Farnsworth. William C. Bullitt and the Soviet Union. Bloomington: Indiana University Press, 1967, lk 41\u201343. 41 Vt nt A. Roosaar. Suur-Soome plaan 1917\u20131922. Magistrit\u00f6\u00f6. Tartu: Tartu \u00dclikool, 2014. 51 E. Medijainen. Les cent ans de la reconnaissance de jure de l’Estonie par la France. Tallinn: Ambassade d’Estonie, 2021. 61 RA, ERA.957.11.425, l. 8, Gukovski Birgile, 28.08.1920. 71 Samas, lk 79\u201383. 81 A. Getachew. Worldmaking after empire: the rise and fall of self-determination. Princeton: Princeton University Press, 2019, lk 39\u201341.
1Recognizing states. International society and the establishment of new states since 1776. New York: Oxford University Press, 2010.
2 Ameerika rolli muutumist, enesem\u00e4\u00e4ramise m\u00f5iste arengut ja tunnustamise \u00fcldisemat problemaatikat on varem korduvalt k\u00e4sitletud. Siinne artikkel toetub selles osas juba ilmunud kirjutistele, vt nt E. Medijainen. Eesti, USA ja Versailles’ s\u00fcsteem: ideedest ning lepingutest. Riigi\u00f5iguse aastaraamat 3. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2022, lk 46\u201369.
3 P. O’Toole. The moralist: Woodrow Wilson and the world he made. New York: Simon & Schuster, 2018, lk 84\u201385.
4 J. R. Crawford. The creation of states in international law. Oxford: Clarendon Press, 2007, lk 51\u201352.
5 L. T. Galloway. Recognizing foreign governments: the practice of the United States. Washington: American Enterprise Institute, 1978, lk 25\u201327.
6 D. S. Foglesong. America’s secret war against Bolshevism: U.S. intervention in the Russian Civil War, 1917\u20131920. Chapel Hill: University of North Carolina Press, 1995; G. Schild. Between ideology and realpolitik: Woodrow Wilson and the Russian Revolution, 1917\u20131921. Westport: Greenwood Press, 1997; L. C. Gardner. Safe for democracy: the Anglo-American response to revolution, 1913\u20131923. New York: Oxford University Press, 1984.
7 N. E. Saul. War and revolution: the United States and Russia, 1914\u20131921. Lawrence: University Press of Kansas, 2001, lk 104.
8 P. Kolsto. The sustainability and future of unrecognized quasi-States. \u2013 Journal of Peace Research 2006, 43 (61), lk 723\u2013740.
9 Vt v\u00e4lisministeeriumi kodulehte: https:\/\/vm.ee\/suhted-teiste-riikide-ja<\/a> organisatsioonidega\/suhted-teiste-riikidega\/eesti-vabariigi-tunnustamise (28.12.2025).
10 Poola\u2013Eesti suhted 1918\u20131939: kajastusi Eesti arhiivivaramus. Tartu: Rahvusarhiiv, 2021.<\/p>\n
12 K. Hovi. Alliance de revers: Stabilisation of France’s Alliance policies in East Central Europe 1919\u20131921. Turku: Turun Yliopisto, 1984; K. Hovi. Cordon sanitaire ou barriere de Vest? The Emergence of the French East European Alliance Policy, 1917\u20131919. Turku: Turun Yliopisto, 1975.
13 H. Roiko-Jokela. Ihanteita ja reaalipolitiikkaa: Rudolf Holstin toiminta Baltian maiden kansainv\u00e4lisen de jure-tunnustamisen ja reunavaltioyhteisty\u00f6n puolesta 1918\u20131922. Jyv\u00e4skyl\u00e4: Jyv\u00e4skyl\u00e4n Yliopisto, 1995.
14 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace of 1921 and the Creation of Interwar Europe. Yale University Press, 2008.
15 N. Davies. God’s playground: A history of Poland, Vol II: 1795 to the present. New York: Oxford University Press, 1981, lk 392\u2013393.
16 B. J. C. McKercher. Esme Howard: a diplomatic biography. Cambridge University Press, 1989, lk 197\u2013234.
17 K. R. Pusta. Eesti iseseisvus de facto ja de jure. \u2013 Kontrastide aastasada. Toim. H. Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 103.
18 J. M. Nielson. American historians in war and peace: patriotism, diplomacy and the Paris Peace Conference, 1918\u20131919. Bethesda: Academica Press, 2012; L. E. Gelfand. The inquiry: American preparations for Peace, 1917\u20131919. New Haven: Yale University Press, 1963.
19 Vt The Baltic States: the national self-determination of Estonia, Latvia, and Lithuania. Ed. by G. Smith. New York: St. Martin’s Press, 1994; Understanding the Baltic states: Estonia, Latvia and Lithuania since 1991. Ed. by C. Clarke. London: Hurst & Company, 2023; A. Kasekamp. A history of the Baltic states. London: Palgrave, 2018.
20 V. \u017dalys. The return of Lithuania to the European states. \u2013 Lithuania in European politics: the years of the first republic, 1918\u20131940. Ed. by E. Tuskenis. Vilnius: VAGA Publishers, 2004, lk 100.<\/p>\n
22 L. Wolff. Woodrow Wilson and the reimagining of Eastern Europe. Stanford: Stanford University Press, 2020, lk 125\u2013126.
23 T. Balkelis. War, Revolution, and Nation-Making in Lithuania 1914\u20131923. Oxford, New York: Oxford University Press, 2018, lk 46\u201349.
24 M. Gorny. Eagle and dwarf: Polish concepts of East Central Europe, 1914\u20131921. \u2013 Visions and Ideas of Europe during the First World War. Ed. by M. D’Auria, J. Vermeiren. London, New York: Routledge, 2020, lk 168\u2013181.
25 Vt https:\/\/www.worldlii.org\/cgi-bin\/sinodisp\/int\/other\/treaties\/LNTSer\/1920\/2.html?query=Lithuania (28.12.2025).
26 J. Karski. The Great Powers and Poland from Versailles to Yalta, Anniversary edition. Lanham: Rowman and Littlefield, 2014, lk 21.
27 E. Laaman. Eesti iseseisvuse s\u00fcnd. 6. Tallinn: Faatum, 1996, lk 606.
28 Rahvusarhiiv (RA), ERA.957.11.46, l. 1, Poola komitee esimees Xawery Czernicki Eesti Ajutisele Valitsusele, 18.01.1919.
29 Eesti Ajutise Valitsuse otsused. \u2013 Riigi Teataja (RT) 1919, 4, 29.
30 E. Medijainen. The United States and Estonia, 1918\u20131921: Approval de facto before Recognition. \u2013 Acta Historica Tallinnensia 2022, 28 (2), lk 235\u2212264.<\/p>\n
32 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 21.
33 K. Lundgreen-Nielsen. The Polish problem at the Paris Peace Conference: A Study of the Policies of the Great Powers and the Poles, 1918\u20131919. Odense University Press, 1979, lk 257\u2013260.
34 E. Laaman. Eesti iseseisvuse s\u00fcnd. 6, lk 593.
35 Eesti suhted Leedu ja Poolaga. Balti konverentsid 1920\u20131925. Dokumentide kogumik. Toim. H. Arum\u00e4e. Tallinn: Rahvusarhiiv, 2001, lk 18\u201319.
36 P. S. Wandycz. Secret Soviet\u2013Polish Peace Talks in 1919. \u2013 Slavic Review 1965, 24, lk 425\u2013449; J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 36\u201345.
37 R. Pullat. Versailles’st Westerplatteni, lk 32.
38 R. K. Debo. Lloyd George and the Copenhagen Conference of 1919\u20131920: The Initiation of Anglo-Soviet Negotiations. \u2013 The Historical Journal 1981, 24 (2), lk 429\u2013441.
39 H. Arum\u00e4e. Za kulisami baltiiskogo Sojuza. Tallinn, 1966; H. Arum\u00e4e. V\u00f5itlus Balti liidu loomise \u00fcmber 1919\u20131925. Tallinn: Eesti Raamat, 1983; K. Pocs. “Sanitarnyj kordon”: Pribaltijskij region i Pol\u00b4\u0161a v antisovetskih planah anglijskogo i francuzkogo imperializma (1921\u20131929 gg.). Riga: Zin\u0101tne, 1985; H. I. Rodgers. Search for Security. A Study in Baltic Diplomacy, 1920\u20131934. Hamden, Connecticut: Archon Books, 1975; M. Lehti. A Baltic League as a construct of the new Europe: envisioning a Baltic region and small state sovereignty in the aftermath of the First World War. Frankfurt am Main: Lang, 1999.
40 K. Hovi. Interessensph\u00e4ren im Baltikum: Finnland im Rahmen des Ostpolitik Polens 1919\u20131922. Helsinki: Suomen Historiallinen Seura, Studia Historica 13, 1984; K. Hovi. Mit\u00e4 Mannerheim teki Varsovassa syksyll\u00e4 1919? \u2013 Faravid 1979, 3, lk 205\u2013206.<\/p>\n
42 R. Pullat. Versailles’st Westerplatteni, lk 31\u201332.
43 RA, ERA.957.11.471, l. 2\u20136, kirjavahetus Stanis\u0142aw ja Helena Zapa\u015bniku kohta, oktoober 1920.
44 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 83\u201384.
45 Vt Eesti ja L\u00e4ti suhted 1920\u20131925: dokumentide kogumik. Toim. H. Arum\u00e4e, T. Arum\u00e4e. Tallinn: Umara, 1999.
46 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 46\u201347.
47 H. Roiko-Jokela. Ihanteita ja reaalipolitiikkaa, lk 148\u2013149, 164\u2013165, 177.
48 Eesti suhted Leedu ja Poolaga, lk 42.
49 RA, ERA.31.1.1574, l. 3, J\u00fcrgenson Ringile, 26.01.1920.
50 M.-L. Hinkkanen-Lievonen. British Trade and Enterprise in the Baltic States, 1919\u20131925. Helsinki: SHS, 1984; C. A. White. British and American Commercial Relations with Soviet Russia, 1918\u20131924. Chapel Hill: The University of North Carolina Press, 1992; K. A. S. Siegel. Loans and legitimacy: the evolution of Soviet-American relations, 1919\u20131933. Lexington: University Press of Kentucky, 1996; J. Hiden. The Baltic States and Weimar Ostpolitik. Cambridge University Press, 1987.<\/p>\n
52 M. J. Carley. The Politics of Anti-Bolshevism: The French Government and the Russo-Polish War, December 1919 to May 1920. \u2013 The Historical Journal 1976, 19 (1), lk 163\u2013189.
53 RA, ERA.957.11.446, l. 4, v\u00e4lisministeerium Junkurile, 9.03.1920.
54 RA, ERA.957.1.13, l. 8\u201313, Alle aruanne, 14.04.1920.
55 T. Kitvel. Kolm nime \u2013 \u00fcks mees: lugu Verioralt p\u00e4rit kirjanikust, kes Atlandi tagant Eesti vabariiki toetas. Tallinn: K\u00fclim, 2017, lk 115\u2013125.
56 Uute riikide toetamise asi Amerikas. \u2013 Kaja, 14.03.1920, lk 2; Uute riikide iseseisvuse asi Ameerikas. \u2013 Tallinna Teataja, 15.03.1920, lk 2; RA, ERA.1624.1.9, l. 24, the Case of the new republics of Esthonia, Latvia, Lithuania, and Ukraine presented at the first congress of the league, 16\u201317.09.1919.
57 V. Tanner. Tarton rauha: sen syntyvaiheet ja -vaikeudet. Helsinki: Tammi, 1949, lk 31\u201339.
58 H. Roiko-Jokela. Ihanteita ja reaalipolitiikkaa, lk 202\u2013208.
59 P. S. Wandycz. The United States and Poland. Harvard University Press, 1980, lk 151\u2013155.
60 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 101\u2013102.<\/p>\n
62 A. Senn. The Great Powers: Lithuania and the Vilna Question, 1920\u20131928. Leiden: Brill, 1966, lk 47\u201348; T. Balkelis. War, Revolution, and Nation-Making in Lithuania, lk 148\u2013149.
63 G. Schild. Between ideology and realpolitik, lk 118\u2013125.
64 D. W. McFadden. Alternative paths: Soviets and Americans, 1917\u20131920. New York: Oxford University Press, 1993, lk 330\u2013336.
65 D. M. Smith. Aftermath of war: Bainbridge Colby and Wilsonian diplomacy, 1920\u20131921. Philadelphia: American Philosophical Society, 1970, lk 56\u201357.
66 RA, ERA.957.11.483, l. 63\u201364, Eesti valitsuse m\u00e4rgukiri, 28.10.1920.
67 US National Archives (NA) 860i.00 P. R.\/1 – 860i.0159\/-1910-29, Ants Piip to the President Wilson, September 3, 1920.
68 B. W. Winid. After the Colby note: the Wilson Administration and the Polish-Bolshevik War. \u2013
Presidential Studies Quarterly 1996, 26 (4), lk 1165\u20131169.
69 R. Radosh. John Spargo and Wilson’s Russian Policy, 1920. \u2013 The Journal of American History 1965, 52 (3), lk 548\u2013565.
70 Eesti suhted Leedu ja Poolaga, lk 62.<\/p>\n
72 Eesti saadiku Pusta vastuv\u00f5tmine Poolas. \u2013 Tallinna Teataja, 1.11.1920, lk 1.
73 RA, ERA.957.11.267, l. 2, Pusta kindralstaabile ja v\u00e4lisministrile, 25.10.1920.
74 RA, ERA.957.1.29, l. 9\u201310, Pusta v\u00e4lisministrile, 10.11.1920.
75 P. S. Wandycz. The United States and Poland, lk 180\u2013183.
76 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 220.
77 H. Roiko-Jokela. Ihanteita ja reaalipolitiikkaa, lk 216.
78 Samas, lk 236.
79 J. M. Cooper. Woodrow Wilson. A Biography. New York: Alfred A. Knopf, 2009, lk 48\u201354.
80 E. Medijainen. The United States and Estonia, lk 67\u201368.<\/p>\n
82 M. P. Leffkr. The elusive quest: America’s Pursuit of European Stability and French Security, 1919\u20131933. Chapel Hill: The University of North Carolina Press, 1979, lk 4\u20135.
83 M. M. Kononova. Russkie diplomati\u010deskie predstavitel\u00b4stva v \u00e8migracii: 1917\u20131925 gg. Moskva: In-t vseob\u0161\u010deij istorii, RAN, 2004, lk 138\u2013152.
84 P\u00e4evauudised. \u2013 Sakala, 31.01.1921.
85 H. Roiko-Jokela. Ihanteita ja reaalipolitiikkaa, lk 236.
86 RA, ERA.31.3.12312, l. 1, s\u00f5jaministeerium vabariigi valitsusele, 23.03.1921.
87 RA, ERA.31.2.1030, l. 118, Eesti valitsuse otsus, 19.02.1921.
88 J. Borz\u0119cki. The Soviet-Polish Peace, lk 135\u2013137.<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"Esimese maailmas\u00f5ja eel eksisteeris ligikaudu 50 iseseisvat, tunnustatud riiki. S\u00f5ja l\u00f5ppedes taotlesid sama staatust k\u00fcmned rahvused. T\u00e4isv\u00e4\u00e4rtuslikuks riigiks…\n","protected":false},"author":2,"featured_media":151148,"comment_status":"","ping_status":"","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":"","_share_on_mastodon":"0"},"categories":[80],"tags":[26,27,71316,71314,37,71309,33,71313,35,71312,34,36,31,32,21,71315,28,29,95,19,47971,71311,25,71310,1039,1037,2424,23,24,12695,22,20,30,92,93,94],"class_list":["post-151147","post","type-post","status-publish","format-standard","has-post-thumbnail","category-maailm","tag-breaking-news","tag-breakingnews","tag-colby-noot","tag-de-jure","tag-ee","tag-eero-medijainen","tag-eesti","tag-eesti-iseseisvus","tag-eesti-keel","tag-eesti-poola-suhted","tag-estonia","tag-estonian","tag-featured-news","tag-featurednews","tag-headlines","tag-kartulivabariik","tag-latest-news","tag-latestnews","tag-maailm","tag-news","tag-noukogude-venemaa","tag-piiririigid","tag-populaarseimad-lood","tag-rahvasteliit","tag-rahvusvaheline-oigus","tag-tartu-rahuleping","tag-tartu-ulikool","tag-top-stories","tag-topstories","tag-tuna","tag-uldised-uudised","tag-uudised","tag-viimased-uudised","tag-world","tag-world-news","tag-worldnews"],"share_on_mastodon":{"url":"","error":"Validation failed: Text character limit of 500 exceeded"},"_links":{"self":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/151147","targetHints":{"allow":["GET"]}}],"collection":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts"}],"about":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/types\/post"}],"author":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/users\/2"}],"replies":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/comments?post=151147"}],"version-history":[{"count":0,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/151147\/revisions"}],"wp:featuredmedia":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media\/151148"}],"wp:attachment":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media?parent=151147"}],"wp:term":[{"taxonomy":"category","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/categories?post=151147"},{"taxonomy":"post_tag","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/tags?post=151147"}],"curies":[{"name":"wp","href":"https:\/\/api.w.org\/{rel}","templated":true}]}}