![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/05\/3590107had50t24.jpg\"\/)
Aasta 1973. Isa ja emaga Kadriorus. Autor\/allikas: Erakogu<\/p>\nKohtume meie m\u00f5lema kodus \u2014 Raudoja k\u00fclas Soodla j\u00f5e \u00e4\u00e4res J\u00f5erannal. Mida see koht sulle t\u00e4hendab?<\/p>\n
See t\u00e4hendab, et see ongi minu koht. Sulle on see tagala, kuhu saab alati tagasi tulla. Mulle on see aga l\u00e4bi elu teadlikult, tahtes ja ka tahtmata kujundatud paik, mis seob mind selle maailma ja selle riigiga. Vanasti r\u00e4\u00e4giti juurtest, ilmselt ma neid siia vaikselt siis ajan.\u00a0<\/p>\n
Siin on ka j\u00f5gi. Mulle tundub, et see j\u00f5gi on sulle t\u00e4htis.<\/p>\n
Ma n\u00e4en seda piirina oma kodu ja v\u00f5\u00f5ra maa vahel, tuntu ja tundmatu vahel. N\u00e4en kogu aeg teist kallast, aga ma pole seal tegelikult kunagi k\u00e4inud, ma ei tea, mis seal on, sest seal on \u00fcks t\u00e4iesti v\u00f5\u00f5ras mets, metsik maa. Siinpool j\u00f5ge olles v\u00f5in ma jalutada metsas, tean k\u00f5iki teid, puid. Siin v\u00f5ime istuda ka autosse, s\u00f5ita lennujaama, lennata kuhu iganes maailmas, see on ikkagi kaardistatud maa ja ettearvatav. Sealpool j\u00f5ge on k\u00f5ik teisiti.<\/p>\n
Peale selle on j\u00f5gi ka pidev meeldetuletus, metafoor: ta on aeg, mis kunagi ei peatu, sealt paremalt poolt tuleb ja sinna vasakule l\u00e4heb \u00e4ra. Ja ta on meie ujumiskoht, ta on ka \u00fchendus loodusega, kogu biosf\u00e4\u00e4riga. Ma v\u00f5in m\u00f5nikord siin \u00f6elda, et ta on minu oma, aga kui l\u00e4hemalt uurida, siis ei ole ju. Vesi viibib siin ju ainult ajutiselt, nii on ka kogu j\u00f5gi alati uus. Noh, nagu Herakleitos \u00fctles\u2026<\/p>\n
Aga s\u00fcndisid Tallinnas.<\/p>\n
Jah. Olen \u2014 \u00f5igemini siis olin \u2014 teise p\u00f5lve tallinlane. Esimene elukoht oli Kadrioru pargi k\u00f5rval, Poska ja Koidula t\u00e4nava nurgal. N\u00fc\u00fcd on see maja k\u00fcll lammutatud, ainult foto peal alles, aga olen kogu aeg nagu teadnud, et olen just sealt p\u00e4rit. Teadlik lapsep\u00f5lv m\u00f6\u00f6dus \u00d5ism\u00e4el, paneelmajade vahel, mille taga oli tohutu t\u00fchermaa. V\u00f5sa, raudtee, k\u00f5rgepingeliinid, palju prahti ja igasugu kraave. Selline hoolitsemata linnaloodus, mida lapsel on v\u00f5imalik igasuguste fantaasiarikaste m\u00e4ngudega sisustada. K\u00f5ikv\u00f5imalikud s\u00f5jam\u00e4ngud, onnid, l\u00f5kked, luurekad\u2026 Kui pikk kaubarong l\u00e4bi s\u00f5itis, v\u00f5is j\u00e4rele joosta ja sellega natuke s\u00f5ita.<\/p>\n
Ja raudteele sai m\u00fcnte panna.<\/p>\n
Ja pepsikoola korke. Sai niisuguseid lamedaid asju teha. Ja \u00d5ism\u00e4el k\u00e4isin koolis ka, tavalises koolis\u2026<\/p>\n
Aga saksa keele eriklassis.<\/p>\n
Jah, kuna vanaema oskas saksa keelt, siis leiti, et oleks hea. Siis saab vanaema koos poisiga \u00f5ppida.<\/p>\n
Nana v\u00f5i?<\/p>\n
Ei, isa ema. Tema isa oli M\u00e4rjamaa kiriku k\u00f6ster, see oli selline peen perekond. Emapoolne vanaema oli taluperest, V\u00e4\u00e4nast. Ja ema isa oli hoopis Otep\u00e4\u00e4lt, \u00fchest suurest perest p\u00e4rit. Ta \u00f5ppis s\u00f5jakoolis ohvitseriks ja liikus oma soomusrongir\u00fcgemendiga m\u00f6\u00f6da Eestit ringi, naise leidis endale V\u00e4\u00e4nast.<\/p>\n
Tema oli see, kes T\u00fcrgi s\u00f5jas k\u00e4is?<\/p>\n
T\u00fcrgi s\u00f5jani \u00e4rme n\u00fc\u00fcd\u2026 Ma arvan, et T\u00fcrgi s\u00f5jast tuli vanaema vanaisa, kes oli V\u00e4\u00e4na m\u00f5isas kutsariks. Noh, ta oli 25 aastaks ju nekrutina vene s\u00f5jav\u00e4kke v\u00f5etud, T\u00fcrgi s\u00f5da j\u00e4i sinna sisse, nii et v\u00f5ib-olla siis k\u00e4is.<\/p>\n
Aasta 1973. Isa ja emaga Kadriorus. Autor\/allikas: Erakogu<\/p>\n
Aga sinu enda vanemad? Milline su suhe nendega oli?<\/p>\n
Sellist terviklikku, ema, isa ja noorema vennaga perekonnaelu sain elada kuni k\u00fcmnenda eluaastani, kui isa \u00e4ra suri. Sellest hetkest muutus elu hoopis teistsuguseks.<\/p>\n
Mu ema on minust ju ainult 19 aastat vanem, ta polnud siis veel kolmk\u00fcmmendki, kogu elu alles ees. Isa oli j\u00f5udnud nelik\u00fcmmend saada. Ema t\u00f6\u00f6tas kaubamajas, isa oli tr\u00fckit\u00f6\u00f6line\u2026<\/p>\n
Tegi sulle k\u00f5vade kaantega raamatu “Piilupart, Miki ja teised”.<\/p>\n
Tegi, sest vanad kaaned ei pidanud vastu. Ma lugesin \u00fcldse palju, ja mitmeid raamatuid mitu korda \u00fcle. 12\u201313-aastasena lugesin peaaegu k\u00f5ik Raimond Kaugveri raamatud l\u00e4bi, et saada selline hea lihtne sissejuhatus t\u00e4iskasvanute maailma.<\/p>\n
Aga edasi?<\/p>\n
Edasi l\u00e4ks elu nii, et kolm aastat p\u00e4rast isa surma abiellus ema uuesti ja kolis siiasamma maale \u00fche metsavahi juurde. Ja\u2026 mina ei olnud n\u00f5us, ning ta aktsepteeris seda. Nii juhtuski, et tema tuli koos vennaga maale ja mina v\u00f5isin j\u00e4\u00e4da vanaemaga linna. Maal oli kogu majapidamine lehmade, hobuse ja lammaste, sigade ja kanadega\u2026 t\u00e4iesti teine maailm. Ma olen imestanud, et ema seda tahtis teha, aga n\u00e4e, tegi. Minule t\u00e4hendas see seda, et pidin igal n\u00e4dalavahetusel siia s\u00f5itma ja tegema k\u00f5iki neid maat\u00f6id, mis mulle teha olid j\u00e4etud. T\u00f6\u00f6armastust see just ei tekitanud, aga ega peletanud ka.<\/p>\n
Sa oled r\u00e4\u00e4kinud, kuidas sa vahel koolist poppi tegid ja kuskil salaja raamatut lugesid. Nii et sa olid vist \u00fcle\u00fcldse \u00fcsna iseteadlik? Mida sulle teha meeldis?<\/p>\n
Eks jah p\u00fc\u00fcdsin olla iseteadlik, aga olin ka \u00f5rn. Ega mulle kool ei meeldinud. Esimeses klassis tegin k\u00f5ik \u00e4ra, mis n\u00f5uti, ja sain k\u00f5ik viied, teises klassis hakkas miski vastu ja ma hakkasin kooli v\u00e4ltima. Hommikul \u00fctlesin, et l\u00e4hen kooli, aga tegelikult otsisin endale maja trepikoja \u00fclemistel korrustel vaikse sooja nurga ja lugesin “Tom Sawyerit” v\u00f5i “Huckleberry Finni”. Ja siis hiilisin vaikselt \u00f5igel ajal koju. Ega see konflikt ei pehmenenudki, ma lihtsalt leppisin selle kui paratamatusega.<\/p>\n
Ma ei tea siiani, mis need p\u00e4ris p\u00f5hjused olid. Vist tungiti liialt minu ruumi. Mulle oli enda ruumi hoidmine v\u00e4ga oluline. Ja ega ma kooli ei salli siiamaani \u2014 kool kui s\u00fcsteem, kui selline lapsi allutav tehas\u2026 seda ei tohiks olla.<\/p>\n
Aga n\u00fc\u00fcd oled ise koolis \u00f5petaja?<\/p>\n
See on tegelikult v\u00e4ga kummaline, jah. Tunnen seal sageli \u00e4ra selle omaaegse ahistatusetunde, millest ma l\u00f5puks \u00f5ppisin \u00fcle olema. N\u00e4en, kuidas teismelised tahavad m\u00e4ssata, kuidas nad j\u00e4\u00e4vad siis \u00f5ppet\u00f6\u00f6s maha ja hakkavad halvasti k\u00e4ituma, kuni s\u00fcsteem ei suuda neid enam kinni hoida ega toetada. \u00c4kki ma saan seal siiski midagi kellelegi paremaks teha.\u00a0\u00a0\u00a0<\/p>\n
Aga mis tunded sind keskkooli l\u00f5pus valdasid, kui see k\u00f5ik l\u00e4bi sai? Jess, n\u00fc\u00fcd saab\u2026 mida?<\/p>\n
Ma olen s\u00fcndinud 1972. aastal, see t\u00e4hendab, et Eesti taasiseseisvumine toimus minu t\u00e4iskasvanuks saamisega paralleelselt. See k\u00f5ik, mis toimus, oli niiv\u00f5rd loomulik \u2014 see vabaduse, k\u00f5igest vaba olemise tunne. Kaheksandas-\u00fcheksandas klassis m\u00e4ngisin natuke punkarit, mul oli korralik nahktagi, mille naabripoisiga kahepeale ostsime, kohvrinurkade ja neetidega. Vanaema ei sallinud seda absoluutselt. Ja mul olid punase-rohelise-kollasetriibulisest madratsiriidest p\u00fcksid. Indrek Spungini “\u00d5nn on elada me maal” iseloomustab seda aega ja tunnet v\u00e4ga h\u00e4sti \u2014 sa p\u00fc\u00fcadki k\u00f5ike t\u00e4iesti teistmoodi teha, kui korralik komberuum eeldab. Sattusin laulva revolutsiooni ajal neisse kampadesse, kes p\u00e4ris esimeste hulgas lauluv\u00e4ljakule l\u00e4ksid. Aga hiljem, kui asi \u00fcldrahvalikuks l\u00e4ks ja Balti kett toimus, olin ma juba t\u00fcdinud. Enda arvates olin juba vana vabadusv\u00f5itleja, olid tekkinud t\u00e4htsamad mured. Tuli ju suureks saada, oma elu elada, lugeda\u2026 Me olime ka esimene lend, kes enam N\u00f5ukogude s\u00f5jav\u00e4kke minema ei pidanud \u2014 \u00a0Afganistani s\u00f5da oli paljusid poisse kogu kooliaja kummitanud. Ma arvan n\u00fc\u00fcd tagantj\u00e4rele, et oleksin v\u00e4ga kergesti sellesse vabadusse \u00e4ra v\u00f5inud lahustuda, noh, alkohol, eufoorilisus, riskik\u00e4itumine. \u00d5nneks kohtusin ma sinu emaga, tema oli veel 14, mina sain 17. Temast sai minu prefrontaalne korteks \u2014 see\u00a0 ajuosa, mis juhib pidurdusprotsesse ja kriitilist m\u00f5tlemist ja mis areneb inimesel v\u00e4lja ehk umbes 25. eluaastaks.<\/p>\n
Ja ta on seda siiani?<\/p>\n
N\u00fc\u00fcd me suudame teineteisele ilmselt ka palju muud tuge pakkuda, oleme aja jooksul \u00f5ppinud. Ma arvan, et elame \u00f5nnelikult. Muide, avastasin \u00fckskord, et kaheksa p\u00f5lve tagasi olid minu ja tema Hiiumaa esivanemad \u00f5de ja vend. Ju siis oli meile m\u00e4\u00e4ratud taas otsad kokku s\u00f5lmida \u2014 vaat selline eesti v\u00e4rk.<\/p>\n
Mida sa Tartus \u00f5ppisid?<\/p>\n
Praktilist eesti keelt. Valisin selle igaks juhuks, et kindla peale sisse saada. Aga jah, olin seal ainult pool aastat, sest mul polnud korralikku elukohta ja k\u00f5ik viibimised Tartus l\u00e4ksid alati kuidagi k\u00e4est \u00e4ra. Nii et tulin Tallinna \u00fcle. Humanitaarinstituudis oli sel hetkel t\u00e4ielik vabadus \u00f5ppida, mida tahtsid ja kaua tahtsid, sealhulgas valida iga semester need kursused, mis meeldisid, ilma et pidanuks mingi selge \u00f5ppekava kasuks otsustama. \u00d5ppisin natuke sotsioloogiat, teoloogiat, semiootikat ja kirjandusteooriat ja n\u00e4iteks ka budismi ajalugu Jaapanis. See l\u00f5i mingi \u00fcldise, aga \u00fcsna segase maailmavaatelise aluse.<\/p>\n
Samal ajal sain juba t\u00f6\u00f6le ajakirja Eesti Maa, algul korrektoriks, p\u00e4rast toimetajaks. Tajusin ka ajakirjanikuna v\u00e4ga suurt vabadust \u2014 v\u00f5isin k\u00f5ike teha, mida tahtsin, vajadusel ise asju v\u00e4lja m\u00f5elda. Olid ju \u00fcheksak\u00fcmnendad\u2026<\/p>\n
Horoskoopi kirjutasid ka!<\/p>\n
T\u00f5esti\u2026 Juhtus, jah, et Silvi Vraidile, kes seda muidu tegi, oli kuuks ajaks asendajat vaja. P\u00fc\u00fcdsin siis v\u00e4lja m\u00f5elda sellise \u00fche kuu pikkuse t\u00e4htkujude omavahelise s\u00fcsteemi, sellise maailma, kus nad k\u00f5ik on omavahel seotud ja et ka naljakas oleks.<\/p>\n
Nii et kirjutada sulle meeldis?<\/p>\n
G\u00fcmnaasiumis leidsin, et tahan kirjanikuks saada. \u00d5igemini, ma kujutasin siis ette, et \u00fchel p\u00e4eval olen kirjanik. Siis ma enam Kaugverit ei lugenud, uued s\u00f5brad soovitasid uusi raamatuid, avastasin Loomingu Raamatukogu, ilmus Camus’ “Sisyphose m\u00fc\u00fct”, armastasin Hermann Hesset\u2026 Lugesin ka mitu korda esimest eestikeelset Robert Ludlumi raamatut “Chancellori k\u00e4sikiri”, kus on peategelaseks \u00fcks uuriv ajakirjanik, kes paljastab suure vanden\u00f5u. Aga ta on edukas, meeldib naistele, tal on oma maja mere \u00e4\u00e4res. See oli see eeskuju, milliseks ma saada tahtsin. Eks ma kirjutasin ka igasugu asju, kirjutamine tuli soravalt v\u00e4lja. Kirjutasin k\u00f5ik kirjandid alati teemast m\u00f6\u00f6da, aga piisavalt veenvalt, et sundida \u00f5petajat ikkagi head hinnet panema, minu k\u00f5rvalekallet aktsepteerima.<\/p>\n
Kui siit edasi filmi poole liikuda, siis kuidas sul filmihuvi tekkis? On sul selle kohta mingi lugu v\u00e4lja kujunenud?<\/p>\n
Ma k\u00e4isin v\u00e4iksena palju kinos, ka siis, kui \u00fctlesin, et olen trennis. Vaatasin \u00e4ra k\u00f5ik filmid, kus m\u00e4ngisid Pierre Richard, Louis de Fun\u00e8s, Belmondo. Minu lemmik oli “Neli musket\u00e4ri” \u2014 prantsuse kom\u00f6\u00f6dia, kus peategelasteks ei ole mitte d’Artagnan, Athos, Porthos, Aramis, vaid nende teenrid. Nii et s\u00fcndmustik oli sama mis Dumas’l, aga k\u00f5igi juhtumiste p\u00f5hjustajateks ja tegelikeks p\u00e4\u00e4stjateks olid alati teenrid, kes olid oma totakatest isandatest palju nutikamad. Kino oli kihvt. Umbes 12-aastasena kirjutasin \u00f5ues poistega m\u00e4ngimiseks isegi oma esimese filmistsenaariumi ja unistasime selle filmimisest. Ja kui kaheksanda klassi l\u00f5pus k\u00fcsiti, mida ma n\u00fc\u00fcd edasi teen, kas \u00f5pin m\u00f5ne ameti selgeks, siis ma teatasin, et tahan operaatoriks saada. Konkreetne asi ikkagi, vaevalt ma teadsin, kes see re\u017eiss\u00f6\u00f6r on. Selle peale \u00f6eldi muidugi, et oi, siis sa pead minema Moskvasse, selleks aga peab korralikult vene keelt \u00f5ppima. Sellega mul v\u00e4ga h\u00e4sti ei olnud.<\/p>\n
Aga \u00fcks lugu mul on. G\u00fcmnaasiumi ajal sattusin Oktoobri kinno \u2014 v\u00f5i oli see juba Helios \u2014, kus n\u00e4idati Riia “Arsenali” festivalil olnud filme. Sattusin \u00fchele seansile, kus n\u00e4idati j\u00e4rjest Jos Stellingu “Illusionisti” ja Jean-Luc Godardi “Hullu Pierrot’d”. Need filmid olid niiv\u00f5rd erinevad k\u00f5igest, mida ma oma elus varem n\u00e4inud olin, ja j\u00e4tsid v\u00e4ga s\u00fcgava j\u00e4lje. P\u00e4rast seda hakkasin veel rohkem kirjutama. Kirjutasin igavate koolitundide ajal v\u00e4ikesi m\u00e4rkmikke t\u00e4is sellist jaburate tegelaste juhitud assotsiatiivset s\u00fcndmuste kulgu. L\u00f5bustasin nendega klassikaaslasi.\u00a0<\/p>\n
Aga “Hull Pierrot” j\u00e4i v\u00e4ga kauaks oluliseks filmiks. Peale selle, et seal m\u00e4ngis mu lemmikmees Belmondo, lummas mind see, et film oli \u00fchest k\u00fcljest illusioon, nagu iga teinegi film, aga samas ei varjanud ka \u00fcldse, et on ikkagi ainult film, ja l\u00f5pp oli traagiline. Lummas see filmitegija vabadus lihtsalt teha midagi tavap\u00e4rasest vormist niiv\u00f5rd teistmoodi.<\/p>\n
Aga \u00fclikooli ajal tiksus see filmim\u00f5te veel kuskil kuklas?<\/p>\n
Kui Arvo Iho 1992. aasta suvel esimesele eesti filmikursusele tudengeid v\u00f5ttis, siis selle ma magasin maha. Kadestasin v\u00e4ga neid, kes seal \u00f5ppisid. Aga kui Rein Maran 1996. aastal dokumentaalfilmi kursuse tegi, tundus sissesaamine lausa eluk\u00fcsimusena. Dokumentaalfilm mulle k\u00fcll absoluutselt ei meeldinud, aga parema puudumisel sobis see ka. Minu jaoks olid dokumentaalfilmid sellised mustvalged, \u00f5\u00f5nsa h\u00e4\u00e4lega peale loetud t\u00fchjad ajat\u00e4itjad, filmid, mis tuli kinos enne p\u00e4risfilme \u00e4ra kannatada. Aga selleks, et kooli sisse saada, laenutasin kaamera ja tegin p\u00e4eva v\u00f5i paar natuke proovi, et mis sellega \u00fcldse teha saab. Ja saingi sisse. Sellest hakkas juba teadlikum oma elu \u00fclesehitamine.<\/p>\n
Maran on olnud mulle v\u00e4ga oluline \u00f5petaja. K\u00fcll mitte kohe kooliajal, aga hiljem oma meditatiivsete m\u00f5tisklustega inimese ja looduse suhetest. Mul on v\u00e4ga hea meel, et ma tema \u00f5pilane olin.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/05\/3590110hc61at24.jpg\"\/)
Peda filmikooli II lend teisel kursusel, 1997. All vasakult: Aleksei Aleksejev, Karol Ansip ja Denis Kusnetsov. Keskel: Kristiina Davidjants, Raimo J\u00f5erand, Andres Maimik, \u00dclve Anderson ja Indrek Volens. Taga: Iia Vanaisak, Kristjan M\u00e4ndmaa, Anri Rulkov j Autor\/allikas: Ateljeefoto<\/p>\n
R\u00e4\u00e4gi oma \u00f5petajatest.<\/p>\n
Vist on nii, et kui kasvad ilma isata, siis otsid justkui kogu aeg aseainet, tundlad p\u00fcsti, ja leiadki \u00fchelt \u00fcht, teiselt teist. \u00dcks oluline \u00f5petaja oli sealsamas ajalehes Eesti Maa t\u00f6\u00f6tanud keeletoimetaja Mati Soomre. Kui suurt p\u00f5hjalikkust ta \u00f5petas, kui palju julgustas\u2026 Ja kiitis \u00f5igel ajal. P\u00e4rast, kui juba m\u00f5ned filmid tegin, tahtsin neid v\u00e4ga just talle n\u00e4idata.<\/p>\n
Kui Concordia \u00fclikooli t\u00f6\u00f6le sattusin, sai mulle oluliseks Hagi \u0160ein, kes \u00f5petas s\u00fcsteemsust ja rahulikku planeerimist. Ja hiljem on elu dokumentalistina mind kokku viinud Peep Puksiga, kellega mul on ka palju sarnasusi leitud. Mind turgutab v\u00e4ga tema hoolivus, tohutu heatahtlikkus, alati inimestes positiivse otsimine. M\u00e4letan, kui mina olin alles noor filmitegija ega olnud Peebuga veel kuigi tuttav, tuli ta \u00fckskord mulle t\u00e4naval vastu ja peale tavalise tere \u00fctles veel, et soovib mulle ilusat p\u00e4eva. Lihtsalt niimoodi \u00fctleski.<\/p>\n
Ka Mihhail Lotmanist oled r\u00e4\u00e4kinud\u2026<\/p>\n
Eemalt on mind vist t\u00f5esti enim m\u00f5jutanud \u00fcks Mihhail Lotmani loeng m\u00f5ni p\u00e4ev p\u00e4rast Juhan Viidingu surma. See oli erakordne s\u00fcndmus. Ta r\u00e4\u00e4kis poeedi kohast \u00fchiskonnas. See on mul peaaegu s\u00f5na-s\u00f5nalt konspekteeritud, olen seda hiljem mitmeid kordi \u00fcle lugenud ja p\u00fc\u00fcdnud seda oma m\u00f5ttek\u00e4ikudesse siduda. Kui mu s\u00f5ber Anri Rulkov 2008. aastal suri, pidin j\u00e4rgmisel p\u00e4eval ise \u00fclikoolis loengut pidama. See oli ka v\u00e4ga isiklik, aga tugeva akadeemilise raamiga.\u00a0\u00a0<\/p>\n
On sul filmikooli ajast meeles mingeid suuremaid m\u00f5istmisi, \u00fcllatusi, \u00e4ratundmisi?<\/p>\n
Ma m\u00f5tlesin aina igasugu intellektuaalseid konstruktsioone v\u00e4lja, mida tahaks filmida. Ja ega see h\u00e4sti \u00f5nnestunud \u2014 seda ilmselt avastasingi. Mulle v\u00e4ga meeldis see hetk, kui kool sai esimese aeglase montaa\u017eiarvuti, hetk, kui sai hakata olemasolevast materjalist midagi kokku panema. V\u00f5ib-olla see mulle filmide tegemise juures k\u00f5ige rohkem meeldibki \u2014 need v\u00f5imalused, mis avanevad, kui on nii palju piiranguid peal. Filmitud on t\u00e4pselt see, mis on, ja n\u00fc\u00fcd peab sellega hakkama saama.<\/p>\n
Sel ajal kultiveeris kursusevend Andres Maimik meil seda veidi huligaanset dokitegemise meetodit, millest hiljem s\u00fcndisid ka olulised \u00fchiskonnakriitilised peegeldused “Esto TV”, “Vali kord”, “Isamaa ilu”\u2026 Ma ise sellise geriljameetodiga h\u00e4sti kaasa ei l\u00e4inud. Otsisin oma teed.<\/p>\n
Kooli esimesel ja teisel aastal oled enda meelest j\u00f5le tark, arvad k\u00f5ike paremini teadvat. Kolmandal aastal p\u00fc\u00fcad mingi p\u00e4ris filmi moodi asja teha ja hakkad aru saama, kui palju on tegelikult puudu. Selsamal kolmandal aastal s\u00fcndis meil ka laps \u2014 nimeks Saara Liis, eks ole \u2014 ja ma l\u00e4ksin t\u00f6\u00f6le Concordia \u00fclikooli meediateaduskonda telestuudio juhiks, pidin seal ka \u00f5petama. Sealt ilmselt tekkis mingi k\u00fcpsus, nii et kui diplomit\u00f6\u00f6d tegema hakkasin, siis oli juba piisavalt professionaalsust, et seda korralikult kavandada.<\/p>\n
See oli “V\u00e4liseesti”?<\/p>\n
Jah. Kuna enne diplomit\u00f6\u00f6 tegema hakkamist oli olnud Kinomajas suur Peter Greenaway filmide retrospektiiv, siis see sai v\u00e4ga Greenawayst m\u00f5jutatud. Ilma subtiitriteta, tiheda ingliskeelse tekstiga filmid, millest ei saa suurt midagi aru, aga natuke nagu aimad. Ja siis l\u00e4heb fantaasia lendu, hakkad peas omaenda filmi tegema.<\/p>\n
“V\u00e4liseesti” on ka veidi selline intellektuaalne konstruktsioon, ja \u00fchtlasi tundub selle k\u00f5rval t\u00e4itsa loogiline, et algselt tahtsid pigem m\u00e4ngufilmi alale minna. Mis saab dokumentaalfilmist, kui selle keskmes olev s\u00fcndmus on fiktiivne?<\/p>\n
Kui sa praegu niimoodi \u00fctled, siis mul tuleb meelde, et ma t\u00f5esti v\u00f5itlesin koolis kogu aeg dokumentaalfilmi vastu. Kolmanda kursuse t\u00f6\u00f6 tegin valetamisest \u2014 palusin inimestel \u00fcle Eesti midagi omal soovil valetada, l\u00e4ksin ja filmisin nad \u00fcles. Ma ei m\u00e4leta, mida ma sellega saavutasin. Aga proovisin. Ja siis t\u00f5esuse k\u00fcsimus. \u00d6eldakse ju, et dokk on t\u00f5esem kui m\u00e4ngufilm, aga see, mida inimene filmi vaadates tajub, kuidas ta seda vastu v\u00f5tab, on ju konstrueeritud. Hakkasin sellega manipuleerima, ja manipuleerima ka selle t\u00f5ega. “V\u00e4liseesti” on \u00fcles ehitatud provotseerivale valele, mille k\u00e4igus sai avada v\u00e4liseesti maailma. Mulle tundus, et see v\u00e4liseesti kultuur on selline j\u00f5e p\u00f5hja vajunud fotodega kott \u2014 j\u00f5gi voolab edasi, aga nemad on nagu konserv, ja kahtlustavad k\u00f5iki. Nii et proovisin seda l\u00e4bi sellise paranoilise uurimisloo avada. Filmisime seda Torontos Esto p\u00e4evade ajal ja kui tagasi tulime, ei puudutanud ma seda materjali pool aastat. Kuni \u00fckskord hakkasin vaatama, mida ma sellest olemasolevast materjalist n\u00fc\u00fcd kokku saan panna. Alles siis hakkas filmi tegemine. Hiljem pole ma p\u00e4ris nii teinud.<\/p>\n
Meelega panid selle nii kauaks k\u00f5rvale?<\/p>\n
Ei, mul oli muid tegemisi. Tegime seal Esto p\u00e4evadel k\u00f5iksugu muid asju ka, kolm kaamerat, kolm meest, k\u00f5ik minu hallata. See oli p\u00e4ris hull aeg, tohutu andmine.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/05\/3590116h209ct24.jpg\"\/)
“V\u00e4liseesti” v\u00f5ttegrupp laenatud \u00fclikondades enne “Esto 2000” ballile minekut Torontos. Raimo J\u00f5erand, Anri Rulkov ja Madis Mihkelsoo. Autor\/allikas: Erakogu<\/p>\n
Ja kui tagasi tulid, oli ju siin tulekahju.<\/p>\n
(Naerab.) Oli vist jah, ja k\u00f5ik filmitud materjal ja kaasas olnud tehnika olid \u00fchel \u00f6\u00f6sel autos, mis seisis p\u00f5lema l\u00e4inud lauda k\u00f5rval. Ja kui ma hiljem filmi monteerisin, oli montaa\u017eistuudios veeuputus. Film veest ja tulest, tulekindlast v\u00e4liseesti maailmast. Filmi ingliskeelne pealkiri ongi “Not Flammable”.<\/p>\n
Kas see film aitas kuidagi lahendada ka seda t\u00f5ek\u00fcsimust?<\/p>\n
Ma \u00f5ppisin dokumentaalfilmi rohkem armastama. Olin kogu aeg tahtnud pigem esitada oma maailma, mitte p\u00e4rismaailma vahendada, ja sain teada, et ka see on dokumentaalfilmis v\u00f5imalik. Ja muidugi n\u00e4gin ma kooli ajal v\u00e4ga palju h\u00e4id dokumentaalfilme, mis mind samuti selle \u017eanriga lepitasid.<\/p>\n
Aga p\u00e4rast kooli tegid esimese asjana ikka l\u00fchim\u00e4ngufilmi “Kaksikelu”?<\/p>\n
Produtsent Peeter Urbla pani filmikooli l\u00f5petanutest kokku l\u00fchim\u00e4ngufilmi kassette, teades, et noored niikuinii kohe pikale m\u00e4ngufilmile raha ei saa. P\u00e4rast esimest kassetti “Kass kukub k\u00e4ppadele” hakkas ta tegema teist, kus oleksid olnud mina, Andres Maimik ja Anri Rulkov, aga sellest ei saanud kassetina l\u00f5puks asja, k\u00f5ik tegid oma filmid paari aasta jooksul eraldi. Ja kui minul esimesena \u00fcheksa p\u00e4eva v\u00f5tteid p\u00e4ris filmigrupiga l\u00e4bi sai, siis see oli ikka\u2026 kuidas ma \u00fctlen\u2026 parim asi, mida ma olin kogenud. \u00dchest k\u00fcljest see pinge ja intensiivsus, teisalt t\u00e4nutunne nende inimeste vastu, kes olid seal sellep\u00e4rast, et mina olin midagi kirjutanud. Tahad, et n\u00e4itlejanna k\u00f5rvar\u00f5ngale tekiks korraks helk, ja k\u00fcmme inimest m\u00e4ssavad pool tundi, et see v\u00f5imalikuks saaks. V\u00f5i siis tahad filmida lennukis ja see v\u00f5tab pool p\u00e4eva. Ja siis sa montaa\u017eis ikkagi ei vali seda kaadrit\u2026 Nii palju t\u00fchja t\u00f6\u00f6d\u2026 (Naerab.)<\/p>\n
Hirmutav ei olnud?<\/p>\n
Ei olnud. Ma tundsin ennast v\u00e4ga kindlalt ja mulle meeldis see lugu, mida ma tegin. Aga l\u00f5puks j\u00e4in ma ilmselt liiga kauaks montaa\u017ei istuma, kuulasin liialt teisi ja viskasin v\u00f5ib-olla mingi essentsi sealt v\u00e4lja. Sellest on natuke kahju.<\/p>\n
Milline suhe sul Anriga oli? M\u00e4letan, et ta oli mu lapsep\u00f5lves tihti kohal.<\/p>\n
Kohtusime koolis, kutsusin ta seal oma filmide juurde abiliseks, tema minu omakorda enda filmide juurde. Anri kohta arvati algusest peale, et ta on liiga m\u00e4ngufilmiliku m\u00f5tlemisega inimene, talle tehti eriprogramm. Tandemina teineteist aidates oleksime me v\u00f5ib-olla kunagi j\u00f5ulisemalt m\u00e4ngufilmimaailma murdnud, tema kindlasti. Kui Anri poleks 2008. aastal surnud\u2026<\/p>\n
Aga p\u00e4rast “Kaksikelu” tulidki juba “Sinim\u00e4ed”?<\/p>\n
See oli juba hoopis teistsugune t\u00f6\u00f6. Olin siis Ruudus, suures ambitsioonikas filmitootmisfirmas, mis arendas korraga kahtteist m\u00e4ngufilmi ja hoidis t\u00f6\u00f6l viit-kuut produtsenti, kes pidasid muudkui koosolekuid, ja p\u00f5letas \u00f5udselt raha. Aga Eesti filmitootmiss\u00fcsteem oli, ja on ka praegu, liiga tilluke sellise suure ambitsiooni jaoks.<\/p>\n
See film avas mulle t\u00e4itsa uue perspektiivi. Sain aru, et v\u00f5in selle t\u00f5e-k\u00fcsimusega k\u00fcll maadelda, aga teisest k\u00fcljest on m\u00f5ned lood ajaloost lihtsalt vaja \u00e4ra jutustada \u2014 lood, mida seni veel jutustatud pole. Pool aastat lugesin ja uurisin, p\u00fc\u00fcdsin endale selgeks teha, mis 1944. aastal \u00f5igupoolest juhtus. M\u00e4letan v\u00e4ga h\u00e4sti seda ennast, kes ajaloost suurt midagi ei teadnud. Ja n\u00fc\u00fcd, kui tean rohkem, saan v\u00e4ga h\u00e4sti aru, kuidas mitte teada ei ole ka \u00fcldse imelik. (Naerab.)<\/p>\n
Kas siis sellest \u00fcsna juhuslikult tekkinud asjast algaski sinu ajaloohuvi, ajaloolise t\u00f5e k\u00fcsimuse teekond?<\/p>\n
Vaat ei teagi. “Sinim\u00e4gede” hea vastuv\u00f5tt andis mingi enesekindluse \u2014 et ma oskan filmi teha, m\u00f5elda loole, t\u00f5ele, vormile, selle k\u00f5ik kompaktselt kokku panna. Selle pealt oli juba lihtne v\u00f5tta vastu tollase Filmi Sihtasutuse pakkumine tulla dokieksperdiks. Mitte et mul oleks n\u00fc\u00fcd enda meelest olnud \u00f5igus teiste \u00fcle otsustada, aga tekkis tunne, et v\u00f5ib-olla teised n\u00fc\u00fcd aktsepteerivad mind nende \u00fcle otsustama. See oli ilmselt k\u00f5ige t\u00e4htsam.<\/p>\n
Seda tegin kuus ja pool aastat, v\u00e4ga toredas seltskonnas, ja sain v\u00e4ga hea \u00fclevaate kogu eesti dokumentalistikast. Sai nagu natuke k\u00f5iki filme teha. See oli v\u00e4ga rikas aeg.<\/p>\n
Mida sa siis teada said? Milline tol ajal see \u00fcldpilt oli, 2006. ja 2013. aasta vahel?<\/p>\n
Ilmselt see l\u00e4hendas mind \u00fchiskondlikele protsessidele. 2008 oli juba majanduskriis, 2009 algas kodanikuaktivismi periood, 2010 oli \u00dchtse Eesti Suurkogu, selline kulminatsioon. Kui praegu peetakse seda aktsiooni eelk\u00f5ige teatris\u00fcndmuseks, siis tegelikult oli neil algusest peale soov sellest film teha \u2014 nii et ma olin sellesse natuke kaasatud ja see pani \u00fchiskonnaelule \u00fcle\u00fcldse v\u00e4ga tugevalt kaasa elama. Seej\u00e4rel tuli “Uus maailm” Jaan Tootsenilt ja oli ka selline film nagu “Okupeeri oma m\u00fc\u00fcr”. Siis veel Meelis Muhu ja Kristina Normani filmid “Aljo\u0161a” ja “Et meeldiks k\u00f5igile” \u2014 sellest, kuidas Pronkss\u00f5dur \u00e4ra viidi ja Vabaduss\u00f5ja sammas p\u00fcstitati. Need olid v\u00e4ga olulised \u00fchiskondliku m\u00f5tlemise peegeldused ja kriitika. Tunne, et dokumentalistika hoiab \u00fchiskonna asjadel k\u00e4tt pulsil, oli tol hetkel v\u00e4ga tugev.<\/p>\n
Kuidas praegu seis on? Milline on eesti dokimaastik?<\/p>\n
Ma ei oska seda \u00f6elda. Vaatan seda hoopis teistsuguselt positsioonilt ja siia v\u00e4ga palju ei paista. Kui sa teed ise filmi, siis oled sa \u00f5ige kitsas ni\u0161is \u2014 ja siis j\u00e4rgmises, ja nii edasi. \u00dcldistuse tegemiseks tuleks t\u00f5usta k\u00f5rgemale. Teisest k\u00fcljest, kui tegeled kogu valdkonnaga, siis on lihtne seda \u00fcle t\u00e4htsustada. Ma kutsun Kehra rahvamajja kord kuus \u00fche meie dokitegija oma uue filmiga ja me vestleme. \u00dcks korraga, iga film on omap\u00e4rane, iga l\u00e4henemine unikaalne.\u00a0<\/p>\n
Kui n\u00fc\u00fcd selle ajaloo teemaga edasi minna, siis hiljem tulid ju veel “Rodeo” ja “Gorikaturist”\u2026 Kas sa oskad kuidagi \u00fcldistada, mis sind ajaloo juures hoidis? Tundsid, et need lood vajavad jutustamist?<\/p>\n
Filmide tegemise esmane impulss ei ole sageli tulnud minult endalt \u2014 peale “V\u00e4liseesti”, “Kaksikelu” ja “Sea aasta” on k\u00f5ik teised filmid kuidagi ise minu juurde sattunud, ja minu asi on olnud m\u00f5elda neile idee. Aga idee, ehk siis sisule sobiv vorm v\u00f5ib tekkida kohe, v\u00f5i siis tuleb seda hakata kasvatama, selleks tingimusi looma.<\/p>\n
Mis ajaloofilmi ma veel teinud olen?<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/05\/3590119h6af1t24.jpg\"\/)
Gori n\u00e4ituse avamisel Filmimuuseumis p\u00e4rast filmi “Gorikaturist” tegemist 2023. aastal. Vasakult: produtsent Kristel T\u00f5ldsepp, animatsiooni re\u017eiss\u00f6\u00f6r Meelis Arulepp, re\u017eiss\u00f6\u00f6r Raimo J\u00f5erand ja produtsent Marju Lepp. Autor\/allikas: Erakogu<\/p>\n
Noh, see teleprojekt “Hetk ajaloos”, nagu ka\u2026<\/p>\n
\u00d5ige. Minu enda ideest ei saanud asja. L\u00f5petasin 2013. aastal EFI t\u00f6\u00f6 \u00e4ra, sest sain aru, et olen juba piisavalt vana ja et kui ma tahan p\u00e4riselt filme teha, siis tuleb hakata tegema. Seal toimus \u00fcle\u00fcldse inimeste liikumine, vana seltskond vahetus v\u00e4lja. Esimene asi, millega ma siis alustasin, oli tegelikult ikkagi m\u00e4ngufilm. Eesti Vabariik 100 jaoks toimus ideekorje, nii et s\u00fcvenesin eesti kirjandusse ja selle algusaegadesse, Underi ja Tuglase kohtumisse 1917. aastal, sellesse, kuidas eesti moodne kirjandus s\u00fcndis tegelikult Eesti Vabariigi loomise taustal. Ja teiseks sobitus see minu \u00fcldise tugeva kirjandushuviga, k\u00fcsimusega kirjanik olemisest ja poeedi rollist \u00fchiskonnas.<\/p>\n
Tegelesin selle maailmaga paar aastat v\u00e4ga intensiivselt ja olen v\u00e4ga t\u00e4nulik, et olen elanud mitu aastat koos Marie Underiga, vaadanud kevade puhkemist Underi silmade l\u00e4bi. Stsenaariumi sain valmis, arenduse tegime ka \u00e4ra, aga l\u00f5plikust rahastusest j\u00e4i see film ilma \u2014 kahjuks v\u00f5i \u00f5nneks, ei oskagi \u00f6elda. Aeg-ajalt ikka k\u00fcsitakse, mis sellest saanud on ja kas ma ei tahaks seda ikka edasi teha, aga m\u00e4ngufilmi sisse minek on nii intensiivne protsess, et ei riski seda enam ette v\u00f5tta.<\/p>\n
Selle k\u00e4igus \u00f5nnestus mul veel kord ajalugu \u00f5ppida, uus periood selgeks saada. Ja v\u00f5ib-olla selle Underi ja Tuglase filmi tegemata j\u00e4\u00e4mise kompensatsiooniks tuli teha telefilmid hoopis P\u00e4tsist, Vilmsist ja Konikust. (Naerab.) Ei saanud seda \u00f5pitut p\u00e4ris niisama raisku lasta. Nii et \u00f5nnestus teha selline pikk seriaal, iga n\u00e4dal otsida v\u00e4lja uus saja aasta tagune s\u00fcndmus ja teha sellest v\u00e4ike, neljaminutine dokumentaalfilmike. Kokku tuli neid oma viisk\u00fcmmend t\u00fckki. See oli p\u00e4ris p\u00f5nev periood, elada aasta otsas kahes ajas. Aga \u00f5ppisin tundma k\u00f5ikv\u00f5imalikke Eesti arhiive \u2014 filmiarhiive, kirjandusarhiivi, rahvusarhiivi\u2026 See k\u00f5ik kulmineerus siis pikkade lavastuslike telefilmidega vabariigi s\u00fcnniajast.<\/p>\n
Kuidas arhiivides ajaloolise videomaterjaliga lood on \u2014 kas kasutasid k\u00f5ik \u00e4ra, mida kasutada sai?<\/p>\n
Eks jah need \u00fched ja samad kaadrid on pidevas kasutuses. Nii et mingit filmi v\u00f5i saadet vaadates tunnen nad \u00e4ra ja tean t\u00e4pselt, mis aastast miski p\u00e4rineb. On v\u00e4ga t\u00e4htis, et neid ei kasutataks suvaliselt. Film on kinni p\u00fc\u00fctud aeg ja sellisena peab sellesse ka suhtuma. Kui Kiur Aarmaga “Rodeot” tegime, saime tunda, mis v\u00e4\u00e4rtus oli 1990. aastateni v\u00e4ndatud “Eesti kroonikal”. See oli vahel ainus visuaalne t\u00f5estus Eesti vaesusest ja \u00fcldisest v\u00e4ljan\u00e4gemisest \u00fcleminekuajal. P\u00e4rast seda k\u00fcsisin endalt, kus on praeguse aja j\u00e4\u00e4dvustus.\u00a0<\/p>\n
Sa oled \u00f6elnud, et “Sea aasta” on sulle endale k\u00f5ige t\u00e4htsam film. Miks?<\/p>\n
\u00dchest k\u00fcljest on ta nagu kroonika, teisest k\u00fcljest on ta ikka v\u00e4ga oma autori n\u00e4gu. Selles m\u00f5ttes ei ole ta v\u00f5rreldav Andres S\u00f6\u00f6di kroonikatega, minu lugu on hoiakulisem, subjektiivsem \u2014 poeetiline, kui soovid. Ajend selle tegemiseks oli j\u00e4rsk arusaamine, millisel allak\u00e4igukursil meie \u00fchiskond liigub. K\u00f5ik kuhjub, kuni \u00fchel hetkel peab paratamatult tulema kollaps. Ja kui olin\u00a0 selle asja kohta juurde lugenud, ei saanud ma sellest teadmisest kuidagi \u00fcle. Filmi tegema hakates ma ei osanud h\u00e4sti seletada, millest see tuleb, aga see s\u00fcndis murest. Hiljem olen \u00f6elnud, et tegin seda selleks, et leida mingi lootus. Ma ei teagi. Ma tahtsin vaadata maailma nagu esimest korda.<\/p>\n
Ajal kui sa seda filmi tegid, 2019. aastal m\u00f5tlesin ma sinuga neil teemadel kaasa, aga n\u00fc\u00fcd on tunne, et midagi ju ei muutunud. Aina hullemaks l\u00e4heb.<\/p>\n
Elasin filmi tehes selle trauma justkui l\u00e4bi ja lasin mure minema. Ma ei \u00fctle, et mind ei huvitaks enam \u00fchiskonna ja planeedi tulevik ja kuidas k\u00f5ik l\u00e4heb, aga ma vaatan seda palju rahulikumalt, ilma selle suure valuta s\u00fcdames. Mida see valu aitaks? Tegutsema peab. Ilmselt on see ka \u00fcks ajend, miks ma \u00f5petajaks l\u00e4ksin.<\/p>\n
Kas dokumentaalfilm ei v\u00f5i siis teha maailma paremaks?<\/p>\n
Dokumentalistika on omamoodi kunst. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud: “K\u00f5ik on vastus, kui n\u00fc\u00fcd teaks ka k\u00fcsimust.” Dokumentaalfilm ei pea andma vastuseid, aga ta peab juhtima k\u00fcsimusteni. Sa filmid elust \u00fcles \u00fche vastuse, siis valid juurde teise, siis kolmanda\u2026 Ja paned nad kokku nii, et tekiks fookus, tervik, et sinu valikutest vormuks l\u00f5puks k\u00fcsimus.<\/p>\n
Sellest, mis j\u00e4rjekorras sa need kokku paned, kuidas monteerid, mis muusika sinna taha valid, moodustubki sinu maailm. Tagantj\u00e4rele m\u00f5eldes, eks ta natuke apokal\u00fcptiline film tuli \u2014 ka pealkiri sai valitud selle j\u00e4rgi, et ta on ts\u00fckli viimane. Ja p\u00e4rast seda ongi tegelikult t\u00e4iesti teine maailm olnud.<\/p>\n
Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutub see hetk vist ka laiemalt. Kui 2019. aasta oli viimane, siis edasi ei tulnud minu meelest enam midagi normaalset.<\/p>\n
Dramaturgiliselt ei osanudki ma seda filmi kuidagi l\u00f5petada, ma ei teadnud, kuhu see v\u00e4lja peaks j\u00f5udma. Aga kui koroona peale tuli ja linn inimestest t\u00fchjaks j\u00e4i, algas Roti aasta \u2014 ja rott on ju teatavasti katku edasikandja. (Naerab.) Siis see m\u00f5jus v\u00e4ga t\u00e4pselt. Sai kokku selline poeetiline essee.<\/p>\n
Aga kas see film sai ka v\u00e4\u00e4rilist vastukaja? Kas see, et sina selle l\u00e4bi elasid, tegi \u00fchiskonnas midagi, mida lootsid?<\/p>\n
Ega p\u00e4ris seda ei tee filmid kunagi. Selles filmis ei ole ju midagi\u2026 populaarset. Pole mitte mingit p\u00f5hjust, miks inimene peaks seda filmi vaatama. Ja ma ei oska seda ka niimoodi turundada, et seda p\u00f5hjust tekitada. Aga palju head vastukaja sain, ja ka kriitikud oskasid seda vaadata. Aga eks sellised filmid saa ajapikku uusi t\u00e4hendusi. Nagu Manfred Vainokivi \u00fctleb: ka halb film v\u00f5ib aja m\u00f6\u00f6dudes heaks muutuda. (Naerab.)<\/p>\n
Kas praegune aeg ei tekita tunnet, et peaks tegema uue poeetilise essee?<\/p>\n
Ei tea. T\u00f6\u00f6tasin 2013. kuni 2023. aastani vabakutselisena, tegin selle aja jooksul kokku umbes k\u00fcmme filmi. See t\u00e4hendab, et kogu aeg pidi olema t\u00f6\u00f6s kaks ja pool filmi \u2014 \u00fcks arenduses, teine tootmises, lisaks v\u00f5ib-olla midagi televisioonile. See v\u00f5imaldas olla filmitegijana ergas, kogu aeg t\u00f6\u00f6s. Aga Ukraina s\u00f5ja algus tekitas mingi augu, ei jaksanud enam, ei olnud uusi ideid. Paljud ideed kukkusid \u00e4ra lihtsalt seet\u00f5ttu, et neil ei ole enam seda kaalu, mis neil muidu oleks olnud.<\/p>\n
Ja siis l\u00e4ksid \u00fclikooli ajaloo\u00f5petajaks \u00f5ppima.<\/p>\n
Eks siis otsidki viise, kuidas \u00fchiskonnale kasulik olla. Kui auk tekib, tuleb sedagi \u00e4ra kasutada. Nii et jah, l\u00e4ksin \u00fclikooli. Sinna oli lihtne sisse saada, p\u00f5hjalik ajalooalane tegevus oli ka ette n\u00e4idata, miks siis mitte proovida. Ja n\u00fc\u00fcd, kolm aastat hiljem olen ma juba kaks aastat Kehra koolis \u00f5petanud, p\u00f5hiliselt teismelisi. See on j\u00e4lle t\u00e4iesti uus maailm.<\/p>\n
Olen muidugi nende kolme aasta jooksul tundnud, et hobi korras filmi teha ei saa, mitte kuidagi. V\u00f5ib ju valida mingeid v\u00f5ttep\u00e4evi, k\u00e4ia ja filmida, aga kui sul ei ole keskendumiseks aega, sest igan\u00e4dalane t\u00f6\u00f6 koolis vajab tegemist, tekitab see hirmsat stressi. Ideed ja algused kuhjuvad ega arene edasi. Filmit\u00f6\u00f6ks on vaja pulseerivat, pidevat valmisolekut.<\/p>\n
Sa oled tegelikult p\u00e4ris palju tegelenud eesti dokumentalistika m\u00f5testamisega, teinud filme ka teistest filmitegijatest: Peep Puksist, Mark Soosaarest. “Sea aasta” viitab ka S\u00f6\u00f6dile, praegu on sul k\u00e4sil film Peeter Urblast ja Peeter Simmist. See on vist \u00fcsna erandlik?<\/p>\n
Omal ajal hakkas eelmist p\u00f5lvkonda portreteerima J\u00fcri Sillart \u2014 tegi filme Kromanovist, Leida Laiusest, Kaljo Kiisast. Mina teen samamoodi oma isade p\u00f5lvkonnast. Nemad on need, kes on olnud enne mind ja mind m\u00f5jutanud. Peep Puks on \u00f5petanud vaatama eesti dokumentaalfilmile kui \u00fchele pikale j\u00e4rjepidevale loole, kus muide peaaegu k\u00f5ik klassikud on endiselt veel meie k\u00f5rval. Oma ajaloost saame filme teha ainult meie ise, samamoodi vajab ka dokumentalistikav\u00e4li m\u00f5testamist.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/05\/3590122h5bbbt24.jpg\"\/)
Peep Puksiga Kasispeal. Autor\/allikas: Erakogu<\/p>\n
Ma pole seda vist sulle kunagi \u00f6elnud, kuigi eks sa ise oled seda kindlasti m\u00f5elnud, et Kukerpillide-film on muusikafilmi k\u00f5rval ka p\u00e4ris sarnane S\u00f6\u00f6di “500 fotoga Marsist”. Nii suur fookus on seal inimestel.<\/p>\n
Eks Kukerpillid l\u00e4he sinnasamasse isade p\u00f5lvkonna portreteerimise ritta, olen ju ka nendega koos \u00fcles kasvanud. Nad on eesti kultuuris v\u00e4ga olulised. Nii et paratamatult on see film eesti kultuurist, eesti inimestest. Film algab lauluga Hando Runneli s\u00f5nadele: “Nii palju kevadeid,\/nii palju inimesi\/kaob aja sees, muuseas, niisama.\/Ja ime on, et \u00e4kki peab\/neist laulma, luuletama.” Eks nad muidugi kaovad. Ja sellep\u00e4rast tulekski neid filmi panna.<\/p>\n
Aga mida sa n\u00fc\u00fcd koolis \u00f5petades teada oled saanud? Kuidas sul \u00f5petajana l\u00e4heb?<\/p>\n
Olen \u00fcha rohkem aru saanud, et p\u00f5hikoolis \u00f5petades ei ole ajalugu ise \u00fcldse k\u00f5ige t\u00e4htsam. Teise aasta alguseks leidsin enda jaoks sobiva kujundi \u2014 \u00f5petaja tegeleb loodusj\u00f5ududega. Teismelistega t\u00f6\u00f6tamine on nagu purjetamine, erinevate tuulte ja ilmaolude meelevallas hakkama saamine. \u00d5petaja peab oskama neid loodusj\u00f5ude, \u00f5pilaste tujusid ja tundeid niimoodi \u00e4ra kasutada, et tema laevuke l\u00f5puks \u00f5igesse kohta v\u00e4lja j\u00f5uaks, v\u00e4hemalt tunni l\u00f5puks. See on rahustav teadmine. Olen ka m\u00f5istnud, et jutt sellest, et \u00f5petajale teeb k\u00f5ige rohkem r\u00f5\u00f5mu see, kui \u00f5pilane saab hea hinde, ei olegi t\u00fchi jutt. Kui keegi on end \u00fchel hetkel k\u00e4tte v\u00f5tnud ja midagi \u00e4ra teinud, siis, pagan v\u00f5taks, see teeb t\u00f5esti head meelt.<\/p>\n
Aga endiselt \u2014 kool kui s\u00fcsteem mulle ei meeldi. Ma ei tea, mida selle tundega ette v\u00f5tta.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/05\/3590125hf014t24.jpg\"\/)
T\u00fctar Saaraga restoranis. Autor\/allikas: Erakogu<\/p>\n
Kui alguses k\u00fcsisin, mis sind noorena huvitas, siis kas sa oskaksid s\u00f5nastada, mis sind praegu k\u00f5ige rohkem huvitab? Kas on mingi juhtniit, mille juurde sa ikka tagasi tuled, mis sind tee peal hoiab?<\/p>\n
Mind huvitavad nii paljud asjad. Millesse v\u00e4hegi s\u00fcvenen, see hakkab huvitama. Aga juhtniit\u2026 v\u00f5ib-olla tulid siit loost ka m\u00f5ned niidiotsad v\u00e4lja.<\/p>\n
Millal sa oma j\u00e4rgmise filmi valmis saad?<\/p>\n
Ait\u00e4h selle meeldetuletuse eest! Varsti. Kui ma magistrit\u00f6\u00f6 \u00e4ra kaitsen ja koolikoormuse maha v\u00f5tan. J\u00e4rgmisel aastal.<\/p>\n
Kas kunagi saad kirjanikuks ka?<\/p>\n
Prooviks j\u00e4\u00e4da lugejaks, neid on rohkem vaja.<\/p>\n
\n\t\t\t\t\tAllikas:
\n\t\t\t\t\tTeater. Muusika. Kino<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"Kohtume meie m\u00f5lema kodus \u2014 Raudoja k\u00fclas Soodla j\u00f5e \u00e4\u00e4res J\u00f5erannal. Mida see koht sulle t\u00e4hendab? See t\u00e4hendab,…\n","protected":false},"author":2,"featured_media":183284,"comment_status":"","ping_status":"","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":"","_share_on_mastodon":"0"},"categories":[16],"tags":[3192,3925,37,33,35,173,34,36,140,80770,6635,6637],"class_list":["post-183283","post","type-post","status-publish","format-standard","has-post-thumbnail","category-meelelahutus","tag-dokfilm","tag-dokumentaalfilm","tag-ee","tag-eesti","tag-eesti-keel","tag-entertainment","tag-estonia","tag-estonian","tag-meelelahutus","tag-raimo-joerand","tag-teater-muusika-kino","tag-temuki"],"share_on_mastodon":{"url":"https:\/\/pubeurope.com\/@ee\/116611339405738456","error":""},"_links":{"self":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/183283","targetHints":{"allow":["GET"]}}],"collection":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts"}],"about":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/types\/post"}],"author":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/users\/2"}],"replies":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/comments?post=183283"}],"version-history":[{"count":0,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/183283\/revisions"}],"wp:featuredmedia":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media\/183284"}],"wp:attachment":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media?parent=183283"}],"wp:term":[{"taxonomy":"category","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/categories?post=183283"},{"taxonomy":"post_tag","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/tags?post=183283"}],"curies":[{"name":"wp","href":"https:\/\/api.w.org\/{rel}","templated":true}]}}