![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/06\/3666007h3510t24.jpg\"\/)
Arun Tamm Autor\/allikas: Priit M\u00fcrk\/ERR<\/p>\nAvastasin endalegi \u00fcllatuseks, et oled 2026. aasta seni k\u00f5ige publikumenukama kodumaise linateose autor, “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad” on kogunud \u00fcle 100 000 vaataja.<\/p>\n
Koost\u00f6\u00f6s meie heade koost\u00f6\u00f6partneritega saan seda t\u00f5esti kinnitada. (naerdes)<\/p>\n
Kui suurejoonelisi v\u00f5i vastupidi tagasihoidlikke vaatajanumbri ennustusi sa julgesid teha? “Fr\u00e4nki” tiim on korduvalt r\u00e4\u00e4kinud, et nad ei julgenud enne levi algust nii suuri numbreid k\u00fcll v\u00e4lja k\u00e4ia.<\/p>\n
Naljakal kombel olen ma vaatajanumbrite ennustamises vahel p\u00e4ris t\u00e4pne olnud. Mulle meeldib seda ootused versus reaalsus lihast harjutada, sest filmis kipub muidu v\u00e4ga kergesti juhtuma, et sa hakkad ise oma lootustesse \u00e4ra uppuma.<\/p>\n
Kui ma tahan kellegi peal vaatajanumbrit p\u00f5rgatada, siis \u00fcks inimene, kelle tunnetust ma v\u00e4ga usaldan, on levitaja Lauri Kaare. Minu meelest on tal selles osas hirmutavalt hea nina.<\/p>\n
Ma m\u00e4letan n\u00e4iteks “Vasaku jala reede” aega. Filmi l\u00e4bivaatusel oli kohal ka Eesti Filmi Instituudi inimesi, nimesid ma muidugi ei hakka mainima, aga umbes 15 minuti p\u00e4rast tuhisesid m\u00f5ned inimesed \u00fcsna sirge seljaga ruumist v\u00e4lja. \u00d6eldi midagi stiilis, et see on s\u00fcdametu film. Ja siis kadusid v\u00e4ga kiirelt.<\/p>\n
Lauri oli ka seal. Mina istusin seal noore re\u017eiss\u00f6\u00f6rina ja m\u00f5tlesin, et okei, v\u00e4ga hea algus, inimesed p\u00f5genevad. K\u00fcsisin siis Laurilt, et palju see film v\u00f5iks vaatajaid teha. Ja tema \u00fctles toona, 14 aastat tagasi, et umbes 30 000.<\/p>\n
See tundus p\u00e4rast seda l\u00e4bivaatust peaaegu absurdne number. Aga l\u00f5puks oli tal \u00fcsna \u00f5igus. Sellest ajast saadik olen ma aru saanud, et vahel ei tasu esimese paanika pealt j\u00e4reldusi teha. Kui m\u00f5ned inimesed jooksevad ruumist v\u00e4lja, ei t\u00e4henda see automaatselt, et publik ei tule. Vahel t\u00e4hendab see lihtsalt, et film puudutas mingit n\u00e4rvi, v\u00f5ib-olla mitte k\u00f5ige mugavamat n\u00e4rvi, aga n\u00e4rvi ikkagi.<\/p>\n
K\u00f5ik need Eesti filmitegijad, kelle kinolevi tulemus ei olnud \u00fcle 100 000 vaataja, loevad seda intervjuud ja ootavad sult vastust: mida peab \u00fcks re\u017eiss\u00f6\u00f6r tegema, et 100 000 inimest kinno meelitada?<\/p>\n
See on tore k\u00fcsimus, aga ma oleksin selle vastusega v\u00e4ga ettevaatlik. Ma ei usu, et \u00fchelgi re\u017eiss\u00f6\u00f6ril on mingi salajane valem, kuidas 100 000 inimest kinno saada. Kui oleks, siis me k\u00f5ik kasutaksime seda ja oleksime v\u00e4ga rikkad, v\u00e4ga rahulikud ja ilmselt palju ebameeldivamad inimesed.<\/p>\n
Ma k\u00e4isin n\u00e4iteks vaatamas filmi “Midagi t\u00f5elist” ja minu meelest oli see tugev film. Ma ei tulnud sealt \u00e4ra tundega, et siin on n\u00fc\u00fcd mingi suur viga, mille p\u00e4rast inimesed kinno ei l\u00e4inud. Pigem tekibki k\u00fcsimus: miks vahel head filmid ei j\u00f5ua publikuni?<\/p>\n
Minu arust ka v\u00e4ga tugev film.<\/p>\n
Minu tunne on, et t\u00e4nane vaataja valib \u00f5htul v\u00e4ga rangelt oma energiat. Ta tuleb t\u00f6\u00f6lt, tal on v\u00f5ib-olla pere, arved, uudised, s\u00f5da, hinnad, kogu see igap\u00e4evane vaimne m\u00fcra. Ja siis ta m\u00f5tleb, kas ta tahab veel kaks tundi istuda millegi sees, mis on v\u00e4ga raske, tume ja valus. Isegi siis, kui film on hea, v\u00f5ib see tunduda \u00f5htuks liiga suur koorem.<\/p>\n
“T\u00e4iuslike v\u00f5\u00f5raste” puhul meeldis mulle just see, et ma sain teha kahte asja korraga. \u00dchelt poolt on see kom\u00f6\u00f6dia: inimesed naeravad, tunnevad olukordi \u00e4ra, saavad sellest laua \u00fcmber toimuvast m\u00e4ngust kohe aru. Aga selle all on tegelikult v\u00e4ga t\u00f5sised teemad: ausus, truudus, s\u00f5prus, saladused, see, kui palju me \u00fcldse oma l\u00e4hedasi tunneme.<\/p>\n
Ma arvan, et see segu ongi praegu publikuni j\u00f5udmisel v\u00e4ga oluline. Sa ei saa enam loota ainult lihtsa “jalaga tagumikku” kom\u00f6\u00f6dia peale, sest publik tunneb selle \u00e4ra, kui seal pole midagi all. Samas puhas raske sisekaemuslik draama ei pruugi olla laiema publiku jaoks see, milleks tal reede \u00f5htul j\u00f5udu on.<\/p>\n
Minu jaoks on v\u00f5ti kuskil seal vahel. Sa annad inimesele p\u00f5hjuse kinno tulla: naeru, \u00e4ratundmist, mingi ligip\u00e4\u00e4setava vormi, aga selle sees peab olema p\u00e4ris asi. Midagi, mis j\u00e4\u00e4b p\u00e4rast saalist lahkumist natuke kummitama. Mitte ainult nali. Mitte ainult valu. Vaid m\u00f5lemad korraga.<\/p>\n
V\u00f5ib vist \u00f6elda, et tulite oma projektiga selle k\u00f5ige valguses plussi. Kas plussi tulemine ka sinu pangakontol kuidagi v\u00e4ljendub?<\/p>\n
Kahjuks absoluutselt mitte. Mul ei ole mitte mingeid lepinguid, mis annaks mulle seda, et ma saaks sealt endale ka mingit raha.<\/p>\n
Minu jaoks on see lihtsal emotsionaalselt h\u00e4sti oluline ja seet\u00f5ttu ma tegin ka omal j\u00f5ul h\u00e4sti palju kampaaniat ja mind aitas ka s\u00f5ber Andres K\u00f5pper. Ma tahtsin, et inimesed l\u00e4heksid seda filmi vaatama, aga igasugune finantsiline tulu mulle sealt puudub.<\/p>\n
Juba mainisid ka, et tegid filmile kampaaniat. Kas praegu pead selleks, et film \u00f5nnestuks, seda ka ise aktiivselt m\u00fc\u00fcma?<\/p>\n
Ma olen alati uskunud, et kui sa v\u00f5tad mingi projekti vastu, siis sul on selle ees ka vastutus. Mitte ainult v\u00f5tteplatsil, vaid ka p\u00e4rast. Mina tunnen k\u00fcll, et kui ma olen filmi teinud, siis ma pean olema valmis selle eest seisma ja aitama nii palju kui v\u00f5imalik, et inimesed \u00fcldse j\u00f5uaksid seda vaatama.<\/p>\n
See on muidugi v\u00e4ga lihtne siis, kui sa ise usud sellesse filmi. Siis ei tundu see m\u00fc\u00fcmisena, vaid pigem loomuliku j\u00e4tkuna. Sa oled niikuinii selle maailmaga mitu aastat koos elanud, natuke veider oleks p\u00e4rast esilinastust \u00f6elda, et n\u00fc\u00fcd on k\u00f5ik, mina l\u00e4hen koju ja \u00e4rge mind enam t\u00fclitage.<\/p>\n
Ja isegi siis, kui Titanic l\u00e4heb p\u00f5hja, mida on ka minul juhtunud, ei ole ma intervjuudest \u00e4ra jooksnud. Siis l\u00e4hedki selle laevaga l\u00f5puni kaasa, nagu kaptenile kohane. Ei ole nii, et kui laeval on auk sees, siis re\u017eiss\u00f6\u00f6r paneb esimesena p\u00e4\u00e4stevesti selga ja \u00fctleb: “Mina olin siin ainult kunstilistel p\u00f5hjustel”.<\/p>\n
“T\u00e4iuslike v\u00f5\u00f5raste” puhul on palju r\u00e4\u00e4gitud ka tootmismudelist, kus j\u00e4rjest tehti \u00fches v\u00f5ttepaigas k\u00f5igi Balti riikide filmid. Sa oled ka \u00f6elnud, et olid eelisseisus, kuna said teha esimesena. Kuidas tundub, kas sellise tootmismudeliga v\u00f5iksid n\u00fc\u00fcd j\u00e4tkata? Publikuedu justkui n\u00e4itab, et mudel t\u00f6\u00f6tab.<\/p>\n
Jah, ma arvan, et see mudel v\u00f5ib t\u00f6\u00f6tada k\u00fcll. Aga ainult mudelist ei piisa. Sa pead selle mudeli seest ikkagi leidma materjali, mis p\u00e4riselt elab. Lihtsalt see, et teeme kiiresti, \u00fches v\u00f5ttepaigas ja mitme riigiga, ei t\u00e4henda automaatselt, et publik tuleb. Publik tuleb siis, kui lugu t\u00f6\u00f6tab.<\/p>\n
Minu jaoks oli “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad” selles m\u00f5ttes v\u00e4ga \u00f5nnelik juhus. Seal oli tugev algmaterjal, v\u00e4ga selge olukord ja minu jaoks ka v\u00f5imalus teha midagi, mis mulle p\u00e4riselt sobib, inimestevaheline pinge, piinlikkus, saladused, laud, telefonid, ego. See on minu jaoks \u00fcsna kodune territoorium.<\/p>\n
Aga kui laiemalt vaadata, siis Eesti re\u017eiss\u00f6\u00f6ri olukord on praegu \u00fcsna keeruline. Mina olen n\u00e4iteks \u00fchte oma filmi arendanud kaheksa aastat ja ma siiamaani ei tea, kas “Konteiner” saab rahastust v\u00f5i mitte. Pigem tundub, et Eestis ma seda suure t\u00f5en\u00e4osusega praegu teha ei saa. Ja see ei ole mingi erandlik nutulaul.<\/p>\n
Siis tekibki k\u00fcsimus: mis on filmitegija valikud? Sa v\u00f5id k\u00fcmme aastat \u00fche ukse taga koputada ja loota, et \u00e4kki n\u00fc\u00fcd. V\u00f5i sa v\u00f5id vahepeal olla t\u00f6\u00f6tav re\u017eiss\u00f6\u00f6r ja lavastada. Kui sinna juurde tuleb veel materjal, mis sind p\u00e4riselt k\u00f5netab, siis mina ei n\u00e4e p\u00f5hjust nina krimpsutada.<\/p>\n
Praeguses olukorras, kus sektoris on raha v\u00e4ga v\u00e4he ja paljud inimesed on p\u00e4riselt t\u00e4baras seisus, oleks mul \u00fcsna imelik hakata \u00fcleolevalt kritiseerima, et kas uusversioon v\u00f5i kolme riigi tootmismudel on ikka “\u00f5ige” tee. Mina pigem \u00fctlen ausalt: n\u00e4pud p\u00fcsti, mul on t\u00f6\u00f6. Ma saan lavastada. See on praegu privileeg.<\/p>\n
Peaasi, et t\u00f6\u00f6d said teha?<\/p>\n
Praegu on k\u00fcll selline priviligeeritud tunne. Aga materjal peab ennast t\u00f5estama, kui praegu pakutaks kolme riigi peale \u00fcht projekti, mille loole ma k\u00fc\u00fcni taha ei saaks siis seda enam ei teeks, olen seda juba proovinud \u00fche korra. Projekti nime ei maini. (naerdes)<\/p>\n
“T\u00e4iuslike v\u00f5\u00f5raste” edu pinnalt v\u00f5ime t\u00f5esti teha j\u00e4relduse, et Eesti vaataja tahab kom\u00f6\u00f6diat, aga mitte lihtsalt kom\u00f6\u00f6diat. Aga sina ei l\u00e4inudki tegelikult tegema kom\u00f6\u00f6diat, vaid pigem draamat?<\/p>\n
Ma tegingi vastupidi: ma ei tee kom\u00f6\u00f6diat, vaid teen draamat. Kom\u00f6\u00f6dia ei tule sellest, et keegi kukub n\u00e4oga tordi sisse.<\/p>\n
Eesti filmis kukutakse enamasti n\u00e4oga sitahunnikusse.<\/p>\n
Jah, sitahunnikusse, mitu korda olen n\u00e4inud ka seda, kuidas keegi saab labidaga p\u00e4he v\u00f5i astub reha peale, oi kui naljakas!<\/p>\n
Ma arvan, et kom\u00f6\u00f6dias on tihti \u00fcks vale arusaam: mida rohkem nalja sa stseeni paned, seda naljakamaks see l\u00e4heb. Minu meelest juhtub sageli vastupidine. Kui k\u00f5ik kogu aeg nalja teevad, siis \u00fchel hetkel ei ole enam midagi naljakas, sest kontrasti pole.<\/p>\n
See on natuke nagu moosiga. Kui sul on juba moos, siis \u00e4ra pane sinna veel rohkem moosi peale. Pane midagi soolast alla, midagi sellist, mis oleks p\u00e4ris, midagi valusat v\u00f5i ebamugavat, ja siis see moos hakkab t\u00f6\u00f6le.<\/p>\n
Mina usun pigem sellesse, et tee draamat nii t\u00f5siselt, kui sa v\u00e4hegi suudad. \u00c4ra mine nalja tegema. Mine olukorda tegema. Mine tegelasi v\u00f5tma t\u00f5siselt. Huumor tuleb sinna juurde siis, kui inimene \u00fcritab v\u00e4\u00e4rikaks j\u00e4\u00e4da olukorras, kus see on peaaegu v\u00f5imatu.<\/p>\n
Mulle v\u00e4ga meeldib piinlikkus. See hetk, kus inimene tahaks kaduda maa alla, aga peab veel viis minutit laua taga istuma ja normaalse n\u00e4oga edasi r\u00e4\u00e4kima. Seal on minu jaoks kom\u00f6\u00f6dia. Aga see peab alati tulema konkreetsest olukorrast, mitte sellest, et keegi otsustab n\u00fc\u00fcd “naljakas olla”.<\/p>\n
Nii et ma ei l\u00e4he kunagi stseeni tegema m\u00f5ttega, et teeme n\u00fc\u00fcd nalja. Ma l\u00e4hen sinna m\u00f5ttega, et teeme selle olukorra nii ausaks, nii t\u00f5siseks ja nii ebamugavaks, et \u00fchel hetkel hakkab see ise naljakaks muutuma.<\/p>\n
Kui “T\u00e4iuslikes v\u00f5\u00f5rastes” on olukord, kus Kaspar Velbergi tegelane on justkui vahele j\u00e4\u00e4nud sellega, et ta on gei, n\u00e4eme seda draamat, elame sinna sisse, aga siis Mait Malmsteni tegelane lisab: “T\u00e4hendab, sa oled siis pede v\u00f5i?”. Aga miks see tegelane seda \u00fctleb? See on sarkastiline nali, aga see on ka selleks, et pinget natukene v\u00e4hendada ning see on ka v\u00e4ga piinlik olukord, kus vaatajal seda j\u00e4lgida.<\/p>\n
Kui sa seda k\u00f5ike mainid, siis sinu huumoritunnetust on ilmselt Ricky Gervais p\u00e4ris palju m\u00f5jutanud?<\/p>\n
Gervaisil on selles m\u00f5ttes h\u00e4sti vabastav m\u00f5ju. Ta tuletab meelde, et kom\u00f6\u00f6dia ei pea kogu aeg olema meeldiv ja k\u00f5igile mugav. See v\u00f5ib olla ka t\u00e4pne, piinlik ja natuke valus. Aga kui see tuleb ausast kohast, siis see v\u00f5ib olla v\u00e4ga naljakas.<\/p>\n
Korralik kinolevi tulemus on justkui tunnustav vimel rinda, mille p\u00f5hjal v\u00f5ib \u00f6elda, et Arun Tamm on hea re\u017eiss\u00f6\u00f6r. Kas \u00fchele heale re\u017eiss\u00f6\u00f6rile tehakse n\u00fc\u00fcd ka rohkem t\u00f6\u00f6pakkumisi?<\/p>\n
Me just r\u00e4\u00e4kisime, et t\u00f6\u00f6d ei ole. (naerdes)<\/p>\n
Samas sa hakkad suvel tegema uut filmi, seega v\u00e4hemalt \u00fcks pakkumine tehti.<\/p>\n
Just, tehti pakkumine, ma olen nii t\u00e4nulik Tanel Tatterile ja Veiko Eskenile, kes n\u00e4gid, et “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad” toimib ning n\u00fc\u00fcd on nad teinud uue pakkumise, mis on uusversioon 2020. aasta Hispaania filmist “Sentimental”. Samuti tegi sellest just uusversiooni Olivia Wilde, pealkirjaga “The Invite”.<\/p>\n
V\u00e4ga sarnane olukord “T\u00e4iuslikele v\u00f5\u00f5rastele”, kus kogu tegevus rullub lahti \u00fches korteris, keskmes on \u00fcks karile jooksnud suhtega stagneerunud paar, neile tulevad k\u00fclla \u00fclakorruse naabrid, kes on samuti suhtes ja tunduvad sarnaselt konservatiivsed, aga l\u00f5puks saame aru, et nad on palju avarama maailmapildiga. N\u00e4eme, kuidas need kaks maailma l\u00e4hevad omavahel konflikti.<\/p>\n
Arun Tamm Autor\/allikas: Priit M\u00fcrk\/ERR<\/p>\n
Uus film toimub taas \u00fches korteris, seega sinust on saamas korterifilmide spetsialist.<\/p>\n
\u00c4ra seda pealkirjaks pane, aga ma enda \u00fcle teen juba nalja, et kui Arun n\u00e4eb \u00fchte tooli ja lauda, siis ta lavastab selle kohe \u00e4ra. Praegu istume sinuga pargipingil, seega ole ettevaatlik, varsti saad lavastatud. (naerdes)<\/p>\n
Kui r\u00e4\u00e4kisime Ricky Gervaisist, siis talle meeldib alati \u00fcks samm liiga kaugele ja tema jaoks tabusid mingis m\u00f5ttes polegi. Kas sinu jaoks on samamoodi oluline idee see, et kui kuskil on m\u00f5ni tabu, siis v\u00f5iks selle pigem murda?<\/p>\n
Ma arvan, et p\u00f5him\u00f5tteliselt ei ole \u00fchtegi teemat, mille \u00fcle ei v\u00f5iks nalja teha. Aga k\u00f5ik s\u00f5ltub sellest, kust see nali tuleb. Mis su positsioon on? Kas sa tahad lihtsalt kellelegi \u00e4ra panna v\u00f5i sa \u00fcritad midagi ausalt n\u00e4idata?<\/p>\n
Ricky Gervaisi puhul mulle meeldibki see, et ma ei tunne, et ta tuleks halvast kohast. Ta v\u00f5ib olla v\u00e4ga terav, muidugi, aga seal on mingi t\u00e4psus sees. Ta v\u00f5tab peegli ja paneb selle inimesele v\u00f5i \u00fchiskonnale ette. Ja siis k\u00f5ik korraks n\u00e4evad ennast. See on ebamugav, aga naljakas.<\/p>\n
Vahel tema nali ei olegi mingi suur konstrueeritud punchline. Ta lihtsalt \u00fctleb midagi, mida k\u00f5ik tegelikult m\u00f5tlevad, aga keegi ei taha v\u00e4ga k\u00f5va h\u00e4\u00e4lega \u00f6elda. Ja siis inimesed naeravad, sest nad tunnevad selle \u00e4ra. Et kurat, jah, t\u00e4pselt nii ongi.<\/p>\n
Ma arvan, et mina otsin kom\u00f6\u00f6dias ka pigem seda. Mitte seda, et “mis on k\u00f5ige \u0161okeerivam asi, mida ma \u00f6elda saan”, vaid seda, et kus on see aus koht, mida inimesed tavaliselt v\u00e4ldivad. Kus inimene k\u00e4itub natuke tobedalt, natuke argp\u00fckslikult, natuke edevalt. \u00dches\u00f5naga inimlikult.<\/p>\n
Tabud on muidugi olemas. Ja mingid piirid on olemas. Aga need piirid on k\u00f5igil natuke erinevas kohas. \u00dche inimese jaoks on mingi nali vajalik ja vabastav, teise jaoks on see juba \u00fcle piiri. Sellep\u00e4rast ma ei arva, et k\u00fcsimus on ainult teemas. Pigem on k\u00fcsimus toonis, kontekstis ja selles, kas sa \u00fcritad midagi paljastada v\u00f5i lihtsalt kellelegi haiget teha.<\/p>\n
14 aastat tagasi \u0161okeeris “Vasaku jala reedes” \u00fcks ekraanil n\u00e4idatud dildo inimesi.<\/p>\n
Ma olin siis 22-aastane. Ega mina ka p\u00e4ris t\u00e4pselt ei teadnud, mida sellega k\u00f5ike teha saab. Alles hiljem sain aru, mis hirmsad v\u00f5imalused seal maailmas peidus on ja miks inimesed saalist v\u00e4lja jooksid.<\/p>\n
Aga aeg teeb naljakaid asju. See, mis omal ajal tundus kohutavalt provokatiivne, on n\u00fc\u00fcd muutunud peaaegu nostalgiaks. Viimasel ajal on isegi Eesti Filmi Instituudist k\u00fcsitud, et kust seda filmi n\u00e4ha saaks.<\/p>\n
Ma k\u00fcsin siis alati vastu: v\u00e4ga tore, aga kui vanad on need inimesed, kellega te seda koos vaadata plaanite? Kas nad on ikka emotsionaalselt piisavalt t\u00e4iskasvanud? Sest seaduse j\u00e4rgi v\u00f5ib-olla juba on, aga “Vasaku jala reede” puhul ei saa kunagi t\u00e4iesti kindel olla.<\/p>\n
Kui vana selle filmi vaatamiseks peaks olema?<\/p>\n
Tead, kuna mul endal on t\u00fctar, siis ma arvan, et ta v\u00f5iks olla isegi vanem kui 22-aastane. \u00c4kki pigem 25-26-aastane? Aga see tuleb ainult selle pinnalt, et mul on endal t\u00fctar, sest ma ei taha, et ta seda veel vaataks, anname talle veel 20 aastat, siis ta on kuskil 26-aastane.<\/p>\n
Sinu deb\u00fc\u00fctfilm “Vasaku jala reede” esilinastus 2012. aastal, teine t\u00e4ispikk m\u00e4ngufilm “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad” esilinastus 2026. aastal. Nende filmide vahele j\u00e4\u00e4b 14 aastat. Miks nii?<\/p>\n
H\u00e4sti konkreetne vastus: ma olen k\u00e4inud ukse taga kraapimas, aga pole raha saanud. Igasugu projekte on olnud, kasv\u00f5i see “Konteiner”, millega ma kaheksa aastat olen tegelenud, on saanud Ameerika Filmiakadeemia \u017e\u00fcrii poolt v\u00e4ga head tagasisidet, et see on oluline film. Lihtsalt on juhtunud niimoodi, et iga minu film on kuhugi takerdunud ja pole raha saanud.<\/p>\n
Eesti filmil ei olnud Arun Tamme varem vaja?<\/p>\n
Jah, ma arvan, et mingi osa sellest on kindlasti olnud k\u00fcsimus, kas minusse kui filmitegijasse \u00fcldse usutakse. Aga ma ei \u00fctle seda kibestunult. Ausalt \u00f6eldes: ega ma ei tea, kas ise oleksin ka alati endasse uskunud.<\/p>\n
“Vasaku jala reede” ajal olime me Andres K\u00f5pperiga 22-aastased t\u00fc\u00fcbid, kes tegid filmi, kus olid kr\u00f5bedad naljad ja v\u00e4ga palju nooruslikku enesekindlust. V\u00f5inoh, \u00fctleme ausalt, enesekindlust oli v\u00f5ib-olla rohkem kui elukogemust. Tegevprodutsendid lahkusid poole pealt ja ma saan sellest isegi aru. K\u00f5rvalt v\u00f5is see v\u00e4lja n\u00e4ha nagu kaks poissi, kes m\u00e4ngivad Circle K bensiinijaamas tikutulega.<\/p>\n
Suur osa minu karj\u00e4\u00e4rist ongi olnud selline tunne, et inimesed ei ole p\u00e4ris kindlad, kas ma suudan teha seda, mida ma v\u00e4idan, et suudan. Isegi reklaamide puhul oli hetki, kus mind ei v\u00f5etud kohe t\u00f5siselt. Pidin kogu aeg uuesti t\u00f5estama, et ma ei ole lihtsalt mingi t\u00fc\u00fcp, kes teeb nalja ja loodab, et \u00e4kki l\u00e4heb \u00f5nneks.<\/p>\n
Aga mingis m\u00f5ttes see isegi sobis mulle. Kui ootused on v\u00e4ga madalad, siis on sul imelik vabadus. Keegi ei oota sinult liiga palju, keegi ei ehita sulle kuldset puuri \u00fcmber. Sa saad vaikselt teha oma asja ja \u00fchel hetkel v\u00f5ib-olla \u00fcllatada inimesi, kes sind alguses eriti t\u00f5siselt ei v\u00f5tnud.<\/p>\n
\u00dctlesid, et oled k\u00e4inud ust kraapis, kas v\u00f5ib \u00f6elda, et varvast uuesti filmit\u00f6\u00f6stuse ukse vahele saada on olnud \u00fcsna keeruline?<\/p>\n
Ma ei n\u00e4e seda nii, et kuskil on mingi konkreetne vastumeelsus minu kui re\u017eiss\u00f6\u00f6ri vastu. Pigem on lihtsalt v\u00e4ga palju projekte, h\u00e4id lugusid ja inimesi, kes k\u00f5ik tahavad teha. Ja muidugi sinu enda lugu tundub sulle alati k\u00f5ige olulisem. See on normaalne. Aga samal ajal ootavad ka teised re\u017eiss\u00f6\u00f6rid oma j\u00e4rjekorda, ja nemadki ei tee filme iga aasta. Paljud ootavad samuti viis v\u00f5i kuus aastat, et \u00fcldse uuesti midagi k\u00e4ima saada.<\/p>\n
Probleem ei ole minu meelest selles, et keegi ei tahaks aidata. Probleem on selles, et rahakott on liiga v\u00e4ike. Ja see ei ole Eesti Filmi Instituudi s\u00fc\u00fc, vaid laiema s\u00fcsteemi k\u00fcsimus. Sektor on lihtsalt alarahastatud.<\/p>\n
K\u00f5ige valusam ongi see, et sellises olukorras hakkab iga\u00fcks paratamatult ennast s\u00fc\u00fcdistama. M\u00f5tled, et \u00e4kki minu projekt polnud piisavalt hea, \u00e4kki minusse ei usuta, \u00e4kki mul j\u00e4i millestki puudu. Aga tihti v\u00f5ib asi olla palju lihtsam ja palju julmem: projekt oleks v\u00f5ib-olla saanud raha, kui samas voorus oleks saanud toetada kahe filmi asemel kolme v\u00f5i nelja.<\/p>\n
See ei tee \u00e4ra\u00fctlemist v\u00e4hem valusaks, aga paneb selle v\u00e4hemalt \u00f5igesse kohta. K\u00fcsimus ei ole ainult \u00fche loo kvaliteedis. K\u00fcsimus on selles, kui palju lugusid see s\u00fcsteem \u00fcldse korraga kanda jaksab.<\/p>\n
Sa usud, et see on \u00fcks suuremaid probleeme, mis tuleks Eesti filmisektoris kiiremas korras lahendada?<\/p>\n
Ma arvan, et kui Eesti filmi p\u00e4riselt raha juurde tuleb, siis saab l\u00f5puks ka Arun Tamm oma filme teha. Ja ma ei \u00fctle seda kuidagi Eesti Filmi Instituudi pihta. EFI-s on v\u00e4ga toredad inimesed ja ma tunnen, et nad elavad mulle siiralt kaasa.<\/p>\n
Aga ma saan ka aru, et kust nad selle raha v\u00f5tavad? Neil ei ole kuskil nurgas mingit maagilist rahapuud, mida raputada iga kord, kui m\u00f5nel re\u017eiss\u00f6\u00f6ril on hea idee.<\/p>\n
See raha peab kuskilt tulema. Ja kui seda s\u00fcsteemi juurde ei tule, siis ongi olukord, kus inimesed v\u00f5ivad sind toetada, sinusse uskuda ja sulle kaasa elada, aga l\u00f5puks \u00fctleb Excel ikkagi, ei mahu. See ongi k\u00f5ige valusam koht.<\/p>\n
Samas on tore kuulda, et sinu “Konteiner” ei ole kaheksa aasta jooksul raha saanud, aga sa pole kaotanud lootust.<\/p>\n
Ei, ma ei ole lootust kaotanud. Ma tean, et kaheksa aastat k\u00f5lab absurdselt kaua ja ongi kaua. Ma alustasin “Konteineriga”, kui olin 29, n\u00fc\u00fcd olen 37. See on p\u00e4ris pikk aeg \u00fche loo k\u00f5rval seista.<\/p>\n
Aga ma ei tunne, et see aeg oleks mind murdnud. Pigem on mul selle projektiga mingi v\u00e4ga rahulik veendumus. Ma lihtsalt tean, et see on hea lugu. Ta ei ole minu jaoks vanaks j\u00e4\u00e4nud ega \u00e4ra v\u00e4sinud.<\/p>\n
M\u00f5ned asjad peavad juhtuma \u00f5igel ajal. Ja vahel see \u00f5ige aeg ei tule siis, kui sina tahad, vaid siis, kui k\u00f5ik vajalikud t\u00fckid l\u00f5puks kokku saavad. “Konteiner” on minu jaoks t\u00e4pselt selline film, ta ootab oma hetke.<\/p>\n
Muidugi on see vahepeal frustreeriv. Oleks imelik teeselda, et ei ole. Aga ma ei ole sellest projektist loobunud, sest mul ei ole tunnet, et ta oleks l\u00e4bi kukkunud. Mul on tunne, et ta on lihtsalt veel ukse taga.<\/p>\n
V\u00f5ime seega \u00f6elda, et re\u017eiss\u00f6\u00f6ride olukord on praegu v\u00e4ga keeruline?<\/p>\n
Ma n\u00e4en, et toimub Eesti re\u017eiss\u00f6\u00f6ri vaikne v\u00e4ljasuremine. Mitte nii, et keegi viskab homme kaamera maha ja hakkab matusekella l\u00f6\u00f6ma, aga iga aastaga j\u00e4\u00e4b v\u00e4hemaks inimesi, kes saavad endale lubada kolm, viis v\u00f5i seitse aastat ideed arendada, vahepeal ellu j\u00e4\u00e4da ja siis veel v\u00f5tteplatsil kunstiliselt v\u00e4rskena seista.<\/p>\n
Eesti filmire\u017eiss\u00f6\u00f6r ei sure v\u00e4lja loomingulise v\u00e4simuse t\u00f5ttu. Ta sureb v\u00e4lja siis, kui tema aastatepikkune t\u00f6\u00f6 pannakse Excelisse ja selgub, et oi, tunnitasu on sisuliselt olematu. Paljud r\u00e4\u00e4givad v\u00f5ttep\u00e4evadest, aga filmi tegelik elu algab aastaid varem, majanduslikult k\u00e4sitletakse seda tihti aga nagu kirge. Kirg on v\u00e4ga tore, aga kirg ei maksa \u00fc\u00fcri, hambaarsti ega lapse lasteaeda.<\/p>\n
Ringleb ka tore m\u00fc\u00fct, et sa said ju filmi teha. Reaalsus on, et sa tegid projekti aastaid, tihti ilma garantiita, kas see \u00fcldse tootmisse l\u00e4heb. Kui l\u00f5puks tasu tuleb, tundub see summana isegi korralik. Aga kui jagad selle kolme-nelja-viie aasta peale, muutub see absurdseks. N\u00e4iteks 20 000 eurot kolme aasta peale on umbes 555 eurot kuus bruto ja seda enne makse, enne kulusid, ja samal ajal oled sa \u00fcks suur arendusosakond k\u00f5ik need aastad.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/06\/3666028h754et24.jpg\"\/)
Arun Tamm Autor\/allikas: Priit M\u00fcrk\/ERR<\/p>\n
Varem sai re\u017eiss\u00f6\u00f6r reklaamidega filmi arenduse vahel hinge sees hoida, aga n\u00fc\u00fcd liigub reklaamiraha laiali: v\u00e4iksemad sotsiaalmeedia klipid, majasisene produktsioon, AI, suunamudijad ja nii edasi. See t\u00e4hendab, et re\u017eiss\u00f6\u00f6ri vana elluj\u00e4\u00e4mismudel \u2013 teen paar reklaami ja arendan filmi edasi \u2013 ei t\u00f6\u00f6ta enam samamoodi.<\/p>\n
Meedias j\u00e4\u00e4b mulje, et Eesti film on fassaadil edukas, aga tegelikult v\u00e4ga habras oma vundamendis. Meil on festivalid, auhinnad, ilusad pressitekstid, et Eesti film j\u00f5uab maailma, aga selle taga on sageli inimesed, kes elavad projektist projektini. See meenutab mulle viie t\u00e4rni hotelli fuajeed, mille keldris t\u00f6\u00f6tavad inimesed taskulambiga. V\u00e4ljapoole j\u00e4\u00e4b mulje, et kultuur \u00f5itseb, aga seespool on tegelikkus, kus inimesed p\u00f5levad l\u00e4bi.<\/p>\n
Reaalsus on, et Eesti kinoturg on liiga v\u00e4ike, et film saaks end puhtalt turuloogikaga \u00e4ra tasuda. Seet\u00f5ttu ei ole avalik rahastus mingi boonus, vaid s\u00fcsteemi kandetala. Kui see kandetala ei kata p\u00e4riselt inimeste t\u00f6\u00f6aega, j\u00e4\u00e4b re\u017eiss\u00f6\u00f6rile \u00fcsna kitsas valik, kas olla rikas, vanaema p\u00e4randusega, reklaamit\u00f6\u00f6dega \u00f5nnistatud v\u00f5i lihtsalt piisavalt segane peast, et seda t\u00f6\u00f6d edasi teha.<\/p>\n
Ehk kui riik tahab Eesti filme, siis ta peab ka tahtma toetada Eesti filmitegija elu nende filmide vahel. Selline mentaliteet, et rahastame filmi valmimist, aga mitte filmitegija p\u00fcsimist, suretab lihtsalt tegijad v\u00e4lja.<\/p>\n
T\u00f5id ka reklaaminduse sisse. V\u00f5ime vist \u00f6elda, et reklaamindus oli aastaid su p\u00f5hit\u00f6\u00f6?<\/p>\n
Jah, reklaamindus oli minu p\u00f5hit\u00f6\u00f6, mida ma olen teinud 13 aastat. Aga v\u00f5in tuua sulle n\u00e4ite: varem tegin viie kuu jooksul umbes viis reklaami, praegu on mul olnud viis reklaamit\u00f6\u00f6d kolme aasta jooksul.<\/p>\n
Kas sa j\u00e4\u00e4d kahetsema ka mingeid asju, mida olen teinud?<\/p>\n
Ei, praegusel hetkel k\u00fcll mitte. Vigadest on nii palju \u00f5ppida.<\/p>\n
Sa vist tead, mis telesarjale ma vihjan.<\/p>\n
Ei, mul pole \u00f5rna aimugi millest sa r\u00e4\u00e4gid, h\u00e4rra Viilup. (naerdes)<\/p>\n
Aga p\u00e4riselt\u00a0 ma ei kahetse seda kogemust \u00fcldse. Ma ei vahetaks seda v\u00e4lja. Minu jaoks on palju v\u00e4\u00e4rtuslikum see, et ma olen teinud \u00fche seriaali, mis ei olnud edukas, kui see, et ma poleks seda \u00fcldse teinud.<\/p>\n
Muidu v\u00f5ib v\u00e4ga kergesti tekkida mingi vale pilt iseendast. Et tegin “Vasaku jala reede” ja see oli hitt. Siis tegin “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad” ja see oli hitt. Kuigi ma ei arva, et olen inimene, kelle jalad kohe maast lahti t\u00f5usevad, v\u00f5ib ikkagi kuskil kuklas tekkida tunne, et okei, i got this.<\/p>\n
Aga k\u00e4ia vahepeal p\u00f5hjas \u00e4ra ja siis uuesti edu kogeda, see annab asjale hoopis teise kaalu. Sa ei v\u00f5ta seda enam nii iseenesestm\u00f5istetavalt. Sa saad aru, kui habras see k\u00f5ik tegelikult on.<\/p>\n
Ja see kogemus \u00f5petas mind tohutult. Sest mida sa teed olukorras, kus sa vaatad materjali, ei saa loost p\u00e4riselt aru, aga pead ikkagi lavastama? Sa pead kuidagi selle masina k\u00e4imas hoidma, n\u00e4itlejaid aitama, p\u00e4eva \u00e4ra tegema, otsuseid langetama. Kes sulle veel sellise v\u00e4ljakutse nii suurel skaalal annab?<\/p>\n
Selles m\u00f5ttes oli see \u00fcks paremaid ja karmimaid \u00f5ppetunde, mis ma olen saanud. Aga ma ei \u00fctleks, et see on j\u00e4tkusuutlik viis t\u00f6\u00f6tada. Kui sa k\u00fcsid, kas ma teeksin sama asja uuesti samadel tingimustel ja olukorras, kus ma ei leia lugu \u00fcles, siis ei. Seda ma enam ei teeks.<\/p>\n
Mitte sellep\u00e4rast, et ma kahetseksin. Vastupidi. Lihtsalt ma olen selle kooli juba l\u00e4bi teinud.<\/p>\n
R\u00e4\u00e4kisime juba, et t\u00f6\u00f6d on turul v\u00e4he, aga kas sul on sellele vaatamata lihtne “ei” \u00f6elda?<\/p>\n
Ma olen liiga palju oma elus “ei” \u00f6elnud.<\/p>\n
Tegelikult ka?<\/p>\n
Enne seda seriaali oli mulle pakutud p\u00e4ris palju asju arendada v\u00f5i teha, aga ma \u00fctlesin v\u00e4ga tihti \u00e4ra. Alati oli mingi p\u00f5hjus midagi sellist, et see pole p\u00e4ris minu asi, see lugu ei k\u00f5neta, see formaat ei sobi, see ei tundu \u00f5ige. Ja mingi osa sellest oli kindlasti aus kunstiline kompass. Aga mingi osa oli v\u00f5ib-olla ka hirm, mugavus v\u00f5i liiga k\u00f5rge ideaal iseenda peas.<\/p>\n
Me arutasime seda kodus kaasaga ka. \u00dchel hetkel ta \u00fctleski \u00fcsna otse, et kui sa n\u00fc\u00fcd ka seda projekti vastu ei v\u00f5ta, siis sa j\u00e4\u00e4dki ootama seda ideaalset asja ja teed oma j\u00e4rgmise filmi v\u00f5ib-olla k\u00fcmne aasta p\u00e4rast.<\/p>\n
Ja siis ma m\u00f5tlesingi, et okei, v\u00f5ib-olla tuleb korraks oma moraalse kompassiga t\u00fclli minna ja vaadata, mis juhtub. Noh, juhtus paras seiklus.<\/p>\n
Ma ei kahetse seda, aga see \u00f5petas mulle v\u00e4ga selgelt, et “jah” \u00fctlemine ei t\u00e4henda automaatselt, et sa oled alla andnud. M\u00f5nikord t\u00e4hendab see lihtsalt, et sa liigud edasi. Aga samas \u00f5ppisin ka \u00e4ra, et igale “jah’ile” peab ikkagi mingi sisemine p\u00f5hjus j\u00e4\u00e4ma. Kui sa lugu \u00fcldse \u00fcles ei leia, siis ainult t\u00f6\u00f6tamise p\u00e4rast t\u00f6\u00f6tamine l\u00f5puks ei kanna.<\/p>\n
Kas p\u00e4rast seda tormilist tagasiside, mida see \u00fcks sinu hiljutine telesari sai, oli korraks hirm ka, et n\u00fc\u00fcd sa ei saagi enam t\u00f6\u00f6d?<\/p>\n
Jah, korraks oli k\u00fcll tunne, et p\u00e4rast seda on minuga k\u00f5ik. See ongi vist osa sellest p\u00f5hjas \u00e4ra k\u00e4imisest, sest sa ei m\u00f5tle enam ainult, et \u00fcks projekt eba\u00f5nnestus, vaid hakkad korraga kahtlema iseendas. \u00c4kki ma ei olegi enam piisavalt hea? \u00c4kki ma ei oska enam? \u00c4kki see oligi viimane kord, kui keegi mulle midagi usaldab?<\/p>\n
K\u00f5ige veidram on see, et pragmaatiliselt ei olnud mul v\u00e4ga suurt \u00fcllatust. Ma teadsin juba t\u00f6\u00f6 k\u00e4igus, et see asi ei t\u00f6\u00f6ta nii nagu peaks. See ei tulnud mulle t\u00e4iesti ootamatult. Aga \u00fcks asi on seda ise vaikselt teada ja teine asi on tunda iga rakuga, et n\u00fc\u00fcd \u00fctlevad seda k\u00f5ik korraga v\u00e4lja.<\/p>\n
See oli v\u00e4ga valus. Mitte ainult edevuse m\u00f5ttes, vaid p\u00e4riselt. Sa oled ikkagi sinna pannud aega, n\u00e4rvi, energiat, oma nime. Ja siis tekib korraks tunne, et k\u00f5ik vihkavad seda ja koos sellega v\u00f5ib-olla ka sind.<\/p>\n
Tagantj\u00e4rele saan aru, et maailm ei l\u00f5ppenud \u00e4ra. Aga selle hetke sees tundus k\u00fcll, et v\u00f5ib-olla l\u00f5ppes.<\/p>\n
Sa olid mingil hetkel siis p\u00e4riselt emotsionaalselt p\u00f5hjas?<\/p>\n
Ma olin karj\u00e4\u00e4ri m\u00f5ttes t\u00e4iesti p\u00f5hjas. Mul oli p\u00e4riselt tunne, et n\u00fc\u00fcd ongi k\u00f5ik, see rong on l\u00e4inud ja mina j\u00e4in perroonile.<\/p>\n
Aga elu on vahel \u00fcsna hea stsenarist. Ta paneb tegelase k\u00f5ige s\u00fcgavamasse auku ja siis, kui tegelane on juba ise alla andnud, hakkab kuskilt tunneli l\u00f5pust valgus paistma.<\/p>\n
Minu jaoks oli see valgus praegu “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad”. See ei t\u00e4henda, et \u00fcks film k\u00f5ik \u00e4ra parandab, aga ta tuletas meelde, et lugu ei pruugi l\u00e4bi olla lihtsalt sellep\u00e4rast, et sina oled selle oma peas juba maha kandnud.<\/p>\n
Kui v\u00f5tame siia k\u00f5rvale sinu 14 aastat tagasi valminud filmi “Vasaku jala reede”, siis mis pilguga sa seda vaatad? Kas piinlikusega v\u00f5i pigem suure r\u00f5\u00f5muga?<\/p>\n
Ma vaatan seda tegelikult \u00fcsna suure armastusega. “Vasaku jala reede” on ajaga isegi paremaks l\u00e4inud, sest ta on heas m\u00f5ttes camp. Seal on mingi 22-aastaste inimeste hull julgus ja rumalus korraga. Sellist energiat on hiljem v\u00e4ga raske teadlikult taastoota.<\/p>\n
Muidugi on seal asju, mille peale ma praegu ilmselt paneks k\u00e4ed n\u00e4o ette ja m\u00f5tleks, et poisid, rahunege natuke maha. Aga samal ajal pean tunnistama, et paljud naljad t\u00f6\u00f6tavad siiamaani. Mitte k\u00f5ik, aga \u00fcllatavalt palju.<\/p>\n
Kui ma praegu t\u00e4pselt samasuguse filmi teeksin, siis arvan, et mind t\u00fchistataks umbes esimese treileri peale \u00e4ra. Tol ajal oli ka pobisemist ja kulmukergitamist, aga praegu on kontekst t\u00e4iesti teine. M\u00f5ned asjad, mis siis tundusid lihtsalt ropud, lapsikud v\u00f5i provokatiivsed, loetaks praegu palju karmimalt l\u00e4bi.<\/p>\n
Nii et ma vaatan seda filmi r\u00f5\u00f5muga, aga ka teadmisega, et see kuulub v\u00e4ga konkreetsesse aega. See on nagu ajakapsel. Natuke piinlik, natuke armas, natuke \u00fcle v\u00f5lli, aga t\u00e4iesti aus pilt sellest, kes me siis olime.<\/p>\n
Toona panid ennast filmi peaossa. Kas see oli edevus?<\/p>\n
Selles m\u00f5ttes oli see kindlasti edevus, jah. Aga mitte ainult selline, et “vaadake n\u00fc\u00fcd mind”. Pigem oli asi selles, et ma tahtsin alguses p\u00e4riselt n\u00e4itlejaks saada. See oli mu esimene unistus.<\/p>\n
Ma ei teadnud filmist tegelikult mitte midagi. Minu esimene kokkupuude filmiga oligi see, et ekraanil on n\u00e4itlejad. Ja siis ma vaatasin seda ja m\u00f5tlesin v\u00e4ga lihtsalt: okei, j\u00e4relikult mina tahan ka seal olla. Ma ei saanud veel aru, kui palju inimesi ja kui suur masinav\u00e4rk selle k\u00f5ige taga tegelikult on.<\/p>\n
“Vasaku jala reede” ajal hakkasin ma esimest korda p\u00e4riselt aru saama, et n\u00e4itleja on loojutustuse juures ainult \u00fcks osa palju suuremast s\u00fcsteemist. V\u00e4ga oluline osa, muidugi, aga ikkagi \u00fcks osa. Ja mind hakkas korraga palju rohkem huvitama see tervik: kuidas stseen t\u00f6\u00f6tab, kuidas r\u00fctm tekib, kuidas nali maandub, kuidas pinge kasvab, kuidas k\u00f5ik need v\u00e4iksed t\u00fckid l\u00f5puks looks kokku l\u00e4hevad.<\/p>\n
Siis sain aru, et lavastamine on minu jaoks k\u00fcmme korda p\u00f5nevam kui lihtsalt ise kaadris olla. Mitte sellep\u00e4rast, et n\u00e4itlemine oleks v\u00e4iksem asi, vaid sellep\u00e4rast, et mind hakkas huvitama kogu m\u00e4ngulaud.<\/p>\n
Selles m\u00f5ttes oligi “Vasaku jala reede” minu filmikool. Aga selle erinevusega, et ma v\u00f5isin klassis ropendada. (naerdes)<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/06\/3666034h47aft24.jpg\"\/)
Arun Tamm Autor\/allikas: Priit M\u00fcrk\/ERR<\/p>\n
Praegu n\u00e4itlemine sind enam ei huvita?<\/p>\n
Ma ei ole sellele v\u00e4ga m\u00f5elnud ja mingit otsest tahet n\u00e4itlejana ekraanile tagasi minna mul praegu ei ole.<\/p>\n
Muidugi on seal mingi huvitav ps\u00fchholoogiline kiht. Vahel m\u00f5tlen, kas ma suudaksin ennast viia nii kaugele, et mingi roll p\u00e4riselt l\u00e4bi teha, mingi teema endas lahti kaevata ja sellega ausalt tegeleda. See osa on mulle inimesena ja lavastajana endiselt huvitav.<\/p>\n
Aga seda tunnet, et tahaks lihtsalt olla n\u00e4itleja, olla n\u00e4htud, olla kaadris, seda mul enam ei ole. See vajadus on kuidagi \u00e4ra kadunud. Mind huvitab praegu palju rohkem see, mis toimub kaadri sees tervikuna, mitte see, et mina ise seal sees oleksin.<\/p>\n
Nii et kui kunagi tuleks mingi v\u00e4ga konkreetne ja veider p\u00f5hjus seda teha, siis v\u00f5ib-olla. Aga lihtsalt sellep\u00e4rast, et “tahaks j\u00e4lle m\u00e4ngida”, k\u00fcll pigem mitte, seda tunnet mul praegu ei ole.<\/p>\n
Tegid selle filmi koos Andres K\u00f5pperiga. Tahaksid koos K\u00f5pperiga veel filmi teha?<\/p>\n
Jah, me oleme K\u00f5pperiga parimad s\u00f5brad esimesest klassist peale. See ei ole kunagi olnud kuidagi nii, et n\u00fc\u00fcd mina olen “tuntud re\u017eiss\u00f6\u00f6r” ja pean k\u00f5iki asju \u00fcksi tegema v\u00f5i kuidagi omaette t\u00e4htis olema. See oleks ausalt \u00f6eldes p\u00e4ris piinlik.<\/p>\n
Me tunneme teineteist nii kaua, et seal ei ole v\u00e4ga v\u00f5imalik mingit poosi v\u00f5tta. Ta teab liiga palju. See ongi hea.<\/p>\n
Kas ma teeks temaga koos mingi kom\u00f6\u00f6dia? Iga kell. V\u00e4ga hea meelega. Kurat, temaga koos v\u00f5iks isegi kuskil filmis n\u00e4idelda, kasv\u00f5i juba ainult selle p\u00e4rast, et n\u00e4ha, kumb meist enne naerma hakkab.<\/p>\n
Said teha oma t\u00e4ispika deb\u00fc\u00fcdi juba 22-aastasena, ehk ikkagi \u00fcsna noorena. Kuidas sulle tundub, kas Eestis peaks see v\u00f5imalus olema ka noorematel tegijatel? Praegu on see pigem erandlik, kui see \u00f5nnestub m\u00f5nel alla 30-aastasel lavastajal.<\/p>\n
See oli tol hetkel ikka tohutu privileeg. Ma sain 22-aastaselt teha t\u00e4ispika filmi. Ja see on tegelikult t\u00e4iesti absurdne v\u00f5imalus.<\/p>\n
Kui vaadata laiemalt maailma, siis paljudes kohtades ei v\u00f5eta sind isegi 30-aastasena veel eriti t\u00f5siselt. 35-aastaselt oled ikka noor re\u017eiss\u00f6\u00f6r” 40-aastaselt v\u00f5ib-olla hakatakse vaikselt vaatama, et okei, \u00e4kki tal on midagi \u00f6elda. Ja siis kuskil 45-aastasena hakkad l\u00f5puks tunduma inimesena, kellele v\u00f5ib kaamera k\u00e4tte anda ilma, et k\u00f5ik v\u00e4ga n\u00e4rvi l\u00e4heksid.<\/p>\n
Eesti on selles m\u00f5ttes eriline koht. Meie filmikogukond on v\u00e4ike ja siin v\u00f5ib m\u00f5nikord juhtuda, et keegi noor saab p\u00e4riselt v\u00f5imaluse. Mina sain. Ja ma arvan, et see muutis mu elu.<\/p>\n
Ma v\u00e4ga tahaks, et selliseid v\u00f5imalusi oleks rohkem ka teistel noortel. Mitte sellep\u00e4rast, et iga 22-aastane peaks kohe tegema ideaalse filmi. T\u00f5en\u00e4oliselt ei tee. Mina ka ei teinud mingit t\u00e4iuslikku filmi. Aga k\u00fcsimus ei ole ainult tulemuses. K\u00fcsimus on selles, mida see protsess inimesega teeb.<\/p>\n
Kui noor lavastaja saab p\u00e4riselt filmi teha, siis ta \u00f5pib \u00fche aastaga rohkem kui k\u00fcmne aastaga k\u00f5rvalt vaadates. Ta saab aru, mis on vastutus, mis on l\u00e4bikukkumine, mis on v\u00f5tteplats, mis on n\u00e4itleja, mis on montaa\u017e, mis on see hetk, kui sa vaatad oma materjali ja m\u00f5tled: issand jumal, mida ma n\u00fc\u00fcd tegin.<\/p>\n
Ja isegi, kui see esimene film l\u00e4heb aia taha, siis see on t\u00e4iesti suva. Sest need inimesed tulevad sellest kogemusest v\u00e4lja palju rikkamana. Nad on p\u00e4riselt \u00fche filmi l\u00e4bi teinud. See on tohutu kool. Ja kui me tahame, et Eestis kasvaks peale huvitavaid re\u017eiss\u00f6\u00f6re, siis keegi peab neile mingil hetkel selle esimese, natuke hullu v\u00f5imaluse andma.<\/p>\n
M\u00f5ne s\u00f5naga kriitikutest juba r\u00e4\u00e4kisime ja t\u00f5esti, \u00fche oma hiljutise projekti puhul said sa v\u00e4ga tulist tagasisidet, kuid mis side sul laiemalt kriitikaga on? Ka mina kirjutasin “T\u00e4iuslikest v\u00f5\u00f5rast” ja sa ei olnud vist ka m\u00f5ne asjaga n\u00f5us, mis ma arvasin?<\/p>\n
Kriitikat on v\u00e4ga raske anda, sest inimesed on loomingu suhtes h\u00e4sti \u00f5rnad. Sa v\u00f5id \u00f6elda 90 protsenti konstruktiivseid ja toetavaid asju, aga inimene j\u00e4\u00e4b tihti kinni just sellesse \u00fchte lausesse, mis haiget teeb.<\/p>\n
Ta hakkab m\u00f5tlema: miks ta nii \u00fctles? Kas talle siis meeldis v\u00f5i ei meeldinud? Kas see oli tegelikult varjatud kriitika?<\/p>\n
Ja l\u00f5puks v\u00f5ib juhtuda, et see 10 protsenti, kus sa \u00fctled ausalt, mis sinu meelest ei t\u00f6\u00f6ta, kaalub tema peas \u00fcle k\u00f5ik \u00fclej\u00e4\u00e4nu. Talle ei j\u00e4\u00e4 meelde see, et sa tahtsid aidata. Talle j\u00e4\u00e4b meelde koht, kus tal oli valus.<\/p>\n
Mulle v\u00e4ga meeldib kriitikat lugeda, sest kui kriitik kirjutab minu projektist, siis ma ei m\u00f5tle koheselt sellele projektile, vaid kriitikule ja mis tema elus toimub. Kuidas ta on seda anal\u00fc\u00fcsinud? Millest ta aru saab ja millest ta aru ei saa? Kui palju ta eeldab mingeid asju? Olen m\u00f5elnud ka, et kutsuks kriitiku l\u00e4hemale ja n\u00e4itaks k\u00f6\u00f6gipoolt, siis ta l\u00e4heks hoopis teise tundega \u00e4ra. Ma arvan, et iga arvustusega \u00f5pin seda kriitikut kui inimest rohkem tundma.<\/p>\n
Kriitika puhul on oluline, kas see tuleb heast kohast. Niisama lahmimisel ma ei n\u00e4e mitte mingit m\u00f5tet ning see devalveerib t\u00e4ielikult kriitiku v\u00e4lja\u00fctlemisi.<\/p>\n
Palju r\u00e4\u00e4gitakse samas kriitikute s\u00f5ltumatusest, Eestis on samas ikka nii, et j\u00e4rgmisel peol saavad kriitik ja re\u017eiss\u00f6\u00f6r omavahel kokku.<\/p>\n
See on Eestis paratamatu, et kriitik ja re\u017eiss\u00f6\u00f6r ei ela eri universumites. Meil ei ole sellist suurt anon\u00fc\u00fcmset filmit\u00f6\u00f6stust, kus keegi kirjutab midagi \u00e4ra ja siis te ei kohtu enam kunagi. Siin kirjutad arvustuse ja \u00fcsna t\u00f5en\u00e4oliselt seisad m\u00f5ne aja p\u00e4rast sama inimesega samal peol v\u00f5i suitsunurgas.<\/p>\n
Kriitiku jaoks v\u00f5ib see olla lihtsalt \u00fcks tekst. Sa vaatad filmi \u00e4ra, kirjutad ausalt, mida m\u00f5tled, tekst ilmub, sotsiaalmeedias jagatakse, ja siis sa liigud oma eluga edasi. J\u00e4rgmine film, j\u00e4rgmine arvustus.<\/p>\n
Aga inimesele, kellest sa kirjutad, v\u00f5ib see j\u00e4\u00e4da v\u00e4ga pikaks ajaks meelde. Eriti siis, kui seal on midagi, millega ta ei n\u00f5ustu v\u00f5i mis l\u00e4heb talle valusalt pihta. Sa ei pruugi seda kunagi n\u00e4ha, sest vihased lavastajad ja n\u00e4itlejad ei tule tavaliselt Facebooki kommentaaridesse sinuga vaidlema. Nad lihtsalt loevad, j\u00e4tavad meelde ja kannavad seda endaga kaasas.<\/p>\n
Ja siis tekibki see piinlik Eesti hetk, kus kriitik v\u00f5ib-olla isegi ei m\u00e4leta enam t\u00e4pselt, mida ta kirjutas, aga teine inimene m\u00e4letab v\u00e4ga h\u00e4sti. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt “\u00fcks tekst”. Tema jaoks oli see midagi isiklikku, sest film ongi isiklik. Sinna on pandud aastad, n\u00e4rvid, suhted, raha, ego ja lootus.<\/p>\n
See ei t\u00e4henda, et kriitik ei tohiks aus olla. Muidugi peab kriitik olema aus. Aga ma arvan, et Eestis peab lihtsalt aru saama, et see ausus ei j\u00e4\u00e4 \u00f5hku rippuma. Sellel on inimlik j\u00e4relkaja. V\u00f5ib-olla keegi ei tule sulle peol halvasti \u00fctlema, aga ta v\u00f5ib sind v\u00e4ltida. Ja see haav, see ebamugavus, et ta ei taha sinuga enam kokku puutuda, on p\u00e4riselt olemas.<\/p>\n
Sa oled seda tajunud, et inimesed v\u00f5tavad kriitikat v\u00e4ga hinge?<\/p>\n
Jah, kohutavalt palju. Just siis, kui see kriitika on \u00f5igustamatu ja tuleb valest kohast, mis on j\u00e4lle perspektiivi k\u00fcsimus. Kui toome j\u00e4lle Gervaisi n\u00e4ite, siis mina saan aru, kui ta teeb t\u00e4iesti \u00fcle v\u00f5lli nalja ja heast kohast, aga m\u00f5ni teine \u00fctleb ikka, et see tuleb tal halvast kohast. Mis siis \u00f5ige on?<\/p>\n
Samas ei saa sundida kriitikut olema ka meeletult poliitkorrektne, sest minu meelest kaotab kriitika oma kredibiilsuse, kui polegi midagi \u00f6elda ja see on lihtsalt mingi roosamanna jutt. Teisalt ei saa ka liiga halvustavaks minna, siis see ka devalveerub ja reageeritakse: ah, see \u00fctleb kogu aeg halvasti. On m\u00f5ned kriitikud, nimesid ma ei maini, aga sul ei ole neid m\u00f5tet hakata lugema, sest need inimesed on ise kodus v\u00e4ga halvas kohas ja ootavad seda, et saaks selle asja lihtsalt \u00e4ra kirjutada.<\/p>\n
N\u00e4gin “T\u00e4iuslike v\u00f5\u00f5raste” puhul ka m\u00f5nd t\u00e4iesti ebavajalikku kommentaari. 90 protsenti oli v\u00e4ga adekvaatne, aga sinna vahele tuleb j\u00e4rsku nii m\u00f5ttetu ja ebavajalik torge mingi inimese suunas… Kui sa \u00fctled kellegi kohta halvasti, siis kui halvasti v\u00f5ib see inimene end tunda, kui ta on juba varem m\u00f5elnud, kas ma peaksin olema n\u00e4itleja v\u00f5i mitte? See \u00fcks lause, mille kriitik suvaliselt kirjutab, v\u00f5ib tema jaoks olla murdepunkt: selge, aitab k\u00fcll.<\/p>\n
Veider on see, et kriitikud vist ei arva, et nende m\u00f5ju on nii suur. Kaspar Viilup m\u00f5tleb, et ma ju lihtsalt kirjutan seda, mida ma m\u00f5tlen, aga sa oled \u00fcks Eesti k\u00f5ige…<\/p>\n
… vihatumaid kriitikuid?<\/p>\n
Ma \u00fctleksin tuntumaid. Sa oled \u00fcks tuntumaid kriitikuid.<\/p>\n
Seda on raske endale teadvustada, mul on n\u00e4iteks v\u00e4ga raske aru saada, et keegi mind t\u00e4naval \u00e4ra tunneb ja \u00fcldse teab, kes ma olen.<\/p>\n
Aga kas keegi tunneb sind \u00e4ra?<\/p>\n
Jah, veidi k\u00fcll.<\/p>\n
Naisf\u00e4nnide hordid tahavad sinuga pilti teha?<\/p>\n
Ma tahan ikkagi olla v\u00e4hemalt 2027. aastal Eesti seksikaim mees, sest tahan olla j\u00e4tkuvalt Andres K\u00f5pperi s\u00f5ber ja kardan, et kui ma seda tiitlit ei saa, siis ta v\u00f5ib mind lihtsalt v\u00e4lja p\u00f5tkida sellest ilusast duost. Aga need filmid on aidanud mul j\u00f5uda sellele eesm\u00e4rgile l\u00e4hemale. (naerdes)<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/06\/3666010h309dt24.jpg\"\/)
Arun Tamm Autor\/allikas: Priit M\u00fcrk\/ERR<\/p>\n
Oled teinud telet, filmi ja reklaami, kuiv\u00f5rd on see sinu jaoks olnud p\u00f5him\u00f5tteline otsus, et end pidevalt t\u00f6\u00f6s hoida? Kas j\u00f5udeolek on sinu jaoks kuidagi n\u00fcristav?<\/p>\n
Ma arvan, et reklaamide tegemist on filmitegijate seas h\u00e4sti pikalt natuke alahinnatud. Aeg-ajalt kuuleb ikka seda suhtumist, et mis sa raiskad oma aega reklaamide peale. Aga mina \u00fctleks pigem vastupidi: kui sul on v\u00f5imalus, mine tee reklaami. See on v\u00e4ga hea kool.<\/p>\n
Sa t\u00f6\u00f6tad tihti sama suurte meeskondadega nagu filmiv\u00f5tetel, sul on p\u00e4ris surve ja v\u00e4ga palju muutujaid. Aga lisaks oma loomingulisele n\u00e4gemusele pead sa arvestama veel k\u00fcmne teise asjaga: mida tahab agentuur, mida tahab loovjuht, mida tahab klient, mida lubab eelarve, mida lubab aeg ja mida teeb ilm, mis loomulikult otsustab alati olla veidi ootamatu.<\/p>\n
Filmitegijana on v\u00e4ga lihtne minna natuke liiga palju oma kunsti sisse. Mina olen kunstnik, mul on n\u00e4gemus, k\u00f5ik palun teenindage seda n\u00e4gemust! Reklaam v\u00f5tab selle ego p\u00e4ris kiiresti maha. Sa saad aru, et lavastamine ei ole ainult see, et seisad platsil, paned suitsu ette, koputad endale otsaette ja \u00fctled: “Mul on juhe nii koos.”<\/p>\n
Tegelikult pead sa lahendama probleeme. Kogu aeg. Ja k\u00f5ige parem asi, mida reklaamid mulle on \u00f5petanud, on see, et probleem ei ole mina versus sina. See ei ole re\u017eiss\u00f6\u00f6r versus klient v\u00f5i re\u017eiss\u00f6\u00f6r versus agentuur. Ideaalis on see mina ja sina versus probleem.<\/p>\n
Kui sa sellest aru saad, muutud sa lavastajana palju kasulikumaks inimeseks. Mitte ainult reklaamis, vaid ka filmis. Sa ei l\u00e4he enam iga takistuse peale mentaalselt katki, vaid hakkad otsima lahendust. Ja see on minu jaoks v\u00e4ga suur osa lavastaja t\u00f6\u00f6st.<\/p>\n
Oled sealt \u00f5ppinud probleemide lahendamise oskust?<\/p>\n
Tohutult palju. Lisaks \u00f5pid sa tundma filmi tehnilist poolt ja n\u00e4itlejate lavastamist, sest iga reklaam ei ole see, et m\u00e4\u00e4rid v\u00f5id leiva peale, sa v\u00f5id teha ka \u00fche minutiliseid filme nagu ma olen teinud oma Elisa kampaaniatega.<\/p>\n
Ehk see on hea vundament \u00fchele filmilavastajale?<\/p>\n
Oojaa, absoluutselt. Ma arvan, et see on filmilavastajale v\u00e4ga hea vundament.<\/p>\n
Eestis \u00f6eldakse vahel p\u00e4ris valusalt, et k\u00f5ige amat\u00f6\u00f6rlikum inimene v\u00f5tteplatsil on tihti re\u017eiss\u00f6\u00f6r. Mitte sellep\u00e4rast, et ta oleks rumal, vaid sellep\u00e4rast, et tal on lihtsalt k\u00f5ige v\u00e4hem p\u00e4ris platsikogemust. Operaator, valgus, heli, kunst, produktsioon on v\u00f5tetel kogu aeg. Nende jaoks on see t\u00f6\u00f6p\u00e4ev. Re\u017eiss\u00f6\u00f6ri jaoks v\u00f5ib see olla s\u00fcndmus, peaaegu nagu s\u00fcnnip\u00e4ev.<\/p>\n
Aga siis ongi n\u00e4rv sees. Sul on korraga 50 v\u00f5i 100 inimest, k\u00f5ik vaatavad sinu poole, aeg jookseb, raha p\u00f5leb, keegi k\u00fcsib otsust ja sina pead suutma seda k\u00f5ike rahulikult juhtida. Kui sul pole seda lihast treenitud, siis on t\u00e4iesti normaalne, et juhe l\u00e4heb kokku.<\/p>\n
Reklaamid annavadki selle lihase. Sa oled platsil palju sagedamini, \u00f5pid inimestega r\u00e4\u00e4kima, otsuseid tegema, paanikat alla neelama ja aru saama, et k\u00f5ik ei ole katastroof, kuigi tundub nagu katastroof. \u00dchel hetkel muutub see orgaaniliseks.<\/p>\n
Siis ei ole v\u00f5tteplats enam mingi p\u00fcha ja hirmus koht, kuhu sa astud v\u00e4riseva h\u00e4\u00e4lega sisse. See on lihtsalt sinu t\u00f6\u00f6keskkond. Ja see on lavastaja jaoks v\u00e4ga oluline vahe.<\/p>\n
Mida t\u00f6\u00f6 n\u00e4itlejaga sinu jaoks t\u00e4hendab? See on n\u00e4itleja ja lavastaja vaheline v\u00e4ga keeruline suhe, aga kuidas sina seda defineerid?<\/p>\n
Minu jaoks on see lavastaja t\u00f6\u00f6 \u00fcks olulisem osa. Mitte see, et ma seisan monitori taga ja “olen re\u017eiss\u00f6\u00f6r”, vaid see, et ma aitan n\u00e4itlejal j\u00f5uda kohta, kus ta saab p\u00e4riselt m\u00e4ngida, mitte sooritada.<\/p>\n
Ma arvan, et v\u00e4ga tihti tekib v\u00f5tteplatsil mingi lavastaja-m\u00fctoloogia. Et re\u017eiss\u00f6\u00f6r peab olema k\u00f5va h\u00e4\u00e4lega, salap\u00e4rane, natuke hirmutav, v\u00f5tma mingi poosi, r\u00e4\u00e4kima mingi erilise intonatsiooniga. Justkui see t\u00f5estaks, et ta juhib. Aga minu jaoks on see pigem ebakindluse m\u00e4rk.<\/p>\n
N\u00e4itlejaga t\u00f6\u00f6tamine ei ole minu jaoks v\u00f5imusuhe. See on usaldussuhe. Lavastaja \u00fclesanne ei ole n\u00e4itlejat alla suruda, vaid luua talle selline ruum, kus ta julgeb riskida, eksida, olla kole, naljakas, ebamugav, haavatav, \u00fches\u00f5naga elus.<\/p>\n
Ma ei usu v\u00e4ga \u00fcldistesse juhistesse nagu “ole kurvem” v\u00f5i “tee intensiivsemalt”. See ei aita n\u00e4itlejat. Mind huvitab pigem: mida tegelane praegu tahab, mida ta varjab, kelle ees ta end kaitseb, mida ta kardab, et teine inimene teada saab. Sealt hakkab stseen t\u00f6\u00f6le.<\/p>\n
Hea t\u00f6\u00f6 n\u00e4itlejaga on minu jaoks see, kui n\u00e4itleja ei tunne, et ta peab lavastajale midagi demonstreerima, vaid ta tunneb, et me otsime koos. Ja kui see \u00f5nnestub, siis kaob \u00e4ra see maagiline udu, et “mida re\u017eiss\u00f6\u00f6r siis t\u00e4pselt teeb”. Ta lihtsalt aitab \u00f5igel asjal juhtuda. Mitte ei n\u00e4ita, kui t\u00e4htis ta ise on.<\/p>\n
Oled eri audiovisuaalsetes meediumites lavastajana k\u00e4tte proovinud, aga teatris pole veel t\u00f6\u00f6tanud. Tahaksid sinna ka minna?<\/p>\n
Ma olen selle peale m\u00f5elnud k\u00fcll. Just hiljuti r\u00e4\u00e4kisin kaasaga taksos, et v\u00f5iks kunagi teatris midagi lavastada. Olime teel “Rahamaad” vaatama ja mul oli p\u00e4riselt tunne, et \u00e4kki v\u00f5iks seda proovida.<\/p>\n
Siis vaatasin “Rahamaa” \u00e4ra ja igasugune tuju kadus \u00e4ra. See oli lihtsalt nii hea lavastus. Mul tekkis tunne, et ma ei taha praegu \u00fcldse midagi teatris teha, sest see latt tundus nii k\u00f5rgel.<\/p>\n
Nii h\u00e4sti sa ei oskaks teha?<\/p>\n
K\u00f5pper on muusikaga sarnast asja r\u00e4\u00e4kinud. Et vahel n\u00e4ed m\u00f5nda v\u00e4ga head kontserti ja selle asemel, et inspiratsiooni saada, kaob korraks igasugune isu ise midagi teha. Mul oli “Rahamaaga” samamoodi.<\/p>\n
Aga kui sellest esimesest tundest natuke aega m\u00f6\u00f6da l\u00e4heb, siis ma tegelikult m\u00f5tlen teatri peale k\u00fcll. Tahaks proovida. See oleks lavastajana v\u00e4ga huvitav ja kindlasti teistsugune kogemus kui film v\u00f5i reklaam.<\/p>\n
Ma olen m\u00f5elnud ka sellele, et Tallinna linnateatris oleks v\u00e4ga tore midagi teha. Seal on toredad inimesed ja mulle tundub, et see v\u00f5iks olla koht, kus ma tahaksin kunagi proovida.<\/p>\n
Seega n\u00fc\u00fcd \u00e4kki t\u00e4nu sellele intervjuule tehakse sulle t\u00f6\u00f6pakkumine.<\/p>\n
Jah, Uku Uusberg, kas saaks palun? (naerdes)<\/p>\n
Suvi tuleb sinu jaoks seega t\u00f6ine, uue m\u00e4ngufilmid proovid on juba k\u00e4imas ja juulis l\u00e4hete v\u00f5ttesse. Ehk siis sel suvel puhkamine ei \u00f5nnestu?<\/p>\n
Oskad sa pakkuda, mitu v\u00f5ttep\u00e4eva meil on?<\/p>\n
Ei oska arvata.<\/p>\n
Meil on t\u00e4pselt 11 v\u00f5ttep\u00e4eva \u00fches korteris. Ehk see on \u00fcks mugav tegemine, kui v\u00f5rdled seda t\u00e4ismahus filmitootmisega. 10. juulil l\u00e4hen juba v\u00f5ttesse, ettevalmistus on k\u00e4inud viimase kahe kuu jooksul, teen need 11 p\u00e4eva \u00e4ra ja p\u00e4rast seda on puhkus, sest mul on vaja oodata, et monteerija paneks sellise esimese mustandi kokku. Suve l\u00f5pu poole saan minna ise montaa\u017ei ja hakata seda detailselt kokku panema.<\/p>\n
V\u00f5imegi \u00e4kki \u00f6elda, et re\u017eiss\u00f6\u00f6ri jaoks puhkus t\u00e4hendab seda, et tal pole tegelikult lihtsalt t\u00f6\u00f6d?<\/p>\n
Jah, on k\u00fcll. Siis on ainult see k\u00fcsimus, et kus sa puhkad, kui raha ei ole? Kui ikka praamipiletiks raha ei ole ja keegi paneb sind Kesselaiul maha, siis on v\u00e4ike probleem. Aga kui sul pole isegi selleks raha, et Kesselaiule p\u00e4\u00e4seda, siis puhkad kodus ja nutad.<\/p>\n
Sul on olnud neid hetki, kus sa puhkad kodus ja nutad?<\/p>\n
Ei ole vist p\u00e4ris nii, et ma kodus dramaatiliselt patja nutaksin. Aga on olnud k\u00fcll hetki, kus karj\u00e4\u00e4ri m\u00f5ttes on tunne, et oled t\u00e4iesti mustas augus. Keegi ei helista, midagi ei liigu, k\u00f5ik tundub kinni ja korraks hakkadki m\u00f5tlema: kas see k\u00f5ik ongi l\u00e4bi?<\/p>\n
Aga siis tuleb elu vahele. Lapsed tulevad tuppa. Keegi tahab s\u00fc\u00fca, keegi otsib sokki, keegi karjub t\u00e4iesti absurdse asja p\u00e4rast ja j\u00e4rsku saad aru, et see “suur kunstniku kannatus” on tegelikult \u00fcsna v\u00e4ike asi.<\/p>\n
Film ja karj\u00e4\u00e4r on mulle v\u00e4ga olulised, aga nad ei ole elu ise. L\u00f5puks on palju olulisemad inimesed, keda sa p\u00e4riselt armastad ja kes ei m\u00f5\u00f5da sind selle j\u00e4rgi, kas sul on projekt t\u00f6\u00f6s v\u00f5i mitte. Lapsed v\u00f5tavad su ego v\u00e4ga kiiresti maha. Ja see on vahel p\u00e4ris tervislik.<\/p>\n
Seega jah, ma olen olnud t\u00f6\u00f6 m\u00f5ttes v\u00e4ga keerulistes kohtades, aga ma ei taha seda \u00fcle romantiseerida. See on ikkagi ainult karj\u00e4\u00e4r. Valus, t\u00e4htis, isiklik, aga ikkagi ainult karj\u00e4\u00e4r.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/06\/1781418194_503_1841261h3e79t24.png\"\/)
<\/p>\n
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” l\u00e4heb suvepuhkusele ja on tagasi augusti viimasel p\u00fchap\u00e4eval.<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"Avastasin endalegi \u00fcllatuseks, et oled 2026. aasta seni k\u00f5ige publikumenukama kodumaise linateose autor, “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad” on kogunud \u00fcle…\n","protected":false},"author":2,"featured_media":209620,"comment_status":"","ping_status":"","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":"","_share_on_mastodon":"0"},"categories":[18],"tags":[41231,37,33,35,34,36,208,5218,453,159,158,28416,85451],"class_list":["post-209619","post","type-post","status-publish","format-standard","has-post-thumbnail","category-sport","tag-arun-tamm","tag-ee","tag-eesti","tag-eesti-keel","tag-estonia","tag-estonian","tag-film","tag-id","tag-intervjuu","tag-sport","tag-sports","tag-taiuslikud-voorad","tag-vasaku-jala-reede"],"share_on_mastodon":{"url":"https:\/\/pubeurope.com\/@ee\/116786690140905617","error":""},"_links":{"self":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/209619","targetHints":{"allow":["GET"]}}],"collection":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts"}],"about":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/types\/post"}],"author":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/users\/2"}],"replies":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/comments?post=209619"}],"version-history":[{"count":0,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/209619\/revisions"}],"wp:featuredmedia":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media\/209620"}],"wp:attachment":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media?parent=209619"}],"wp:term":[{"taxonomy":"category","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/categories?post=209619"},{"taxonomy":"post_tag","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/tags?post=209619"}],"curies":[{"name":"wp","href":"https:\/\/api.w.org\/{rel}","templated":true}]}}