{"id":263450,"date":"2026-08-29T05:56:18","date_gmt":"2026-08-29T05:56:18","guid":{"rendered":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/263450\/"},"modified":"2026-08-29T05:56:18","modified_gmt":"2026-08-29T05:56:18","slug":"joel-volkov-lollust-on-palju-kuid-lollus-ei-voida-eesti","status":"publish","type":"post","link":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/263450\/","title":{"rendered":"Joel Volkov: lollust on palju, kuid lollus ei v\u00f5ida | Eesti"},"content":{"rendered":"

Volkovi hinnangul langeb nende inimeste hulk j\u00e4rsult, kes suudavad oma m\u00f5tted paberile panna nii, et need on arusaadavad, artikuleeritud ja h\u00e4sti m\u00f5istetavad. Ta ennustas Vikerraadio “Reedeses intervjuus”, et kirjutamisoskusest saab m\u00f5\u00f5dik, mis n\u00e4itab inimeste v\u00f5imekust maailmas navigeerida. Kuid s\u00fcvenemisoskust peab ta juba praegu luksuseks ning soovitab inimestel eelk\u00f5ige \u00f5ppida eristama, millesse ei ole vaja s\u00fcveneda.<\/p>\n

Elame maailmas, kus ligip\u00e4\u00e4s teadmistele ja v\u00f5imalus ise avalikult r\u00e4\u00e4kida pole ilmselt mitte kunagi olnud nii suured. M\u00f5ne sekundiga leiame informatsiooni, mille hankimine v\u00f5is kunagi v\u00f5tta p\u00e4evi v\u00f5i kuid, ja iga\u00fcks v\u00f5ib olla korraga nii selle informatsiooni tarbija kui ka looja. See on tohutu v\u00f5imalus ja kindlasti mitte lugu sellest, et vanasti oli k\u00f5ik ilusam ja parem, aga nende muutuste kiirus paneb k\u00fcsima, kas me ise oleme j\u00f5udnud sama kiiresti muutuda. Kas me j\u00f5uame kogu selle informatsiooni juures veel s\u00fcveneda, m\u00e4rgata ja aru saada?<\/p>\n

K\u00fclas on Joel Volkov, mees, kes on \u00fcle kolmek\u00fcmne aasta tegelenud reklaami, disaini ja kommunikatsiooniga ehk valdkondadega, kus tuleb iga p\u00e4ev otsustada, kuidas v\u00f5ita inimeste t\u00e4helepanu ja kuidas muuta n\u00e4iv t\u00e4henduslikuks.
Kui palju on kolmek\u00fcmne aastaga muutunud inimene, kelle t\u00e4helepanu eest te v\u00f5itlete?<\/p>\n

See on mitmekihiline k\u00fcsimus. Eeldan, et peate silmas inimest kui meediatarbijat.<\/p>\n

Just.<\/p>\n

Inimene ei ole vist miljonite aastate jooksul kuigi palju muutunud, evolutsioon on suhteliselt aeglane, aga meedia evolutsioon v\u00f5i see pealesunnitud kiht on olnud v\u00e4ga kiires arengus. Inimene on kuulaja rollist muutunud kaasar\u00e4\u00e4kija rolli kiiremini kui kolmek\u00fcmne aastaga, vaat et viimase viieteistk\u00fcmne aasta jooksul on see toimunud.<\/p>\n

Arvan, et inimene kui suhteliselt aeglaselt arenev organism on suures segaduses, ta ei tea t\u00e4pselt, kuidas peaks reageerima k\u00f5ikidele s\u00f5numitele, mis teda korraga r\u00fcndavad. Nii et minu kui reklaamitegija v\u00f5i s\u00f5numiedastaja seisukohalt on p\u00e4ris raske navigeerida, kuidas eri kihid reageerivad. Osa on endiselt v\u00e4ga aeglased, aga osa v\u00e4ga kiired, sa pead kogu aeg seal vahel neid m\u00f5testama.<\/p>\n

Ehk muutunud ei ole mitte inimene, vaid keskkond tema \u00fcmber.<\/p>\n

Jah, keskkond, mis paratamatult m\u00f5jutab inimese kognitiivseid parameetreid, et kas ta l\u00e4heb n\u00e4rviliseks v\u00f5i s\u00fcveneb iseendasse. Sa pead kogu aeg sellega arvestama s\u00f5ltuvalt s\u00f5numi intensiivsusest v\u00f5i sellest, mida sa tahad \u00f6elda.<\/p>\n

Kas inimese t\u00e4helepanu v\u00f5itmine on praegu raskem kui \u00fcheksak\u00fcmnendatel aastatel?<\/p>\n

\u00dcldisel tasandil jah, aga kui sa saad \u00f5igele kihile v\u00f5i sotsiaalsele n\u00e4rvile pihta, siis l\u00e4hevad \u00fcllataval kombel mingid s\u00f5numid kiiresti jube suureks, aga seda ette ennustada on \u00e4\u00e4rmiselt keeruline.<\/p>\n

Vaatamine ja lugemine on muutunud. Kas te ise loete ja vaatate teistmoodi kui kolmk\u00fcmmend aastat tagasi?<\/p>\n

Mina isiklikult kahtlemata. Esiteks loen ma raamatutest ainult v\u00e4ga kvaliteetset kraami, sest ei ole m\u00f5tet k\u00f5ike lugeda. Ma kuulan p\u00e4ris palju, ka \u00fcleskeeratud tempoga ja ma arvan, paljud inimesed kuulavad podcaste, kuulavad hetkel olulisi asju pigem audiona, vaatavad Youtube’ist v\u00f5i m\u00f5nest audiovisuaalsest kanalist. Omandamise kiirus on kahtlemata suurem, aga teistpidi on meeldej\u00e4\u00e4vus v\u00e4iksem. See s\u00f5ltub palju informatsioonist, mida sa loed v\u00f5i teed.<\/p>\n

Nende muutuste juures ei ole k\u00f5ik positiivne, aga k\u00f5ik ei ole ka negatiivne, kuid vaieldamatult positiivne on see, et veel m\u00f5nik\u00fcmmend aastat tagasi otsustas suhteliselt kitsas ring inimesi \u2013 toimetajad, kirjastajad, telekanalite ja plaadifirmade produtsendid \u2013\u00a0, kelle looming avalikkuse ette j\u00f5uab. Praegu v\u00f5ib t\u00e4iesti tundmatu kaheksateistaastane teha telefoniga midagi ja j\u00e4rgmisel p\u00e4eval n\u00e4evad seda miljonid. Kas see pole tohutu kultuuriline vabanemine?<\/p>\n

K\u00fcsimus on, mida me kultuuriks peame. Toona olid jah teatud inimesed, kes kureerisid kultuuri ja kelle filtrist sai l\u00e4bi teatud kvaliteet, mis garanteeris, et \u00fchiskond sai suhteliselt kvaliteetset kraami. See oli kohati ka ideoloogiliselt kontrollitud, kuid enam-v\u00e4hem kvaliteetne, sest mingi kvaliteedistandard oli kokku lepitud.<\/p>\n

T\u00e4na sellist kureerimist praktiliselt ei ole, kureerib nii-\u00f6elda \u00fcldine arvamus v\u00f5i massi hoiak ja mingid asjad kasvavad suureks. Igasuguse kontrollita tekivad kultuurilised mullid, liikumised, mille \u00fcle pole absoluutselt mingisugust kontrolli, iseasi, kas see on hea v\u00f5i halb. Tekivad omamoodi subkultuurid ja nende eluj\u00f5ulisus s\u00f5ltub sellest, kas nad suudavad ennast ise ohjata v\u00f5i lendavad mullina l\u00f5hki.<\/p>\n

Vabanemise all pidasin silmas ka seda, et kui kitsas ring inimesi otsustab, kes on andekas, kelle looming on v\u00e4\u00e4rtuslik, siis kui palju v\u00f5is olla inimesi, kes radari alt v\u00e4lja j\u00e4id, ehk kui palju andekaid j\u00e4i avastamata.<\/p>\n

Kindlasti j\u00e4i v\u00e4ga palju andekaid inimesi avastamata, kui nad radari alt lendasid. Kui me l\u00e4heme ajas kolmk\u00fcmmend-nelik\u00fcmmend aastat tagasi, siis tekkis p\u00f5randaalune tegevus, kus olid need avastamata andekad, kes on hiljem osutunud kas geeniusteks v\u00f5i \u00e4ra h\u00e4\u00e4bunud.<\/p>\n

Ent t\u00e4na ronivad k\u00f5ik andekad ja mitte nii andekad l\u00e4bi sotsiaalmeedia p\u00fc\u00fcnele ja \u00fcritavad t\u00e4helepanu h\u00f5ivata, mis t\u00e4hendab, et \u00fche inimese infosf\u00e4\u00e4ri tekib nii palju m\u00fcra, erinevaid asju, mille tulemusena on v\u00e4ga raske orienteeruda, kuhu ta peaks hoidma. Raske \u00f6elda, kumb on parem, kas kureeritu maailm v\u00f5i isetekkeline mullistav maailm, mis t\u00e4naseni toimib.
Arvan, et infohulga m\u00f5ttes on teatud kureeritus tegelikult hea asi.<\/p>\n

Kas need professionaalsed v\u00e4ravavahid, kui me v\u00f5ime neid n\u00f5ndamoodi kutsuda, kaitsesid toona eelk\u00f5ige kvaliteeti v\u00f5i iseenda positsiooni?<\/p>\n

M\u00f5lemat. \u00dchiskond on \u00fcldiselt hierarhiline s\u00fcsteem ja mingite positsioonide kaitsmine, kui see ei ohusta \u00fchiskonda, on teatud m\u00f5ttes okei. Mingisugune konservatiivsus seal ikkagi on, aga kui positsiooni kaitsmine kaitseb ka kvaliteeti, on see p\u00f5hjendatud, kuid kui see l\u00e4heb lihtsalt egode v\u00f5i mittepasliku pealesunnitud ideoloogia peale, siis on muidugi jama. Kuna mina olen v\u00e4ga kvaliteedimeelne inimene, arvan, et kvaliteeti tuleks kaitsta ja hoida.<\/p>\n

Kui k\u00f5ik v\u00f5ivad r\u00e4\u00e4kida, kirjutada, filmida ja oma arvamust avaldada, siis me peame vastuv\u00f5tjatena eristama olulist ebaolulisest, teadmist lihtsalt enesekindlast arvamusest. Kas t\u00e4nap\u00e4eva inimene on \u00f5ppinud olema iseenda toimetaja?<\/p>\n

Aus vastus on, et ei ole. Targad ja nutikad inimesed, kes on harjunud v\u00f5ib-olla natuke aeglasema tempoga, kipuvad \u00fcha kasvava eksponentsiaalse tempo sees oma j\u00e4rjehoidjaid kaotama.<\/p>\n

L\u00e4hiajaloost on palju n\u00e4iteid: kui poliitikas ja inimeste meelsuses on toimunud muutused, on intelligentsed inimesed hakanud mingil hetkel end suhteliselt radikaalselt v\u00e4ljendama v\u00f5i lausa pl\u00e4rtsuma. Nad on selgelt kaotanud oma radari ega suuda enam orienteeruda. P\u00f5hjus on ilmselgelt selles, et \u00fchek\u00fclgset informatsiooni on liiga palju ja t\u00e4na kureerib meie m\u00f5ttemudelit v\u00f5i -maailma v\u00e4ga palju sotsiaalmeedia, mis eeldab, et mingid teemad meeldivad meile, ja pakub \u00fcha rohkem teemasid, mida arvutus meie kohta n\u00e4itab. See m\u00f5jutab meid p\u00e4ris palju. Tihti avastame, et oleme triivinud kuhugi \u00e4ra. Kui me avastame… M\u00f5ned inimesed elavad nii mulli sees, et ei avasta enam mitte midagi, v\u00f5i muutub nende ps\u00fc\u00fchika selle tulemusena.<\/p>\n

Kui algoritm on see, mis otsustab, mida ma n\u00e4en, vaatan ja kuulan? Kas algoritm on ka see, kes loob t\u00e4nap\u00e4eval autoriteedi?<\/p>\n

Algoritm on kindlasti v\u00f5imendaja. Kas ta loob, ma ei tea, ma ei usu, et ta veel nii intellektuaalselt k\u00f5rgel tasemel on, et suudaks iseseisvalt luua, aga ta kindlasti v\u00f5imendab.<\/p>\n

Kunagi olid autoriteedid need, kellel oli midagi v\u00e4ga sisukat ja p\u00f5hjapanevat \u00f6elda. Kes on t\u00e4nap\u00e4eval autoriteet?<\/p>\n

Kindlasti ka need, kellel on midagi v\u00e4ga sisukat ja paikapidavat \u00f6elda, aga palju on tekkinud autoriteete, kellel on lihtsalt tohutu v\u00f5rgustik, kelle kaudu jookseb informatsioon k\u00f5ikv\u00f5imalikest kanalitest ja kes on \u00fchenduses paljude maailmadega. Kui me m\u00f5tleme \u2013 seda teooriat juba uuritakse \u2013, miks v\u00f5im, raha ja kuulsus koondub \u00fcksikute inimeste k\u00e4tte rohkem kui kunagi varem, siis selgub, et see on puhtalt networkingu teema.<\/p>\n

V\u00f5tame n\u00e4iteks Meta, hoolimata sellest, mida sellest arvatakse v\u00f5i kas ta teeb \u00fchiskonnale head v\u00f5i halba, on tema m\u00f5ju paratamatult tohutu t\u00e4nu sellele, kui paljusid huvilisi ja osapooli ta keskkond \u00fchendab.<\/p>\n

V\u00f5ib vaielda, kas see on negatiivne v\u00f5i tuleks keelata v\u00f5i v\u00f5imendada, aga objektiivselt on nende v\u00f5im tohutu t\u00e4nu sellele, et seal on miljardeid kasutajaid, kes k\u00f5ik jagavad informatsiooni ja Meta t\u00f5useb esile. Samamoodi on inimestega: kui inimene on h\u00e4sti networkistunud, kui ta suudab muutuvas kiires infomajanduses reageerida ja \u00fchendusi luua, tekib talle paratamatult autoriteet, olgu ta tark v\u00f5i mitte.<\/p>\n

Kas me oleme t\u00e4nu v\u00f5rgustumisele j\u00f5udnud selleni, et n\u00e4htavusest on saanud omaette kompetents?<\/p>\n

Jah, n\u00e4htavusest on saanud kompetents, see on t\u00f5si.<\/p>\n

Joel Volkov Autor\/allikas: Iris T\u00e4hema\/ERR<\/p>\n

T\u00e4nap\u00e4eval on s\u00f5na “sisulooja” meie igap\u00e4evases keelekasutuses: kunstnik loob teose, kirjanik kirjutab raamatu, ajakirjanik loo, re\u017eiss\u00f6\u00f6r teeb filmi, aga sisulooja loob ingliskeelseid termineid kasutades content’i ehk sisu. Kas see s\u00f5na \u00fctleb midagi selle kohta, kuidas meie suhe loominguga v\u00f5i loomingusse on muutunud?<\/p>\n

Jah, looming on m\u00f5istena ajas muutunud. Kui me m\u00f5tleme ajalooliselt, siis on looming suuresti olnud k\u00e4sit\u00f6\u00f6line kompetents, seej\u00e4rel on ta muutunud t\u00e4henduse loomise kompetentsiks, t\u00e4nap\u00e4eval \u00fcritatakse sisu k\u00e4sitleda kui loomingut, aga minu isiklik hinnang ja vaade on see, et enamik sisust on lihtsalt sisu, kohat\u00e4ide ja proov ennast maksma panna, tekitada huviliste ring, et oma m\u00f5ju suurendada. Nii et otseselt ei saa t\u00f5mmata v\u00f5rdlusm\u00e4rki sisu ja loomingu vahele.<\/p>\n

Mis vahe on sisul ja loomingul?<\/p>\n

Sisu on omamoodi informatsioon \u2013 me eeldame, et see huvitab ja kaasab ning toob levitajale tuntust ja kuulsust. Selle najal saab ehitada karj\u00e4\u00e4ri ja, mis seal salata, teenida ka tulu, sest digitaalses keskkonnas genereerib iga klikk mingi penni, mille tulemusena s\u00fcnnivad miljonid. Usun, et tihti ei looda sisu objektiivsest heast usust luua tohutut v\u00e4\u00e4rtust, vaid kadedusest \u2013\u00a0hakkad seda looma, sest n\u00e4ed, et kellelgi l\u00e4heb h\u00e4sti, ja tahad j\u00f5uda samasugusele haljale oksale v\u00f5i kellelegi \u00e4ra panna. Loominguline aspekt on pigem sekundaarne.<\/p>\n

Looming on midagi sellist, mis elab inimese sees, tahab sealt v\u00e4lja tulla ja k\u00f5neleda k\u00f5rgematel tasemetel. See ei t\u00e4henda, et loomingut peab eksponeerima \u2013 inimesed kirjutavad sahtlisse romaane, maalivad ja teevad filme puhtalt seet\u00f5ttu, et neil on instinkt ja loometung. Kui looming l\u00f5puks v\u00e4lja p\u00e4\u00e4seb ja v\u00f5istleb sisuga, mis ei ole nii k\u00f5va looming mingis m\u00f5ttes, siis ma tahaksin arvata, et kultuuriliselt v\u00e4\u00e4rtuslik looming on oluliselt k\u00f5vem sisu kui see, millest enne r\u00e4\u00e4kisime.<\/p>\n

Kui Rembrandt elaks praegu ja avaldaks oma teoseid Instagramis, kas ta oleks siis sisulooja?<\/p>\n

Ei, ma arvan, et ta oleks ikka kunstnik, kes jagab oma teoseid.<\/p>\n

Jah, arvan ka. Aga miks meil on kogu aeg nii suur vajadus midagi avaldada? R\u00e4\u00e4kisime eri p\u00e4\u00e4stikutest, mis v\u00f5ivad sisu loomise avada, ja lisan juurde edevuse. Kindlasti on v\u00e4ga paljudel inimestel midagi \u00f6elda v\u00f5i luua, aga mis seda sisuvoogu tegelikult k\u00e4ivitab.<\/p>\n

M\u00f5tlete sisuloojate seisukohalt? \u00dcks asi, mille ma v\u00e4lja t\u00f5in, on kadedus. See k\u00f5lab v\u00f5ib-olla v\u00e4ga julmalt. Ka edevus on teatud m\u00f5ttes kadeduse vorm \u2013 sa tahad olla parem kui keegi teine v\u00f5i n\u00e4ha \u00e4gedam v\u00e4lja.<\/p>\n

K\u00f5ike ei saa \u00fche puuga l\u00fc\u00fca, sest sisu on v\u00e4ga erinevat. On v\u00e4ga praktilist sisu, kus inimesed tahavad teisi aidata ja \u00f5petada, mida nad teavad ning mis on nende arvates teistele siiralt kasulikud. See on vast k\u00f5ige s\u00f5bralikum sisuvorm.<\/p>\n

Teist liiki sisu on reklaam, iseenda m\u00f5juisikuks tegemine v\u00f5i upitamine. Sa \u00fcritad reklaamida mingeid tooteid v\u00f5i kategooriat ja olla selles ekspert. Niikaua, kui sa oledki ekspert, on okei, aga kui asi l\u00e4heb lihtsalt ilutsemiseks, liigub see kolmandasse kategooriasse \u2013 see on lihtsalt l\u00e4rmamine ja m\u00fcra tekitamine, mida on t\u00e4na minu arvates k\u00f5ige rohkem.<\/p>\n

See on valimatu, \u00fchtepidi on meemid ja naljategemine \u00fcsna sisut\u00fchi meelelahutus, ja teisalt kellegi s\u00f5imamine, paika panemine v\u00f5i ideologiseerimine, kus l\u00e4hevad asjad kahtlaseks. Nii et p\u00e4ris \u00fche puuga seda sisu v\u00f5tta ei saa.<\/p>\n

Kas v\u00f5ib \u00f6elda, et sotsiaalmeedia tegelik toode ei ole \u00fcldse sisu, vaid inimese t\u00e4helepanu?<\/p>\n

Jah, see on puhtalt t\u00e4helepanu\u00e4ri.<\/p>\n

Kui sotsiaalmeedia\u00e4ri on inimese t\u00e4helepanu, siis te olete sisuloojatega m\u00f5nes m\u00f5ttes samas \u00e4ris. Ka reklaamit\u00f6\u00f6stus on aastak\u00fcmneid \u00f5ppinud, kuidas inimese t\u00e4helepanu p\u00fc\u00fcda. Kas reklaamit\u00f6\u00f6stus pole ise aidanud seda maailma luua?<\/p>\n

Kindlasti on. T\u00e4nane seis on see, et sisuloojad v\u00f5tavad reklaami\u00e4ri p\u00e4ris k\u00f5vasti \u00fcle. Sisuloojaid on t\u00f5esti v\u00e4ga erinevaid: kui see on lihtsalt meelelahutuslik pool, siis ma arvan, et see on l\u00fchikese perspektiiviga asi, aga kui see on \u00fchiskonna aitamise sisu ja kasulike asjade \u00f5petamine, siis see on pika perspektiiviga m\u00e4ng. See on tore partnerlus sisu ja reklaami vahel.<\/p>\n

Ehk v\u00f5ib \u00f6elda, et TikTok on m\u00f5nes m\u00f5ttes reklaamit\u00f6\u00f6stuse loogika t\u00e4iuslik v\u00f5it?<\/p>\n

See on v\u00f5ib-olla hetkel t\u00f5esti nii, arvestades ajastut.<\/p>\n

Olete \u00f6elnud, et kui midagi luua, peab lisaks kommunikatiivsele v\u00e4\u00e4rtusele olema kultuuriline t\u00e4hendus. Aga kes t\u00e4henduse \u00fcle otsustab? Looja, professionaal, publik v\u00f5i l\u00f5puks algoritm?<\/p>\n

Eks neil k\u00f5igil on oma roll, aga kultuuriline aspekt peaks olema esikohal \u2013 meie valdkonnas ei looda midagi ilma tellija olemasoluta. Partnerlus peab k\u00f5igepealt olema looja ja tellija vahel ning arusaamine kultuurist peab olema seal paika pandud. Kas see osutub hiljem eluj\u00f5uliseks kultuuriliseks n\u00e4htuseks, otsustab publik. Seda jaotab muidugi algoritm, nii et neil k\u00f5ikidel asjadel on roll.<\/p>\n

Mina olen kindlasti seda meelt, et kui on kommunikatsioon, siis ennek\u00f5ike peaks selle l\u00e4bi kultuurifiltri laskma. Ei ole m\u00f5tet lihtsalt eetrit reostada. Kui 20\u201330 aastat tagasi r\u00e4\u00e4giti, et inimene n\u00e4eb p\u00e4evas umbes 5000 reklaamis\u00f5numit, t\u00f5ukamis- v\u00f5i t\u00f5mbes\u00f5numit, siis t\u00e4na on see m\u00e4\u00e4r t\u00f5usnud 50 000-ni. See on metsik hulk informatsiooni. Kui me k\u00f5ikidest s\u00f5numitest kultuuri v\u00e4lja v\u00f5tame v\u00f5i seda eirame, siis on see kriminaalne. V\u00e4hemalt k\u00fcmme s\u00f5numit p\u00e4evas v\u00f5iksid olla kultuurilise iseloomuga, tekitada meis inimeseks olemise tunnet ja uhkust olla inimene.<\/p>\n

Joel Volkov Autor\/allikas: Iris T\u00e4hema\/ERR<\/p>\n

J\u00f5udsime selleni, et v\u00f5imalus luua, r\u00e4\u00e4kida ja j\u00f5uda teiste inimesteni pole mitte kunagi olnud nii suur. See on tohutu vabadus, aga t\u00e4hendab teisalt, et meie t\u00e4helepanu p\u00e4rast v\u00f5istleb j\u00e4rjest rohkem s\u00f5numeid, pilte, arvamusi ja inimesi. K\u00f5ike seda peab vastu v\u00f5tma endiselt seesama inimene, kelle ajal ja t\u00e4helepanul on piirid.
Kirjutasite eelmisel aastal koos Indrek Allmanniga v\u00e4lireklaami \u00fclek\u00fcllusest,<\/a> et \u00fchel hetkel inimesed enam lihtsalt ei m\u00e4rka reklaame, sest meie tajuv\u00f5imel on piirid. Mis meiega juhtub, kui lisaks reklaamile on \u00fcldse igasugust informatsiooni liiga palju?<\/p>\n

Tekib informatsiooni \u00fclek\u00fcllus, overflow inglise keeli, nii et me ei pane enam absoluutselt mitte midagi t\u00e4hele.<\/p>\n

Kirjutasime Indrek Allmanniga sellest seet\u00f5ttu, et oleme hariduselt arhitektid, ka \u00f5ppisime koos ning linnaruum on meie jaoks v\u00e4ga t\u00e4htis. Linnaruumis on teatud hierarhia, ta on loodud, et inimesed saaksid koos eksisteerida, et oleksid selged prioriteedid ja liinid l\u00e4bi linna, kuidas ja mismoodi liigutakse \u2013 see peab olema esmane asi, et inimesed saaksid liikuda ja asjad toimida, et logistiliselt oleks k\u00f5ik h\u00e4sti lahendatud. Selleks on vaja teid ja hooneid. Hooned on v\u00e4ga t\u00e4htsad, sest nad peegeldavad ajastu vaimu ja \u00fchiskonnakorraldust, kuhu nad on loodud. Esmalt peab logistika ja esteetiline aspekt oleks korras ning linn toimiks funktsionaalselt.\u00a0<\/p>\n

Reklaamikiht selle peal on kommertsiaalne kiht, mis tuleb lisaks. V\u00e4ga oluline on, et see ei konkureeriks primaarsete, k\u00f5ige t\u00e4htsamate ja eluks vajalike asjadega, vaid et see lisaks delikaatselt mingit lisav\u00e4\u00e4rtust. Kellelgi ei ole midagi kommertsi vastu \u2013 ma arvan, et me k\u00f5ik oleme seda meelt, et h\u00e4sti kujundatud ja eksponeeritud reklaam v\u00f5ib linnaruumi v\u00e4\u00e4rindada v\u00f5i tekitada lisav\u00e4\u00e4rtust. Aga kui reklaami puistatakse valimatult igale poole, k\u00f5ikidele fassaadidele, varjutades linna primaarseid funktsioone ja esteetikat, hakkab reklaam t\u00f6\u00f6tama iseenda vastu. See r\u00fcndab k\u00f5iki asju, mis on kultuuriliselt ja funktsionaalselt olulised, t\u00f5mbab alla enda, kogu linna ja elanike mainet ning tekitab teatavat n\u00e4rvilisust. Seda linnaruumi kindlasti vaja ei ole, pigem on vaja rahu ja s\u00fcsteemsust.<\/p>\n

Me kirjutasimegi sellest aspektist, et kui linnas reklaami teha, peaks eelnevalt olema l\u00e4bim\u00f5eldud planeerimisfaas: millise sammuga, millise sagedusega ja kuidas me tahame, et Tallinn inimest kommertstasandil k\u00f5netaks. V\u00e4ga paljud linnad on selle harjutuse l\u00e4bi teinud, koorinud maha ebasobivad lahendused ja viinud s\u00fcnkrooni linna iseloomuga.<\/p>\n

See on h\u00e4sti oluline ka reklaami enda jaoks, et see p\u00e4\u00e4seks ilusti ja \u00f5igesti m\u00f5jule. K\u00fcsimus ei ole selles, kui palju seda on, vaid selles, kui t\u00e4pselt on see doseeritud ja paigutatud nii, et see kaunistaks elu ennast.<\/p>\n

Joel Volkov Autor\/allikas: Iris T\u00e4hema\/ERR<\/p>\n

L\u00e4heme linnaruumi juurest laiema ruumikontseptsiooni juurde. Tehnoloogia on andnud meile midagi erakordset, saame m\u00f5ne sekundiga k\u00e4tte teadmise, mille otsimiseks v\u00f5is kunagi kuluda kuid. Aga inimese m\u00f5tlemine pole samas tempos kiirenenud. Uut teadmist tuleb v\u00f5rrelda sellega, mida ma juba tean, selles kahelda ja vahel oma seniseid arusaami muuta. Kas me j\u00f5uame seda teha, enne kui j\u00e4rgmine kogus informatsiooni peale j\u00f5uab?<\/p>\n

Kahtlemata mitte. Kui me r\u00e4\u00e4kisime sisuloomest, siis see on juba palju kiirem kui ajakirjandus. Sinna on lisandunud tehisintellekt, mis annab meile pidevalt informatsiooni. Juba r\u00e4\u00e4gitakse sellest, et enam ei ole vaja isegi veebilehtedel asju ostmas k\u00e4ia, vaid \u00fctled oma agendile, et otsi mulle k\u00f5ikv\u00f5imalikud parimad pakkumised ja too koju. See k\u00fctab tempo nii suureks, et sa l\u00f5ppude l\u00f5puks ei m\u00e4leta enam midagi.<\/p>\n

Me r\u00e4\u00e4gime, et Eestis on praktiliselt sajaprotsendiline kirjaoskus, ma \u00fctleksin, et Eestis on sajaprotsendiline lugemisoskus. Inimesi, kes oskavad p\u00e4riselt kirjutada v\u00f5i suudavad oma m\u00f5tted paberile panna nii, et need on arusaadavad, artikuleeritud ja h\u00e4sti m\u00f5istetavad, on v\u00e4ga v\u00e4he. See hulk inimesi kahaneb j\u00e4rsult. Ma arvan, et kirjaoskus on m\u00f5\u00f5dik, mis n\u00e4itab inimeste v\u00f5imekust maailmas navigeerida.<\/p>\n

Tehisaru genereerib meile miljoneid ridu \u2013 internet ja sotsiaalmeedia paiskavad tohutult informatsiooni. Me loeme, omandame, vaevalt midagi talletame… v\u00f5i mingi v\u00e4ikese osa, aga seda sealt enam v\u00e4lja saada v\u00e4ga v\u00f5imalust ei ole.<\/p>\n

See t\u00e4hendab, et me oleme nagu k\u00e4snad, meie ajud on pisikesi fragmente ja t\u00fckikesi t\u00e4is. Aga et v\u00f5tta elus vastu mingi otsus, kuidas edasi minna, nii et see ei oleks v\u00e4ga juhuslik, on minu arvates v\u00e4ga t\u00e4htis kirjaoskuse olemasolu, et inimene suudaks asju prioritiseerida, \u00f6elda t\u00e4htsaid asju esimesena ja j\u00e4tta v\u00e4hemt\u00e4htsad v\u00f5ib-olla \u00fctlemata. Samamoodi on ju k\u00e4itumisega \u2013 peame l\u00f5puks tegema otsuse, mida me teeme esimesena, mida teise ja kolmandana.<\/p>\n

Ja mida tegemata j\u00e4tame.<\/p>\n

Tihti ongi olulisem see, mida tegemata j\u00e4tta.<\/p>\n

Kui me ei suuda kirjutada, siis me ei suuda ka m\u00f5elda ega langetada objektiivselt otsuseid, vaid hakkame t\u00f5mblema. N\u00e4eme seda noorte peal. Inimesed, kes t\u00f6\u00f6tavad 16\u201320-aastaste ja natuke vanematega, n\u00e4evad, kui palju on noortel probleeme just kognitiivse segadusega. Nad ei suuda enam v\u00e4listele \u00e4rritajatele adekvaatselt reageerida \u2013 nad l\u00e4hevad kas vihaseks, t\u00f5mbuvad nurka k\u00f6ssi v\u00f5i ei suhtle kellegagi. On palju enesetapum\u00f5tteid, \u00fcledoose ja meelem\u00fcrke, mida kasutatakse. Arvan, et see on suuresti seet\u00f5ttu, et inimesed ei oska enam ennast v\u00e4ljendada, ja p\u00f5hjus on omakorda selles, et nad ei ole kunagi osanud kirjutada. Ma paneksin sinna v\u00f5rdusm\u00e4rgi.<\/p>\n

Kui ma saadet ette valmistades m\u00f5tlesin, et maailm muutub kiiremini, kui me suudame kaasa m\u00f5telda ja minna, siis teie juttu kuulates tundub, et me mitte ei suuda kaasa minna, vaid l\u00e4heme suisa tagasi. Mingites asjades me taandareneme.<\/p>\n

Kas me n\u00fc\u00fcd just taandareneme.<\/p>\n

Kirjaoskusega k\u00fcll.<\/p>\n

Jah, kirjaoskusega taandareneme kindlasti. See on puhtalt minu teooria, aga inimese m\u00f5te on sama kiire kui ta kirjutab, isegi mitte see, kuidas ta m\u00f5tleb. Kui ta ei suuda kirjutada, siis ta ei suuda ette kujutada tempot, milles ta liikuma peaks \u2013 ta arvab, et ta liigub palju kiiremini, aga tegelikult ei liigu.<\/p>\n

Mingis m\u00f5ttes on see termod\u00fcnaamika teine seadus ehk entroopia: k\u00f5ik asjad ja protsessid kiirenevad ning l\u00f5puks tekib \u00fcks suur plasma. Me peame kuidagi v\u00e4ltima, pidurdama v\u00f5i seisma sellele entroopiale vastu nii palju, kui suudame, ja ma arvan, et \u00fcks v\u00e4ga hea harjutus selleks on kirjutamine.<\/p>\n

Joel Volkov Autor\/allikas: Iris T\u00e4hema\/ERR<\/p>\n

K\u00e4isin hiljuti Krakovis Czartoryski muuseumis ja vaatasin Rembrandti \u00f5limaali “Maastik hea samariitlasega”. Esimese pilguga on see vapustav, peaaegu kolmem\u00f5\u00f5tmeline maastik, kuid kui j\u00e4\u00e4d vaatama, hakkavad sealt v\u00e4lja ilmuma imepisikesed detailid, inimfiguurid, ja alles nende kaudu avaneb lugu, mida Rembrandt jutustab. M\u00f5tlesin seal olles, et mis siis, kui ma oleksin vaadanud seda maali samas tempos, millega ma telefonis pilte vaatan: hetk ja edasi. Alguses niimoodi tegingi. Aga siis l\u00e4ksin tagasi \u2013 vastasel juhul oleksin ma seda maali k\u00fcll n\u00e4inud, aga ma poleks seda tegelikult n\u00e4inud.<\/p>\n

T\u00f5si.<\/p>\n

Kas me n\u00e4eme j\u00e4rjest rohkem, aga m\u00e4rkame j\u00e4rjest v\u00e4hem?<\/p>\n

Meie n\u00e4gemisv\u00e4lja pannakse v\u00e4ga palju informatsiooni, aga me ei m\u00f5testa seda kindlasti sellisel m\u00e4\u00e4ral, nagu vaadati n\u00e4iteks Rembrandti ajal.<\/p>\n

R\u00e4\u00e4kides raamatutest ja renessansiaja tarkadest inimestest, kes olid v\u00e4ga palju lugenud \u2013 \u00fcks ajaloolane r\u00e4\u00e4kis \u00fches saates v\u00e4ga huvitavalt, et inimestel oli v\u00f5ib-olla 10 v\u00f5i 15 raamatut ja nad lugesid terve elu jooksul neid 15 raamatut, m\u00f5nda eriti palju.<\/p>\n

Piiblit n\u00e4iteks.<\/p>\n

Piibel oli \u00fcks, aga toona liikus igasugust kirjandust: loodusteadust, filosoofiat, ilukirjandust. Informatsiooni oli inimestel lihtsalt nii v\u00e4he, et nad pidid \u00fchte ja sama asja korduvalt l\u00e4bima, avastades sealt \u00fcha uusi dimensioone. Sellest tekkis oma filosoofia v\u00f5i n\u00e4gemus \u00fchiskonnast, mida laiendati v\u00f5imalikult paljudele asjadele. Kui sul oligi \u00fcks raamat, mida sa sada korda lugesid, siis see andiski asjadele s\u00fcgavuse \u2013 see on seesama kogemus Rembrandtiga, kus te vaatasite seda mitu korda ja avastasite uusi kihte.<\/p>\n

T\u00e4na on inimestel miljon raamatut, l\u00f5pmatu hulk informatsiooni, mida saab igalt poolt v\u00e4ga kiiresti omandada, kuid tegelikult nad ei vaata asjade sisse ja seet\u00f5ttu ei saa ka mingeid j\u00e4reldusi teha v\u00f5i kaugeleulatuvaid m\u00f5tteid m\u00f5elda.<\/p>\n

Ehk t\u00e4henduse m\u00f5istmiseks on vaja aega?<\/p>\n

Jah, on vaja aega.<\/p>\n

Kuid aega meil pole, sellep\u00e4rast et informatsiooni on liiga palju.<\/p>\n

Jah.<\/p>\n

Kui informatsiooni ja keerukust tuleb aina juurde, kui me j\u00f5uame l\u00e4bi t\u00f6\u00f6tada, siis \u00e4kki on inimese loomulik kaitse maailma lihtsustada \u2013 valida inimesed ja kanalid, keda usaldada, ja seletused, mis sobivad meie olemasoleva maailmapildiga? Kas v\u00f5ib olla, et mida rohkem informatsiooni meil on, seda suuremaks muutub vajadus lihtsate vastuste j\u00e4rele?<\/p>\n

Kahtlemata. Kui me vaatame, mis maailmapoliitikas toimub, siis see on mingis m\u00f5ttes heaks katal\u00fcsaatoriks \u2013 on omad ja v\u00f5\u00f5rad. Seal on narratiivid \u00f5ige lihtsakesed. Objektiivsuse ja targa jutuga kuigi kaugele ei j\u00f5ua, ongi ainult kiire vasakule ja paremale swipe`imine \u2013 kas sobib v\u00f5i ei sobi. Mida rohkem on k\u00e4ra, m\u00fcra ja t\u00e4helepanu, seda kiiremini me selle praeguses m\u00fcra\u00f6konoomias omaks v\u00f5tame.<\/p>\n

Me oskame v\u00e4ga t\u00e4pselt m\u00f5\u00f5ta, kui palju inimene midagi vaatas, kuhu klikkis v\u00f5i mida jagas ning kui kaua ta selle tegevuse juures p\u00fcsis. Kas m\u00f5\u00f5tmise lihtsus pole pannud meid segi ajama kaht t\u00e4iesti erinevat asja \u2013 t\u00e4helepanu ja v\u00e4\u00e4rtust?<\/p>\n

Igasuguse m\u00f5\u00f5tmisega on nii, et mida rohkem sa m\u00f5\u00f5dad, seda rohkem saad aru, et oleks pidanud hoopis midagi muud m\u00f5\u00f5tma. Kvantf\u00fc\u00fcsikast on ju teada, et niipea kui asud mingit asja vaatama, muudab see oma asendit, olekut, kuju v\u00f5i trajektoori.<\/p>\n

Sama on inimeste ja k\u00f5ikide muude n\u00e4htustega. Kui me arvame, et me teame midagi, on see \u00fcks asi, niipea kui hakkame seda m\u00f5\u00f5tma, avastame palju erandeid ja eri aspekte. Asjadest v\u00e4\u00e4rtuse v\u00e4ljam\u00f5\u00f5tmine on v\u00e4ga keeruline t\u00f6\u00f6, mis n\u00f5uab pikka ja s\u00fcsteemset m\u00f5tlemist ning katsetamist.<\/p>\n

Meie t\u00e4nased m\u00f5\u00f5tmismudelid ei ole kuigi s\u00fcgavalt l\u00e4bim\u00f5eldud, pigem kiirustades p\u00fcsti pandud tollipulgad. Ma ei ole m\u00f5\u00f5tmise ega asjade v\u00f5rdlemise vastane, aga seda ei saa teha \u00fchem\u00f5\u00f5tmeliselt, vaid mitmes m\u00f5\u00f5tmes korraga ega saa v\u00e4listada, et osasid asju ei saagi m\u00f5\u00f5ta.<\/p>\n

Ning see, mida saab v\u00e4ga h\u00e4sti m\u00f5\u00f5ta, hakkab paratamatult tunduma t\u00e4htsam kui see, mida m\u00f5\u00f5ta ei saa ehk v\u00e4\u00e4rtust?<\/p>\n

See on kahjuks nii jah.<\/p>\n

Kas s\u00fcvenemine on t\u00e4nap\u00e4eva maailmas muutumas privileegiks?<\/p>\n

Ma arvan, et see ei ole mitte lihtsalt privileeg, vaid lausa luksus.<\/p>\n

Samas v\u00f5ib aeg muutuda \u00fcheks k\u00f5ige kallimaks kultuuriliseks ressursiks \u00fcldse.<\/p>\n

Ta juba on. Aeg on muidugi subjektiivne: osad inimesed on v\u00e4ga kiire taibuga, noorematel inimestel k\u00e4ib aeg aeglasemalt, vanematel palju kiiremini. Arvestades, mis infomaht me \u00fcmber on ja kuidas me oleme sundolukorras, et peame seda infot tarbima, on enda v\u00e4ljal\u00fclitamine infosurve alt ja korraks enda juurde tulemine v\u00e4ga suur luksuskaup. Teoreetiliselt suudaksime seda ise juhtida, aga oskame seda aina v\u00e4hem.<\/p>\n

Kirjaoskusest kui tulevasest privilegeerituse eeldusest me juba r\u00e4\u00e4kisime. Kas konkurentsieelise saab tulevikus ka see inimene, kes suudab v\u00e4hemalt pool tundi \u00fche asja juures p\u00fcsida ega h\u00fcple eri andmekandjate ja informatsiooni vahel?<\/p>\n

Jah, ma arvan, et juba pool tundi on t\u00f5esti luksus. Mina teen nii, et v\u00f5tan aeg-ajalt terve p\u00e4eva \u00fche asja tegemiseks ja siis ma tunnen, et hellitan ennast totaalselt \u00e4ra \u2013 kujutage ette, mul on \u00fche m\u00f5tte m\u00f5tlemiseks p\u00e4ev otsa aega! Aga selle tulemusena s\u00fcnnib tavaliselt midagi, artikkel, m\u00f5ni kontseptsioon v\u00f5i lihtsalt originaalne m\u00f5ttek\u00e4ik. Selle \u00fcle on mul puhtalt hea meel, aga t\u00e4nase info ja tempo juures on sellist p\u00e4eva v\u00f5tta v\u00e4ga keeruline.<\/p>\n

Joel Volkov Autor\/allikas: Iris T\u00e4hema\/ERR<\/p>\n

Ilmselgelt pole informatsiooni v\u00e4hesus meie probleem, pigem j\u00f5udsime selleni, et seda on nii palju, et meil pole aega seda l\u00e4bi m\u00f5elda ja endale t\u00e4hendusrikkaks muuta. Selles arutluses on aga \u00fcks oht, me v\u00f5ime hakata inimest ennast alahindama. Inimene on ju erakordselt kohanemisv\u00f5imeline. Me \u00f5ppisime elama tr\u00fckipressiga, raadioga, televisiooni ja interneti tulekuga ning tehnoloogia on meie elu enamasti rikastanud. \u00c4kki oleme j\u00e4lle \u00fche suure muutuse keskel ja vaatame seda praegu liiga l\u00e4hedalt? Miks ei peaks inimene \u00f5ppima ka informatsioonitulvaga kuidagimoodi toime tulema?<\/p>\n

Kindlasti \u00f5pime. Tr\u00fckipressist r\u00e4\u00e4kides… V\u00e4hetuntud fakt on see, et Gutenberg l\u00e4ks alguses oma tr\u00fckipressiga pankrotti, tema poeg \u00fcritas \u00e4riideed veel ellu \u00e4ratada, aga l\u00f5puks v\u00f5ttis pank asja \u00fcle. Pank, kellelt nad olid paberi n\u00e4ol k\u00f5vasti laenu v\u00f5tnud \u2013 ja mida nad ei suutnud realiseerida, sest keegi ei tahtnud nende raamatuid \u2013, viis selle l\u00f5puks Veneetsiasse. Kuna seal ristusid paljud kaubateed ja liikusid tuhanded, v\u00f5ib-olla isegi k\u00fcmned tuhanded inimesed \u00fcle maailma, kes k\u00f5ik tahtsid uuest leiutisest osa saada, hakkas raamatu\u00e4ri \u00f5itsema.<\/p>\n

Sama on t\u00e4nase informatsioonik\u00fcllusega \u2013 tehisaru on demokratiseerinud informatsiooni samamoodi nagu tr\u00fckipress demokratiseeris s\u00f5na ja m\u00f5tte. Ja ta peab samuti leidma oma koha.<\/p>\n

Ja sotsiaalmeedia, ma ennustan sotsiaalmeediale tohutut muutust. Sellisel kujul, nagu see t\u00e4na on, ei ole see v\u00e4ga kaua j\u00e4tkusuutlik. See on muutunud puhtalt reklaami edastamise kanaliks ja see t\u00fc\u00fctab inimesed l\u00f5puks \u00e4ra.\u00a0<\/p>\n

Milline see areng v\u00f5iks olla?<\/p>\n

Areng v\u00f5iks toimuda koost\u00f6\u00f6s tehisaru arenguga. Selle \u00fcle on p\u00e4ris palju filosofeeritud ja siin on mitu suunda.<\/p>\n

\u00dcks v\u00f5imalus on see, et sotsiaalmeedia liigub rohkem kaubanduse poole ja muutub m\u00fc\u00fcgikanaliks, kus sisu, millest me ennist r\u00e4\u00e4kisime, saab asjade m\u00fc\u00fcgi kontekstis teatud m\u00f5tte.<\/p>\n

Teine v\u00f5imalus on uued sotsiaalmeediakanalid nagu Substack, ja isegi X, endine Twitter, on v\u00e4ga palju muutunud. Substackis on rohkem s\u00fcgavamat sisu, r\u00e4\u00e4givad spetsialistid, nad annavad n\u00f5u ja avaldavad artikleid.<\/p>\n

V\u00f5ib-olla p\u00e4\u00e4sevad sellised uued suunad rohkem m\u00f5jule, sest tehisaru annab meile informatsiooni h\u00e4sti kiiresti k\u00e4tte. Meil pole seda enam vaja Instagramist otsida, vaid k\u00fcsime otse tehisarult.<\/p>\n

Seega mingi muutus peab toimuma. Tehisaru on nii metsikult kiires arengus, et \u00fchel hetkel peab see mull kas l\u00f5hkema v\u00f5i natuke t\u00fchjemaks minema. Siis selgub, kas tehisaru on t\u00f6\u00f6riist, inimese konkurent v\u00f5i \u00fchildub ta inimesega hoopis \u00fcheks organismiks. \u00dches\u00f5naga, midagi juhtub ning alles siis saame tegelikult aru, kus me oleme.<\/p>\n

See \u00fchendumine tundub \u00fcsna must tulevik.<\/p>\n

Pagan seda teab. V\u00f5ib-olla on see osa evolutsioonist, me lihtsalt ei oska seda praegu hinnata.<\/p>\n

Praegu on tehisaru t\u00f6\u00f6riist ja kiirendi. Sellega saab l\u00f5putult luua teksti, pilti, muusikat ja videot. Kui informatsiooni tootmisel enam piiri ei ole, aga inimese t\u00e4helepanul on, siis mis muutub v\u00e4\u00e4rtuslikuks? Kas valimisoskus?<\/p>\n

Kureerimine. N\u00e4iteks reklaamivaldkonnas r\u00e4\u00e4gitakse, et kui tehisaru \u00f5piks ise v\u00e4ga kvaliteetseid pilte tegema, mida ta t\u00e4na kahtlemata ei oska, teda tuleb igal juhul suunata ning ta on disainerile partner, ja sama kehtib kirjutamise kohta, ta ei suuda korralikus eesti keeles toota, inglise keeles l\u00e4heb natuke paremini, aga \u00fcldiselt kurdetakse tema s\u00f5na- ja teemavaliku \u00fcle v\u00e4ga; siis inimene peab Maslow’ p\u00fcramiidis \u00fcha enam k\u00f5rgemale liikuma.<\/p>\n

Piir v\u00f5ib ju ette tulla, \u00f6eldakse, et tehisaru on piiramatu, aga inimarul on piir ees.<\/p>\n

Maitse on see, mis otsustab. Kuigi k\u00e4ib arutelu ka selle \u00fcle, mis see maitse l\u00f5ppude l\u00f5puks on, ei saa maitset arvutusega ette v\u00e4lja arvutada \u2013 tagantj\u00e4rele saab, aga mitte ette. Ma arvan, et see ongi koht, kuhu inimene l\u00f5puks maandub: ta on kuraator v\u00f5i valija. Kuna tehisaru tungib ka robotitesse, kes hakkavad f\u00fc\u00fcsiliselt mingeid asju tegema, muutub seda olulisemaks kogu s\u00fcsteemi maitsekas ohjamine.<\/p>\n

Ehk hetkel on olukord selline, et tehisaru kultuuriline m\u00f5ju ei ole halb sisu, vaid tohutu suur hulk korralikku keskp\u00e4rast sisu.
Te kirjutasite juulis, et ei kuula enam uudisraadioid ning olete loobunud teleuudistest ja arutelusaadetest. Kas see on teie viis oma t\u00e4helepanu kaitsta?<\/p>\n

Jah, puhtal kujul. Teen seda selleks, et mitte lasta endale p\u00e4he m\u00f5tteid, mis mind v\u00f5ib-olla pool p\u00e4eva kurnaksid ja tekitaksid sundm\u00f5tteid v\u00f5i asju, mille peale ma tegelikult ei peaks m\u00f5tlema ning mille \u00e4ra j\u00e4tmine ei tekita mulle mingit t\u00fchikut.<\/p>\n

Mismoodi te selle aja t\u00e4idate? R\u00e4\u00e4kisime natuke sellest, et \u00fchte m\u00f5tet v\u00f5ib m\u00f5elda terve p\u00e4eva.<\/p>\n

V\u00f5ib. See on \u00fcks pool.
Teine on see, et ma valin ise oma lahinguid ja informatsiooni ning kuulan palju raamatuid ning ka loen. Olen valinud ainutl teatud autorid. N\u00e4iteks viimasel ajal loen ma ainult Murakamit, sest tahtsin ta endast l\u00e4bi lasta \u2013 moodne v\u00e4rk.\u00a0<\/p>\n

Tere tulemast klubisse!<\/p>\n

\u00c4kki see on mingi trend, aga teistpidi ma v\u00e4ga naudin, kuidas ta on s\u00f5nu ritta seadnud. Lisaks olen ma suur ulmekirjanduse f\u00e4nn ja arvan, et ulmekirjandus on asi, mida ma ei pea lugema, vaid mida v\u00f5in rahulikult mingite asjade k\u00f5rvale kuulata. Pluss on paar-kolm taskuh\u00e4\u00e4lingut, mida ma pidevalt kuulan, ja sellega on kogu mu meediavajadus ausalt \u00f6eldes rahuldatud.<\/p>\n

Korraks tehisaru juurde tagasi p\u00f5igates, Isaac Asimov kirjutas juba aastak\u00fcmned tagasi tulevikuvisioone ja l\u00f5i muu hulgas robootika kolm p\u00f5hiseadust. M\u00e4letatavasti \u00fctleb \u00fcks neist, et robot \u2013 t\u00e4nap\u00e4eval v\u00f5rdusm\u00e4rgina tehisaru \u2013 ei tohi inimest kuidagi kahjustada. Kas te n\u00e4ete, et inimese v\u00f5imalik kahjustamine on saamas reaalsuseks, ehk toimub taganemine Asimovi kolmest robootika p\u00f5hiseadusest?<\/p>\n

Minu meelest on suur viga, et tehisaru loojad ei pannud Asimovi kolme robootikaseadust tehisarusse kohe sisse. Ma tean, et Anthropic on midagi analoogset v\u00e4hemalt oma eetikakoodeksina loonud, aga OpenAI ja Google’i kohta ma ei tea. Ma arvan, et t\u00e4na ei ole tehisaru inimesele reaalselt ohtlik, inimesele on ohtlik hoopis teine inimene, kes kasutab tehisaru ja sunnib seda tegema midagi, mida tehisarul on v\u00e4ga palju lihtsam teha.<\/p>\n

N\u00e4iteks Ukraina s\u00f5jas inimest tappa?<\/p>\n

N\u00e4iteks inimest tappa, aga see on ka inimese valik \u2013 nuppu vajutab inimene. Olen YouTube’is n\u00e4inud vabalt k\u00e4ttesaadavaid Palantiri tehisaru-p\u00f5hiseid sihtimiss\u00fcsteemi demovideosid ja see on metsik, mul j\u00e4i suu ammuli, kuidas tehisaru sihtm\u00e4rgid ja prioriteedid paika paneb, aga see on inimese poolt programmeeritud ning l\u00f5ppude l\u00f5puks k\u00fcsib s\u00fcsteem oma tohutus plokiahelas ikkagi inimeselt, kas viia otsus t\u00e4ide v\u00f5i mitte, ning nuppu vajutab inimene.
Nii et tehisaru ei ole ohtlik, kurjem on ikka teine inimene.<\/p>\n

R\u00e4\u00e4gime veel s\u00fcvenemisest. Kas peaksime s\u00fcvenemisv\u00f5imet teadlikult treenima, nagu j\u00f5usaalis treenitakse biitsepsit? Kas s\u00fcvenemisv\u00f5imet on \u00fcldse v\u00f5imalik treenida?<\/p>\n

V\u00e4ga huvitav k\u00fcsimus. Ma ei teagi, kas see on kultuuriline v\u00f5i bioloogiline k\u00fcsimus \u2013 aju on ju muskel. Selge see, et seda saab mingisuguse piirini treenida ja inimestel on erinevad v\u00f5imekused. Aga inimene peaks k\u00f5igepealt \u00f5ppima eristama, millesse ei ole vaja s\u00fcveneda, mille ta v\u00f5ib rahulikult k\u00f5rvale j\u00e4tta. V\u00e4ga palju sellest content’ist, millest alguses juttu oli, saaks rahulikult v\u00e4lja j\u00e4tta ja siis j\u00e4\u00e4ks palju ruumi sellele, mis on kasulik. Ning seal on hierarhia, mis tuleb endale ise \u00fcles ehitada.<\/p>\n

Algoritmid seda v\u00e4ga ei soosi. <\/p>\n

Ei.<\/p>\n

Olen end isegi avastanud olukorrast, kus vaatan Instagramis tuttava sisu ja \u00fcht\u00e4kki avastan, et tund on l\u00e4inud.<\/p>\n

Jah, seda on juhtunud ka minul. Ma arvan, et k\u00f5igil, kellel on mobiiltelefon ja sotsiaalmeediakonto, on midagi analoogset juhtunud, aga seda tuleb \u00f5ppida teadlikult juhtima.<\/p>\n

Ehk treenida t\u00e4helepanuv\u00f5imet.
Kui te 2020. aastal oma agentuuri Tanki 25. s\u00fcnnip\u00e4eva puhul algusaegu meenutasite, \u00fctlesite, et 1995. aastast saadik on teie sisemine s\u00f5jah\u00fc\u00fcd olnud, et lollus ei v\u00f5idaks. Oleme r\u00e4\u00e4kinud maailmast, kus k\u00f5igil on v\u00f5imalus r\u00e4\u00e4kida, informatsiooni on rohkem kui kunagi varem ja selle tootmine muutub j\u00e4rjest lihtsamaks. Kas olete k\u00f5ige selle valguses inimese suhtes optimist?<\/p>\n

Muidugi olen ma optimist. Inimestel l\u00e4heb paremini kui kunagi varem. Esiteks on maa peal rohkem inimesi kui kunagi varem, teaduse ja tehnoloogia areng on kiireim, mis ta kunagi on olnud, ja tempo ainult kiireneb. Iseasi, kas me suudame sellel sabas p\u00fcsida.<\/p>\n

Inimene on eksistentsiaalse muutuse l\u00e4vel, kus on v\u00e4ga oluline roll samal informatsioonil, millest me praegu r\u00e4\u00e4kisime. Informatsioon ei ole kunagi olnud k\u00e4ttesaadavam ja demokraatlikum ning muutub \u00fcha demokraatlikumaks. Sellele k\u00e4tt ette v\u00f5i pidurit panna ei ole p\u00f5him\u00f5tteliselt v\u00f5imalik.<\/p>\n

See viib meid varem v\u00f5i hiljem mingisugusele j\u00e4rgmisele teadvuse tasandile. Me lihtsalt elame selles keskkonnas. K\u00fcsimus on, kas me juhime protsessi ise ja kas meil on selged ideed, kuidas see edasi l\u00e4heb, v\u00f5i j\u00e4tame selle puhtalt juhuse ja looduse hooleks.<\/p>\n

Usun, et inimesel on kindlasti v\u00e4ga palju lootust olla palju parem. Kuid kas me suudame leida kokkulepped erinevate huvide ja poliitikate vahel. Meile saab iga p\u00e4evaga aina selgemaks, et planeet on suhteliselt pisike koht, kus elab kaheksa miljardit inimest. Kui Hormuzi v\u00e4in kinni pannakse, siis bensiinihinnad Eestis t\u00f5usevad \u2013 liblikatiivaefekt on tugev ja tuntav. N\u00e4iteks Suessi kanalis l\u00e4ks laev risti, kaubad ei tulnud kohale…<\/p>\n

On terve rida asju, mis n\u00e4itavad meile, kui pisike on maailm ja kuidas me peaksime omavahel s\u00f5dimise asemel kokku hoidma. S\u00f5da Ukrainas n\u00e4itab v\u00e4ga selgelt, kui m\u00f5ttetu on selline konflikt, kui palju inimesi saab surma ja kui palju see m\u00f5jutab \u00fcldist heaolu \u00fcle maakera.<\/p>\n

Kui me \u00f5piksime t\u00e4nu informatsiooni paljususele rohkem \u00fcksteisega arvestama, siis suudaksime j\u00f5uda j\u00e4rgmisele tasandile, milleks on koost\u00f6\u00f6. T\u00f5en\u00e4oliselt oleme m\u00f5nek\u00fcmne aastaga interplanetaarne rahvas ja kosmosevaldkonna arengutele enam k\u00e4tt ette ei pane. v\u00e4ga palju p\u00f5nevaid asju on uurida ja teha ning \u00fchtse ja \u00fcksteist austava inimkonnana oleks seda palju lihtsam teha ning saaksime liikuda j\u00e4rgmisele tasemele. Ma arvan, et tehisaru aitab sellele pikas perspektiivis kindlasti kaasa.<\/p>\n

Inimestevahelisest koost\u00f6\u00f6st r\u00e4\u00e4kides tundub mulle, et virtuaalmaailma s\u00fcvenemine ei suurenda seda, vaid v\u00e4hendab, sest inimesed kapselduvad \u00fcha rohkem.<\/p>\n

Kapselduvad jah, see on see jutt, mida me enne sotsiaalmeediast r\u00e4\u00e4kisime \u2013 sel on v\u00e4ga suur mullide tekitamise m\u00f5ju, kus \u00fchesugused huvid satuvad t\u00e4nu integraalidele \u00fchte kohta kokku.<\/p>\n

Ma loodan s\u00fcdamest, et see on lihtsalt \u00fcleminekufaas v\u00f5i asi, mida hakatakse teadlikult parandama ja k\u00f5rvaldama. T\u00e4na on mullistumine teatud kihtidele, s\u00fcsteemidele ja poliitikatele k\u00fcll oluline, aga ajalugu on n\u00e4idanud, et need ei ole l\u00f5pmatult p\u00fcsivad konstruktsioonid.<\/p>\n

Kui teie sisemine s\u00f5jah\u00fc\u00fcd on olnud, et lollus ei v\u00f5idaks, siis kuidas lahinguseis praegu on? Joel Volkov, kas lollus v\u00f5idab?<\/p>\n

Lollust on p\u00e4ris palju, aga ma olen s\u00fcgavalt veendunud, et lollus ei v\u00f5ida.<\/p>\n

Ait\u00e4h saatesse tulemast ja neid teemasid selgitamast!<\/p>\n

Joel Volkov Autor\/allikas: Iris T\u00e4hema\/ERR<\/p>\n

“Reedene intervjuu<\/a>” on Vikerraadios reedeti kell 14.05.<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"Volkovi hinnangul langeb nende inimeste hulk j\u00e4rsult, kes suudavad oma m\u00f5tted paberile panna nii, et need on arusaadavad,…\n","protected":false},"author":2,"featured_media":263451,"comment_status":"","ping_status":"","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":"","_share_on_mastodon":"0"},"categories":[12],"tags":[26,27,37,33,35,102092,34,36,31,32,21,95645,10605,28,29,102099,102093,19,102097,25,10613,102094,9223,3731,102096,102098,328,23,24,102095,22,20,30],"class_list":["post-263450","post","type-post","status-publish","format-standard","has-post-thumbnail","category-eesti","tag-breaking-news","tag-breakingnews","tag-ee","tag-eesti","tag-eesti-keel","tag-entroopia","tag-estonia","tag-estonian","tag-featured-news","tag-featurednews","tag-headlines","tag-isaac-asimov","tag-joel-volkov","tag-latest-news","tag-latestnews","tag-lollus-ei-voida","tag-murakami","tag-news","tag-palantiri-ai-pohised-sihtimissusteemid","tag-populaarseimad-lood","tag-reedene-intervjuu","tag-reklaamitoostus","tag-rembrandt","tag-sisuloojad","tag-substack","tag-suvenemisvoime","tag-tiktok","tag-top-stories","tag-topstories","tag-trukipress","tag-uldised-uudised","tag-uudised","tag-viimased-uudised"],"share_on_mastodon":{"url":"","error":"Validation failed: Text character limit of 500 exceeded"},"_links":{"self":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/263450","targetHints":{"allow":["GET"]}}],"collection":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts"}],"about":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/types\/post"}],"author":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/users\/2"}],"replies":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/comments?post=263450"}],"version-history":[{"count":0,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/263450\/revisions"}],"wp:featuredmedia":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media\/263451"}],"wp:attachment":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media?parent=263450"}],"wp:term":[{"taxonomy":"category","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/categories?post=263450"},{"taxonomy":"post_tag","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/tags?post=263450"}],"curies":[{"name":"wp","href":"https:\/\/api.w.org\/{rel}","templated":true}]}}