![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/3790297h68bbt24.jpg\"\/)
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\nSinuga v\u00f5iks tegelikult teha lausa mitu erinevat intervjuud, sest nii palju erinevaid asju on korraga juhtunud. \u00dchelt poolt on sul ilmunud uus raamat Loomingu Raamatukogus, sa kirjutasid teksti kooriteosele “Kauge kaja” ja suve alguses tuli v\u00e4lja ka ZA\/UMi uus videom\u00e4ng “Zero Parades: For Dead Spies”. Kas need on k\u00f5ik lihtsalt pikaajalised projektid, mis on kuidagi pooljuhuslikult l\u00f5ppenud samal ajal?<\/p>\n
Jah, eriti koorilaul tuli kuidagi t\u00e4iesti ootamatult ja kukkus mulle lauale. Jonas Tarm hakkas \u00fchel hetkel mulle peale k\u00e4ima, et teeme-teeme, aga muretsesin, sest ma ei ole ju laulus\u00f5nugi kirjutanud, r\u00e4\u00e4kimata siis spetsiifiliselt koorilaulu s\u00f5nadest. Jonas tahtis seda veel teha nii, et me kuidagi koos loome seda teost \u2013 tal ei olnud meloodia l\u00f5puni valmis, noot polnud kirjutatud. Ta tahtis, et me lihtsalt regulaarselt saaksime kokku: \u00fcks l\u00e4heb oma nurka ja kirjutab s\u00f5nu, teine l\u00e4heb oma nurka ja kirjutab meloodiat edasi, ja siis me tuleme j\u00e4lle kokku ja vaatame, kuidas need asjad v\u00f5iksid kokku minna. \u00dcks m\u00f5jutas teist \u2013 s\u00f5nad m\u00f5jutasid meloodiat, meloodia m\u00f5jutas s\u00f5nu.<\/p>\n
\u00dches\u00f5naga, see oli veel k\u00f5ige selle muu keskel, kui raamatu k\u00e4sikiri oli pooleli ja “Zero Parades” l\u00e4ks aina intensiivsemaks, nii et mul oli natuke selline tunne, et seda oli liiga palju. Ma t\u00f5lkisin lisaks veel Tallinna Linnateatris Markus Ilvesele Dennis Kelly n\u00e4idendit “Orvud”, mis esietendus m\u00f5ned kuud enne seda, kui “Zero Parades” valmis sai. Nii et see k\u00f5ik kokku oli t\u00e4ielik \u00fclepingutamine.<\/p>\n
Kas sul on l\u00e4bi elu olnud selline viga, et v\u00f5tad endale liiga palju kogu aeg \u00f5lgade peale ja siis p\u00e4rast kahetsed?<\/p>\n
Jah, ma ei oska \u00f6elda “ei” ega anna endale kunagi aru, kui kaua asjad p\u00e4riselt aega v\u00f5tavad. Kohe, kui tuleb mingi tore pakkumine, tunnen suurt elevust ja m\u00f5tlen, et k\u00fcll kuidagi ikka saab, aga siis l\u00f5puks teen hambad ristis unetundide, tervise ja peresuhete arvelt. Kokkuv\u00f5ttes ei ole see lihtsalt j\u00e4tkusuutlik, aga ma \u00fcritan ennast parandada.<\/p>\n
Oled \u00f5ppinud juba “ei” \u00fctlema?<\/p>\n
Ma ei saa kiidelda, et mul oleks mingi jube hea “ei” \u00fctlemise oskus, aga aitab ka see, kui keegi k\u00f5rvalt k\u00e4sib \u00f6elda “ei”, sest ma olen v\u00e4ga kuulekas. Kui n\u00e4iteks abikaasa \u00fctleb, et n\u00fc\u00fcd lihtsalt tuleb k\u00f5igele \u00f6elda “ei” j\u00e4rgmised kolm kuud, siis ma kuulan teda ja \u00fcritan v\u00e4hemalt.<\/p>\n
Kui abikaasa seda juttu praegu k\u00f5rvalt kuuleks, siis ta ilmselt \u00fctleks, et pole k\u00fcll aru saanud, et ma teda kuulan (naerdes).<\/p>\n
Aga kas n\u00fc\u00fcd, kus “Orvud” on t\u00f5lgitud, “Zero Parades” on valmis, raamat on v\u00e4ljas, kooriteos on kuulajate ette j\u00f5udnud, v\u00f5ib \u00f6elda, et saad natuke puhata, v\u00f5i on juba mitu uut “jah” s\u00f5na \u00f6eldud ja j\u00e4rgmised kohustused ees ootamas?<\/p>\n
Tempo on k\u00fcll l\u00e4inud rahulikumaks. “Zero Paradesi” l\u00f5pp oli p\u00e4ris intensiivne \u2013 vahepeal olid m\u00f5ned n\u00e4dalad ja isegi terve kuu, kus ma olin kodust \u00e4ra, abikaasa oli lastega Tallinnas ja mina olin Londonis. See k\u00f5ik oli l\u00f5puks v\u00e4ga raske. Ma tunnen ka v\u00e4ga suurt s\u00fc\u00fcd, kui ma kaon \u00e4ra oma l\u00e4hedaste ja laste elust \u2013 see k\u00f5ik tuleb l\u00f5puks liiga k\u00f5rge hinnaga.<\/p>\n
Praegu on suvi olnud natuke rahulikum ja kui v\u00e4lja arvata \u00fcks uus n\u00e4idend, mida ma Linnateatrile praegu t\u00f5lgin, siis mul t\u00f6\u00f6s midagi ei ole. V\u00f5ib-olla see on vaikus enne tormi, aga ma tahaks loota, et n\u00fc\u00fcd edaspidi suudan p\u00fchenduda v\u00e4hematele asjadele korraga ja saavutada mingi inimlikuma t\u00f6\u00f6- ja pereelu tasakaalu. V\u00f5ib-olla n\u00e4ha vahetevahel ka s\u00f5pru. See oleks v\u00e4ga tore.<\/p>\n
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\n
Kui alustame kirjandusest, siis ma ei ole viimased paar n\u00e4dalat sotsiaalmeedias peaaegu midagi muud n\u00e4inud kui kiidulaulu sinu uuele teosele. Kui \u00fcllatav see m\u00f5neti plahvatuslik tagasiside su enda jaoks on olnud? Ma arvan, et sa oled ise ka n\u00e4inud seda v\u00e4ga palju.<\/p>\n
Ma ei ole kusjuures seda v\u00e4ga palju n\u00e4inud, aga m\u00f5ned inimesed on mulle kirjutanud, ja see on tekitanud tunde, et nii kiiret, isiklikku ja sooja tagasisidet ma ei olegi varem saanud \u00fchelegi oma raamatule. Raamatud v\u00f5tavad tavaliselt ikkagi aega, et p\u00e4riselt lugejani j\u00f5uda, sest k\u00f5igil, kes v\u00e4hegi loevad raamatuid, on tavaliselt juba 20 kuni 50 raamatut, mida nad tahaksid lugeda. Kui j\u00e4rjest tuleb uusi raamatuid peale, pead minema j\u00e4rjekorra l\u00f5ppu, ja kui veab, leiavad inimesed su raamatu \u00fcles aasta v\u00f5i paari aasta, v\u00f5ib-olla viie aasta p\u00e4rast.<\/p>\n
Seekord on t\u00f5esti inimesed, v\u00e4hemalt need, kes on mulle otse kirjutanud, tundnud kohe vajadust jagada oma isiklikku kogemust ja \u00f6elda lihtsalt “ait\u00e4h”. See on olnud \u00fcllatav ja s\u00fcdantsoojendav. Ma ei teadnud \u00fcldse, mis sellest raamatust saab, peale selle, et mul oli unistus kunagi saada Loomingu Raamatukogus avaldatud autoriks.<\/p>\n
Sa juba osalt vastasid minu j\u00e4rgmisele k\u00fcsimusele, sest ma tahtsingi k\u00fcsida, kas sa julgesid sellest \u00fcldse unistada, et sinu teos ilmuks Loomingu Raamatukogus?<\/p>\n
See oli ikkagi unistus, jah. Minu jaoks oli juba \u00fche unistuse t\u00e4itumine, kui toimetusest l\u00f5puks see “jah” s\u00f5na tuli. Neil on ikkagi \u00fcsna tihe s\u00f5el, nad ei avalda aasta jooksul tavaliselt rohkem kui kaks-kolm algup\u00e4rast k\u00e4sikirja. Nende kolleegiumis on iga\u00fchel oma maitse ja ettekujutus, mida Loomingu Raamatukogu peab esindama ja mille nimel seda asja tehakse. Mulle \u00f6eldi kohe, et \u00e4rgu ma v\u00e4ga pettugu ega solvugu, kui nad k\u00e4sikirja avaldada ei v\u00f5ta, ja et see k\u00f5ik v\u00f5tab aega, nii et varuda tuleks kannatust.<\/p>\n
Aga l\u00f5puks, kui see “jah” s\u00f5na tuli mitu kuud hiljem, olin ikkagi v\u00e4ga-v\u00e4ga r\u00f5\u00f5mus. Olen m\u00f5elnud selle peale, et seoses tagasisidega pean enda sees taltsutama kiusatust j\u00e4lgida tagasisidet v\u00f5i otsida kiitust, sest selle raamatu puhul tundub natukene… perversne muutuda edevaks v\u00f5i heakskiitu otsivaks, sest tegu on teosega, mida mul endal oli vaja kirjutada, et oma leinaga tegeleda. Kui ma l\u00f5puks hakkan koguma kokku erinevaid h\u00f5iskeid ja kiidulaule sellele raamatule, tekitab see natuke tunde, nagu ma otsiksin kiitust oma leinale.<\/p>\n
\u00dchest k\u00fcljest olen loomulikult \u00fclit\u00e4nulik ja liigutatud, kui inimesed kirjutavad mulle ja jagavad oma kogemusi ja muljeid, aga teisalt pean ennast pidurdama. Erinevalt v\u00f5ib-olla m\u00f5nest varasemast teosest tunnen seekord, et ma ei saa liiga edevaks minna ega anda j\u00e4rele t\u00e4helepanujanule. See ei ole \u00f5ige asi, mida teha, sest see pole selline raamat.<\/p>\n
Kas sa k\u00e4isid Loomingu Raamatukogu ust pikalt kraapimas? Kogusid m\u00f5nda aega julgust saata esimene kiri?<\/p>\n
Ma pidin julgust koguma k\u00fcll ja ennast kokku v\u00f5tma, k\u00f5igepealt tuli k\u00e4sikiri valmis kirjutada, sest ma ei tahtnud minna nende juurde \u00f5\u00f5nsa lubadusega, et mul on plaanis kirjutada midagi v\u00e4ga erilist ja kas nad teeksid mulle graafikus natuke ruumi. Ma tahtsin, et k\u00e4sikiri oleks juba otsast l\u00f5puni valmis ja loetav.<\/p>\n
Aga ei, ma ei k\u00e4inud pikalt ukse taga kraapimas. Olin lihtsalt juba ammu m\u00f5elnud, et tahaksin \u00fchel p\u00e4eval seal midagi avaldada.<\/p>\n
Kui sulle oleks \u00f6eldud “ei”, kas sa oleksid selle teose ise v\u00e4lja andnud? V\u00f5i j\u00e4tnud \u00fcldse avaldamata?<\/p>\n
Ma ei teagi, kas ma oleksin tahtnud seda ise avaldada. Mitte, et see oleks olnud kinnitus, et raamat ei v\u00e4\u00e4rigi avaldamist, vaid lihtsalt kuna sisu on minu jaoks nii s\u00fcgavalt isiklik ja kohati ebamugav, ei kujutanud ma ennast ette rollis, et hakkan ise raamatut promoma, poodidele maha m\u00fc\u00fcma ja kogu selle poolega tegelema.<\/p>\n
V\u00f5ib-olla oleksin pakkunud m\u00f5nele teisele kirjastusele, aga \u00f5nneks me ei saa kunagi teada, mis oleks olnud, sest juhtus parim, mis sai juhtuda (naerdes).<\/p>\n
Tegelesid selle k\u00e4sikirjaga p\u00e4ris pikalt, vist kuskil kuus aastat? V\u00f5i \u00e4kki isegi veel pikemalt?<\/p>\n
K\u00e4sikirja varasem versioon algas 2017. aastaga, sest pikka aega algas raamat j\u00e4releh\u00fc\u00fcdega Margus Karule. Tund v\u00f5i kaks p\u00e4rast tema surmateate saamist tuli Sirbilt palve kirjutada talle j\u00e4releh\u00fc\u00fce. See oli loomulikult t\u00e4iesti v\u00f5imatu \u00fclesanne p\u00e4rast sellise teate saamist, aga see tuli \u00e4ra teha, ja ma kuidagi v\u00f5tsin ennast kokku ja kirjutasin. L\u00f5puks see tekst, mille kirjutasin, oli pikalt k\u00e4sikirja avapeat\u00fckk. Aga j\u00f5udsime koos toimetaja Maia Tammj\u00e4rvega k\u00e4sikirja tihendades ja lihvides \u00e4ratundmisele, et tervik on palju tugevam, kui ta algab natuke teisiti.<\/p>\n
Sealt lendas veel igasugu asju v\u00e4lja, esialgne versioon oli tegelikult natukene pikem, aga ma arvan, et saime ta t\u00e4pselt \u00f5igesti jooksma, ladusaks ja tihedaks. Nii et 2017. kuni 2025. aastani oli aktiivne kirjutamisprotsess.<\/p>\n
Kas sa juba algusest peale m\u00f5testasid seda teksti k\u00e4sikirjana v\u00f5i oli see lihtsalt \u00fcks dokument, kuhu sa kirjutasid asju endast v\u00e4lja?<\/p>\n
Tundsin vaistlikult, et sellest tuleb kokku mingi tervik, aga ei teadnud, millal see valmis saab. Kui varem on mul olnud parem orientiir ja olen umbes aru saanud, mis maht tekstil saab olema ja kui kaua ma umbes pean kirjutama, siis selle raamatu puhul oli k\u00f5ik t\u00e4iesti teadmata. Ma pidin lihtsalt rahulikult ja kiirustamata selle protsessiga kaasa minema. Vahepeal v\u00f5is m\u00f6\u00f6duda isegi aasta, kus ma midagi ei kirjutanud, ja siis tulin teksti juurde tagasi \u2013 seda protsessi dikteeris minu enda \u00fcmberkujunemine p\u00e4rast neid s\u00fcndmusi, mida raamatus kirjeldatakse.<\/p>\n
Margus on \u00fcks nii-\u00f6elda peategelasi selles raamatus, kui sellist s\u00f5na v\u00f5ib kasutada, aga mul oli 2017. aastal v\u00e4ga kummaline poolaasta p\u00e4rast Marguse surma, kus j\u00e4rjest suri veel mitu l\u00e4hedast inimest. Mingil hetkel hakkas tunduma, et \u00fcle kuu k\u00e4in lihtsalt kedagi matmas \u2013 seda k\u00f5ike oli liiga palju, et sellest aru saada v\u00f5i seda l\u00f5puni l\u00e4bi tunnetada, ja see muutus mingil hetkel lausa rutiinseks. Tekkis tunne, et n\u00fc\u00fcd ongi k\u00e4es see aeg, millest muidu tavaliselt inimesed r\u00e4\u00e4givad vanemas eas, kus \u00fcmberringi hakkavad k\u00f5ik \u00e4ra surema. Mul juhtus see siis, kui olin 33-aastane.<\/p>\n
\u00dches\u00f5naga, minu enda kasvamine ja \u00fcmberkujunemine dikteeris seda protsessi, ja l\u00f5pp-punkt saabus siis, kui tundsin, et n\u00fc\u00fcd on lugu l\u00f5petatud. Olen kuidagi j\u00f5udnud leinas ja \u00fcldse elus uude kohta, kus k\u00f5ik, mida raamatus kirjeldan ja anal\u00fc\u00fcsin, hakkab muutuma justkui eelmiseks peat\u00fckiks minu elus, ja sealt edasi algab juba uus lugu. Pidin mingil hetkel \u00e4ra tundma, et sealt jookseb eraldusjoon.<\/p>\n
\u00dcks asi, mis veel juhtus \u2013 ma r\u00e4\u00e4gin raamatus ka oma isast ja suhtest temaga. Raamatus on ta veel elus, ja mul oli mingisugune lootus, et \u00e4kki seal v\u00f5ivad asjad veel muutuda. Aga siis, vahetult enne raamatu tr\u00fckkiminekut, mu isa suri, ja see oli omamoodi kontrollpunkt k\u00e4sikirja kujunemisloos \u2013 isegi kui mul oli mingi tung sellest ka veel juurde kirjutada, tundus see juba olevat lugu mingi j\u00e4rgmise raamatu jaoks.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/3790327h1dc1t24.jpg\"\/)
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\n
Nagu sa kirjeldasid, siis said mingil hetkel aru, et kuskilt jookseb selle raamatu piir, mida mingis m\u00f5ttes dikteerisid ka su elus toimunud s\u00fcndmused. Aga kas sellel tekstil endal oli ka selle juures oluline roll? Kas tekst oli sinu jaoks kohati selline teraapiline vahend, mille kaudu j\u00f5uda mingi m\u00f5istmiseni?<\/p>\n
Ma arvan, et minu jaoks on kirjutamine alati olnud teraapiline, see aitab mul aru saada, kus ma omadega olen ja mida ma p\u00e4riselt tunnen ja m\u00f5tlen. Isegi siis, kui olen kirjutanud n\u00e4idendeid v\u00f5i proosat, mis ei r\u00e4\u00e4gi otseselt minu elust, kus tegutsevad v\u00e4ljam\u00f5eldud tegelased v\u00e4ljam\u00f5eldud olukordades ja s\u00fc\u017eeedes, on seal sees alati mingi v\u00e4ga isiklik emotsionaalne t\u00f5de. Selles m\u00f5ttes oli mul kindlasti seda raamatut vaja kirjutada lihtsalt sellep\u00e4rast, et ma ei osanud oma leinaga muidu toime tulla.<\/p>\n
Kas need hetked aastate jooksul, kui sa teksti juurde tagasi l\u00e4ksid, olid k\u00f5ige lootusrikkamad momendid, v\u00f5i vastupidi k\u00f5ige raskemad, kus sa tundsid, et n\u00fc\u00fcd on vaja j\u00e4lle kirjutada?<\/p>\n
Need olid erinevad hetked, ja ma teadlikult p\u00fc\u00fcdsin hoida tasakaalu raskuse ja kerguse, s\u00fcgavam\u00f5ttelisuse ja olmelisuse vahel. Ma ei tahtnud, et lugu kalduks kuskile \u00e4\u00e4rmusesse. Mul on loomuomane kalduvus olla kirjutades v\u00e4ga raskemeelne ja t\u00f5sine, mis mulle endale eriti ei meeldi, sest see ei ole v\u00e4ga huvitav, kui varjundeid on v\u00e4he ja kasutatakse ainult \u00fchte registrit, v\u00e4rvi, hoiakut v\u00f5i vaatenurka. Mulle meeldib, kui tekst on d\u00fcnaamiline, kui seal on rohkem sees kui lihtsalt masendus v\u00f5i kirjeldus sellest, kui \u00f5udne koht on maailm ja kui raske on elu.<\/p>\n
Elu ongi v\u00e4ga vastuoluline ja mitmekesine kogemus meie k\u00f5igi jaoks, ja parimad lood, mis mind l\u00e4bi elu on kandnud ja saatnud, j\u00e4tavad ruumi rohkemaks kui ainult pessimism v\u00f5i nihilism.<\/p>\n
Sinu raamat on tegelikult v\u00e4ga elujaatav. \u00dcks m\u00f5te, mis mind sealt kandma j\u00e4i, on see, et negatiivsusele kalduvad inimesed peavad m\u00f5istma, et positiivsus on pingutus. Me k\u00f5ik v\u00f5iksime olla kogu aeg masendunud, aga lihtsalt osad inimesed pingutavad, et mitte olla.<\/p>\n
Just, depressiooni p\u00f5deva inimese pilgu l\u00e4bi paistab igasugune kergus t\u00e4iesti v\u00f5imatu ja v\u00e4listatud. Kui keegi seltskonnas v\u00f5i perekonnas on humoorikam, positiivsema ellusuhtumisega, v\u00f5ib-olla l\u00f5busam ja lustlikum, siis seda tihtipeale aetakse segi kergemeelsuse v\u00f5i naiivsusega. Depressioonis inimese jaoks on tema t\u00f5sidus \u00fchtlasi ka kilp, mis kaitseb tema v\u00e4\u00e4rikust ja isiklikku ruumi, ning siis v\u00f5ib tunduda, et selline ongi inimese \u00f5ige olemise viis ja k\u00f5ik muu on lihtsalt eluv\u00f5\u00f5ras, kerglane v\u00f5i lapsik.<\/p>\n
Tihtipeale kannavad just k\u00f5ige helgemad inimesed meie \u00fcmber k\u00f5ige suuremat koormat, et seda helgust vaatamata k\u00f5igele endas hoida ja sellega ka teisi \u00fcles t\u00f5sta. See on suur ja raske t\u00f6\u00f6, mida tasub m\u00e4rgata, mitte maha teha.<\/p>\n
Kuidas sul endal helgusega on? Kas sa oled viimasel ajal pigem helge v\u00f5i langed teisele poole?<\/p>\n
Ma olen rohkem helguse poole kaldu kui kunagi varem, sest olen oma eluviise muutnud ja leidnud mingisuguse stabiilsuse, mida mul varasemas elus \u00fcldse ei olnud. Selles m\u00f5ttes olen praegu kindlasti rohkem helge (naerdes). Aga kukkumine v\u00f5ib alati tulla v\u00e4ga \u00e4kki.<\/p>\n
Mind \u00fcllatab selle raamatu puhul k\u00f5ige enam, et kuigi tekst on kirjutatud v\u00e4ga pikkade aastate jooksul, siis m\u00f5jub see \u00fche j\u00f5ulise tervikuna. Mina lugesin selle \u00fche hooga l\u00e4bi ja olen kuulnud sedasama mitmetelt teistelt, et seda on raske k\u00e4est panna. Kas see oli teadlik t\u00f6\u00f6, mida te toimetajaga koos tegite, et v\u00f5tta esialgne fragmentaarne tekst kildudeks lahti ja kirjutada tugevaks tervikuks kokku?<\/p>\n
Seda on mul v\u00e4ga suur r\u00f5\u00f5m kuulda. Siin on kindlasti vaja kiita toimetajat Maia Tammj\u00e4rve, kes k\u00fclma k\u00f5huga aitas seda lugu tihendada, otsis \u00fcles k\u00f5ige olulisemad fookused, motiivid ja niidid, mis seda k\u00f5ike koos hoiavad, juhtis neile t\u00e4helepanu ja tegi nii, et see k\u00f5ik m\u00f5juks tugeva tervikuna.<\/p>\n
Samas ma ei \u00fctleks, et esialgne k\u00e4sikiri oleks olnud kuidagi palju fragmentaarsem v\u00f5i et oleksime pidanud neid legoklotse h\u00e4sti palju lahti v\u00f5tma ja uutmoodi kokku panema \u2013 tervik, mis n\u00fc\u00fcd lugejateni j\u00f5udis, oligi kirjutatud selles j\u00e4rjekorras ja sellisel moel. Toimetamisprotsess oli pigem tihendamise protsess, mille k\u00e4igus lendas \u00fcht-teist v\u00e4lja v\u00f5i sai t\u00e4psemaks kirjutatud. M\u00f5ned terved peat\u00fckid lendasid isegi v\u00e4lja, mitte ainult \u00fcksikud laused ja l\u00f5igud. Eesm\u00e4rk oli saada tekst tihedaks, et see ei j\u00e4\u00e4ks kordagi venima, et me ei hakkaks jahuma asjadest, mis ei puutu p\u00f5hiteemasse.<\/p>\n
N\u00e4iteks oli mul seal mingi pikk arutelu \u00fche Coldplay albumi \u00fcle \u2013 mul on v\u00e4ga hea meel, et seda seal ei ole, sest see oleks m\u00f5junud t\u00e4ieliku k\u00f5rvalekaldena muusikaarvustusse.<\/p>\n
Aga ma olen \u00fcllatunud, kui sa \u00fctled, et lugesid selle \u00fche hooga l\u00e4bi, sest ma ise ja toimetaja Maia Tammj\u00e4rv ka ei suuda seda \u00fcle paari peat\u00fcki j\u00e4rjest lugeda. Mitte, et ma ise seda regulaarselt l\u00e4bi loeksin, aga m\u00e4letan, et toimetamise protsessis oli vaja seda korduvalt l\u00e4bi k\u00e4ia, mille k\u00e4igus me toimetajaga tundsime, et on mingi teatud p\u00e4evane kogus teksti, mis oli talutav ja mitte liiga kurnav meie jaoks. See, et raamat on n\u00fc\u00fcd \u00fche korraga loetav, on \u00fclim kompliment, sest j\u00e4relikult saimegi ta l\u00f5puks piisavalt tihedaks ja ladusaks.<\/p>\n
Ka raamatu pealkiri on j\u00f5uline kujund. Miks “Inimese kost\u00fc\u00fcm”?<\/p>\n
Ma oskan sellele kahte moodi vastata. Lihtsam vastus on see, et mul ei olnud seekord aimugi, mis raamatu pealkiri peaks olema. Mul polnud kunagi varem sellist asja juhtunud \u2013 tavaliselt on mul hiljemalt viimase peat\u00fcki l\u00f5puks kindel \u00e4ratundmine pealkirja osas, millega j\u00e4\u00e4n rahule ja tunnen, et see seob terviku ilusasti kokku. Seekord ma ei leidnud pealkirja, katsetasin erinevaid variante, \u00fckski ei sobinud.<\/p>\n
L\u00f5puks luges minu kallis s\u00f5ber Eia Uus k\u00e4sikirja ja palusin tal pakkuda erinevaid pealkirjavariante. Ta saatis kohe terve nimekirja, ja “Inimese kost\u00fc\u00fcm” oli \u00fcks nendest \u2013 Eia pakkus tegelikult “Inimese kost\u00fc\u00fcm seljas”, kolmes\u00f5nalise pealkirja, v\u00f5tsin s\u00f5na “seljas” \u00e4ra, j\u00e4i ainult “Inimese kost\u00fc\u00fcm”, ja see hakkas mulle v\u00e4ga meeldima.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/3790321hbd2at24.jpg\"\/)
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\n
See oli n\u00fc\u00fcd lihtsam vastus?<\/p>\n
Jah, see oli lihtsam selgitus (naerdes). Aga katsun teise vastuse teha l\u00fchikese.<\/p>\n
See raamat vaatleb \u00fchest k\u00fcljest Margust kui inimest, kes proovis olla inimene ehk inimese moodi, kui ta oma elu elas ja t\u00f6\u00f6d tegi, ja see tundus mulle tema puhul alati kuidagi koomiline. Ma ei m\u00f5tle seda kuidagi pahatahtlikult, see oli lihtsalt \u00fcks tema isiksuseomadusi, mis tekitas minuski \u00e4ratundmist ja tunde, et ta on minu inimene ning me tajume elu ja inimeseks olemist sarnaselt.<\/p>\n
Teiseks laieneb see ka k\u00f5igile teistele inimestele, kelle lugusid ma siin raamatus jutustan, kaasa arvatud mu enda kogemusele \u2013 me olemegi k\u00f5ik sellised kummalised, ellu visatud olendid, kes proovivad olla inimese moodi, aga kellelgi ei tule see v\u00e4ga veenvalt v\u00e4lja. Seega tundub, et v\u00f5ib-olla elu ongi \u00fcks imelik \u00fcritus, kus on vaja kanda inimese kost\u00fc\u00fcmi, ja enne elu ja p\u00e4rast elu saab selle kost\u00fc\u00fcmi j\u00e4lle \u00e4ra v\u00f5tta.<\/p>\n
Kirjutamine on sind moel v\u00f5i teisel saatnud l\u00e4bi kogu elu, aga n\u00fc\u00fcd tuli v\u00e4lja “Inimese kost\u00fc\u00fcm”, eelmine aasta esimene luulekogu, enne seda oli p\u00e4ris pikk paus kirjutamise vahel. Kas see oli periood, kui sa kirjutasid “Disco Elysiumit”?<\/p>\n
Mina ei kirjutanud “Disco Elysiumit”, seal ma olin lavastaja, aga t\u00f5epoolest, sinna vahele j\u00e4i perioode, kus arendasime erinevaid videom\u00e4nguideid, kuni l\u00f5puks \u00fcks l\u00e4ks p\u00e4riselt idanema ja selle ehk “Zero Paradesi” tegime l\u00f5puks ka valmis. Selle juures olin ka \u00fcks kirjanikest ja lisaks lavastaja.<\/p>\n
See oli mingisugune eksperimenteerimise ja j\u00e4rgmise teose otsimise faas, kus olin juba tagasi Eestisse kolinud ja k\u00e4is uuesti kohanemine Eesti eluga \u2013 olime perega tagasi tulnud, elasime enne seda umbes kolm aastat Brightonis. K\u00e4is olmeline sisseelamine \u2013 vanem laps l\u00e4ks uude kooli, noorem laps l\u00e4ks lasteaeda, elukoha otsingud ja nii edasi. Aga mu p\u00f5hit\u00f6\u00f6 on t\u00f5esti terve selle Inglise-Eesti perioodi v\u00e4ltel olnud m\u00e4nguarendus. 2019. aastal alustasin selles valdkonnas plaaniga p\u00fchendada sellele \u00fcks aasta, et “Disco Elysium – The Final Cut’i” lavastamine l\u00f5pule viia, aga praeguseks on t\u00e4itunud juba seitse aastat.<\/p>\n
Kuidas see \u00fcldse juhtus, et sa videom\u00e4ngude tegemise juurde j\u00f5udsid? “Inimese kost\u00fc\u00fcmis” k\u00e4ib ka korduvalt l\u00e4bi, et videom\u00e4ngud on sinu jaoks olulised, aga mis pidi selleks juhtuma, et kirjanik ja varem p\u00f5hiliselt teatrilavastajana tegutsenud inimene hakkas j\u00e4rsku videom\u00e4nge tegema?<\/p>\n
See on p\u00e4ris ootamatu, et nii \u00fcldse l\u00e4ks. Mingil m\u00e4\u00e4ral m\u00e4ngis rolli juhus ja mingil m\u00e4\u00e4ral ka see, et enda teadmata olin teinud eelnevalt t\u00e4pselt \u00f5iged valikud elus. Teatrikooli minnes ja enne seda filmi- ja telekoolis \u00f5ppides ma ei arvanud, et videom\u00e4ngude tegemine v\u00f5iks kunagi \u00fcldse v\u00f5imalikuks osutuda v\u00f5i et sellest v\u00f5iks saada mu p\u00f5hit\u00f6\u00f6 \u2013 see tundus pigem olevat \u00fcks eluvaldkond, mis on mu hobi ja on seda olnud lapsest saati. Nii kaua, kui ma end m\u00e4letan, olen alati videom\u00e4nge m\u00e4nginud, aga mulle ei tulnud m\u00f5ttessegi, et m\u00e4nguarenduses v\u00f5iks olla vaja selliseid inimesi nagu mina: et seal on vaja kirjanikke, n\u00e4itlejaid ja lavastajaid. Nagu paljud inimesed, oletasin ilmselt, et m\u00e4nge teevad programmeerijad kuskil Jaapanis, v\u00f5i ehk m\u00f5nes muus kauges riigis. Eestis pole ju sellist asja nagu videom\u00e4ngut\u00f6\u00f6stus olemaski. Nii et mul polnud ka eeskujusid, keda siit \u00fcmbruskonnast mentoriks v\u00f5tta v\u00f5i kelle j\u00e4lgedes k\u00f5ndida \u2013 see k\u00f5ik oli v\u00e4ga ootamatu, kui l\u00f5puks “Disco Elysiumi” projekt \u00f5hku t\u00f5usis ja hakkas magnetina enda ligi erinevaid loovnatuure t\u00f5mbama.<\/p>\n
“Disco Elysiumi” arendamise algusaegadel toimetas ZA\/UMi punt, kuhu ma ka algusest peale kuulusin, M\u00fc\u00fcrivahe t\u00e4naval \u00fchel stuudiopinnal, k\u00fclmetasid seal ja nokitsesid m\u00e4ngu kallal. Mina olin Rataskaevu t\u00e4naval Von Krahli teatris, kus olin tol ajal veel koosseisuline trupiliige \u2013 dramaturg ja n\u00e4itleja, vahepeal ka lavastasin. Ma lihtsalt j\u00e4lgisin eemalt, mida nad teevad, ja see tundus \u00fcsna arusaamatu. Ma ei saanud aru, kellele nad seda teevad ja kuhu see asi \u00fcldse j\u00f5uab \u2013 tundus jabur, et n\u00fc\u00fcd tehakse j\u00e4rsku videom\u00e4ngu, sest sinnamaani oli tehtud k\u00f5ike muud harjumusp\u00e4rasemat: fotoprojekte, blogi, kus ilmusid raamatuarvustused, vaidlused kultuuri ja kultuuripoliitika teemadel ja nii edasi. Videom\u00e4ngud olid meile alati v\u00e4ga t\u00e4htsad olnud ja meie kujunemisele suurt m\u00f5ju avaldanud, aga ise \u00fclepeakaela m\u00e4nguarendusse sukeldumine tundus mulle esialgu nagu uskumatu man\u00f6\u00f6ver.<\/p>\n
Kaur Kender oli selles pundis \u00fcks suur eestvedaja, oli veel teisigi inimesi, aga \u00fcks paljur\u00e4\u00e4gitud “Disco” tekkelugu on see, et Kauri pojad k\u00fcsisid temalt, kaua ta neid raamatuid veel kirjutab, keegi ei loe neid, miks ta hoopis videom\u00e4ngu ei tee? Siis l\u00e4ks Kaur sellesama jutuga Robert Kurvitza ja Aleksander Rostovi juurde, ja nad v\u00f5tsid vedu. Robert olevat Rostovile \u00f6elnud: “Mu s\u00f5ber, me oleme elu jooksul juba nii paljudes asjades l\u00e4bi kukkunud. Miks mitte kukkuda l\u00e4bi ka videom\u00e4ngu loomises?” Ja siis t\u00f5mmati j\u00e4rjest erinevaid inimesi ligi ja hakati koos seda asja ehitama. Kui asi j\u00f5udis sinnamaale, et oli vaja hakata n\u00e4itlejatega stuudios t\u00f6\u00f6le, tundus j\u00e4rgmise loogilise sammuna, et kaasata tuleks ka mind, kuna olin selles pundis ainus diplomeeritud lavastaja.<\/p>\n
Algul oli jutt, et teeme aastaga selle asja valmis, tule koli “korraks” Inglismaale. J\u00e4tsin \u00fclikooli magistri\u00f5pingud pooleli, ja kolisimegi terve perega Inglismaale. Aga siis tuli kohe pandeemia, siis Venemaa t\u00e4iemahuline sissetung Ukrainasse, ja maailm muutus hoopis teistsuguseks \u2013 meil tekkisid uued plaanid ja j\u00e4ime sinna kolmeks aastaks. See k\u00f5ik algas lihtsalt sellest, et Kaur k\u00e4is Krahlis mu etendusi vaatamas ja siis \u00fchel hetkel: “Oot, aga Jim oskab ju lavastada, nii et tulgu ta ja tehku \u00e4ra”.<\/p>\n
Aga see Jim, kes oskab lavastada, ei teadnud samal ajal ju mitte midagi videom\u00e4ngude tegemisest. Sa olid varem ainult videom\u00e4nge m\u00e4nginud?<\/p>\n
Jah, mitte keegi meist ei teadnud mitte midagi videom\u00e4ngude tegemisest. See oligi see jabur risk, mis v\u00f5eti \u2013 punt luuletajaid, kunstnikke ja ulmef\u00e4nne kuskilt riigist nimega Eesti, kus ei olegi olemas sellist asja nagu m\u00e4ngut\u00f6\u00f6stus, otsustas, et teeme n\u00fc\u00fcd ka m\u00e4ngu. See on p\u00e4ris jabur, aga loomulikult v\u00f5tsime endale appi inimesi, kes p\u00e4riselt teadsid, kuidas m\u00e4ngude tegemine k\u00e4ib, ja nii see lugu l\u00f5puks valmis sai.<\/p>\n
Sa kirjeldad raamatus ka seda, kui sa viimast korda kontori ukse kinni panid, kui “Disco Elysium” valmis sai. Kuidas oli p\u00e4rast seda, kui see hullumeelne kolmeaastane protsess l\u00e4bi sai, kas sa olid tol hetkel \u00fcldse valmis m\u00f5tlema, et hakkad tegema uut videom\u00e4ngu? V\u00f5i said ikkagi kohe aru, et see on asi, millega v\u00f5iks edasi minna, kuigi see oli v\u00e4ga intensiivne?<\/p>\n
Sel ajal oli juba hammas verel, sest oli tekkinud mingisugune arusaam sellest maastikust v\u00f5i valdkonnast nii-\u00f6elda k\u00f6\u00f6gipoole pealt, ja olin selleks hetkeks kohtunud nii paljude p\u00f5nevate inimestega. Olin saanud aimu, mida m\u00e4nguarendus \u00fcldse t\u00e4hendab ja kuhu sellega v\u00f5ib j\u00f5uda \u2013 mind vaimustas ka see, kuhu \u00fcks Eesti lugu j\u00f5udis. See on ju t\u00e4iesti ebat\u00f5en\u00e4oline ja samas nii fantastiline, et see lugu puudutas ja huvitas nii paljusid inimesi, et praeguse seisuga on seda m\u00fc\u00fcdud kuskil \u00fcle viie miljoni eksemplari. See on \u00fche Eesti teose kohta ikkagi v\u00e4ga suur saavutus, ja mitte keegi ei arvanud, et nii v\u00f5iks \u00fcldse minna.<\/p>\n
Loomulikult oli seal vaja ka \u00f5nne \u2013 me sattusime \u00f5igel ajal tegema \u00f5iget asja, ja seda eduvalemit me kirja panna ei oskaks, seda ei saagi teadlikult korrata. Aga leidsin selles kinnitust sellele, mida vajasin \u2013 m\u00e4nguarendusvaldkond on praegu endiselt popkultuuris k\u00f5ige p\u00f5nevam koht, kus olla, sest see, kuidas seal m\u00f5eldakse, millised ideed seal ringlevad ja mida seal tehakse, on lihtsalt niiv\u00f5rd v\u00e4rske, ja see kujundab praegu ehk j\u00f5ulisemalt kui \u00fckski muu kunstivorm seda, millest me r\u00e4\u00e4gime ja m\u00f5tleme.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/3790315h46c7t24.jpg\"\/)
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\n
Nagu sa \u00fctlesid, siis edu valemit te kirja ei pannud, aga suve alguses tuli ZA\/UM’il v\u00e4lja uus m\u00e4ng “Zero Parades: For Dead Spies”. Kas see oli t\u00e4iesti teistsugune projekt? Erinev on ta kindlasti juba seet\u00f5ttu, et sa olid selleks ajaks \u00fche m\u00e4ngu juba valmis teinud ja sul oli see kogemus all.<\/p>\n
See oli t\u00e4iesti erinev projekt ja kogemus. Kogenumad inimesed \u00fctlesid meile, et \u00fcleminek \u00fche hitiga b\u00e4ndist kahe v\u00f5i enama albumi b\u00e4ndiks on v\u00e4ga valulik ja keeruline protsess. On oluliselt raskem kujuneda stuudioks, kes on juba andnud v\u00e4lja kaks-kolm m\u00e4ngu, v\u00f5rreldes stuudioga, kes teeb alles oma deb\u00fc\u00fctm\u00e4ngu ja saab t\u00fchjalt lehelt hakata ennast t\u00f5estama ja m\u00e4\u00e4ratlema.<\/p>\n
Kas see oli valus protsess?<\/p>\n
Jah, see oli v\u00e4ga-v\u00e4ga raske. Tekitas ka m\u00f5tteid, kas see on \u00fcldse j\u00e4tkusuutlik valdkond, sest see v\u00f5tab nii palju aega, m\u00e4nguarendus on niiv\u00f5rd ressursikulukas ettev\u00f5tmine. Ma olen ju teatris \u00fcles kasvanud, veetsin suurema osa oma elust teatris \u2013 noorena teatriringis k\u00e4ies, hiljem teatris t\u00f6\u00f6tades dramaturgi, lavastaja ja n\u00e4itlejana. See oli maailm, mida ma m\u00f5istsin ja kus tundsin end kodus, ja teatris on elutempo hoopis teistsugune. Kui hakatakse tegema uut lavastust m\u00f5ne n\u00e4idendi p\u00f5hjal, tuleb trupp kokku, loeb n\u00e4idendi koos l\u00e4bi, ja kahe kuu v\u00f5i pikema protsessi puhul kolme kuu p\u00e4rast on esietendus. Igal juhul see esietendus tuleb, lavastus saab valmis, inimesed kummardavad, tuuakse lilli, kallistatakse, patsutatakse \u00f5lale, ja siis saab hakata etendusi m\u00e4ngima, eluga edasi minna ja uutele asjadele m\u00f5elda.<\/p>\n
M\u00e4nguarenduses on praegusel hetkel k\u00f5ige kurikuulsam n\u00e4ide “GTA VI”, mis on nagu must auk, mis on 12 aastat l\u00e4henenud maakerale \u2013 mastaabivahe on lihtsalt nii tohutu, kui palju aega ja ressursse \u00fche teose tegemiseks kulub. “GTA VI” on inimesed oodanud 13 aastat, samas kui teatris kulub mul kaks kuud, et j\u00f5uda algusest l\u00f5puni.<\/p>\n
Olen n\u00e4inud korduvalt seda v\u00f5rdlust, et “GTA VI” arendus on maksnud umbes kaks miljardit ehk rohkem, kui praeguse maailma k\u00f5rgeima hoone Burj al Khalifa ehitus, mis vist maksis umbes poolteist miljardit.<\/p>\n
Ka “GTA V” oli 2013. aastal v\u00e4lja tulles k\u00f5ige kallim meelelahutusprojekt maailma ajaloos.<\/p>\n
N\u00fc\u00fcd teeb “GTA VI” selle kindlasti mitmekordselt \u00fcle.<\/p>\n
Jah. See on mingis m\u00f5ttes oma ajastu s\u00fcmptom \u2013 see on see, kuhu on v\u00f5imalik j\u00f5uda h\u00fcperkapitalistlikus s\u00fcsteemis, ja m\u00e4nguarendus on \u00fchtlasi \u00fcdini kapitalistlik kultuurit\u00f6\u00f6stuse vorm. Iga\u00fcks ei saa endale lubada vabadust ja v\u00f5imalusi, mille on endale k\u00e4tte v\u00f5idelnud “GTA VI” tootja Rockstar Games. See tekitab ka k\u00fcsimuse, kas me \u00fcldse tahame elada maailmas, kus asjad maksavad kas kaks miljardit v\u00f5i null eurot.<\/p>\n
Me elame ajastul, kus m\u00f5istlik vahepealne kategooria on kas \u00e4ra kadunud v\u00f5i kadumas, ja seda n\u00e4eme ka filmit\u00f6\u00f6stuses, kus see on juba juhtunud. Eriti Hollywoodi n\u00e4itel: seal on kas monstrumprojektid, mis maksavad sama palju raha, kui m\u00f5ned riigid oma aasta eelarveks kokku kraabivad, v\u00f5i siis filmid, mida inimesed filmivad oma iPhone’idega, kutsudes s\u00f5pru appi valgust ja heli tegema, ja n\u00e4itlejad m\u00e4ngivad tasuta lihtsalt sellep\u00e4rast, et s\u00f5ber kutsus m\u00e4ngima. Ma arvan, et see ei ole kultuurile kokkuv\u00f5ttes hea.<\/p>\n
“GTA VI” lausa m\u00fcstilistest eelarvenumbritest r\u00e4\u00e4kisime, aga mis on teie m\u00e4ngude puhul need eelarveskaalad olnud, mille raames te olete pidanud opereerima?<\/p>\n
V\u00e4ga-v\u00e4ga-v\u00e4ga palju v\u00e4iksemad.<\/p>\n
Kapitalism, raha, kallid ja odavad projektid tulid jutuks, aga kas sa oled p\u00e4rast kahte videom\u00e4ngu saanud rikkaks ning majanduslikult s\u00f5ltumatuks?<\/p>\n
Ei, ma olen endiselt sellises seisus, kus ma ei tea, kust ma kolme kuu p\u00e4rast palka saan (naerdes).<\/p>\n
Selles m\u00f5ttes olen piisavalt heas kohas, et mul on v\u00e4hemalt katus pea kohal, mu perel on kodu olemas, ma ei pea pargipingi peal elama. V\u00e4hemalt olen selle stabiilsuse saavutanud, see loob juba v\u00e4ga suure turvatunde, aga rahatarkuse \u00f5petajate jutlustatud finantsvabaduseni ei ole veel j\u00f5udnud, sellest olen veel v\u00e4ga-v\u00e4ga kaugel.<\/p>\n
Kui “Disco Elysium” v\u00e4lja tuli, l\u00e4ks sellel v\u00e4ga h\u00e4sti, sellest on palju r\u00e4\u00e4gitud ja teile on jagatud rohkelt auhindu. Esimesed kuud on n\u00fc\u00fcd “Zero Parades’il” selja taga, kuidas sellel on l\u00e4inud? Kas nii k\u00f5rget lendu ei ole olnud?<\/p>\n
Ei, see sisenes hoopis teise konteksti ja maailma. V\u00e4ga suur vahe on ikka sellel, kui suure plahvatusega “Disco Elysium” kultuuriareenile paiskus, ja kui vaikselt ja peaaegu m\u00e4rkamatult “Zero Parades” lavale hiilis.<\/p>\n
Kas te olete pettunud, et see nii l\u00e4ks? V\u00f5i mis tundeid see tekitab?<\/p>\n
Muidugi oleme pettunud, sest see t\u00e4hendas kokkuv\u00f5ttes seda, et stuudiol said otsa ressursid, mis v\u00f5imaldasid k\u00f5iki neid h\u00e4id inimesi palgal hoida. 80 inimesest j\u00e4id pooled oma t\u00f6\u00f6kohast ilma. See on m\u00e4ngut\u00f6\u00f6stuses masendavalt tavaline asjade k\u00e4ik, kui v\u00e4hegi j\u00e4lgida, mis toimub.<\/p>\n
Hiljuti saime lugeda ka uudist, et \u00fcks l\u00e4bi aegade legendaarsemaid videom\u00e4ngusarju “Doom” kaotas p\u00e4rast uue m\u00e4ngu valmimist pea kogu oma meeskonna, vaid paar inimest j\u00e4id t\u00f6\u00f6le.<\/p>\n
Jah, ka neist k\u00e4is see koondamiste tsunami \u00fcle. Enne seda oli k\u00f5ige suurem uudis see, kuidas Microsofti Xbox vallandas \u00fcle kolme tuhande inimese. V\u00e4rskelt ametisse astunud juht Asha Sharma lubas, et toob Xboxi tuhast v\u00e4lja, et see saaks j\u00e4lle f\u00f6\u00f6niksina k\u00f5rgele t\u00f5usta \u2013 ja selle tagaj\u00e4rjel j\u00e4id tuhanded inimesed p\u00e4evapealt t\u00f6\u00f6ta. Sealhulgas pidid kokku t\u00f5mbuma v\u00f5i uksed sulgema erinevad \u00e4gedad indie-stuudiod, mille Xbox oli varem endale ostnud, lootes muutuda maailma k\u00f5ige v\u00e4gevamaks videom\u00e4ngubr\u00e4ndiks. See on julm ja t\u00e4iesti ebastabiilne t\u00f6\u00f6stus \u2013 kui inimene otsib oma elus rahu ja kindlust, ei ole m\u00e4nguarendus kindlasti koht, kust seda otsida.<\/p>\n
M\u00e4nguarendusmentor ja -konsultant Rami Ismail kirjutas juunis Blueskys umbes niimoodi, et teed hea m\u00e4ngu, k\u00f5ik lastakse lahti; teed halva m\u00e4ngu, k\u00f5ik lastakse lahti; t\u00f6\u00f6tad tublilt ja usinalt, k\u00f5ik lastakse lahti; oled laisk, ei liiguta lillegi, lastakse lahti. \u00dches\u00f5naga, l\u00f5pptulemus on ikka see, et sa j\u00e4\u00e4d oma t\u00f6\u00f6st ilma.<\/p>\n
See on huvitav ka selles m\u00f5ttes, et vabakutselistele loomeinimestele on selline probleem t\u00e4iesti arusaamatu \u2013 ma julgen arvata, et suurem osa loomeinimesi on vabakutselised, kelle jaoks on t\u00e4iesti loomulik elur\u00fctm, et tuleb uus projekt, see tehakse valmis, ja siis oledki taas t\u00f6\u00f6kohata ja tuleb hakata otsima j\u00e4rgmist. See, et m\u00e4ngut\u00f6\u00f6stuses on \u00fcldse suudetud luua mingigi j\u00e4tkusuutlik kuupalgas\u00fcsteem, on omamoodi ime \u2013 filmit\u00f6\u00f6stuses n\u00e4iteks ei tea ma kedagi, kellel oleks stabiilne kuupalk aastast aastasse. See on pigem haruldane.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/3790336hf4f2t24.jpg\"\/)
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\n
Eestis on “Disco Elysiumist” natuke r\u00e4\u00e4gitud, “Zero Parades’ist” v\u00e4hem. Videom\u00e4ngud on endiselt nii laiema avalikkuse kui ka kultuuriajakirjanduse jaoks suur katsumus, et kuidas nendest aru saada ja mis need \u00fcldse on. Kuidas sulle tundub, kas Eestis saadi v\u00f5i ei saadud hakkama arusaamisega, mis m\u00e4ng see “Disco Elysium” on ja kuidas see meie kultuuriv\u00e4ljale asetada?<\/p>\n
Ma m\u00e4rkasin ikka seda ettevaatlikkust ja teatavat n\u00f5utust, mis valdas inimesi, kui nad kajastasid nii “Disco Elysiumit” kui ka n\u00fc\u00fcd “Zero Parades’i”. \u00dchest k\u00fcljest on see valdkond kasvanud tohutult m\u00f5juv\u00f5imsaks ja suureks, samas on meie kultuuriajakirjanike huvi endiselt pigem leige. Seda olukorras, kus videom\u00e4ngut\u00f6\u00f6stus on kasvanud suuremaks kui filmit\u00f6\u00f6stus ja muusikat\u00f6\u00f6stus kokku, lausa mitmekordselt suuremaks.<\/p>\n
Need on arusaamatult suured numbrid, millest me r\u00e4\u00e4gime, ja meeletusuur m\u00f5juv\u00f5im, mis m\u00e4ngudel praegu popkultuuris on. \u00dchest k\u00fcljest on m\u00f5ningaid m\u00e4nge suisa v\u00f5imatu v\u00e4ltida, aga teisalt on t\u00f5rksus ja umbusk minu meelest siiski valdav nii meie kultuuriajakirjanduses kui ka, \u00fctleme, seltskondlikes aruteludes. Ma tunnen isiklikult v\u00e4ga v\u00e4heseid inimesi, kellega saan vabalt videom\u00e4ngude teemadel arutleda. Me ei ole endiselt harjunud m\u00f5tlema, et kui inimene k\u00e4ib igal aastal P\u00d6FF-il ja loeb Loomingu Raamatukogu, v\u00f5iks tal olla huvi ka videom\u00e4ngude vastu.<\/p>\n
Kas videom\u00e4nge peetakse endiselt teistest kultuurivormidest madalamaks?<\/p>\n
Kindlasti, ja mitte ainult madalamaks, vaid seda ei peetagi tegelikult kultuuri osaks. Paljude inimeste arvates on see endiselt pigem keskendumisraskuste ja kehvade suhtlusoskustega teismeliste poiste p\u00e4rusmaa, kes istuvad p\u00e4evad l\u00e4bi oma toas, kardinad ette t\u00f5mmatud, joovad energiajooke, s\u00f6\u00f6vad kr\u00f5pse ja m\u00e4ngivad p\u00e4evast p\u00e4eva mingeid tulistamism\u00e4nge \u2013 see kuvand on endiselt valdav. Inimesed ei ole harjunud m\u00f5tlema sellele, et videom\u00e4ngudele antakse t\u00e4nap\u00e4eval kirjandusauhindu \u2013 n\u00e4iteks “Disco Elysium” kandideeris maailmakuulsale Nebula ulmeauhinnale. Me ei ole harjunud m\u00f5tlema, et \u00dchendkuningriigi BAFTA, mis on nende versioon Oscaritest ja mida jagatakse igal aastal parimatele filmi- ja teletegijatele, on 2004. aastast alates andnud auhindu ka videom\u00e4ngude kategoorias. See ei ole mingi uus asi.<\/p>\n
L\u00e4\u00e4neriikides ja Aasias on juba etableerunud kultuuriinstitutsioonide juurde tekkinud t\u00f5sine, videom\u00e4ngudele keskenduv osakond, ja seda valdkonda v\u00e4\u00e4rtustatakse olulise majandusk\u00e4ivitajana, r\u00e4\u00e4kimata kultuurilisest m\u00f5just. M\u00f5elgem, kui palju kultuurilist m\u00f5juv\u00f5imu ja v\u00e4\u00e4rtust on v\u00f5itnud n\u00e4iteks Jaapan t\u00e4nu sellele, et nad on nii kaua olnud popkultuuri esirinnas mitte ainult manga- ja animekultuuriga, vaid ka videom\u00e4ngukultuuriga. Nintendo on Jaapani firma, Sony PlayStation sai samuti Jaapanist alguse.<\/p>\n
Kui me r\u00e4\u00e4gime n\u00e4iteks Super Mariost, siis teavad teda ilmselt rohkemad inimesed kui \u00fchtki kirjanikku v\u00f5i raamatutegelast. Enne, kui mulle kallale tullakse, pean r\u00f5hutama, et see ei t\u00e4henda, et Super Mario oleks kuidagi olemuslikult t\u00e4htsam kui j\u00e4rgmise aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat v\u00f5i et neid oleks \u00fcldse v\u00f5imalik \u00fchele m\u00f5\u00f5dupuule panna \u2013 ma ei r\u00e4\u00e4gi seda. Ma r\u00e4\u00e4gin sellest, et kultuurilise ja majandusliku kaalu poolest on m\u00e4nguarendusvaldkond midagi, mida tuleb t\u00f5siselt v\u00f5tta, enne seda, kui rong on l\u00e4inud. Oleks ju lahe, kui meil siin ka midagi taolist toimuks, kui inimesed saaksid n\u00e4iteks Soome v\u00f5i Poola eeskujul midagi suuremat ja j\u00e4tkusuutlikku \u00fcles ehitada \u2013 soomlased ja poolakad on selles v\u00e4ga tublid olnud ja teevad juba praegu v\u00e4ga erilisi asju.<\/p>\n
N\u00fc\u00fcd sul on m\u00e4ng valmis, \u00e4kki v\u00f5iksidki tulla tagasi kultuuriajakirjandusse v\u00f5i hakata lihtsalt Eestis laiemalt videom\u00e4ngumaastikku arendada? N\u00e4ed sa, et oleks v\u00f5imalik seda kuidagi arendada?<\/p>\n
Kindlasti saab seda maastikku arendada, ja tegelikult on entusiastid selle p\u00fcha kohustuse juba ammu enda peale v\u00f5tnud \u2013 n\u00e4iteks “Puhata ja M\u00e4ngida” podcast, kes on siin eestimaisel meediav\u00e4ljal juba pikalt videom\u00e4ngude lippu k\u00f5rgel hoidnud. Suur r\u00f5\u00f5m oli n\u00e4ha sedagi, et M\u00fc\u00fcrilehte ilmus natuke aega tagasi videom\u00e4ngurubriik. Aga ma ei taha olla teoreetik, see ei ole minu rida. Isegi kui mul oleks jube kihk m\u00f5testada ja anal\u00fc\u00fcsida, teen seda juba piisavalt oma podcast’is “Popkulturistid”, kus formaat on lihtne ja pingevaba: kaks s\u00f5pra lobisevad omavahel. See on maksimum, mida ma praegu nii\u00f6elda kultuurim\u00f5testajana tahan ja suudan teha. P\u00f5hiliselt eelistan keskenduda loomingule.<\/p>\n
Seega kultuuriajakirjanikuna me sind enam ei n\u00e4e? Just hiljuti k\u00e4isid ka kultuurisaate “OP” juubelisaates r\u00e4\u00e4kimas.<\/p>\n
Never say never, see oli ka v\u00e4ga p\u00f5nev aeg. Ma ei ole nii resoluutne, et ma ERR-i enam saatetegijana oma jalga ei t\u00f5sta. Seda kindlasti mitte, aga igal asjal on oma aeg. M\u00e4letan, et kui ma “OP’i” tegemise l\u00f5petasin, oli mu ajend see, et tahtsin keskenduda omaenda loomingule. Tundsin, et kui k\u00e4in kogu aeg ringi ja kajastan k\u00f5igi teiste loomingut, ei j\u00e4\u00e4 mul endal aega, et m\u00f5neks ajaks \u00e4ra kaduda ja \u00fcles leida seda, mida ma ise tahan \u00f6elda v\u00f5i teha kirjaniku, teatritegija v\u00f5i \u00fcksk\u00f5ik kellena. Mul oli vaja see ruum ja aeg endale v\u00e4lja v\u00f5idelda.<\/p>\n
Samas ma \u00fcldse ei v\u00e4lista, et v\u00f5ib-olla kunagi teen j\u00e4lle m\u00f5nda kultuurisaadet, miks mitte.<\/p>\n
R\u00e4\u00e4kisid sellest, et p\u00e4rast “Zero Parades’i” valmimist k\u00e4is ka teist vallandamiste torm \u00fcle. Kas see t\u00e4hendab, et kolmandat m\u00e4ngu ei tule?<\/p>\n
Seda n\u00e4itab aeg.<\/p>\n
Kas praegu oled kogu t\u00e4iega Eestisse tagasi kolinud ega jaga end enam kahe riigi vahel? V\u00f5i kuidas sellega on?<\/p>\n
Ma t\u00f6\u00f6tan endiselt ZA\/UM stuudios, mille peakontor on Londonis, aga meil on ka Tallinna osakond alles. Tihedam Inglismaal k\u00e4imine on m\u00f5neks ajaks l\u00e4bi saanud, aga mis edasi saab, ei oska praegu \u00f6elda. Loodan, et saan hoogu maha v\u00f5tta ja natuke v\u00e4hem kahe riigi vahel pendeldada.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/3790324h8981t24.jpg\"\/)
Jim Ashilevi Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ ERR<\/p>\n
Sa elasid vahepeal mitu aastat Eestist eemal Inglismaal ning vaatasid Eesti elu natuke k\u00f5rvalt. Millise pilguga sa Eestit sealt vaatasid? Milline sulle Eesti mujal elades tundus?<\/p>\n
Kainestav oli inimestega suheldes ikkagi see, et suurem osa inimesi, kellega Inglismaal kokku puutusin, pole kunagi kuulnud sellisest moodustisest nagu Eesti. Meile meeldib m\u00f5elda, et oleme globaalselt lihtsasti \u00e4ratuntav ja tunnustatud tubli v\u00e4ikeriik, kes on IT vallas esirinnas, riik, mille puutumatut loodust k\u00f5ik imetlevad ja juba koguvad raha, et tulla rabamatkale. Tegelikult oli vaja v\u00e4ga palju seletada, mis asi Eesti \u00fcldse on \u2013 kus see t\u00e4pselt asub, mis keelt seal r\u00e4\u00e4gitakse ning mis m\u00f5ttes Eesti ei ole Venemaa (nukralt naerdes).<\/p>\n
See on \u00fchest k\u00fcljest masendav ja kainestav. Aga teisalt on Eestis inimestel ikkagi v\u00f5imalus elada kvaliteetset elu, mida ei saa \u00f6elda n\u00e4iteks Inglismaa kohta, sest nende klassi\u00fchiskonna s\u00fcsteem on ikka v\u00e4ga visa kaduma. Kuigi tulen materiaalselt v\u00e4hekindlustatud perest ja koolis oli raske kohaneda, k\u00e4isin ikkagi \u00fches Eesti nn. eliitkoolis. Mul olid k\u00f5ik v\u00f5imalused endale siin maailmas koht luua, leida oma rada, mis mind k\u00f6idab ja toidab. Nii et neid barj\u00e4\u00e4re on siin minu arust palju v\u00e4hem. Inglismaal pole vaesel inimesel eliitkooli asja. Kui inimene on t\u00f6\u00f6kas, oskab suhelda ja teistega arvestada, kui tal on p\u00f5nevaid ideid, siis seda inimest on Eestis v\u00e4ga vaja \u2013 ja seda tunnet, et sind on v\u00e4ga vaja, on n\u00e4iteks Inglismaal palju raskem tunda.<\/p>\n
Me k\u00f5ik teame, kui suur on konkurents ingliskeelses maailmas. \u00dcks minu n\u00e4itlejateansambli k\u00f5ige t\u00f6\u00f6kamaid ja andekamaid n\u00e4itlejaid, kellega ma nii “Disco Elysiumi” kui ka “Zero Paradesi” tegin, ja kes Eesti m\u00f5istes v\u00f5iks olla \u00fcks meie tipp-n\u00e4itlejaid, elab Inglismaal sellist elu, et ta p\u00f5him\u00f5tteliselt elab sotsiaalmajas oma v\u00e4ikese perega, teeb k\u00f5iki muid t\u00f6id, et peret \u00e4ra toita, ja saab aeg-ajalt n\u00e4idelda. Ta k\u00e4is Inglismaa \u00fches parimas teatrikoolis, kus ta konkureeris sisseastumiskatsetel 40 000 kandidaadiga, kelle seast valiti v\u00e4lja \u00fcks v\u00e4ike kursus, kus oli 15 v\u00f5i 20 inimest. See on jabur ja hoomamatu.<\/p>\n
Eestis ei saa sellist asja kunagi juhtuda, ja see ei kehti ainult loomevaldkondades v\u00f5i teatris kitsalt, vaid igal pool. Igat \u00fchte meist on siin riigis vaja, ja ma arvan, et see ongi kokkuv\u00f5ttes \u00fcks p\u00e4\u00e4ster\u00f5ngas v\u00f5i p\u00e4ikesekiir, millega meid on \u00f5nnistatud \u2013 siin saab inimene tunda, et teda on p\u00e4riselt vaja. Isegi siis, kui ta on n\u00e4rune kultuurirott.<\/p>\n
Kas sa oled endiselt n\u00e4rune kultuurirott?<\/p>\n
S\u00f5ltub p\u00e4evast. M\u00f5nel p\u00e4eval v\u00e4ga n\u00e4rune, m\u00f5nel p\u00e4eval v\u00e4he r\u00f5\u00f5msam rott. Praegusel hetkel olen natuke segaduses, aga siiski lootusrikas rott.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/09\/1841261h3e79t24.png\"\/)
<\/p>\n
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” v\u00f5tab igal p\u00fchap\u00e4eval fookusesse \u00fche huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"Sinuga v\u00f5iks tegelikult teha lausa mitu erinevat intervjuud, sest nii palju erinevaid asju on korraga juhtunud. \u00dchelt poolt…\n","protected":false},"author":2,"featured_media":269630,"comment_status":"","ping_status":"","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":"","_share_on_mastodon":"0"},"categories":[12],"tags":[26,27,7091,37,33,35,34,36,31,32,21,5218,10847,178,28,29,19,25,23,24,22,20,25040,30,7089,104248],"class_list":["post-269629","post","type-post","status-publish","format-standard","has-post-thumbnail","category-eesti","tag-breaking-news","tag-breakingnews","tag-disco-elysium","tag-ee","tag-eesti","tag-eesti-keel","tag-estonia","tag-estonian","tag-featured-news","tag-featurednews","tag-headlines","tag-id","tag-jim-ashilevi","tag-kirjandus","tag-latest-news","tag-latestnews","tag-news","tag-populaarseimad-lood","tag-top-stories","tag-topstories","tag-uldised-uudised","tag-uudised","tag-videomang","tag-viimased-uudised","tag-zero-parades","tag-zero-parades-for-dead-spies"],"share_on_mastodon":{"url":"https:\/\/pubeurope.com\/@ee\/117223148206125714","error":""},"_links":{"self":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/269629","targetHints":{"allow":["GET"]}}],"collection":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts"}],"about":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/types\/post"}],"author":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/users\/2"}],"replies":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/comments?post=269629"}],"version-history":[{"count":0,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/269629\/revisions"}],"wp:featuredmedia":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media\/269630"}],"wp:attachment":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media?parent=269629"}],"wp:term":[{"taxonomy":"category","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/categories?post=269629"},{"taxonomy":"post_tag","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/tags?post=269629"}],"curies":[{"name":"wp","href":"https:\/\/api.w.org\/{rel}","templated":true}]}}