Tavaliselt k\u00fcsib just meedia, mis on Eesti filmi eelmisel aastal vaatajanumbrid, aga ise m\u00f5tleme pikema aja peale ja vaatame pikemat perspektiivi. EFI-s teeme kokkuv\u00f5tteid pikema aja kaupa, vaadates nii tagasi kui edasi.<\/p>\n
Kuigi j\u00e4lgime v\u00e4ga t\u00e4pselt seda, mida oleme juba teinud, on meie jaoks olulisem see, kuhu tahame j\u00f5uda – n\u00e4iteks 2030. aastaks. Peame pidevalt j\u00e4lgima, kuhu kogu valdkond liigub: mida teised riigid teevad, miks m\u00f5nes kohas toimivad asjad paremini ja teistes riikides kehvemini.<\/p>\n
K\u00f5ike numbritesse panemine \u2013 mida me paratamatult tahame teha, sest nii on lihtsam asju m\u00f5ista \u2013 ei ole tegelikult alati hea. Suuremat pilti peab hoidma fookuses ja see ei s\u00f5ltu alati pelgalt numbritest v\u00f5i aastakokkuv\u00f5tetest, pigem n\u00e4itab hetke olukorda.<\/p>\n
\u00dchel pool on filmitegijad ja teisel pool publik, nii v\u00f5ib laias laastus liigitada, aga filmikriitikuna tahan siiski ette kujutada, et seal vahel m\u00e4ngivad endiselt olulist rolli ka kriitikuid. Kas sinu hinnangul on kriitik praegu Eesti filmi s\u00f5ber? V\u00f5i milline roll sinu arvates praegusel hetkel kriitikal Eesti filmikultuuris on?<\/p>\n
Hakkasime sinuga eelmise aasta l\u00f5pus r\u00e4\u00e4kima, et peaksime kriitikutesse rohkem panustama ja midagi \u00fchiselt tegema. K\u00f5iki filmivaldkonna eri osi peab arendama, sest areng ei toimu iseenesest. Kriitiku ja filmitegija vahel peaks olema dialoog, mis aitab m\u00f5lemal poolel paremini m\u00f5ista meie filmide tagamaid ja \u00f5ppida \u00fcksteiselt.<\/p>\n
Praegu on v\u00e4lja kujunenud, et tootjad k\u00e4ivad Cannes’i filmifestivalil ja kui nad tahavad m\u00f5nele teisele festivalile s\u00f5ita, siis vastavalt v\u00f5imalustele me neid toetame. Ka EIS annab tootjatele toetusi turgudel osalemiseks. Selleks aga, et kriitikud oskaksid n\u00e4htut huvitavamalt ja s\u00fcgavuti hinnata, peaksid nad samuti vaatama rohkem filme festivalidel kohapeal ja suurelt ekraanilt.<\/p>\n
Kriitikud vaatavad praegu v\u00e4ga palju filme v\u00e4ikselt ekraanilt, kindlasti rohkem kui suurelt, ometi on Cannes’i kohale minek ja filmide vaatamine keskkonnas, kus on ka v\u00e4ga tugev kohalik publik, hoopis teine kogemus. See arendab ja kasvatab meie kriitikuid teistmoodi kui v\u00e4ikese ekraani kogemus koduste seinte vahel. N\u00e4iteks tore on meenutada, et\u00a0Jaan Ruus oli alati Cannes, see oli tema kui Eesti filmikriitiku jaoks elementaarne ja meie seansij\u00e4rgsed vestlused olid hindamatud.<\/p>\n
V\u00f5ib-olla t\u00e4nu sellele kohalolekule areneksid kriitikud ajas ja n\u00e4eksid ehk tugevamalt ka tervikpilti ja erinevate filmide eesm\u00e4rke. Konteksti ja suure pildi tajumine on \u00fcks t\u00f5eline v\u00e4ljakutse.<\/p>\n
Sa arvad, et kriitikud on kohati Eesti filmide suhtes liiga karmid?<\/p>\n
V\u00f5ib-olla, aga see s\u00f5ltub muidugi ka sellest, mida nad oma elus kogevad, milline on nende kultuuriline taust ja milliseid filme vaatavad. Meil on siiski kriitikuid, keda toetatakse nii palju, et nad saavad k\u00e4ia Berliinis, Cannes’is ja isegi v\u00f5imalusel Veneetsias. Kui seda j\u00e4rjepidevalt teha, muutub h\u00e4\u00e4lestus ja tunnetus sellest, milline film on praegu Euroopa vaataja jaoks oluline, aina t\u00e4psemaks.<\/p>\n
Eestis olles saaksid nad sel juhul ka paremini meie tegijatega dialoogi astuda, liikudes hinnangute andmisest rohkem sisulise m\u00f5testamise suunas, mis omakorda aitaks filmitegijad. See k\u00f5ik on ju \u00fcks filmivaldkonna tervik ja kriitikud on osa valdkonnast.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/01\/3147682hbe36t24.jpg\"\/)
Edith Sepp Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ERR<\/p>\n
Kui kriitiline sa EFI juhina saad \u00fcldse Eesti filmi suhtes olla? V\u00f5i sul peab olema ainult pime armastus?<\/p>\n
(ohkab) Eesti filmiga on natuke nagu lastega \u2013 peab olema teatud m\u00f5ttes “pime armastus”, aga parem oleks seda nimetada usalduseks ja teatavat laadi lojaalsuseks. Muidugi ei ole EFI Eesti filmide “ema”, me toetame tootmist, mitte ei tooda ise. Kuid lisaks tootmise toetamisele on oluline luua ka arenguv\u00f5imalusi.<\/p>\n
V\u00e4ga lihtne on \u00f6elda: prooviks natuke paremini teha. Selline positsioneerimine ei ole m\u00f5eldav ega ka praktikas kasutusel. Kuigi see v\u00f5ib olla aeg-ajalt osade tegijate seas levinud arusaam,\u00a0siis tegelikkuses ei tee me ettekirjutusi selle kohta, kuidas \u00fcht v\u00f5i teist filmi peaks tegema.<\/p>\n
Meie tegeleme nende ideedega, mis filmitegijad meile n-\u00f6 lauale toovad ja valdkonna inimestest koosnevad komisjonid tagasisidestavad neid ideid. Ettekirjutuste tegemine poleks esiteks \u00f5ige ega teiseks edasiviiv. Filmitegijatel on loominguline vabadus teha filme l\u00e4htuvalt oma kunstilisest n\u00e4gemusest. P\u00e4eva l\u00f5puks peame oma autoreid t\u00e4ielikult usaldama. Iga filmitegija on isiksus ja peab ise j\u00f5udma selleni, mis talle sobib. See t\u00e4hendab ka seda, et k\u00f5ik filmid ei pea alati valmima riigi toel.\u00a0<\/p>\n
EFI l\u00e4henemine p\u00f5hineb t\u00f5epoolest usaldusel, kuid samav\u00f5rd ka selgelt ette antud riigiabi raamistikul. Me ei saa seda seadusest tulevat l\u00e4henemist ise valida ega \u00fcmber kujundada, see on \u00f5iguslikult ette antud tegutsemisviis, mille raames me toimetame.<\/p>\n
\u00dcks teema, mis t\u00f5esti ka m\u00f6\u00f6dunud aastast k\u00f5lama j\u00e4i, oligi see, et Eesti Filmi Instituut ei tee piisavalt p\u00e4devalt oma t\u00f6\u00f6d, raha antakse valede filmidele ja p\u00e4riselt huvitavad projektid j\u00e4\u00e4vad rahastusest ilma. Kas selline kriitika on \u00e4kki hoopis tunnustus teie t\u00f6\u00f6le? V\u00f5i kuidas sa seda vaatad?<\/p>\n
Seda raha, mida riigina jagame Eesti filmide tootmiseks, on \u00e4\u00e4retult v\u00e4he. See, et suudame aastas toetada kolme-nelja, \u00e4\u00e4rmisel juhul viit t\u00e4ispikka m\u00e4ngufilmi, seda on v\u00e4he. See ongi kogu probleemi tuum.\u00a0<\/p>\n
Meil on filmikool, kust tulevad igal aastal v\u00e4lja uued filmitegijad, me ehitame praegu kahte filmipaviljoni ja meil on rahvusvahelised suurprojektid, mis tulevad siia tootma. Need on v\u00e4ga suured v\u00e4lisinvesteeringud, mida film suudab soodsatel tingimustel Eestisse meelitada. See k\u00f5ik elavdab meie filmitootmise keskkonda, aga samas\u00a0suudame me ise toetada heal juhul vaid nelja-viit omakeelset ja Eesti kultuuri peegeldavat m\u00e4ngufilmi aastas.<\/p>\n
Selles valguses ma ei m\u00f5ista filmitegijaid hukka tehtud kriitika suhtes, sest iga autor vaatab paratamatult maailma oma filmiprojekti kaudu. See ongi loomulik, sest oma maailmataju ja usk selle \u00f5igsusesse on loominguga lahutamatult seotud. Kui autor ei usuks iseenda andesse, siis v\u00f5ib-olla ei saakski ta filmitegija olla. See eriala n\u00f5uab suurt ego ja usku iseendasse.<\/p>\n
Kui aga astuks korraks sammu tagasi ja hakkaks s\u00fcvenenult vaatama, mis selle probleemi juurp\u00f5hjus on, siis ta v\u00f5ib-olla poleks nii kriitiline mitte institutsiooni, vaid vahendite nappuse suhtes. T\u00f5siasi on ka see, et paraku selline kriitika ei too meie filmile raha juurde ja absoluutselt k\u00f5ik inimesed valdkonna sees n\u00f5ustuvad, et vahendeid Eesti filmide tegemiseks on piinlikult v\u00e4he.<\/p>\n
Mis see summa on, mida te saate 2026. aastal EFI-s laiali jagada?<\/p>\n
Eestikeelse filmi jaoks on meil kokku vaid seitse miljonit eurot, millest umbes neli miljonit l\u00e4heb t\u00e4ispikkadele m\u00e4ngufilmidele. Euroopas algab \u00fche t\u00e4ispika m\u00e4ngufilmi keskmine eelarve kahest miljonist eurost. Meie rahastusega saab filmi k\u00fcll valmis teha, aga k\u00fcsimus on, millise kvaliteediga. Enamasti on eelarved tegelikult sellest m\u00e4rksa suuremad.<\/p>\n
T\u00e4nap\u00e4eval on v\u00e4ga keeruline teha m\u00e4ngufilmi 100 000 v\u00f5i 200 000 euroga. Jah, karj\u00e4\u00e4ri alguses on see v\u00f5imalik, aga kogemuste kasvades tahab iga tegija paremat pilti, tugevamat meeskonda ja rohkem panustada filmi sisulisse ning kunstilisse kvaliteeti.<\/p>\n
Ilmselt ka maksta k\u00f5ikidele inimestele platsil palka, mis on praegu vist paljude Eesti filmide reaalsus, et s\u00f5brad teevad asju poolmuidu.<\/p>\n
No t\u00e4pselt \u2013 see ei ole j\u00e4tkusuutlik ega saa olla s\u00fcsteemi normaalne toimimisviis. Nii v\u00f5ib filmide tegemisega alustada ja nii v\u00f5ib karj\u00e4\u00e4ri alguses t\u00f6\u00f6tada, aga see ei peaks olema normaalsus.<\/p>\n
Kui inimesed teevad filme “s\u00f5brahinnaga” v\u00f5i peaaegu tasuta, siis see t\u00e4hendab, et me ei r\u00e4\u00e4gi j\u00e4tkusuutlikust filmitootmisest. Ma ei pea \u00f5igeks seda olukorda normaliseerida ega leppida m\u00f5ttega, et\u00a0 teeme v\u00e4iksema raha eest filme. See on t\u00f6\u00f6 nagu iga teine.<\/p>\n
Meil on t\u00e4na v\u00e4ga palju tegijaid, kes tahavad ja suudavad teha t\u00e4ispikka m\u00e4ngufilmi suurema eelarvega, kui meil on v\u00f5imalik neile pakkuda. See tekitab j\u00e4rgmise\u00a0probleemi: kui Eesti Filmi Instituut ei saa katta umbes poolt eestikeelse filmi eelarvest, siis kust tuleb \u00fclej\u00e4\u00e4nud raha?<\/p>\n
Oletame, et EFI annab filmile 900 000 eurot. Eestikeelse filmi puhul on keeruline leiada \u00fclej\u00e4\u00e4nud 900 000 kuskilt Euroopa turult. Meil on v\u00f5imekaid tootjaid koos andekate re\u017eiss\u00f6\u00f6ridega, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud tegijad, et neid usaldatakse ja nad leiavad 900 000 eurot ja veel veidi lisaks, ning samas s\u00e4ilitavad ka filmi \u00f5igused. Aga tegelikult hakkame samm-sammult kaotama v\u00f5imekust toota eestikeelseid filme ja peame tulevikus hakkama loovutama oma filmide v\u00f5tmepositsioone, seal hulgas ka \u00f5igusi, kui soovime filme kaastootmise kaudu valmis teha.<\/p>\n
Sageli k\u00fcsitakse minult: miks me siis ei tee ingliskeelseid filme? Minu jaoks on see v\u00e4ga valus, aga ka ohtlik\u00a0k\u00fcsimus. Juba see, et selline k\u00fcsimus tekib, n\u00e4itab, kui pingelises olukorras me oleme. Kui me selles kohas j\u00e4rele anname, siis anname alguses s\u00f5rme ja l\u00f5puks v\u00f5etakse terve k\u00e4si. Kui me loobume eesti filmide tegemisest, siis kes neid maailmas meie eest teeb?<\/p>\n
T\u00f5epoolest, samav\u00f5rd on ka neid kriitilisi h\u00e4\u00e4li, kes \u00fctlevadki, et selliste rahanumbrite juures polegi v\u00f5imalik rahvusvaheliselt konkurentsiv\u00f5imelist kinokultuuri arendada. K\u00fcsin sult siis otse: kas nende numbritega on meil v\u00f5imalik l\u00e4hiaastatel Euroopas konkurentsis p\u00fcsida?<\/p>\n
Kindlasti on meist suuremaid riike, kel on v\u00e4iksem filmieelarve, n\u00e4iteks meie naabrid l\u00e4tlased. Samas suudeti seal v\u00f5ita nii EFA animafilmi peaauhind kui ka Oscar. L\u00e4tlased ise on \u00f6elnud, et see oli ime. Kindlasti ongi see nii, aga p\u00fcsivat filmit\u00f6\u00f6stust ei saa ehitada \u00fcksikute imede peale.\u00a0See s\u00f5ltub v\u00e4ga palju sellest, millises poliitilises ja kultuurilises keskkonnas riik tegutseb ning kas tegemist on noorema v\u00f5i pikema demokraatliku traditsiooniga riigiga.<\/p>\n
Mingil tasemel saab ka praegustes tingimustes filmidega tulevikus v\u00e4lja tulla, aga k\u00fcsimus on ka selles, kuhu need filmid reaalselt j\u00f5uavad ja kes neid vaatab. Siinkohal tekib kohe j\u00e4rgmine k\u00fcsimus: kas Eesti riigil ei ole rahvusvahelist s\u00f5numit, mida maailma k\u00f5ige levinuma ja vaadatuima meediumi kaudu edastada? Potentsiaalselt on Eesti filmil maailmas oluliselt suurem publik kui Eesti teatril.<\/p>\n
Praegu n\u00e4en, et suurem probleem on laiemalt filmide levitamises, aga ka Eesti s\u00f5numi levitamises. Me oleme r\u00e4\u00e4kinud palju sellest, et meil on vaja raha tootmisesse juurde, ja praegu on meil seitse miljonit eurot olemas, aga tegelikult on meil ainult 200 000 eurot, et neid filme rahvusvaheliselt eksportida. Siin on ilmselge ebak\u00f5la.<\/p>\n
Kui Ameerikas on seitse miljonit eurot tootmiseks, siis pannakse sageli 14 miljonit levitamisse. Seda loogikat peaksime \u00f5ppima parimatelt. Mulle on ka pakutud, et osa vahendeid v\u00f5iks tootmisest suunata levitamisse, kuid see ei tee Eesti filmi tervikuna tugevamaks. \u00dche alarahastuse arvelt teist ei lahenda ja kahest puuduj\u00e4\u00e4gist ei s\u00fcnni \u00fclej\u00e4\u00e4k.<\/p>\n
Kui teeme filme v\u00e4ga kehvades oludes, aga film tuleb v\u00e4lja p\u00e4ris hea, siis ei ole meil absoluutselt raha, et seda v\u00e4ljaspool Eestit n\u00e4htavaks teha. Selle tulemusena omakorda ei suuda me ka investeeringuid Eestisse meelitada, sest kadumas on usk, et meie filmit\u00f6\u00f6stusesse suhtutakse t\u00f5siselt ja sellesse tasub investeerida. Me ei ole praegu enam piisavalt n\u00e4htavad ega atraktiivsed.\u00a0<\/p>\n
Konkurentsis saab p\u00fcsida t\u00e4pselt niikaua, kuni meil on tugev sisu. Eesti filmil on lood ja tegijad olemas, kuid ei ole piisavalt vahendeid ja selle tulemusena ei j\u00f5ua meie lood rahvusvahelise publikuni.<\/p>\n
Milles siis see p\u00f5hjus ikkagi on, et riiklik filmirahastus on pikkadeks aastateks laias laastus samale tasemele kinni j\u00e4\u00e4nud? Viimastel aastatel saab p\u00f5hjuseks tuua kindlasti kaitsekulutuste aspekti.<\/p>\n
Tegelikult on olukord viimaste aastate jooksul teinud l\u00e4bi suure muutuse ja teatud arenguh\u00fcppe, ning see summa on aastate jooksul siiski kasvanud. 2013. aastal oli EFI eelarve neli miljonit eurot k\u00f5ikide tegevuste peale ja see oli tunduvalt v\u00e4iksem. Sellest summast 3,4\u00a0miljonit eurot l\u00e4ks tootmiseks, v\u00f5rreldes praeguse seitsme miljoni euroga.<\/p>\n
Seej\u00e4rel tuli EV100, millega lisandus filmide tootmisesse \u00fchekordselt 9,2 miljonit eurot, ja samal ajal hakkas ka erakapital rohkem filmidesse investeerima. Nii jagunes risk ja vastutus riigi ja erakapitali vahel ning olukord muutus vahepeal tunduvalt kergemaks. Sealt tuli ka v\u00e4ga mitmekesine filmitoodang ja korraks tundus, et s\u00fcsteem hakkab isegi tasakaalu leidma. Samal ajal linastusid nii “T\u00f5de ja \u00f5igus” kui ka “Klassikokkutulek”.<\/p>\n
Umbes samal ajal t\u00f5ime turule ka uue toetuss\u00fcsteemi v\u00e4lisinvesteeringute sissemeelitamiseks, mis n\u00e4itas, et isegi siis, kui Eesti tegijad ei suuda aastaringselt ja piisava tihedusega oma filme toota, saavad nad v\u00e4hemalt osaleda rahvusvahelistes tootmistes ning hoida kogu valdkonda elus, tuues suurt tulu ka eesti majandusse laiemalt. V\u00e4ikesele t\u00f6\u00f6stusele on eluliselt oluline p\u00fcsida konkurentsis ja t\u00e4nu sellele skeemile olime me m\u00f5nda aega ka v\u00e4ga edukad.<\/p>\n
Praegu on aga tagasimakse meede seiskunud ja p\u00f5hjus peitub \u00fcldises majanduslikus olukorras. Meil on olnud v\u00e4ga kiire inflatsioon, meie partneritel ei l\u00e4he h\u00e4sti ja see on otseselt m\u00f5jutanud tagasimaksefondi. Eelmisel aastal oli seal kuus miljonit eurot, millest reaalselt j\u00e4i alles neli miljonit eurot. See oli meie v\u00e4ikesele filmivaldkonnale t\u00e4iesti erakordne olukord, sest suured k\u00f5ikumised m\u00f5juvad v\u00e4ikesele filmit\u00f6\u00f6stusele v\u00e4ga r\u00e4ngalt.<\/p>\n
Kui me oleksime seda intervjuud teinud aasta tagasi, oleksin saanud \u00f6elda, et tagasimakse programm on t\u00e4is ja uusi projekte enam vastu v\u00f5tta ei saa. Praegu on olukord\u00a0kardinaalselt vastupidine, sest Eestis ei ole enam rahaliselt m\u00f5istlik rahvusvahelisi filme toota ja siia ei tule enam v\u00e4lisinvesteeringuid. Midagi tuleb kiiresti ette v\u00f5tta.<\/p>\n
Kui aga v\u00e4lismaistele tootjatele on Eesti liiga kallis, siis tekib paratamatu k\u00fcsimus: kuidas peaksid Eesti filmitegijad nende tingimustega oma v\u00e4ikeste eelarvete juures toime tulema?\u00a0<\/p>\n
Ehk siis see cash rebate programm, mida kiideti palju ning mis \u00fchel hetkel t\u00f6\u00f6tas ka v\u00e4ga h\u00e4sti, ei meelita enam tegijaid siia?<\/p>\n
Tegelikult on v\u00e4ljakutse selles, et kogu aeg tuleb kiivalt j\u00e4lgida, mis turul toimub ja olla paindlik muutustele. On t\u00e4iesti normaalne, et meie olukord on muutunud, ka L\u00e4tis, Leedus ja P\u00f5hjamaades on praegu teised olud, aga just seet\u00f5ttu tuleb\u00a0 turule toodud toetusmehhanisme pidevalt arendada ning muutustega kaasas k\u00e4ia.<\/p>\n
Kuna Eestis tehtavad kulutused on oluliselt kasvanud, eeldavad investorid suuremat tagasimakset. Me r\u00e4\u00e4gime siin ikkagi investeeringutest: kui Eestisse investeeritakse miljon eurot, siis filmimaailmas toimib konkurentsip\u00f5hine s\u00fcsteem ja eeldatakse, et tagasimakse on suurem, kui kulud on suuremad. See on olnud Eesti tugevus, et oleme kiired kohanejad. Samal ajal tuleb m\u00f5ista, et tagasimakses\u00fcsteemita ei tuleks seda miljonit Eestisse. Valik on meie.<\/p>\n
Tagasimaksefondi projektide Eestis filmimise kaudu aitavad rahvusvahelised filmitegijad hoida Eesti filmi konkurentsis \u2013 ja mitte ainult Euroopa m\u00f5ttes. Projektid, mis siia tulevad, on v\u00e4ga sageli seotud suurte stuudiote ja platvormidega. Nad hoiavad Eesti nime globaalses konkurentsis n\u00e4htavana. See turg on tegelikult v\u00e4ike, kuid terviklik s\u00fcsteem.<\/p>\n
Meedias on k\u00f5lanud ka seisukoht, et kogu raha tuleks suunata Eesti filmi ja\u00a0 tagasimakse mehhanism tuleks \u00fcldse kinni panna. See on huvitav m\u00f5ttek\u00e4ik, ma olen selle peale pikalt m\u00f5elnud ja ka rahvusvaheliste kolleegidega arutanud, aga paraku ei t\u00f6\u00f6ta filmit\u00f6\u00f6stus pelgalt rahvusliku kino baasil. Praegu on isegi P\u00f5hjamaades tagasimakse mehhanismid k\u00e4igus,\u00a0hoolimata sellest, et n\u00e4iteks Taani filmi eelarve on \u00fcle 70 miljoni euro aastas. P\u00f5hjus on lihtne: alati on vaja hoida oma tegijaid t\u00f6\u00f6s, et nad\u00a0 s\u00e4ilitaksid konkurentsiv\u00f5ime, ning \u00fckski Euroopa filmit\u00f6\u00f6stus ei suuda t\u00e4na \u00fcksinda garanteerida oma filmidele piisavat rahastust, alati on vaja v\u00e4lisinvesteeringuid, et rahvuslikku kino elus hoida. Rahvusvaheliselt toodetakse sisu Euroopas ikkagi miljardite eest, mitte miljonites.<\/p>\n
Need kaks s\u00fcsteemi \u2013 rahvuslik filmirahastus ja rahvusvahelised tagasimakse mehhanismid \u2013 hoiavad praegu Euroopa filmitegijaid t\u00f6\u00f6s nii eraldi kui ka koos. Just nendest tagasimaksete toel Eestisse tulnud projektidest s\u00fcnnivad l\u00e4hitulevikus rahvusvahelised kaastootmised. Selleks on aga vaja n\u00e4ha suurt pilti ja valdkonda kui tervikut.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/01\/3147685hc431t24.jpg\"\/)
Edith Sepp Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ERR<\/p>\n
N\u00e4ed sa \u00fcldse mingit head ja lihtsat lahendust, kuidas seda Eesti filmirahastuse skeemi parandada? Kas siin piisab paarist lisamiljonist v\u00f5i peame laiemalt kogu kultuurirahastuse mudeli \u00fcle vaatama? Siia k\u00f5rvale peab tooma n\u00e4ite, kuidas aasta l\u00f5puks kaks teatrit j\u00e4id rahastusest ilma, valdkond tegi valju h\u00e4\u00e4lt ja imekombel leiti neile kopsakas toetus, minnes ekspertide otsusest m\u00f6\u00f6da. See minu arust viitab, et mingid s\u00fcsteemid on \u00fcsna katki.<\/p>\n
Ma alustaksin sellest, et isegi kui me alati ei suuda filmi- v\u00f5i kultuuritegijaid otse rahaliselt rohkem toetada, on olemas ka teisi lahendusi, mida pole viimastel aastatel piisavalt kasutatud.<\/p>\n
\u00dcks n\u00e4ide on audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv (AVMSD), mille rakendamine eeldab k\u00fcll v\u00e4ikest, kuid sisuliselt olulist otsust. Praegu on see direktiiv loodetavasti juba parlamendis menetluses ning sellest s\u00f5ltub, kas kehtestame platvormidele kohustuse investeerida kohaliku audiovisuaalse sisu tootmise toetamisse. Eesti ei ole suutnud seda otsust teha juba mitu aastat, kuigi see aitaks veidi suurendada meie filmide rahastust.<\/p>\n
Argument, et USA kehtestab seepeale Eestile tariifid, see risk ei pruugi olla proportsionaalne. Eesti kuulub Euroopa Liitu ning sellisel juhul kehtestaks USA tariifid k\u00f5ikidele liikmesriikidele, mis t\u00e4hendaks juba laiemat s\u00fcsteemset muutust Euroopa filmide finantseerimisel. Praegu kaotame lihtsalt raha, mida saaks kasutada eestikeelse filmi tegemiseks. Oleme v\u00f5rreldes teiste liikmesriikidega ebav\u00f5rdses positsioonis.<\/p>\n
T\u00f5si, sealt tekkiv summa ei oleks v\u00e4ga suur, hinnanguliselt umbes miljon eurot aastas, kuid see oleks signaal, et m\u00f5istame, kuidas Euroopa filmit\u00f6\u00f6stus toimib: seal, kus toimub suur sisu tootmine, tarbimine ja kaasatakse meie vaatajaid, suunatakse osa sellest ka kohaliku, v\u00e4iksema ja haavatavama t\u00f6\u00f6stuse toetamiseks. Seda v\u00f5imaldab Euroopa seadusandlus.<\/p>\n
See ei lahenda loomulikult imev\u00e4el k\u00f5iki probleeme, kuid v\u00f5imaldaks igal aastal teha v\u00e4hemalt \u00fche m\u00e4ngufilmi rohkem. Dokumentaalfilme saaks aga veel rohkem, lisame siinkohal ka animatsiooni ja l\u00fchifilmid. Ausalt \u00f6eldes tundub isegi veidi uskumatu, et me pole suutnud teha isegi nii v\u00e4ikest, ent p\u00f5him\u00f5ttelist sammu.<\/p>\n
Samas tuleb tunnistada, et \u00fcksnes paarist lisamiljonist ei piisa. Probleem on m\u00e4rksa suurem ja s\u00fcsteemsem. Kultuuriministeeriumi eelarve loogika on p\u00fcsinud muutumatuna v\u00e4ga pikka aega, alates 1990. aastatest, ning v\u00f5ib-olla ongi aeg vaadata, kas kunagi tehtud p\u00f5him\u00f5ttelised eelarve jagunemise otsused on t\u00e4nasel p\u00e4eval endiselt p\u00f5hjendatud. 1990. aastatel ei olnud filmide toetamine \u00fcldse Eesti Vabariigi eelarves ning kuna ajad on kogu aeg olnud rasked, siis filmivaldkond sai oma esimesed tootmisrahad alles 1997. aastal, kui loodi filmifond.\u00a0<\/p>\n
Praegu ei ole k\u00fcsimus isegi ainult vahendite jagamises, vaid selles, kuidas me loome v\u00e4\u00e4rtust ja millele panustame just tulevikku silmas pidades. Oluline on k\u00fcsida, milline on tuleviku kultuurivaldkond? Millised valdkonnad suudavad kanda tulevastele p\u00f5lvkondadele edasi meie lood, pildid, keele, loojad, kultuurip\u00e4randi? Loomulikult on v\u00e4ga olulised nii traditsioonilised kui ka oma ajas ja kohas s\u00fcndivad kultuurivormid, olgu need meelelahutuslikud v\u00f5i s\u00fcgavama sisuga. Kuid kas me oleme suutnud \u00f5iglaselt hinnata ka neid valdkondi ja nende m\u00f5ju, mille kestvus ulatub kaugemale olevikust?<\/p>\n
Filmitegijad ja aktiivsemad valdkonna esindajad on viimastel kuudel koos k\u00e4inud ja neid k\u00fcsimusi arutanud. Valdkonnalt on k\u00fcsitud, miks me oleme avalikus debatis vaikinud, kuid oleme teadlikult otsustanud, et kui s\u00f5na v\u00f5tta, siis mitte niisama, vaid sisuliste ettepanekutega. Kritiseerida on alati lihtsam kui lahendustega v\u00e4lja tulla. Kollektiivsete lahendustega v\u00e4lja tulemine tundub sageli peaaegu v\u00f5imatu, kuid me proovime seda teha ja see arutelu on alles alguses.<\/p>\n
Kui teatri juurde tagasi l\u00e4hme, siis see aasta l\u00f5pus tekkinud \u00fcllatav lisarahastus ei olnud erand, vaid korduv olukord, kus tegelikult teatrivaldkonna h\u00e4\u00e4l on lihtsalt nii v\u00f5imas, et nende muresid pannakse kiirelt t\u00e4hele ja neile reageeritakse. Kui me n\u00fc\u00fcd v\u00f5rdleme, siis kas filmivaldkonna h\u00e4\u00e4lt v\u00f5etakse sinu hinnangul sama t\u00f5siselt kuulda?<\/p>\n
Minu arust v\u00f5etakse praegu filmivaldkonda k\u00fcll sama palju kuulda kui teatrit. Pigem on probleem selles, et v\u00e4ga lihtne on kritiseerida, aga k\u00fcsiksin ka ise teisel pool lauda olles vastu: mis on lahendus? Kellelt v\u00f5i kust me \u00e4ra v\u00f5tame?\u00a0Ainu\u00fcksi kriitikast ei piisa ja see ei too ka raha valdkond juurde. Lahendusi tuleb ka v\u00e4lja pakkuda ja seda peaks tegema koos ning argumenteeritult, siis on ka tulemus.<\/p>\n
Teatrite puhul k\u00fcsiksin eelk\u00f5ige seda, kas lahendust peabki otsima ainult teatrikeskselt v\u00f5i tuleks vaadata kogu valdkonda laiemalt. V\u00f5ib-olla oleks m\u00f5istlik \u00fcle vaadata n\u00e4iteks see, kui palju rahast j\u00f5uab tegelikult loojani ning kui palju kulub infrastruktuuri \u00fclalpidamiseks. Praegu ma tekitasin endale kohe vaenlasi juurde…<\/p>\n
Meile meeldib panna see k\u00f5ik \u00fchte potti ja \u00f6elda, et kultuur saab piisavalt raha, aga tegelikkuses ei ole asi nii lihtne. N\u00e4iteks filmivaldkonnas on praegu tegelikult raha vaid tegijatele, ehk rahastus on nn edasiantav toetus tegijatele, v\u00e4ike osa l\u00e4heb s\u00fcsteemi haldamiseks ja infrastruktuuri meil alles ehitatakse, v\u00e4ikekinod saavad ka natuke toetust. Seet\u00f5ttu saan \u00fcldjoontes v\u00e4ita k\u00f5ike eelnevat arvesse v\u00f5ttes, et nende rahadega, mis meil on suunatud filmitegijatele loomiseks, on \u00fcsna keeruline hakkama saada.<\/p>\n
Siin on suurem, \u00fcldfilosoofilisem vaade, et meie \u00fcldine l\u00e4htekoht kipub olema selline, et k\u00f5igepealt teeme majanduse korda, siis tegeleme riigikaitsega ja kultuur v\u00f5ib seni kuskil oodata, ehk tegeleme sellega kunagi hiljem. Ma ei ole p\u00e4ris kindel, kas saabub kunagi aeg, kui riigis on l\u00f5puks k\u00f5ik “korras” ja saab tegeleda kultuuriga. Meil puudub Eestis \u00fchiskondlik kokkulepe, mis asetaks keskmesse inimese ja kultuuri. Kultuurse, loova, haritud ja tundliku inimese.<\/p>\n
Iirimaa n\u00e4ide on k\u00f5nekas. Neil on riiklik kultuuristrateegia “Culture 2025”, mis seab keskmesse inimese. K\u00fcsimus ei ole selles, kas kultuur tasub \u00e4ra, vaid millist \u00fchiskonda iirlased tahavad. Selle tulemusel on kujunenud tugev kultuuriv\u00e4li, kindel rahvuslik identiteet ning majanduslikult eluj\u00f5uline ja ekspordiv\u00f5imeline loomesektor, mis panustab Iirimaa majandusse enam kui mitmed traditsioonilised t\u00f6\u00f6stusharud.<\/p>\n
Meile meeldib ka v\u00e4ga r\u00e4\u00e4kida majanduskasvust, justkui oleks see majast eraldiseisev vundament, millele k\u00f5ik muu rajatakse. Me r\u00e4\u00e4gime tootlikkusest, ekspordist ja SKP-st. Majandus on t\u00f6\u00f6riist, mitte omaette eesm\u00e4rk. Me peaksime r\u00e4\u00e4kima tervikplaanist, sest pangakontol olev number \u00fcksi ei loo kodutunnet ning majanduse t\u00f5usuprotsent ei uinuta meie lapsi \u00f5htul magama. Samuti ei kasva laps \u00fcles sooviga oma riiki kaitsta, kui tal puudub kokkupuude oma vanavanemate lugudega.<\/p>\n
Kui palju sa pead praegusel hetkel veel Eesti filmi vajalikkust p\u00f5hjendama? Kas see on endiselt k\u00fcsimus, millega tuleb nii-\u00f6elda filmidiplomaatia raames tegeleda?<\/p>\n
10-12 aastat tagasi tuli Eesti filmi vajalikkust EFI juhina kindlasti palju rohkem p\u00f5hjendada. T\u00f5epoolest on olnud k\u00f5rgel kohal olevaid inimesi, kes pooleldi huumoriga on esitanud k\u00fcsimuse, kas riik peaks filmivaldkonnaga \u00fcldse j\u00e4tkama. See oli v\u00e4ga selgelt filmidiplomaatia osa, et need naljad laualt maha saada. \u00d5nneks t\u00e4na sellist suhtumist enam ei kohta ja ka avalikkuses ei seata Eesti filmi enam k\u00fcsim\u00e4rgi alla \u2013 seda eriti vaatajate poolt, kes Eesti filme vaatavad. Selles m\u00f5ttes on vajadus pidevalt Eesti filmi olemasolu \u00f5igustada praegu oluliselt v\u00e4iksem.\u00a0<\/p>\n
Samas tekib n\u00fc\u00fcd teine, v\u00f5ib-olla isegi keerulisem k\u00fcsimus: kui raha juurde ei tule, siis millised on need rasked otsused, mida peame ise endalt ausalt k\u00fcsima. Kui seniste vahenditega ei ole enam v\u00f5imalik k\u00f5ike teha, siis mida peame teisiti tegema ja millest peame loobuma?<\/p>\n
Filmidiplomaatia ei ole seega kadunud, vaid on muutunud sisult ja huvitav on pigem poliitilise ning rahvusvahelise konteksti tekkimine. Ma olen alati j\u00e4lginud huviga Prantsusmaa kultuuripoliitikat ja president Macroni, kellel on kultuuris selge ambitsioon. Kindlasti ei ole tal sealsete keeruliste poliitiliste olude keskel lihtne, kuid presidendil on oma kultuuripoliitika ning ta tegeleb otsealluvuses oleva CNC-ga, mis on oma rollilt v\u00f5rreldav EFI-ga, kuigi suuruselt ja m\u00f5jult ei ole need institutsioonid loomulikult v\u00f5rreldavad.<\/p>\n
Just selline j\u00e4rjekindel kultuuripoliitika loob ka rahvusvahelised koost\u00f6\u00f6suhted. Prantslased on praegu p\u00f6\u00f6ranud t\u00e4helepanu filmivaldkonnas just Balti riikidele. Ma ei oska \u00f6elda, kas see tuleneb ainult s\u00fcmpaatiast meie julgeolekupoliitika vastu, v\u00f5i meie geograafilisest asukohast, aga huvi on selgelt olemas.<\/p>\n
N\u00e4iteks, meid on veebruaris kutsutud esimest korda ekslusiivselt kohtumiste laua taha ja me korraldame koos \u00fcrituse, kus \u00fchel pool lauda on Eesti produtsendid oma projektidega ning teisel pool Prantsusmaa produtsendid ja levitajad. Toimub otsesuhtluses projektide tutvustamine ja arutelu selle \u00fcle, millised koost\u00f6\u00f6filmid v\u00f5iksid Balti riikide ja Prantsusmaa vahel k\u00e4ivituda. See on esimene kord, kui selline selge fookusega formaat meie regiooni riikidega ellu viiakse.\u00a0<\/p>\n
Seega varsti on lootust midagi koos prantslastega teha?<\/p>\n
Jah, kindlasti. K\u00f5ige huvitavam on see, et Eestist l\u00e4hevad sellele n\u00f6 mini-kaastootmisturule ainult naisre\u017eiss\u00f6\u00f6ride projektid. Prantslased \u00fctlesid, et neil on praegu naisre\u017eiss\u00f6\u00f6ridega m\u00f5nev\u00f5rra kitsas k\u00e4es, Eestis on aga p\u00e4ris palju tugevaid kandidaate, ning nii valisidi nad meie poolt v\u00e4lja naisautorite filmid.<\/p>\n
Milleni ma tegelikult tahtsin v\u00e4lja j\u00f5uda, on see, et v\u00f5ib-olla oleks ka Eestis abi sellest, kui presidendil oleks oma kultuuripoliitika. Kaks poliitilist s\u00fcsteemi pole v\u00f5rreldavad, aga oleks huvitav m\u00f5elda, kas kultuuri n\u00e4htavuse t\u00f5stmisel saaks meie presidendi roll olla tunduvalt suurem kui see on praegu.<\/p>\n
Kui r\u00e4\u00e4gime teatrist, siis on \u00fcle\u00fcldine konsensus, et eestlane armastab teatrit, aga kuidas on sinu hinnangul filmiga? Kas praeguste vaatajanumbrite ja \u00fcle\u00fcldise hoiaku p\u00f5hjal saame \u00f6elda, et eestlane armastab kodumaist filmi?<\/p>\n
Eestis on palju inimesi, kes ei armasta teatrit, ja samuti on neid, kes ei armasta kodumaist filmi. Samas on see hulk, kes Eesti filmi armastab, viimastel aastatel kindlasti h\u00fcppeliselt kasvanud, sest tegijad m\u00f5tlevad \u00fcha enam vaataja peale.<\/p>\n
Lisaks on film noorema p\u00f5lvkonna jaoks loomulik keskkond. Me k\u00f5ik toimetame igap\u00e4evaselt audiovisuaalses maailmas, noored elavad seal. Selles keskkonnas on ka Eesti filmid, mis selgitab nende populaarsust nooremate vaatajate hulgas. Eelmisel aastal oli mitu filmi, mis olid noortele suunatud, ja noored hindasid neid v\u00e4ga k\u00f5rgelt ning need filmid t\u00f5id publiku kinno.<\/p>\n
Ma ei kahtle, et Eesti vaataja armastab kodumaist filmi, meil on tekkinud oma kindel publik, kuid selle taga on ka teadlik t\u00f6\u00f6 vaatajaga.<\/p>\n
Tahaks korraks ette v\u00f5tta viimaste aastate kaks olulist maam\u00e4rki, mis Eesti filmis mingit p\u00f6\u00f6rdepunkti v\u00f5i v\u00e4hemalt v\u00f5imalikku muutust markeerida. \u00dcks neist on Christopher Nolani “Tenet”, t\u00e4nu millele k\u00e4is korraks t\u00f5esti igasugu tegijaid Eestis, aga kui palju me suutsime seda potentsiaali realiseerida? Koroona tuli muidugi vahele, mis rikkus omajagu asju \u00e4ra.<\/p>\n
T\u00f5epoolest, koroona tuli kohe peale “Teneti” filmimist. Meil olid juba turismiettev\u00f5tted, kes tahtsid hakata korraldama retki “Teneti” radadel, aga see kukkus \u00fcsna kolinal kokku. Ajastus oli selle filmi jaoks v\u00e4ga halb. T\u00f5si, kui film oleks olnud v\u00e4ga hea, oleks m\u00f5ju v\u00f5ib olla olnud teistsugune, sest see ei olnud kindlasti Nolani ikoonilisem film. Oleks ta n\u00e4iteks “Oppenheimeri” siin teinud\u2026 (naerdes) See oli t\u00f5esti hea film.<\/p>\n
Meie jaoks oli peale “Tenetit” tegelikult olulisem see, milline s\u00f5num l\u00e4heb ringlusesse tegijate seas selle kohta, kuidas on \u00fcldse Eestis filmida. Hirm Eestisse tulla on v\u00e4lismaistele tootjatele kogu aeg mingil m\u00e4\u00e4ral olemas olnud, sest mitte k\u00f5ik riigid Ida-Euroopas ei ole usaldusv\u00e4\u00e4rsed. Kuid Venemaa agressiooni algusega Ukrainas l\u00e4ks olukord veelgi keerulisemaks. “Teneti” periood ja s\u00f5ja algus Ukrainas langesid ajaliselt \u00fcsna kokku. Meil oli sel ajal v\u00e4lismaailmaga v\u00e4ga palju suhtlust, kuid paljud v\u00e4listootjad ei julgenud sel hetkel siia siiski tulla. Sealt hakkas see langus pihta, aga tegelikult ei olnud see ainult Eesti probleem.\u00a0<\/p>\n
Samal ajal algas laiem valdkonna kriis, millest me pole siiani p\u00e4riselt v\u00e4lja tulnud, ning sellele j\u00e4rgnes kohe j\u00e4rgmine meie regiooni majanduskriis. See ei ole j\u00e4llegi pelgalt Eestile ainuomane, sarnane olukord on ka teistes Balti riikides, samuti Saksamaal ja Suurbritannias, kellega me oleme v\u00e4ga tihedalt seotud. Suurbritannia vahendas tegelikult paljusid projekte Eestisse, ja kui neil on keeruline, on ka meil keeruline.<\/p>\n
N\u00fc\u00fcd v\u00f5ib sellest r\u00e4\u00e4kida, aga tol hetkel olid k\u00e4imas isegi l\u00e4bir\u00e4\u00e4kimised \u00fche Marveli filmi osas. \u00d5nneks ma pole mingit vaikimisvannet andnud, vast p\u00e4\u00e4sen trahvist. Teisis\u00f5nu, v\u00e4ga suured projektid olid reaalselt tulemas, kuid l\u00f5puks ei j\u00f5udnud neist \u00fckski siia.<\/p>\n
Umbes poolteist aastat tagasi aga kogesin eriti selgelt, kui soomlased \u2013 meie k\u00f5ige l\u00e4hedasemad partnerid \u2013 muutsid oma suunda. M\u00e4letan, et olin Eurimages’i (\u00fcleeuroopaline filmifond, mille n\u00f5ukogusse kuuluvad k\u00f5ikide riikide esinejad, toim.) n\u00f5ukogu koosolekul, kuhu tuli sisse \u00fcks Soome firma oma filmiga, kellega olime aastaid koost\u00f6\u00f6d teinud, kuid seekord tulid nad sinna koos leedukatega.<\/p>\n
Filmitootmine p\u00f5hineb suuresti usaldusel, ja see pani mind m\u00f5tlema: kui keeruline peab olukord Eestis olema, et pikaajaline partner, julgen isegi v\u00e4ita Eesti s\u00f5ber, ei tunne end enam kindlalt ja otsib uusi koost\u00f6\u00f6suhteid? Minu jaoks oli see v\u00e4ga selge m\u00e4rguanne, et asjad liiguvad vales suunas, kriis pole l\u00e4bi ja p\u00f5hi pole veel k\u00e4es. P\u00f5hi polnudki veel sel hetkel k\u00e4es.<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/01\/3147694hf0aat24.jpg\"\/)
Edith Sepp Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ERR<\/p>\n
Teine viimaste aastate k\u00f5ige olulisem rahvusvaheline edulugu on Anna Hintsi “Savvusanna s\u00f5sarad”, mis k\u00e4is paljudel festivalidel ning sellest r\u00e4\u00e4giti suurelt ka rahvusvahelisel areenil, aga kui oluline see tervikuna tegelikult Eesti filmi identiteedile ja n\u00e4htavusele oli?<\/p>\n
Muidugi oli see v\u00e4ga oluline. “Savvusanna s\u00f5sarad” ei olnud rahvusvaheliselt oluline ainult \u00fche eduka filmi m\u00f5ttes, vaid ta muutis seda, kuidas Eesti dokumentaalfilmi maailmas \u00fcldse n\u00e4hakse.<\/p>\n
Praegu, kui rahvusvahelisel turul dokumentaalfilmidest r\u00e4\u00e4gitakse, k\u00fcsitakse pidevalt: mis teil veel tulemas on? See t\u00e4hendab, et Eesti dokumentalistikat ei vaadata enam kui erandit, vaid kui keskkonda, kus v\u00f5rsuvad potentsiaalsed autorid.<\/p>\n
N\u00e4iteks m\u00f6\u00f6dunud suvel Locarno filmifestivalil n\u00e4gin, et huvi ei olnud juhuslik, sest nende seas, kes ise soovisid meiega kohtuda, oli ka Sundance’i dokumentaalfilmide valija. Vahetasime mitmeid kirju, mind imestas, kui palju ta teadis eesti filmidest ning just meie ajaloolisi filme \u2013 tema kodut\u00f6\u00f6 oli muljetavaldav. Aga paraku eelmisel aastal meil midagi konkreetset v\u00e4lja pakkuda ei olnud.<\/p>\n
See huvi aga n\u00e4itas, et Eesti on rahvusvahelisel dokiv\u00e4ljal fookuses ja meilt oodatakse uusi filme. Neid filme ka tuleb: praegu on mitu v\u00e4ga tugevat dokumentaalfilmi l\u00f5pusirgel, mitmed arenduses. Eelmisel aastal aga sai Maris Salumetsa dokumentaalfilm “S\u00f5da naiste vastu” esmakordselt Eesti dokumentaalfilmide ajaloos Eurimages’i toetuse selle vooru k\u00f5ige k\u00f5rgemate punktidega.<\/p>\n
Anna Hints on aga praegu \u00fcks neist re\u017eiss\u00f6\u00f6ridest, kes rahvusvaheliselt on t\u00f5sise t\u00e4helepanu all \u2013 n\u00e4iteks ka seal samas mini-turul Prantsusmaal hakkab ta arutama oma uut projekti tugevate prantsuse tootjate ja levitajatega. See on juba hoopis teistsugune surve ja teistsugune vastutus, sest kui huvi tuleb sellistelt festivalidelt nagu Cannes, siis on autor t\u00f5usnud t\u00e4iesti teisele kvaliteedi tasandile. Pole m\u00f5tet siinkohal olukorda muidugi ka \u00fcle m\u00fcstifitseerida, aga Cannes on Cannes. Samas, pean tunnistama, et filmide osas eelistan mina hoopis Veneetsia filmifestivali programmi.<\/p>\n
K\u00f5ige olulisem “Savvusanna s\u00f5sarate” m\u00f5ju ongi v\u00f5ib-olla see, et see \u00fcks dokumentaalfilm on andnud kogu meie v\u00e4ikesele filmikogukonnale enesekindluse: me oleme n\u00e4inud ja olnud tunnistajaks, et meie lood, keel ning kultuuriline traditsioon ei ole huvitavad ainult meile endile, vaid k\u00f5netavad ka rahvusvahelist vaatajat. See on identiteedi m\u00f5ttes v\u00e4ga suur nihe ja saavutus.<\/p>\n
Eesti film ei ole enam ainult “v\u00e4ike erand” v\u00f5i “eksootiline k\u00f5rvaln\u00e4htus”, vaid \u00e4ratuntava autori h\u00e4\u00e4lega filmimaa, mis kuulub rahvusvahelisse filmikogukonda.<\/p>\n
Aga kui r\u00e4\u00e4gime naaberriikidest, siis l\u00e4tlastel on Oscari v\u00f5itnud animatsioon “Flow” ja leedukatel on terve hunnik mitte lihtsalt rahvusvaheliselt edukaid, vaid ka lihtsalt v\u00e4ga h\u00e4id filme.<\/p>\n
Ma olen sinuga n\u00f5us, ise vaatan ka praegu suure huviga Leedu filme.<\/p>\n
Mida nad siis praegu \u00f5igesti v\u00f5i meist paremini teevad?<\/p>\n
Ma olen selle peale palju m\u00f5elnud. EFI kolleegide seas on see juba levinud nali, et minuga lihtsalt peab r\u00e4\u00e4kima Leedu filmist (naerdes).<\/p>\n
Seal oli kaks murdepunkti. Esimene neist on see, et nad alustasid tagasimakse mehhanismidega tunduvalt varem: Leedus l\u00e4ks tagasimaksefond k\u00e4iku peaaegu seitse aastat enne Eestit. Meie j\u00e4ime hiljaks. Alguses k\u00fcsiti ka Leedus, kas neist saavad n\u00fc\u00fcd lihtsalt allhankefirmad ja musta t\u00f6\u00f6 tegijad, kuid sellest kasvas v\u00e4lja uus p\u00f5lvkond filmitegijaid. Nad n\u00e4gid v\u00f5tteplatsidel, kuidas rahvusvahelisi projekte tehakse, ja hakkasid m\u00f5tlema: miks nad ei v\u00f5iks seda kogemust kasutada oma filmide tegemisel? Need sissetulevad rahvusvahelised projektid olid neile v\u00e4ga suur kool \u2013 nende filmide v\u00f5tteplatsidel on kasvanud \u00fcles terve uus p\u00f5lvkond t\u00e4naseid Leedu autorikino tegijaid.<\/p>\n
Muide, Leedus ei ole ka t\u00e4na v\u00e4lisinvesteeringute sissemeelitamisega probleeme, sest nad alustasid varem, neil on pikaajaline plaan, puudub lagi ja nende positsioon turul on kindel. Eks muidugi k\u00f5ik asjad ajas muutuvad, eriti filmivaldkonnas, aga praegu on nii.\u00a0<\/p>\n
Teine oluline areng oli see, et nad l\u00f5id ka oma filmikooli. Varem saatsid nad oma tudengeid Poola ja BFM-i \u00f5ppima, kuid n\u00fc\u00fcd tehti Leetu \u00fclikooli k\u00f5rvale filmikool. See on k\u00fcll v\u00e4ike, aga neil on hea koolijuht, endine filmitootja ja Leedu Eurimages esindaja, ning selle tulemusel j\u00f5uab ka v\u00e4hem Leedu filmitegijaid Eestisse \u00f5ppima. Uuele p\u00f5lvkonnale on tekkinud ka hea j\u00e4relkasvulava.\u00a0<\/p>\n
T\u00e4nu nendele kahele sammule on neil tekkinud tugev enesekindlus. Enesekindlus paistab ka v\u00e4lja \u2013 see, kuidas nad filmiturgudel s\u00e4ravad. Eesti filmi \u00fcks probleeme ongi praegu see, et inimesed kaotavad oma kindlustunde ja jalgealuse.<\/p>\n
Ma ei nimetaks seda kolmandaks m\u00e4\u00e4ravaks p\u00f5hjuseks, kuid tasub siiski m\u00e4rkida, et Leedu Kultuuriministeeriumi kantslerist sai filmifondi juht ja seej\u00e4rel sai filmifondi juhist ministeeriumi kantsler. Vahepeal oli isegi kultuuriminister filmivaldkonna taustaga.<\/p>\n
Eesti jaoks on aga hea see, et Leedu re\u017eiss\u00f6\u00f6r \u0160ar\u016bnas Bartas, keda on v\u00f5rreldud nii Tarkovski kui ka \u00e4sja siit ilmast lahkunud B\u00e9la Tarriga ning kelle looming on p\u00e4lvinud t\u00e4helepanu Cannes’i, Berlinale ja Veneetsia filmifestivalidel, toodab oma j\u00e4rgmist filmi koost\u00f6\u00f6s eestlaste, l\u00e4tlaste ja prantslastega. Eesti ei ole v\u00e4ga palju leedulastega koos teinud, n\u00fc\u00fcd siis avame ka selle ukse.<\/p>\n
Sa arvad, et Eesti filmi \u00fcks probleem on selles, et me pole piisavalt enesekindlad?<\/p>\n
Loojad v\u00f5iksid olla enesekindlamad, kuid teatav ebakindlus on tundliku inimese loomulik seisund ja loomeprotsessi alus. Kui enesekindlus muutub liiga suureks, kipuvad teod sageli j\u00e4\u00e4ma s\u00f5nade tasemele ja proovitakse pigem oma filmi lahti seletada kui ekraanile tuua. Loomine eeldab haavatavust.<\/p>\n
Meie \u00fclesanne on luua keskkond, mis toetab tundlikku inimest ega suru teda kuidagimoodi murduma pideva soortussurve all. Praegu n\u00e4eme aga Eestis olukorda, kus pinge all ei murdu enam ainult habras hing, vaid ka tugev.<\/p>\n
Sel aastal l\u00fc\u00fcakse filmilinnaku kopp maasse. Kui see projekt mingil hetkel valmis saab, kas selle m\u00f5ju saab olema nii suur, et hakkame r\u00e4\u00e4kima Eesti filmist enne ja p\u00e4rast filmilinnakut?<\/p>\n
Kui filmipaviljoni ehitus sel aastal algab ja see mingil hetkel ka valmis saab, on t\u00e4iesti \u00f5igustatud k\u00fcsida, kas hakkame kunagi r\u00e4\u00e4kima Eesti filmist enne ja p\u00e4rast filmilinnakut. Potentsiaal selleks on olemas, kuid see s\u00f5ltub v\u00e4ga selgelt sellest, kuidas \u00fclej\u00e4\u00e4nud s\u00fcsteem ja rahastus sellega kaasa tulevad.<\/p>\n
Inflatsioon on teinud oma t\u00f6\u00f6 ning kui Eesti filmi rahastus j\u00e4\u00e4b samale tasemele, kus see praegu on, siis Eesti tootjatel on stuudiopinda v\u00e4ga keeruline endale lubada. Stuudio olemasolu iseenesest ei lahenda probleemi, kui meie filmide eelarved ei v\u00f5imalda neid ruume kasutada.<\/p>\n
Ma olen loomult optimistlik ja p\u00fc\u00fcan vaadata tulevikku positiivselt. Seep\u00e4rast n\u00e4en, et kui stuudio valmib ja Eesti film on seatud selle t\u00e4ituvuse puhul esimeseks prioriteediks, peab paratamatult midagi muutuma ka meie filmide eelarvetes.<\/p>\n
Tahaks loota k\u00fcll, et Tallinnfilm Studios valmimisega algab Eesti filmis uus ajaj\u00e4rk ja mitte ainult uue koha m\u00f5ttes, vaid ka uue enesekindluse, ambitsiooni ja v\u00f5imaluste n\u00e4ol.<\/p>\n
R\u00e4\u00e4kisime, et 2026. aastal tuleb v\u00e4lja kaheksa t\u00e4ispikka kodumaist m\u00e4ngufilmi, aga milline tuleb sinu hinnangul algav filmiaasta? Tegelikult juba m\u00f6\u00f6dunud aasta l\u00f5pus saime \u00fche positiivse uudise, et Jonas Tauli “\u00d6\u00f6m\u00f5tted” esilinastub Berliini filmifestivalil.<\/p>\n
*haarab telefoni* Ma vaatan kohe \u00fcle \u2013 meil on \u00fcks film veel Berliini eelvalikus, aga hetkel ei ole mulle selle kohta kinnitust saadetud.<\/p>\n
See, et Jonas Tauli l\u00fchifilm “\u00d6\u00f6m\u00f5tted” esilinastub Berliini filmifestivalil, on v\u00e4ga tugev saavutus. L\u00fchifilmide konkurents rahvusvahelisel turul on v\u00e4ga tihe ja seal esile t\u00f5usmine n\u00e4itab selgelt meie tegijate k\u00f5rget professionaalset taset.<\/p>\n
Berliiniga on meil tegelikult v\u00e4ga hea suhtlus. Seal on uus juhtkond ja v\u00e4rsked valijad ning need filmid, mis sai esitatud, need olid ka sisuliselt l\u00e4bi vaadatud.\u00a0 Kahel Eesti filmil oli selgelt tugev potentsiaal. Seda, et German Golubi “Meie Erika” Berliini ei p\u00e4\u00e4se, saime teada n\u00e4dala alguses. Samas saab kindlasti sellest filmist Eesti publiku lemmik. Kuigi German tegi alles oma esimest t\u00e4ispikka filmi, on see v\u00e4ga \u00f5nnestunud deb\u00fc\u00fct. Ta on alustanud ka oma uue filmi “Teie teenistuses” v\u00f5tetega, samuti tugev stsenaarium ja peaosas Piret Krumm.<\/p>\n
T\u00f5otab tulla aga v\u00e4ga p\u00f5nev filmiaasta. M\u00f5ned filmid on oma esilinastust edasi l\u00fckanud ja seet\u00f5ttu koondub sellesse aastasse \u00fcle viie filmi. T\u00e4navu saab valmis n\u00e4iteks Janno J\u00fcrgensi uus film “Mind ei ole sinust eraldi”, mida esitleme sel kuul Trieste kaastootmisturul “When East Meets West” Itaalias. Itaalia on olnud viimastel aastatel meie fookuses ning Veneetsia filmifestival v\u00f5iks olla Eesti filmide jaoks selgem siht.<\/p>\n
Kui Cannes koondab v\u00e4ikeriikide paremiku sageli juba varakult enda k\u00e4tte ja enamik sinna ei p\u00e4\u00e4se, siis strateegilisemalt tegutsedes tasuks Eesti filmidega teadlikumalt hoopis p\u00fc\u00fcelda Veneetsia poole. See mudel ei toimi, et enne proovime \u00fcht ja siis teist, pigem peaks olema kohe alguses teada, kumba eelistada. Re\u017eiss\u00f6\u00f6r Vallo Toomlal on varsti v\u00f5tteid alustav uus film “Beatrice”, esimene Eesti\u2013Itaalia kaastootmises s\u00fcndiv m\u00e4ngufilm, mille esilinastuseni l\u00e4heb veel aega, samas plaane tuleb hakata tegema pigem varem kui hiljem.<\/p>\n
Aga selle aasta teises pooles j\u00f5uavad vaatajateni veel Evar Anvelti “Midagi t\u00f5elist”, Jaak Kilmi “Musta pori n\u00e4kku” ja Ove Mustingu “Seatapp”. Linastuvad ka dokumentaalfilmid Puuluubist, Epp-Maria Kokam\u00e4est, samuti on Kaupo Kruusiaugul valmis saamas uus dokk “Coaching tavalisele inimesele”. Filmid on v\u00e4ga eriilmelised\u00a0 ja ehk leiab iga vaataja midagi enda jaoks. Ootan ka tuleval n\u00e4dalal linastuvat Arun Tamme filmi “T\u00e4iuslikud v\u00f5\u00f5rad”. Arunil on t\u00e4pne n\u00e4itlejat\u00f6\u00f6 ja see film on karakterip\u00f5hine, nii et ootan huviga.<\/p>\n
Nagu eelmise aasta filmid, nii ka 2026. aasta filmid vajavad oma vaataja leidmisel v\u00e4ga personaalset l\u00e4henemist ja publikuga tegelemist. Aitame tootjatel tegeleda filmide levistrateegiate kokkupanemise ja plaanidega, sealhulgas festivaliteekondade kaardistamisega. Kuna filme on palju, siis t\u00f6\u00f6d jagub.\u00a0<\/p>\n
Nagu ma alguses ka \u00fctlesin, siis kodupublik on fookuses ja olgem ausad, m\u00f5ned filmid ongi ainult kodumaisele publikule loodud. Filmifestivali linastus v\u00f5ib aidata tuua kodupublikut kinno, aga ei pruugi, nii et kogu filmi levi \u00fclesehitamist tuleb ikka v\u00f5tta selge pea ja kaine m\u00f5istusega.\u00a0<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2026\/01\/3147706hce21t24.jpg\"\/)
Edith Sepp Autor\/allikas: Siim L\u00f5vi \/ERR<\/p>\n
T\u00f5id m\u00f6\u00f6dunud filmiaastat kirjeldades v\u00e4lja ka selle, et k\u00f5ik filmid olid v\u00e4ga erin\u00e4olised. Kas v\u00f5ime \u00f6elda, et praegusel hetkel on Eesti filmil tugev ja selge identiteet, mille p\u00f5hjal meil \u00e4ra tuntakse? V\u00f5i peaks see identiteet veel tugevam olema?<\/p>\n
Praegu k\u00e4ib Eesti filmis teatav paika loksumine. Ma ei ole kindel, et meil oleks praegu\u00fcks v\u00e4ga selgelt v\u00e4lja joonistunud identiteet. Kas see peabki olema \u00fcheselt m\u00e4\u00e4ratletav? Minu jaoks ongi Eesti filmi identiteet pigem autorite laiap\u00f5hjaline ja mitmekesine looming.<\/p>\n
Mul on v\u00e4ga hea meel, et viimastel aastatel on toimunud loomulik nihe naisre\u017eiss\u00f6\u00f6ride poole \u2013 ilma, et oleksime seda kuidagi teadlikult survestanud. Noored naised on tulnud valdkonda v\u00e4ga huvitavate teemade ja ideedega ning arendanud neid oma lugusid j\u00e4rjekindlalt edasi. Praegu on huvitav j\u00e4lgida, kas sellest hakkab ajapikku kujunema ka omaette identiteet, millest hiljem hakatakse raamatuid kirjutama ja s\u00fcvaanal\u00fc\u00fcse tegema.<\/p>\n
Selle teema j\u00e4tkuks on oluline v\u00e4lja tuua, et praegu tegeleme palju sellega, et tegijad ei j\u00e4\u00e4ks \u00fcksi. K\u00f5iki, kellel on tahtmist, proovime suunata erinevatele rahvusvahelistele koolitustele ja programmidesse, et nad saaksid oma ideid p\u00f5rgatada keskkonnas, kus vastas on inimesed, kes ei pruugi teada Eestist ega autorist mitte midagi. Film on oma olemuselt rahvusvaheline ja just seal tekib vajalik peegeldus. Sellise protsessi l\u00e4bis ka n\u00e4iteks Janno J\u00fcrgens, kes sai \u00fchest talendiarenduseprogrammist v\u00e4ga positiivse t\u00f5uke ja tal on praegu \u00fcks film valmis ning teine kohe valmis tootmiseks.<\/p>\n
Selline pakkumine ei ole loomulikult mingi tingimus ega kohustus, lihtsalt see kinnitab minu jaoks seda, et andekaid inimesi tuleb hoida ja aidata neil areneda \u2013 head tegijad, kes teevad tugevaid filme, ei teki t\u00fchjalt kohalt. Paraku ei piisa sellest, et lihtsalt oodata EFI laua taga uusi stsenaariume. Tegijate toetamine v\u00f5iks alata palju varem, aga samas see ei saa olla ka j\u00e4rjekordne pingeallikas. M\u00f5nele meeldib \u00fcksi v\u00f5i koos s\u00f5pradega nokitseda.<\/p>\n
Samamoodi on viimasel ajal kujunenud rohkem v\u00e4lja ka see suund, et autoritel tuleb juba filmi arendusfaasis m\u00f5elda oma vaatajale: isegi kui see auditoorium on v\u00e4ike, peab olema selge, kellele see film on m\u00f5eldud. See aitab j\u00e4\u00e4da relevantsesse dialoogi keskkonnaga, kus film s\u00fcnnib ja kuhu liigub. See ei ole loojatele alati lihtne ja tekitab ka aeg-ajalt vastuseisu.<\/p>\n
Kui suudame hoida autoreid nii, et nad ei murduks surve all, vaid tunneksid, et nad on hoitud ja et me oleme nende jaoks partnerid, et nad ei sulguks iseendasse ega kibestuks, siis v\u00f5ib just sellest toetatud keskkonnast s\u00fcndida v\u00e4ga ootamatuid v\u00e4ikeseid imesid.<\/p>\n
Mainisid enne, et EFI-s te m\u00f5tlete pigem sellele, milline v\u00f5iks olla Eesti film 2030. aastal, seega esitan siia l\u00f5ppu kaks k\u00fcsimust, mis n\u00f5uavad tulevikku vaatamist ja millele sa ilmselt vastata ei oska. Millal j\u00f5uab Eesti film Cannes’i p\u00f5hiv\u00f5istlusprogrammi?<\/p>\n
Me v\u00e4ga lootsime, et see juhtub juba sel aastal, aga tundub, et selleks l\u00e4heb veel veidi aega. Samas on meil olemas mitu v\u00e4ga tugevat filmitegijat, kelle puhul on tunne, et see on t\u00e4iesti tehtav. Ma siiralt loodan, et see murdepunkt j\u00f5uab k\u00e4tte enne 2028. aastat.\u00a0<\/p>\n
Aga millal siis ikkagi Oscar \u00e4ra tuleb? Sel aastal “Pikad paberid” ei j\u00f5udnud v\u00f5\u00f5rkeelse filmi l\u00fchinimekirja, aga l\u00e4tlastel on kuldmehike juba olemas, me ei saa ju neist kehvemad olla.<\/p>\n
Me ei sea endale selliseid kriteeriume (naerdes).<\/p>\n
![](\"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-content\/uploads\/2025\/09\/2163436h6948t24.png\"\/)
<\/p>\n
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” v\u00f5tab igal p\u00fchap\u00e4eval fookusesse \u00fche huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.<\/p>\n","protected":false},"excerpt":{"rendered":"Teeme seda intervjuud sinuga uue aasta esimestel p\u00e4evadel, kui filmiaasta pole veel t\u00e4it hoogu sisse saanud. Seega vaatame…\n","protected":false},"author":2,"featured_media":82590,"comment_status":"","ping_status":"","sticky":false,"template":"","format":"standard","meta":{"footnotes":""},"categories":[80],"tags":[26,27,6074,37,33,17795,17603,35,7243,34,36,31,32,208,21,28,29,95,19,25,23,24,22,20,30,92,93,94],"class_list":{"0":"post-82589","1":"post","2":"type-post","3":"status-publish","4":"format-standard","5":"has-post-thumbnail","7":"category-maailm","8":"tag-breaking-news","9":"tag-breakingnews","10":"tag-edith-sepp","11":"tag-ee","12":"tag-eesti","13":"tag-eesti-film","14":"tag-eesti-filmi-instituut","15":"tag-eesti-keel","16":"tag-efi","17":"tag-estonia","18":"tag-estonian","19":"tag-featured-news","20":"tag-featurednews","21":"tag-film","22":"tag-headlines","23":"tag-latest-news","24":"tag-latestnews","25":"tag-maailm","26":"tag-news","27":"tag-populaarseimad-lood","28":"tag-top-stories","29":"tag-topstories","30":"tag-uldised-uudised","31":"tag-uudised","32":"tag-viimased-uudised","33":"tag-world","34":"tag-world-news","35":"tag-worldnews"},"share_on_mastodon":{"url":"https:\/\/pubeurope.com\/@ee\/115875340863742440","error":""},"_links":{"self":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/82589","targetHints":{"allow":["GET"]}}],"collection":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts"}],"about":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/types\/post"}],"author":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/users\/2"}],"replies":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/comments?post=82589"}],"version-history":[{"count":0,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/posts\/82589\/revisions"}],"wp:featuredmedia":[{"embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media\/82590"}],"wp:attachment":[{"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/media?parent=82589"}],"wp:term":[{"taxonomy":"category","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/categories?post=82589"},{"taxonomy":"post_tag","embeddable":true,"href":"https:\/\/www.europesays.com\/ee\/wp-json\/wp\/v2\/tags?post=82589"}],"curies":[{"name":"wp","href":"https:\/\/api.w.org\/{rel}","templated":true}]}}