AJASTU KÕNE | Kanada peaminister Mark Carney: vana kord ei tule tagasi. Peame loobuma endale valetamisest

Ma räägin täna maailmakorra rebenemisest. Sellest, et purunenud on üks meeldiv illusioon ja koidab karm reaalsus, kus suurvõimude geopoliitikat ei piira enam miski.

. . .

Me kõik teadsime, et reeglitel põhineva maailmakorra lugu oli osaliselt vale – tugevaimad tegid endale erandeid, kui see oli neile mugav; kaubandusreegleid jõustati ebaühtlaselt; rahvusvahelist õigust kohaldati erineva rangusega olenevalt sellest, kes oli süüdistatav ja kes ohver. Me teadsime seda.

Kuid see fiktsioon oli meile kasulik. Eriti just USA hegemoonia suutis pakkuda tähtsaid avalikke hüvesid: avatud mereteid, stabiilset finantssüsteemi, kollektiivset julgeolekut ja tsiviliseeritud raamistikku, mille alusel riigid lahendasid vaidlusi.

Seega panime meiegi selle sildi oma aknale. Osalesime rituaalides, mis seda korda hoidsid. Kui retoorika ja tegelikkus lahku läksid, vältisime sellele häälekalt osutamist.

See kokkulepe enam ei tööta.

. . .

Ja see toob mind tagasi Haveli juurde. Mida tähendab keskmiste riikide jaoks tões elamine?

See tähendab asjade nimetamist õigete nimedega.

Reeglitel põhinev rahvusvaheline kord ei toimi enam nii nagu seni. Meil tuleb loobuda enda petmisest. Praegusel ajajärgul ajavad kõige võimsamad taga vaid endi huve, kasutades relvana ja sunnivahendina senist majanduslikku lõimumist.

See tähendab, et peame järjekindlalt tegutsema. Peame kehtestama liitlastele ja rivaalidele samad standardid. Kohtlema nii ühelt kui ka teiselt poolt tulevat vastuvõetamatut survet samaväärsena. Kui keskriigid kritiseerivad majanduslikku survestamist ühelt suunalt, kuid vaikivad, kui see tuleb teiselt poolt, hoiame endiselt seda silti aknal.

. . .

Kõige võimsamatel on nende võim. Kuid meil on samuti midagi: võime lõpetada teeskluse, nimetada tegelikkust õigete nimedega, tugevdada end kodus ja tegutseda üheskoos.

_________________________________

Orginaalvideo inglise keeles ka YouTubes täiesti olemas.

Aga mis arvate sellest kõnest?

Pean ise tunnistama, et see kõne üle pika aja miski, mis positiivse emotsiooni tõi ning vähemalt korraks tekitas tunde, et äkki on ikka lahendusi, kuid samal ajal on keeruline ette kujutada, kuidas Eesti taoline väikeriik selles kaoses hakkama võiks saada… Minu usk on kadunud, et USA saab tagasi minna sinna, kus see oli, sest Trump ei ole probleemi tuum vaid sümptom – ülikapitalistliku ebavõrdsuse tagajärg ning isegi kui keegi teine valitakse kolme aasta pärast või seniilse vanamehe tervis varem üles ütleb, siis probleemid jäävad.

Ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas me oleme olukorras kus USA president peksab täiesti segast ja ignoreerib nagu kõiki seadusi ja siis väidetakse, et USA on demokraatlik riik? Ma saan isegi Euroopa poliitikutest aru selles osas, et püütakse head nägu teha ja ignoreerida, sest mis sa ikka hulluga teed, aga kuidas on võimalik, et USA-s on nii kiirelt Kongress, Senat ja kohtud muudetud täiesti mõttetuteks.

Tahaks elada mõnel ilusamal ajajoonel…