Riigikogu võttis uuesti vastu paindlikku tööaega lubava seadusemuudatuse

Kahju, kuigi tulemus oli oodatav.

Mis selle seaduse valguses muutub:

Edaspidi on võimalik sõlmida lepinguid, kus minimaalne tööaeg nädalas on kümme tundi, aga tööd võib mõnel nädalal olla kuni 30 tundi enam.

Paindlik tööaeg tähendab, et tööandja ja töötaja saavad kokku leppida töökoormuse näiteks vahemikus 0,25 kuni 0,75 või 0,5 kuni üks. Seega on töötajal kindel minimaalne töötundide arv ja nende eest tagatud sissetulek, aga samas võimalus teha lisatunde.

Ka paindliku tööaja kokkuleppe korral tuleb järgida kehtivaid töö- ja puhkeaja nõudeid ehk töötunnid ja lisatunnid kokku ei tohi ületada täistööaega. Nende jaoks, kes töötavad edasi tavapärase täistööajaga või osakoormusega töölepingu alusel, ei muutu midagi.

Seadusemuudatusega taastatakse ka varasem pikaaegne iganädalase puhkeaja praktika, mille kohaselt iganädalane järjestikune puhkeaeg hõlmab ka igapäevast puhkeaega.

See tähendab, et tavapärase tööaja arvestuse ehk esmaspäevast reedeni vältava töö korral tuleb töötajale tagada 48 tundi järjestikkust puhkeaega ning summeeritud tööaja arvestuse korral ehk graafikuga töö puhul 36 tundi puhkeaega.