Juhtusin lugema Postimehest lugejakirja Malluka veebilehe kohta, kuhu on kokku pandud seksuaalkuritegude ja vägivalla eest süüdi mõistetud inimeste nimed, pildid ja kohtulahendite viited, ja jäin endamisi mõtlema.
Ütlen kohe ära, et mind ennast seal lehel ei ole. See ei ole minu isiklik teema selles mõttes. Lihtsalt lugesin ja mida rohkem selle peale mõtlesin, seda vähem tundus mulle, et see on päriselt tark või ohvreid kaitsev lahendus.
Esimese emotsiooni pealt on muidugi lihtne öelda, et väga õige. Kui inimene on teinud midagi nii vastikut nagu seksuaalkuritegu või olnud kodus vägivaldne, siis tekibki tunne, et miks peaks teda veel "peitma". Las kõik näevad, las kõik teavad. Selline reaktsioon on täiesti arusaadav.
Aga minu meelest jääb selle juures üks väga oluline asi tähelepanuta. Päris elu ei ole nii mustvalge, eriti seksuaalkuritegude ja lähisuhtevägivalla puhul.
Esiteks ei ole suur osa sellistest kuritegudest üldse “võõra inimese oht tänaval”. Seksuaalkuritegude puhul räägitakse, et ainult umbes 9% juhtudest on toimepanija ohvrile võõras. Ülejäänud juhtudel on tegu tuttava, sugulase või pereliikmega. Sama kehtib lähisuhtevägivalla puhul veelgi selgemalt: see ei toimu enamasti avalikult, vaid kodus, suletud uste taga, pere sees. Ja just sellepärast tundub mulle, et selline avalik häbipost ei taba ainult toimepanijat, vaid väga kiiresti ka ohvrit.
Paberil võib ju tunduda, et kohtulahendis on kõik korrektne, ohvri nimi on peidetud initsiaalide taha ja privaatsus justkui säilib. Aga päriselus ei tööta see sageli nii. Kui sa tead, kes on süüdimõistetu, tead tema perekonnanime, tead, kus ta elas, tead, kelle isa, vanaisa, eksmees või elukaaslane ta on, siis ei ole sageli üldse raske aru saada, kes oli ohver. Eriti väikeses kohas, kus inimesed niigi teavad üksteise taustu, sugulussuhteid ja vanu lugusid. Siis piisabki sellest, et hakkavad liikuma sosinad, pilgud ja vihjed selle kohta, kellest jutt käib ja mis perega tegu on.
Kui näiteks avalikuks tehakse lapse isa või vanaisa nimi ja pilt, siis ei lähe kaua, kuni väike kogukond paneb ülejäänud loo ise kokku. Sama lugu lähisuhtevägivallaga. Kui üles pannakse mehe nimi ja kohtuasi, siis ei ole sugugi raske jõuda ka selleni, kes oli see naine, kes peksa sai. Minevik, mille eest võis ohver püüda ära põgeneda, mida võis aastaid üritada enda sees hoida ja millest taastuda, tuleb lihtsalt uuesti tagasi.
Seepärast tekivadki mul küsimused. Mida tunneb laps, kes pidi aastaid vaikima ja püüdma pärast traumat kuidagi eluga edasi minna, kui internetis hakkab äkki ringlema tema isa, vanaisa või mõne muu lähedase nimi ja pilt? Mida tunneb naine, kes on aastaid püüdnud vägivaldsest suhtest välja tulla, kolinud teise linna, vahetanud töökohta, kogunud end kokku, kui nüüd seotakse tema endine kaaslane avalikult vägivallakuriteoga viisil, mis võimaldab ka tema enda lugu uuesti kokku panna? Mida tähendab see nende laste jaoks, kes kannavad sama perekonnanime? Mida tähendab see väikestes koolides, töökohtades, trennides ja külakogukondades?
Sellepärast ei tundu mulle aus rääkida sellisest lehest lihtsalt kui hoiatusest või avalikust huvist. Hoiatus ei ole väärtus omaette, kui selle hinnaks on see, et uuesti saavad pihta need, kes on niigi pidanud kandma kõige raskemat koormat.
Teine asi, mis mind häirib, on see, et selline lahendus võib anda petliku tunde, nagu oht oleks nüüd justkui kaardile kantud ja kontrolli alla saadud. Aga kui suur osa seksuaalkuritegudest ja lähisuhtevägivallast sünnib endiselt lähedaste ringis, kodus, paarisuhtes ja sugulaste hulgas, siis mida see avalik nimekiri päriselt lahendab? Minu meelest loob see pigem võltsturvalisust. Fookus läheb nendele nimedele, mis on lehel, kuigi suur osa reaalsest ohust on kuskil mujal ja palju raskemini nähtav.
Ja siis on veel see teema, millest avaliku viha sees eriti rääkida ei taheta: mis saab pärast karistuse kandmist.
Ma saan aru, et see on ebapopulaarne mõte, sest kui keegi on teinud midagi väga vastikut, siis ei taheta kuulda juttu taasühiskonnastamisest. Aga õigusriigis ei saa eesmärk olla ainult see, et inimene saab karistuse kätte ja siis jääb elu lõpuni mitteametlikku häbikaristust kandma. Kui eesmärk on päriselt vähem uusi ohvreid, siis peab vähemalt mingil määral olema eesmärk ka see, et inimene pärast karistust enam ei kordaks. Ja see tähendab paratamatult, et ühiskonnal peab olema huvi, et ta sulanduks tagasi normaalsesse ellu, leiaks töö, mingi stabiilsuse ja mingi kontrollitud raami, mitte ei muutuks lihtsalt eluks ajaks avalikult märgistatud ja tõrjutud inimeseks.
Mitte sellepärast, et teda peaks haletsema, vaid sellepärast, et see on meie kõigi huvides.
Kui inimene pärast karistust avalikult üles riputada, teha temast internetis püsiv hoiatussilt, raskendada töö leidmist, elukoha leidmist ja üldse tavapärasesse ellu naasmist, siis ma ei näe, kuidas see ühiskonda turvalisemaks teeb. Pigem tundub mulle, et see võib tekitada rohkem tõrjutust, rohkem viha, rohkem lootusetust ja see lõpuks tähendab mitte vähem ohtu, vaid mõnes mõttes isegi rohkem.
See kõik jätab mulle mulje, et selline häbipost võib tunduda emotsionaalselt väga õige, aga päriselus teeb mitut asja korraga valesti: tõmbab uuesti tähelepanu ohvritele, tekitab väikestes kohtades sosinaid ja küsimusi ohvritele, annab vale turvatunde ning samal ajal teeb raskemaks ka selle, et karistuse kandnud inimene enam sama rada ei läheks.
Ma ei arva, et selliseid vastikuid ja rõvedaid kuritegusid peaks peitma või kuidagi pehmelt võtma. Vastupidi. Aga ma ei ole üldse kindel, et interneti häbipost on lahendus, mille kohta saab ausalt öelda, et see teeb ühiskonda turvalisemaks.
Minul jäi sellest kõigest lihtsalt selline tunne, et see on rohkem emotsionaalne reaktsioon kui päriselt läbimõeldud lahendus. Ja selle kõrvalkahju võivad lõpuks kanda jälle need, kes on niigi kõige rohkem kannatanud.
Kas selline avalikkuse uudishimu teeniv “register” on seda väärt, kui tulemuseks on see, et ohvrid, eriti lapsed, peavad uuesti taluma sama hirmu, häbi ja valu?
—
Material_Force_494