See kui elatakse teenindaja/müüa peal välja näitab inimese rikutuse taset. Kõik need matsid kellel ei ole kultuuri ja kes positsioneerivad end selle käitumisega kui “prügid”.
Olen näinud kus pubis katsutakse ja kutsutakse lauda noori teenindajaid. Väga rõve vaatepilt. Nad arvavad, et nad oleks kui maailma nabad, tglt pole sentigi väärt.
Tuleb jääda inimeseks.
Ma olen töötanud poes umbes 15 aastat tagasi, ainuke asi mis tunnen seal töötavate inimeste suhtes on kaastunne…
Palk on sitt, töö on sitt ja keegi ei austa su tööd ja panust.
Sa ei oska keelt? Mõistan. Oled laisk ja ülbe täna? Mõistan
Eerik-Niiles Krossi sõnu kasutades, “munnid ja mölakad”.
Näed, kui eesti keeles neid sõnu poleks, ei saakski diagnoosi panna.
Iga inimene peaks korra elus klienditeeninduses töötama, siis saadakse ehk aru..
Samal põhjusel, miks osad klienditeenindajad/töötajad elavad oma paha tuju klientide peal välja – madal emotsionaalne küpsus ja puudulik kodune kasvatus.
Puuduliku enesereguleerimisoskusega inimesi on ikka mõlemal pool. Olen pidanud klienditeenindajana tegelema pahas tujus klientidega ja ka kliendina pidanud toime tulema ilmselgelt pahas tujus töötajaga. See, kas sa lased teise poole pahast tujust ennast mõjutada on väga palju ikka sinus endas kinni.
Erandiks on loomulikult olukorrad, mis lähevad ohtlikuks ja siin on juba tööandja kohustus tagada oma töötajale turvaline töökeskkond. Mulle näiteks väga meeldis, et minu abikaasa eelmises töökohas oli klienditeenindajal õigus lisada klient “musta” nimekirja juhul, kui klient läks kas füüsiliselt või verbaalselt vägivaldseks (näiteks sõimamine, ropendamine või ähvardamine, mitte lihtsalt nähvamine).
5 comments
See kui elatakse teenindaja/müüa peal välja näitab inimese rikutuse taset. Kõik need matsid kellel ei ole kultuuri ja kes positsioneerivad end selle käitumisega kui “prügid”.
Olen näinud kus pubis katsutakse ja kutsutakse lauda noori teenindajaid. Väga rõve vaatepilt. Nad arvavad, et nad oleks kui maailma nabad, tglt pole sentigi väärt.
Tuleb jääda inimeseks.
Ma olen töötanud poes umbes 15 aastat tagasi, ainuke asi mis tunnen seal töötavate inimeste suhtes on kaastunne…
Palk on sitt, töö on sitt ja keegi ei austa su tööd ja panust.
Sa ei oska keelt? Mõistan. Oled laisk ja ülbe täna? Mõistan
Eerik-Niiles Krossi sõnu kasutades, “munnid ja mölakad”.
Näed, kui eesti keeles neid sõnu poleks, ei saakski diagnoosi panna.
Iga inimene peaks korra elus klienditeeninduses töötama, siis saadakse ehk aru..
Samal põhjusel, miks osad klienditeenindajad/töötajad elavad oma paha tuju klientide peal välja – madal emotsionaalne küpsus ja puudulik kodune kasvatus.
Puuduliku enesereguleerimisoskusega inimesi on ikka mõlemal pool. Olen pidanud klienditeenindajana tegelema pahas tujus klientidega ja ka kliendina pidanud toime tulema ilmselgelt pahas tujus töötajaga. See, kas sa lased teise poole pahast tujust ennast mõjutada on väga palju ikka sinus endas kinni.
Erandiks on loomulikult olukorrad, mis lähevad ohtlikuks ja siin on juba tööandja kohustus tagada oma töötajale turvaline töökeskkond. Mulle näiteks väga meeldis, et minu abikaasa eelmises töökohas oli klienditeenindajal õigus lisada klient “musta” nimekirja juhul, kui klient läks kas füüsiliselt või verbaalselt vägivaldseks (näiteks sõimamine, ropendamine või ähvardamine, mitte lihtsalt nähvamine).