ANALÜÜS Kõige salajasem valitsuskriis: üks päev lagunemiseni
May 8, 2024
ANALÜÜS Kõige salajasem valitsuskriis: üks päev lagunemiseni
by railnordica
3 comments
Kriisi, mis iseenesest jäi üldsuse ees täiesti saladusse, keskmeks oli Euroopas aetav platvormidirektiiv. Vahel öeldakse ka «Bolti direktiiv». Küsimusi oli kolm. Kas majandusminister Tiit Riisalo (Eesti 200) hääletab 11. märtsil Brüsselis platvormidirektiivi puhul nii, nagu peaminister Kaja Kallas (RE) tahab? Kas vastasel korral laseb peaminister Riisalo lahti? Ja lõpuks, kas Eesti 200 jääb Riisalo selja taha, eskaleerib konflikti ja toob kaasa koalitsiooni lagunemise?
Sotside juht Lauri Läänemets tunnistab, et veel pühapäeval, 10. märtsil (see on päev enne Brüsselis toimunud hääletust) elas ta teadmises, et Riisalo hääletab direktiivi vastu või jätab hääletamata. Sisuliselt oleks tulemus sama – direktiivi poleks vastu võetud, sest Eesti koos Prantsusmaa, Saksamaa ja Kreekaga oleks moodustanud piisavalt suure blokeeriva vähemuse.
Otsustas Kallase tahe
Eesti sisepoliitika vaatenurgast oleks see tähendanud mässu valitsuses, kus Riisalo läheb valitsuse ja Kallase tahte vastu. Viimasel hetkel Riisalo ja Eesti 200 juht Margus Tsahkna taandusid. Riisalo küll ise Brüsselisse hääletama ei sõitnud (tõenäoliselt ei tahtnud panna oma allkirja asjale, millesse ei usu), aga Eesti saadik Marten Kokk (PP) hääletas nagu vaja. Direktiiv võeti vastu.
Nii Eesti 200 kui sotsid möönavad, et lõpuks saigi otsustavaks Kallase tahe, tema pani Riisalo ja Tsahkna dilemma ette, milleks nad polnud valmis. Kallas ise seda kõike nii dramaatilise valitsuskriisi võtmes siiski ei esita, aga möönab, et Riisalo poleks enam saanud valitsuses jätkata. «Ütlesin nii Margusele (Tsahkna) kui Tiidule (Riisalo), et kas saate aru, et kui nii käitute, siis ei jää mulle üle muud võimalust kui minna Riisalo lahkumisavaldusega presidendi juurde,» sõnab Kallas.
Kuigi platvormidirektiivi on Euroopas aetud juba üle kahe aasta, on seda Eesti üldsuses suhteliselt põgusalt kajastatud. Kümmekond päeva tagasi jõudis see Eesti meediasse seeläbi, kui Euractiv kirjutas, kuidas Bolt üritas Eesti majandusministeeriumi (ministeerium, mida juhib Riisalo) kaudu teha direktiivivastast lobitööd. Eesti üldsuse fookusesse ongi jäänud lobivaatenurk ja see, kuidas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Sandra Särav muudkui unustab, küll Bolti optsioone deklareerida, küll kirju registrisse kanda. Liiga ilus see välja ei näe.
Aga see on ainult üks vaatenurk. Eesti-sisese miniskandaali kõrval on ka suurem konflikt, mis rullus lahti Euroopa riikide vahel, aga lõpuks jõudis pinge ka Eesti valitsusse. Üks tasand on maailmavaateline, kui palju peaks Euroopa regulatsioonid olema ettevõtja poolt ja kui palju mitte. Ja mismoodi peaks sellisel juhul Eesti valitsus (mis üldjuhul koosneb nii parempoolsetest kui vasakpoolsetest parteidest) ennast positsioneerima ja Euroopas diplomaatiat tegema.
Euroopa tasandil vedasid direktiivi vastuvõtmist sotsid. Nende jaoks oli see suur teema. Euroopa Komisjoni poolt juhtis protsessi Luksemburgi sotsialistliku tööpartei juht Nicolas Schmit. Schmit on juhtumisi ka sotside esinumber Euroopa Parlamendi valimistel. Sotsid pressisid asja iga nurga alt. Euroopa Parlamendis vedas asja Elisabetta Gualmini, kes märtsi alguses hurjutas sotsiaalmeedias avalikult Kreeka peaministrit ja ka Eesti peaministrit: kas olete tööliste või korporatsioonide poolt? Direktiivi vastuvõtmine seisis Prantsusmaa, Saksmaa, Eesti ja Kreeka taga. Kuna kahte suurt ei murra, eks see pressing läkski siis Eesti ja Kreeka suunal.
Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole platvormitöö reeglid eriline teema. See tähendab, et nad leebelt vaatavad samas suunas kui ka Euroopa (hoopis punasemat karva) sotsid, aga Eesti sisepoliitikas pole see nende prioriteet. Terviseminister Riina Sikkut (SDE) möönab, et lõpuks vastu võetud direktiiv on tema jaoks maailmavaateliselt lahjavõitu, aga läks, nagu läks. Direktiivi vastuvõtmise teema jõudis aktiivsemalt Eesti sotside juurde selle aasta veebruaris ja märtsis, kui Euroopa tasandi sotsid hakkasid uurima, kas ja kuidas oma Eesti kolleegide kaudu saaks Eesti otsust mõjutada. Läänemets sõnab Postimehele, et kuigi ka temaga otsiti kontakti, polnud tal aega sellega tegeleda ja ta suunas teema Sikkutile. Sikkut ütlebki, et temaga võeti ühendust («Mis on ebatavaline, ei meenugi, et varem oleks nii olnud.») ja uuriti, mis seis Eestis on.
Macronile tähtis teema
Poliitilist vastuseisu direktiiviile vedas Prantsusmaa. Macroni jaoks oli see nii tähtis teema, et kui Eesti lõpuks viimasel hetkel meelt muutis, hakkasid poliitikaringkondades levima jutud, nagu Prantsusmaa oleks Eesti peale solvunud ja Macron teinud Kallasele isiklikult etteheiteid. Kallas lükkab selle otsustavalt ümber: midagi sellist ei olnud. Nagu ka jutud, et äkki Euroopa sotsid lubasid Kallasele midagi, et Eesti oma vastuseisust direktiivile loobuks – ka selles osas on Kallase vastus järsult eitav.
Kallas selgitab, et lõpuks oli küsimus Eesti tõsiseltvõetavuses. Lühidalt nii, et kui Eesti on vastu ja tahab direktiivis mingeid muutusi ning kui lõpuks need muutused tehakse (mida Eesti tahtis), siis me lihtsalt ei saa enam samamoodi vastu olla. Et ei ole lihtsalt nii, et iga kord, kui midagi saad, siis leiad järgmise põhjuse, miks vastu olla. Kallase vaadet toetab ka Sikkut: «Küsimus on riigi positsioonide järjepidevuses.»
Lahe. Ja miks me sellest varem pole lugeda saanud: kes pani tähtaja 2 kuud täiesti salajane?
Kes allusid, seda me juba teame.
E200 on korporatsioon Sakala ja oligarhide projektipartei, mis tehti sisuliselt ühekordseteks valimisteks. Siis saab kenasti Bolti lobistada, Pruunsillale häid diile tekitada, Nortalile oma 200 miljonit ära korraldada ja hiljem tulgu või veeuputus.
3 comments
Kriisi, mis iseenesest jäi üldsuse ees täiesti saladusse, keskmeks oli Euroopas aetav platvormidirektiiv. Vahel öeldakse ka «Bolti direktiiv». Küsimusi oli kolm. Kas majandusminister Tiit Riisalo (Eesti 200) hääletab 11. märtsil Brüsselis platvormidirektiivi puhul nii, nagu peaminister Kaja Kallas (RE) tahab? Kas vastasel korral laseb peaminister Riisalo lahti? Ja lõpuks, kas Eesti 200 jääb Riisalo selja taha, eskaleerib konflikti ja toob kaasa koalitsiooni lagunemise?
Sotside juht Lauri Läänemets tunnistab, et veel pühapäeval, 10. märtsil (see on päev enne Brüsselis toimunud hääletust) elas ta teadmises, et Riisalo hääletab direktiivi vastu või jätab hääletamata. Sisuliselt oleks tulemus sama – direktiivi poleks vastu võetud, sest Eesti koos Prantsusmaa, Saksamaa ja Kreekaga oleks moodustanud piisavalt suure blokeeriva vähemuse.
Otsustas Kallase tahe
Eesti sisepoliitika vaatenurgast oleks see tähendanud mässu valitsuses, kus Riisalo läheb valitsuse ja Kallase tahte vastu. Viimasel hetkel Riisalo ja Eesti 200 juht Margus Tsahkna taandusid. Riisalo küll ise Brüsselisse hääletama ei sõitnud (tõenäoliselt ei tahtnud panna oma allkirja asjale, millesse ei usu), aga Eesti saadik Marten Kokk (PP) hääletas nagu vaja. Direktiiv võeti vastu.
Nii Eesti 200 kui sotsid möönavad, et lõpuks saigi otsustavaks Kallase tahe, tema pani Riisalo ja Tsahkna dilemma ette, milleks nad polnud valmis. Kallas ise seda kõike nii dramaatilise valitsuskriisi võtmes siiski ei esita, aga möönab, et Riisalo poleks enam saanud valitsuses jätkata. «Ütlesin nii Margusele (Tsahkna) kui Tiidule (Riisalo), et kas saate aru, et kui nii käitute, siis ei jää mulle üle muud võimalust kui minna Riisalo lahkumisavaldusega presidendi juurde,» sõnab Kallas.
Kuigi platvormidirektiivi on Euroopas aetud juba üle kahe aasta, on seda Eesti üldsuses suhteliselt põgusalt kajastatud. Kümmekond päeva tagasi jõudis see Eesti meediasse seeläbi, kui Euractiv kirjutas, kuidas Bolt üritas Eesti majandusministeeriumi (ministeerium, mida juhib Riisalo) kaudu teha direktiivivastast lobitööd. Eesti üldsuse fookusesse ongi jäänud lobivaatenurk ja see, kuidas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Sandra Särav muudkui unustab, küll Bolti optsioone deklareerida, küll kirju registrisse kanda. Liiga ilus see välja ei näe.
Aga see on ainult üks vaatenurk. Eesti-sisese miniskandaali kõrval on ka suurem konflikt, mis rullus lahti Euroopa riikide vahel, aga lõpuks jõudis pinge ka Eesti valitsusse. Üks tasand on maailmavaateline, kui palju peaks Euroopa regulatsioonid olema ettevõtja poolt ja kui palju mitte. Ja mismoodi peaks sellisel juhul Eesti valitsus (mis üldjuhul koosneb nii parempoolsetest kui vasakpoolsetest parteidest) ennast positsioneerima ja Euroopas diplomaatiat tegema.
Euroopa tasandil vedasid direktiivi vastuvõtmist sotsid. Nende jaoks oli see suur teema. Euroopa Komisjoni poolt juhtis protsessi Luksemburgi sotsialistliku tööpartei juht Nicolas Schmit. Schmit on juhtumisi ka sotside esinumber Euroopa Parlamendi valimistel. Sotsid pressisid asja iga nurga alt. Euroopa Parlamendis vedas asja Elisabetta Gualmini, kes märtsi alguses hurjutas sotsiaalmeedias avalikult Kreeka peaministrit ja ka Eesti peaministrit: kas olete tööliste või korporatsioonide poolt? Direktiivi vastuvõtmine seisis Prantsusmaa, Saksmaa, Eesti ja Kreeka taga. Kuna kahte suurt ei murra, eks see pressing läkski siis Eesti ja Kreeka suunal.
Eesti sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole platvormitöö reeglid eriline teema. See tähendab, et nad leebelt vaatavad samas suunas kui ka Euroopa (hoopis punasemat karva) sotsid, aga Eesti sisepoliitikas pole see nende prioriteet. Terviseminister Riina Sikkut (SDE) möönab, et lõpuks vastu võetud direktiiv on tema jaoks maailmavaateliselt lahjavõitu, aga läks, nagu läks. Direktiivi vastuvõtmise teema jõudis aktiivsemalt Eesti sotside juurde selle aasta veebruaris ja märtsis, kui Euroopa tasandi sotsid hakkasid uurima, kas ja kuidas oma Eesti kolleegide kaudu saaks Eesti otsust mõjutada. Läänemets sõnab Postimehele, et kuigi ka temaga otsiti kontakti, polnud tal aega sellega tegeleda ja ta suunas teema Sikkutile. Sikkut ütlebki, et temaga võeti ühendust («Mis on ebatavaline, ei meenugi, et varem oleks nii olnud.») ja uuriti, mis seis Eestis on.
Macronile tähtis teema
Poliitilist vastuseisu direktiiviile vedas Prantsusmaa. Macroni jaoks oli see nii tähtis teema, et kui Eesti lõpuks viimasel hetkel meelt muutis, hakkasid poliitikaringkondades levima jutud, nagu Prantsusmaa oleks Eesti peale solvunud ja Macron teinud Kallasele isiklikult etteheiteid. Kallas lükkab selle otsustavalt ümber: midagi sellist ei olnud. Nagu ka jutud, et äkki Euroopa sotsid lubasid Kallasele midagi, et Eesti oma vastuseisust direktiivile loobuks – ka selles osas on Kallase vastus järsult eitav.
Kallas selgitab, et lõpuks oli küsimus Eesti tõsiseltvõetavuses. Lühidalt nii, et kui Eesti on vastu ja tahab direktiivis mingeid muutusi ning kui lõpuks need muutused tehakse (mida Eesti tahtis), siis me lihtsalt ei saa enam samamoodi vastu olla. Et ei ole lihtsalt nii, et iga kord, kui midagi saad, siis leiad järgmise põhjuse, miks vastu olla. Kallase vaadet toetab ka Sikkut: «Küsimus on riigi positsioonide järjepidevuses.»
Lahe. Ja miks me sellest varem pole lugeda saanud: kes pani tähtaja 2 kuud täiesti salajane?
Kes allusid, seda me juba teame.
E200 on korporatsioon Sakala ja oligarhide projektipartei, mis tehti sisuliselt ühekordseteks valimisteks. Siis saab kenasti Bolti lobistada, Pruunsillale häid diile tekitada, Nortalile oma 200 miljonit ära korraldada ja hiljem tulgu või veeuputus.