„Sa harjud sellega, mis sul on,“ ütleb ta. „Kui sa polegi saanud maitsta seda paremat enesetunnet ja vabadust, siis saan aru, miks sa mõtled, et nii on okei ja miks ma peaks siia veel trenni lisama.“
Kehaline kasvatus ei olnud kooliajal absoluutselt Kaisa teema. Alles Tallinnasse õppima tulles sattus Kaisa esimest korda jõusaali. Ja kõik see, mida ta kooli kehalise kasvatuse tunnist ei leidnud, oli ühtäkki olemas. „See oli armastus esimesest silmapilgust,“ kinnitab ta. Samas näiteks jooksmist ei armasta ta tänaseni. „Oksemaitse tuleb kurku,“ teatab ta rõõmsalt. Sellest pole aga midagi, sest ta on omast käest õppinud, et kõigile ei saagi sama asi sobida ja meeldida, aga mõne meelepärase trenni leiab igaüks, kes vähegi enda eest hoolitseda tahab.
Seepärast ei võta ta kuigi tõsiselt ka väidet, et mõni inimene lihtsalt pole „trenniinimene“. „Keegi ei sünni trenniinimeseks. Sa saad trenniinimeseks,“ ütleb ta.