Aliis Aalmanni Kadrioru roosiaias peetud kõne puudutas paljusid õpetajaid. Pole ka ime. Tema kirjeldatud tunne, et järjekordne “me peame” jõuab lõpuks õpetaja töölauale, on tuttav ilmselt igale koolis töötavale inimesele.
Igale üksikule muudatusele võib eraldi võttes olla väga mõistlik põhjus, kuid õpetaja jaoks, kes peab kõigi nendega oma igapäevatöös arvestama, võib neid ühel hetkel lihtsalt liiga palju saada, sest mingil hetkel ei mahu enam ükski uus “väike asi” tööpäeva sisse, see mahub õhtusse, nädalavahetusse või sinna aega, mis pidi olema oma elu jaoks.
Hariduses toimub praegu väga palju ja korraga. Eestikeelsele haridusele üleminek, õppimiskohustuse rakendamine, kutsehariduse muutumine, õpetaja karjäärimudel, tehisaru klassiruumis, uued ootused õppimisele ja õpetamisele. Ja kusagil selle kõige keskel peaks õpetaja endiselt jõudma märgata, et Mari on täna kuidagi vaikne, Joonas sai lõpuks murdudest aru ning klassi tagaosas istuv laps vajab tegelikult rohkem julgustamist kui uut töölehte.
Ilmselgelt peab haridus meie ümber toimuvate muutustega kaasas käima. Samal ajal tuleb mõelda sellelegi, kas inimesed, kes neid muutusi igapäevaselt ellu viivad, jõuavad kõigi uuendustega kaasa tulla. Sest paber kannatab välja päris palju. Inimene natuke vähem.
President Alar Karis ütles 20. augustil roosiaias Eesti tulevikust rääkides midagi, mis minu meelest sobib väga hästi ka haridusse: muutused peavad toimuma hoolivalt, “katkestust tegemata, inimesi lõhkumata, kogemust ja küpsust tühistamata”. Ta kutsus üles kuulama, pidama ausat kahekõnet ja austama eriarvamust. Just seda on meil hariduses vaja.
Muutus on peaaegu alati ebamugav, ka siis, kui see on vajalik. Vahel saame alles töö käigus aru, et midagi sai valesti kavandatud ja siis tuleb plaani muuta.
Mõnikord ei jõua info kooli piisavalt kiiresti või piisavalt selgelt. Vahel on koolijuhil raske järge pidada, mis hakkab kehtima tänavu, mis järgmisel aastal ja millise muudatuse ettevalmistamisega peaks juba praegu alustama. Õpetaja vaatab seda kõike oma klassist ja küsib väga õigustatult: mida see kõik minu jaoks tähendab ja kust ma õpetamise kõrvalt selleks kõigeks aega leian? Ja ausalt, vahel tahaks lihtsalt, et keegi enne järgmise suurepärase idee kooli saatmist küsiks, et kes selle päriselt ära teeb ja millal.
Ma ei tunne, et Eesti hariduses ei saaks õpetaja või koolijuht oma arvamust avaldada või et meie kogemus kedagi ei huvitaks. Hariduses käib tegelikult vahel arutelu isegi nii tuliselt, et kõrvaltvaatajal võib olla raske aru saada, kuhu lõpuks välja jõuti.
Õpetajad, koolijuhid, koolipidajad, lapsevanemad, teadlased ja ametnikud muudkui vaidlevad ja vahel sünnib vaidlustes ka tõde. Vahel sünnib muidugi ka uus töörühm. Oluline on, et vaidluste käigus jõutud järeldused ja tagasiside midagi muudaks, kui mõni lahendus päriselus nii hästi ei tööta nagu esiti paberil tundus.
Siiski ei tahaks ma, et haridusest rääkides jääks lõpuks kõlama ainult väsimus, sest kui aus olla, siis ainult väsimuse pärast ei püsi ükski inimene koolis viisteist või kakskümmend aastat. Midagi peab seal olema veel. Ja ongi.
Koolis juhtub iga päev väga palju sellist, mis tuletab meelde, miks seda tööd üldse tehakse.
Seal on laps, kes septembris ütleb “ma ei oska” ja kevadel avastab, et oskab küll. Seal on noor, kelle nutikust märkas esimesena just tema õpetaja. Seal on klass, mis ei tahtnud kuidagi omavahel koostööd teha, ja siis ühel hetkel klappis suurepäraselt. Seal on see sekund, kui lapse näost on näha, et ta sai aru. See täiesti tavaline teisipäev, mil keegi tuleb pärast tundi ütlema: “Õpetaja, täna oli kuidagi hea tund.” Ja vahel piisabki sellest, et meenutada, miks sa seda tööd teed. Just sel põhjusel lähevadki õpetajad iga päev kooli.
Aliis Aalmanni kõne lõppes üleskutsega mitte jätta õpetajaid üksi ja sellega on raske mitte nõustuda, aga ma tahaksin lisaks sellele öelda ka, et ärme jäta õpetajaametist muljet kui lõputust ellujäämiskursusest. Kui räägime õpetajatest ainult läbi läbipõlemise, ülekoormuse ja süsteemi vigade, siis ei maksa väga imestada, kui noor inimene seda ametit vaadates mõtleb: miks ma peaksin?
“Õpetajate toas ei nimetata iga järjekordset jaburat lahendust “arengukohaks”, vahel öeldakse lihtsalt välja, et see ei tööta.”
Koolides töötavad targad, nõudlikud, isepäised ja pühendunud inimesed. Me vaidleme, kui selleks on põhjust. Me kirume mõnikord uut infosüsteemi ja küsime, miks järjekordset muudatust vaja on. Õpetajate toas ei nimetata iga järjekordset jaburat lahendust “arengukohaks”, vahel öeldakse lihtsalt välja, et see ei tööta. Ja seda peakski kuulama, sest see on tugeva haridussüsteemi tunnus. Me mõtleme kaasa ja julgeme küsida. Õpetaja, kes küsib “miks?”, ei ole tüütu. Ta teeb sedasama, mida me iga päev lastelt ootame, ta mõtleb.
Muutusi tuleb kindlasti veel ja veel, sest maailm muutub pidevalt ja kool sellega koos. Me saame nõuda, et muutusi tehtaks koos inimestega, mitte neist üle sõites. Õpetajaid ja koolijuhte tuleks kuulata ja mitte ainult siis, kui otsus on juba tehtud ja vaja on tagasisidevorm ära täita, vaid enne, siis, kui meie kogemus saab veel päriselt midagi muuta, sest kogu muutuste saginas ei tohi laps ega õpetaja ära kaduda.
Võib-olla ongi see kõige olulisem küsimus, mida iga haridusmuudatuse juures küsida: kas pärast seda jääb õpetajal rohkem või vähem ruumi teha seda, mille pärast ta üldse õpetajaks sai? Lõpuks sünnib just nende kahe igapäevastest kohtumistest koolis meie tuleviku Eesti. See Eesti, milles me elame kümne, kahekümne või viiekümne aasta pärast.
Ja lõpetuseks. Olen olnud õpetaja üle viieteistkümne aasta ja kõigele vaatamata arvan endiselt, et see on üks maailma parimaid ameteid. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne või alati tänuväärne. Ei ole. Aga selles töös on midagi, mida on raske mujalt leida. Sa näed päriselt, kuidas inimene sinu kõrval kasvab. Mõnikord millimeetri, mõnikord meetri kaupa. Ja neid hetki ei vaheta ma ühegi uue süsteemi, aruande ega “arengukoha” vastu.