1. septembril algas kooliaasta, aga sadadel Tallinna õppimiskohustuslikel noortel puudus endiselt teadmine, kus nad haridusteed jätkavad. Haridusminister Kristina Kallas tunnistas, et pealinnas oli hariduse infosüsteemis ligi 670 koolita noort. Tegemist ei ole mõne üksiku vaba koolikohaga, vaid enam kui kahekümne suurklassi jagu noorega ainuüksi Tallinnas. See tähendab, et riik ei suutnud kooliaasta alguseks täita isegi oma senist seadusest tulenevat kohustust tagada vajalik arv gümnaasiumikohti.

Lisaks olid 2026. aasta põhikoolilõpetajad esimene lend, kelle suhtes rakendus õppimiskohustus kuni 18. eluaastani. Reformi eesmärk on arusaadav ja põhimõtteliselt õige, sooviti vähendada haridusteelt väljalangemist ning tagada, et noored jätkaksid pärast põhikooli õppimist, kuid enne uue kohustuse kehtestamist oleks riik pidanud suutma täita oma senise kohustuse. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 7¹ kohaselt peavad riik ja kohalik omavalitsus tagama õppimiskohustuse täitmise ning kvaliteetse ja valikurohke üldkeskhariduse omandamise võimaluse, pidades õpilaste arvust lähtuvalt vajalikul arvul gümnaasiume. Tänavune vastuvõtt näitas, et seda ei suudetud teha.

Seejuures ei olnud ükski tänavust survet suurendanud asjaolu ootamatu. Põhikoolilõpetajate arv oli teada. Õppimiskohustuse rakendumine oli teada. Eestikeelsele õppele üleminek oli teada. Teada oli Tallinna rahvastiku kasv, Ukraina sõja mõju ning asjaolu, et pealinna gümnaasiumidesse kandideerivad noored üle Eesti. Kui neist kõigist hoolimata selgub vahetult enne kooliaasta algust, et kohti ei jätku, on tegu planeerimis- ja juhtimisprobleemiga.

Haridusminister on tunnistanud, et Tallinnas ei pruugi “natuke alla keskmise hindega laps” enam ühtegi gümnaasiumi sisse saada. See hinnang on otseses vastuolus õppimiskohustuse eesmärgi ning riigile seadusega pandud kohustusega tagada vajalik arv gümnaasiumikohti.

Eksitav kommunikatsioon süvendas kriisi

Koolikohtade nappust süvendas kogu suve jooksul avalikkusele antud vastuoluline ja eksitav kommunikatsioon. Peredele jäi pikaks ajaks mulje, et gümnaasiumikohti veel tekib, vastuvõtud jätkuvad ning olukord laheneb. Selle info põhjal tehti reaalseid otsuseid oma laste haridusteel.

Kui ministeerium teadis, et kohtadest võib puudus tekkida, pidanuks sellest peresid oluliselt varem ja selgemalt teavitama. Kui ta seda ei teadnud, tekib küsimus, kuidas sai esimese õppimiskohustusliku lennu vastuvõttu planeerida ilma ülevaateta nõudlusest ja kohtade arvust. Mõlemal juhul on probleem juhtimises.

Haridusministri selgitused probleemi põhjuste kohta muutusid kogu suve jooksul. Alguses räägiti eelkõige eestikeelsele õppele üleminekust ja vene emakeelega noortest, seejärel Ukraina sõja mõjudest ning viimastel nädalatel lapsevanematest, kes justkui ei tunne piisavalt huvi oma laste haridustee vastu. Kes on aga tegelikult vastutav?

Ka ministri enda avaldatud arvud ei toeta sellist käsitlust. Õhtulehele antud intervjuus tõi minister välja, et 670 Tallinnas koolita märgitud noorest pärineb neljast probleemsest põhikoolist 112. See moodustab ligikaudu 17 protsenti kõigist koolita noortest. Ülejäänud enam kui 550 noore kohta selline selgitus vastust ei anna. Ometi jäi avalikkusele just nende näidete kaudu mulje, nagu puudutaks kriis peamiselt erandlikke juhtumeid, mitte õppida soovivaid ja aktiivselt kandideerinud noori.

Kõik need põhjendused võivad kirjeldada osa juhtumeid. Kuid ükski neist ei vasta küsimusele, miks ei jätkunud Tallinnas gümnaasiumikohti ka neile noortele, kes tahtsid õppida ning tegid selle nimel kõik endast oleneva.

Riigi lubatud tugisüsteem osutus sisutühjaks

Haridus- ja teadusministeeriumi juhiste kohaselt pidi koolikohata noor pöörduma abi saamiseks oma kohaliku omavalitsuse poole.

Pöördusime Tallinna haridusameti poole juba 14. augustil. Sisuliselt oli vastuseks, et haridusametil puudub jooksev ülevaade kümnendate klasside vabadest õppekohtadest, ning saadeti link haridus- ja teadusministeeriumi 8. juuli tabelile, mille juures oli märge, et seda enam ei uuendata. See tähendab, et asutus, mille poole riik ise abi saamiseks suunas, tunnistas sisuliselt, et tal puudub ülevaade sellest, kus õppekohad tegelikult on.

28. augustil saabus järgmine ametlik vastus: Tallinna ja Harjumaa eestikeelsetes gümnaasiumides kohti enam ei ole. Lahendusena soovitati kaaluda mittestatsionaarset õpet, mille vastuvõtu tähtaeg oli selleks ajaks juba möödunud, või oodata võimalike vabade kohtade tekkimist pärast 10. septembrit.

Sellist vastust ei saa pidada sisuliseks lahenduseks õppimiskohustuslikule noorele ega piisavaks toeks, kui seadusest tulenevalt peaks riik tagama talle võimaluse jätkata tasuta üldkeskhariduse omandamist. Veel vähem saab mittestatsionaarse õppe soovitamist pidada võrdväärseks alternatiiviks statsionaarsele üldgümnaasiumiõppele noorele, kelle ainus takistus oli riigi suutmatus tagada talle õppekoht.

Seda enam tekitab küsimusi haridusministri samaaegne väide Õhtulehele, et linnavalitsus on koolikohata noortega kokku leppinud kohtumised, et koos arutada nende edasist õpiteed, ning et probleem seisneb sageli selles, et nende saatusega ei tegele ükski täiskasvanu.

Kahe pöördumise järel piirdus Tallinna haridusameti abi vananenud tabeli edastamise ning hilisema tõdemusega, et eestikeelsetes gümnaasiumides kohti enam ei ole. Sellise kogemuse põhjal on raske mõista, milles seisnes ministri kirjeldatud individuaalne juhtumikorraldus või sisuline tugi koolikohata noorele.

Mis peaks juhtuma 10. septembril?

“Ükski infosüsteem ega kalendripäev ei loo juurde gümnaasiumikohti sadadele noortele, kui neid kohti süsteemis lihtsalt ei ole.”

Üks kummalisemaid sõnumeid kogu vastuvõtuperioodil oli soovitus oodata 10. septembrini. Tegelikkuses ei ole see kuupäev lahendus. See on eelkõige tähtaeg, milleks koolid peavad kandma õppima asunud õpilaste andmed hariduse infosüsteemi (EHIS). Ükski infosüsteem ega kalendripäev ei loo juurde gümnaasiumikohti sadadele noortele, kui neid kohti süsteemis lihtsalt ei ole.

Kui probleem seisneb aga tõepoolest üksnes selles, et EHIS-es ei kajastu tegelik olukord ning suur osa noortest on korraga mitme kooli nimekirjas, on tegemist tõsise andmehaldus- ja juhtimisprobleemiga. Kui aga kohti tegelikult ei ole piisavalt, on probleem veelgi tõsisem.

Mõlemal juhul väärivad sajad noored ja nende pered õigeaegset, täpset ja ausat teavet, mitte nädalatepikkust teadmatust pärast kooliaasta algust.

Ühe Tallinna kõrgete akadeemiliste nõuetega kooli tänavuse põhikoolilõpetaja lapsevanemana olen suhelnud kümnete samas olukorras peredega. Need ei ole noored, kes oleksid õppimisest loobunud või jätnud võimalused kasutamata, need on samad keskmiste õpitulemustega noored, kelle kohta haridusminister on tunnistanud, et just nemad võivad Tallinnas gümnaasiumikohata jääda.

Nad on õppinud nõudlikus õpikeskkonnas, kandideerinud kümnetesse koolidesse, täitnud avaldusi, käinud katsetel ja vestlustel. Ometi jääb lõpuks vastutus nende endi õlgadele, kuigi isegi süsteemi haldavatel ametiasutustel puudub selge ülevaade sellest, kus õppekohad tegelikult on.

Üks eksam ei tohiks otsustada noore tulevikku

Kogu olukorda raskendas veelgi see, et vastuvõtusüsteem ise oli õpilastele ja lapsevanematele segane ning seda muudeti vastuvõtuperioodi jooksul korduvalt. Üks konkreetne näide sellest on järeleksamite võimaluse kaotamine.

Üheksanda klassi lõpp on juba iseenesest üks pingelisemaid perioode noore elus, mil kokku langevad põhikooli lõpetamine, lõpueksamid ja sisseastumine gümnaasiumisse. Sellele lisandus tänavu asjaolu, et üks ebaõnnestunud eksamitulemus mõjutas noore edasisi valikuid oluliselt rohkem kui varasematel aastatel, kuna seda ei olnud enam võimalik parandada.

Kui samal ajal muutub gümnaasiumikohtade konkurents oluliselt teravamaks, peaks riik suutma selgitada, kas sellise muudatuse mõju vastuvõtule hinnati ja kuidas kaitsti noorte võimalusi võrreldes varasemate lõpetajatega.

Kui järeleksamite kaotamise eesmärk oli lihtsustada eksamite korraldust või haldusprotsessi, on raske pidada põhjendatuks olukorda, kus selle võimalikud tagajärjed jäid täielikult 15–16-aastaste noorte kanda ajal, mil konkurents gümnaasiumikohtadele oli viimaste aastate üks tihedamaid.

Juhtimisvastutust ei saa nihutada noortele ja nende vanematele

Haridusminister ei saa vastutada selle eest, millisesse konkreetsesse gümnaasiumisse üks noor sisse saab. Küll aga vastutab minister selle eest, kuidas tema haldusala on planeeritud, kuidas rakendatakse uut õppimiskohustust ning kas riigil on olemas usaldusväärne ülevaade sellest, mitu noort vajab õppekohta ja mitu kohta on tegelikult olemas.

Kui õppimiskohustuse esimese aasta jooksul selgub vahetult enne kooliaasta algust, et sadadel noortel ei ole õppekohta; kui kohalikul haridusametil puudub ajakohane ülevaade vabadest kohtadest; kui peredele on samal ajal jäetud mulje, et kohti jätkub; ning kui probleemi selgitamisel liigub vastutus kord ühelt noorte rühmalt teisele ja lõpuks lapsevanematele, siis on see tõsine juhtimisprobleem. Kui riik soovib nõuda õppimiskohustuse täitmist, peab ta kõigepealt suutma tagada, et selle täitmine on üldse võimalik.

Oluline teadmine ka teistele lapsevanematele, nimelt leiab õiguskantsleri kantselei, et kui lapsevanem leiab, et Tallinna linn on jätnud õppimiskohustuslikule lapsele õigusvastaselt koolikoha tagamata, võib kaaluda halduskohtusse kohustamiskaebuse esitamist ning nõuda linnalt õppimiskohustuse täitmise tagamiseks koolikoha võimaldamist. Kuidas kohus asja lahendaks ja kas see tooks soovitud tulemuse, õiguskantsler hinnata ei saa, küll aga rõhutab ta, et kõige kindlam viis oma lapse õiguste kaitsmiseks on pöörduda kohtusse.

Allikad