Alates 2024/2025. õppeaastast õpetavad kehalise kasvatuse õpetajad koolis lapsi liikumisõpetuse ainekava järgi. See ei ole uus nimetus kehalisele kasvatusele, see on muutus mõtteviisis, kuidas me koolis, kodus ja ühiskonnas üldse liikumisse suhtume, kirjutab Hasso Paap.
Veel hiljuti tähendas kehaline kasvatus normatiivide täitmist ja hirmu kehva hinde ees. Kes jooksis kiiremini, sai viie; kes jäi maha, leppis kahega. Uus liikumisõpetuse ainekava püüab selle mustri murda, eesmärk pole kasvatada tippsportlasi, vaid inimesi, kes oskavad ja tahavad liikuda kogu elu vältel ning mõistavad, miks see tähtis on.
Hoolimata sellest, et ühiskonnas kujundatakse teadlikkust liikumise olulisusest ning sport ja liikumine on meedias kenasti kajastatud, ei ole noorte hoiakud kerged muutuma. Rahvusvaheliste laste ja noorte kehalise aktiivsuse soovituste kohaselt peaksid 5−17-aastased liikuma iga päev 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega.
Kahjuks ei ole väga suur osa Eesti noori kehaliselt piisavalt aktiivsed. Liikumine peaks aga kuuluma kõigi laste ja noorte igapäevaellu, kuna see toetab mitmekülgselt nende arengut ja heaolu. Tervislik liikumine ja sport on head nii kehalisele kui ka vaimsele tervisele. Seetõttu peame muutma noorte hoiakuid, mis on aluseks nii motivatsioonile liikuda kui ka liikumisaktiivsusele läbi kogu elu. Just sellel eesmärgil ongi sündinud liikumisõpetus.
Kehalise kasvatuse uuendamise alguseks võib lugeda aastat 2015, kui vajadus selleks toodi välja spordipoliitika põhialustes. Kehalise kasvatuse ümberkujundamise tähtsust kinnitasid uuringute tulemused, mis näitasid, et laste igapäevane kehaline aktiivsus on väga madal.
“Senine keskendumine ainekavas kirjeldatud spordialadele piiras kaasaegsete ja noorte jaoks põnevate liikumisviiside jõudmist koolitundi.”
Kehalise kasvatuse ainekava oli arendatud küll järjepidevalt, kuid ühiskonna muutudes oli vaja ümber mõtestada õppeaine eesmärk, sisu ja selle seos rahva tervisega. Senine keskendumine ainekavas kirjeldatud spordialadele piiras kaasaegsete ja noorte jaoks põnevate liikumisviiside jõudmist koolitundi.
Seetõttu ei olnud kehalise kasvatuse tunnis õpitul laiemat seost elukestva liikumisharrastusega. Sageli jäi tahaplaanile õpetuslik pool, individuaalne lähenemine, õpilaste tegelike huvide ja arenguvajadustega arvestamine. Noored jäid üha rohkem kehalise kasvatuse tundidest kergekäeliselt puuduma. Võib öelda, et see, mis oli meid toonud siia, ei viinud meid enam edasi.
Kuna laste ja noorte loomulikud liikumisharjumused on viimaste aastakümnetega oluliselt muutunud, peab kool panustama liikumisharjumuste tekkimisse ja oskuste arendamisse. Liikumisõpetust rakendatakse kehalise kasvatuse õppeaines alates 2024/25. õppeaastast. Liikumisõpetuses on viis valdkonda: liikumisoskused; tervis ja kehalised võimed; kehaline aktiivsus; liikumine ja kultuur; vaimne ja kehaline tasakaal. Need kujunesid välja rahvusvaheliselt tunnustatud kehalisest kirjaoskusest lähtuvalt, kehalise kasvatuse ainekavade arendussuundade ja kehalise kasvatuse ekspertide sisendi põhjal.
Liikumisõpetuse eesmärk on sellise noore kujunemine, kellel on liikumise suhtes positiivne hoiak ja oskused iseseisvalt liikumisharrastusega tegelda ning kes mõistab vastutust oma tervise hoidmisel.
Õpilane peab saama koolist kaasa motivatsiooni, oskused ja teadmised liikumiseks ning mitmekülgsed kogemused erinevate liikumisvõimaluste kohta. Olgu nendeks siis näiteks erinevad pallimängud, iseseisev aeroobne liikumine, populaarne padel, kettagolf või jõusaalitreeningud. Mitmekesiste liikumisvõimaluste tundmine ja lähimas elukeskkonnas liikumisvõimaluste kasutamise tahe on õpilasele oluline kogu eluks.
Liikumisõpetus tähendab, et laps õpib tundma oma keha, tervist ja liikumise võimalusi. See ei välista pingutust ega võistlemist, kuid rõhutab, et liikumine ei võrdu ainult sportimisega.
Võistluslikkust ei käsitleta liikumisõpetuses kui paratamatust. Tähtis on kehaliste võimete regulaarne testimine, tulemuste analüüs ja eesmärkide seadmine koos õpetajaga ning seose loomine lapse tervisega. Hindamise meetoditega tuleb suunata õpilast enesehindamisele ja oma võimete arengu analüüsile. See võimaldab liikumisharjumuse kujunemiseks vajalikku personaalset lähenemist.
Liikumisõpetuse eesmärk ei ole kasvatada tippsportlasi, küll aga annab see võimalusi õpilastes sellekohase huvi tekkeks. Kui varem jäi osa õpilasi spordikesksest tunnist kõrvale, siis nüüd on eesmärk, et iga laps leiaks endale sobiva liikumisviisi ja saaks positiivse kogemuse. Liikumine on kõigi õigus, mitte privileeg kiirematele.
Mida professionaalsemalt ja nutikamalt meie õpetajad koolis lapsi liikuma suunavad, seda tõenäolisemalt muutuvad paremaks noorte hoiakuid liikumise ja sellega seotud pingutuste suhtes. Uue õpetuse põhimõtete tutvustamiseks on liikumisõpetuse õpetajatele läbi viidud koolitusi, need jätkuvad ka edaspidi ja ootame õpetajate aktiivset osavõttu.
Kuna õpetajad on need, kes peavad ka päriselt ellu viima uue ainekava põhimõtteid ja eesmärke, on just õpetajate järjepideval koolitamisel kaalukas roll liikumisõpetuse edendamisel koolis.
Liikumist soodustavate tegevustena on lisaks olulisel kohal ka aktiivse koolitee loomine, aktiivsed ainetunnid, aga ka õpetajate eeskuju. Nii teadmiste, juhendamise kui väärt kogemustega toetab koole haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud programm Liikuma Kutsuv Kool.
Liikumisõpetuse ainekava ei saa pidada võluvitsaks, mis kiiresti kõik kehalise aktiivsuse ja -võimekuse probleemid ära lahendab, kuid on üks samm liikumisharjumuste kujundamise ning tänaste kooliõpilaste tervislikuma tuleviku suunas.