Eesti hariduse edu ei sündinud määrustest, vaid mõtlemisest. 1990. aastate alguses oli vabadus mõtteviis, mitte loosung. Koolijuhid otsustasid, õpetajad katsetasid, ühiskond usaldas. Me ei küsinud, mida teha, vaid miks midagi teha. See “miks” viis meid maailma tippu. Siis saabus aeg, mil edu hakati mõõtma ainult numbrites ja tabelites. Tekkis uus usk: vormid, juhendid, hindamiskriteeriumid. Sisu asendus vormiga ja loovus kadus koos vabadusega. Nii lihtne see oligi.
Kui otsida Eesti hariduse tõelist algust, tuleb minna aega, mil kool ei olnud struktuur, vaid väärtus. Eesti Vabariigi ajal enne okupatsiooni kujunes haridusest ühiskonna moraalne selgroog. Need olid koolid, kus õpetati mõtlema ja unistama, mitte ainult täitma. Sellest ajast kasvasid välja koolijuhid, kelle nimesid mäletame praeguseni, Jakob Westholm, Hugo Treffner, Elfriede Lender ja paljud teised. Nad ei sündinud ametnikeks, vaid kujunesid liidriteks, sest armastasid haridust ja oma õpilasi.
Westholm ütles kunagi: “Ainult parim on küllalt hea minu poistele.” See ei olnud uhkus, vaid põhimõte, usk, et iga laps väärib parimat haridust ja iga õpetaja väärib usaldust. Tema kooli moto “Per aspera ad astra” – läbi raskuste tähtede poole – ei olnud pelgalt ilus lause, vaid eluhoiak. Westholmi kooli juhina võin öelda, et tema ja teiste tolleaegsete koolijuhtide mõtteid lugedes saab selgeks, miks Eesti haridus maailma tippu tõusis. Nad mõistsid, et hariduse eesmärk pole ainult õpetada, vaid kasvatada tark ja väärikas rahvas. See usk viis meid kord tähtede poole.
Haridusministeerium on iseseisvuse taastamise järel muutunud uuenduste sepikojast bürokraatia paleeks. Ametnikke on juurde tulnud, aga häid mõtteid jäänud vähemaks. Ka kõige nutikamad juhid hakkasid uskuma, et käskimine on sama, mis juhtimine.
Haridust juhitakse nagu tehast protsesside, aruannete ja kontrollide kaudu. Selles süsteemis on õpetaja hammasratas, mitte looja. Koolijuht, kes peaks mõtlema ja suunama, kirjutab allkirju. Ja minister, kes peaks olema suunanäitaja, jääb sageli haldusmasina pantvangiks, rääkides uuendusest, kuid olles selle puudumise sümptom.
Kui juhtimine muutub käskudeks ja keeldudeks, tekib hirm kaotada toetus, ametikoht või vaikuse mugavus. Hirm sünnitab kuuletumist ja see omakorda bürokraatiat. Bürokraatia on nagu sammal, ta levib seal, kus puudub valgus ja õhk.
“Kriitika, mis peaks arendama, tembeldatakse mässuks. Ja nii jäämegi iseenda vangideks – intelligentsed, haritud, vaikivad.”
Kõige kurvem on, et me ei kuula enam üksteist. Kriitikat, mis peaks aitama edasi, tõlgendatakse rünnakuna. Kui koolijuht või haridusteadlane osutab probleemile, saab temast “negatiivne element”. Kriitika, mis peaks arendama, tembeldatakse mässuks. Ja nii jäämegi iseenda vangideks – intelligentsed, haritud, vaikivad.
See meenutab aega, mil kõik teadsid, et midagi on valesti, aga keegi ei julgenud seda välja öelda. Ka siis olid plaanid, normid ja aruanded. Ka siis räägiti optimismist, mis pidi varjama tegelikkust. Tänapäeval kannab see nime “strateegiline juhtimine”. Tegelikult on see ikka seesama hirm teisiti mõelda.
Haridusminister peaks olema Eesti tuleviku arhitekt, mitte kommunikatsiooni pressiesindaja. Ministri ülesanne pole erakondlik retoorika, vaid visioon, kuidas säilitada ja kasvatada usaldust. Viimastel aastatel on hariduspoliitika muutunud käsukultuuri etenduseks, kus räägitakse innovatsioonist, kuid unustatakse loovuse eeldus, vabadus mõelda iseseisvalt.
Me oleme ehitanud suurepäraseid koolihooneid, kuid sisu oleme unustanud. Lapsed istuvad valgusküllastes klassides, mille laed on kõrgemad kui õpetaja motivatsioon. Õpetaja tööpind on täiuslik, aga tema mõtete kõlapind on ahtaks jäänud. Nii sünnibki Buratino lollidemaa – ilus, värviline, mugav, aga sisult tühi.
Miks me siia jõudsime? Sest loovust ei saa käskida. Innovatsioon ei sünni määrusest ega eelnõust. See kasvab usaldusest ja julgusest, kahest väärtusest, mida meie hariduspoliitika on unustamas. Loovus vajab ruumi, aga meie oleme selle täitnud kontrollimisega. Juht vajab inspiratsiooni, aga me matame ta aruandluse alla. Õpetaja vajab kuulamist, aga me kuulame ainult neid, kes kiidavad takka ega julge rääkida asjadest õigete nimedega.
Mida teha?
Esiteks, lõpetada õpetajate ja koolijuhtide infantiliseerimine. Nad ei vaja uusi juhiseid, vaid vabadust otsustada. Kui suudame usaldada õpetajat klassis ja koolijuhti koolis, hakkab süsteem uuesti hingama.
Teiseks, vähendada kontrolli ja suurendada vastutust. Vastutus ei teki käsust, vaid omandi- ja otsustustundest.
Kolmandaks, lõpetada poliitiline teater. Haridus vajab liidrit, mitte lava, kus ennast upitada.
Ja neljandaks, taastada mõttevahetus ilma hirmuta. Kriitika ei ole reetmine, see on armastus, mis tahab, et Eestil läheks paremini.
Eesti hariduse suurim tugevus on olnud alati inimene, mitte süsteem. Me ei vaja uut bürokraatiat, vaid uut ausust. Kui me ei hakka asju ausalt välja ütlema, jääme omaenda uhkuse ohvriks. Me räägime endiselt tarkadest koolidest, aga muutume vaikselt käsutäitjate riigiks, kellel puudub hääl. Buratino lollidemaa ei sünni harimatusest. See sünnib hetkest, mil haritud inimesed lõpetavad mõtlemise… ja vaikivad.