Haridusotsuseid ei tohiks teha rutakalt ja emotsioonidel põhinevalt. Tõenduspõhiste meetodite kasutamine ei ole lisakoormus, vaid osa professionaalsest koolikultuurist, kirjutab Margus Pedaste.
Tasemerühmade ümber puhkenud arutelu näitas, kui kiiresti võib hea pedagoogiline idee muutuda vastuoluliseks, kui selle rakendamine ei ole teaduspõhine, läbimõeldud ega läbipaistev. Taolise õpilaste rühmitamise puhul on oluline kindlaks teha tegevuse tegelik eesmärk, metoodiline põhjendus ja mõju õppijatele.
Kui õpilaste gruppi jagamise aluseks saab üksainus näitaja, näiteks keskmine hinne, on oht, et arvestamata jäävad õppija tugevused, vajadused ja potentsiaal. Haridusuuringud näitavad, et liiga varajane või jäik tasemepõhine rühmitamine võib suurendada ebavõrdsust, sest madalamatesse rühmadesse sattumine mõjutab lapse motivatsiooni ja eneseusku rohkem, kui esmapilgul arvata oskame.
Paljude uuringute kokkuvõtted – metanalüüsid – näitavad, et nõrgemasse rühma sattuvate õpilaste potentsiaal ei saa nii hästi avatud kui see toimub erineva võimekusega õpilaste rühmas. Lisaks sellele tekib tugevate rühmades õpilastel ebaadekvaatselt nõrk minapilt iseendast ja seeläbi langeb nende huvi enda tulevikku õpitava valdkonnaga siduda.
Uuringud viitavad hästi selgelt ka sellele, et selline jaotamine tekitab hariduslikku ebavõrdsust, just võimaluste ebavõrdsust. Selle tulemusena on osal õpilastel ühiskonnas vähem võimalusi kui teistel mitte nende vaimse võimekuse või tööse pühendumise tõttu, vaid lihtsalt seepärast, et haridussüsteem on nad jätnud kehvemasse situatsiooni.
Eriti saab minapilt kannatada siis, kui tempo- või tasemerühmadesse jagamisega koos käib ka sildistamine. Kusjuures sildistamine ei mõju halvasti üksnes nii-öelda aeglasemate või nõrgemate rühmale, vaid ka kiiremate või tugevamate rühmale. Neile pandud ootuskoorem ja enda võrdlemine kitsamas tugevate ringis viib suurema tõenäosusega ülemäärase stressi ja akadeemilise läbipõlemiseni.
Õiglasemad ja tõhusamad lahendused on täiesti olemas. Diferentseerimine, paindlik ja läbimõeldud ajutine rühmitamine klassi sees ja õpetajate koosõpetamine on meetodid, mille mõju õppijate arengule on rahvusvaheliselt korduvalt tõestatud. Nende lahenduste mõistmiseks on uuringute põhjal tõhusad õpetajate endi koostööpõhised õppimise viisid: õpiringides uute lahenduste testimine, olemasolevate praktikate uurimine.
“Need lähenemised toetavad õpetaja oskust kohandada õppimisülesandeid vastavalt õpilaste individuaalsele arengule.”
Üks selline hea meetod on mujal laialt levinud ja nüüd Eesti ülikoolide õpetajate koolitamisel järgemööda kasutusele võetav Jaapanist pärit lesson study ehk koostöine tunniuurimise meetod. Need lähenemised toetavad õpetaja oskust kohandada õppimisülesandeid vastavalt õpilaste individuaalsele arengule, vähendades samas vajadust pideva eraldamise järele ning saavutades seeläbi paremad õpitulemused, nii akadeemilised tulemused kui ka isikliku arengu ja ühiskonna liikmeks kasvamise.
Aruküla juhtum ei ole üksik näide. TALIS 2024 tulemused näitavad, et Eesti koolides ei ole õpetajate koostöö piisavalt süsteemne ning juhtimispraktikad ei toeta alati ühist õppimist ega otsuste läbimõeldud ettevalmistamist. Õpetajate koostööaega on Eesti koolidest vähem vaid üksnes Prantsusmaal.
30 protsenti meie õpetajatest ei ole kunagi vaadelnud teiste õpetajate tunde ja andnud neile tagasisidet. Õppematerjale vahetavad teiste õpetajatega vähemalt korra kuus kõigest kolmandik õpetajatest.
Õpetajate koostööprobleemide lahendamiseks teeme teadlastega juba usinasti tööd. Näiteks lesson study koolidesse viimiseks on meil Erasmus+ projekt LIFT (liftproject.eu) ja Targa Tuleviku Fondi projekt Lesson Study Eesti koolidesse, mida juhib kaasprofessor Liina Lepp. Need aitavad suunata õpetajakoolituse üliõpilasi ja õpetajaid Eesti koolides lesson study meetodit katsetama, et õpetajad koos sõnastaks praktikas päriselt olulise uurimisküsimuse, planeeriks selle uurimiseks tunni, vaatleks ja analüüsiks õppetegevust ning teeks sellest ühiselt järeldused oma töö tõhustamiseks.
Taseme- ja temporühmade ükskõik mis kujul kasutamine eeldab just sellist kollektiivset arutelu ehk selgeid eesmärke, ühist metoodilist arusaama ning otsuste selgitamist lapsevanematele ja õppijatele.
Mida Aruküla juhtumist õppida? Kõigepealt seda, et koolidel peab olema aega ja ruumi oma pedagoogilisi valikuid arutada. Teiseks ei tohiks haridusotsuseid teha rutakalt ja emotsioonidel põhinevalt. Kolmandaks, tõenduspõhiste meetodite kasutamine ei ole lisakoormus, vaid osa professionaalsest koolikultuurist. See toetab koolis hästi hakkama saamise tunnet ja on aluseks sellele, et koolis tööd alustanud õpetajad tahavad seal töötada. See on üks võtmetegur õpetajate puuduse lahendamiseks. Eesti haridusteadlastel on olemas teaduspõhine teadmine, mis aitab koolidel kujundada õppimist, mis toetab kõigi laste arengut.