Inimeste unemustrid ja nende mõju tervisele sõltuvad pärilikkusest tunduvalt vähem, kui siiani arvatud. Rahvusvahelise teadlasrühma värske uuring näitab, et ebaharilikult lühikese või pika unega on seotud vaid käputäis geenivariante.
Uuringust nähtub, et unemustri laastavat mõju kehale põhjustavad eelkõige keskkonnategurid ja inimese enda elustiil. Uurijate loodud mudelite põhjal kurnab ebanormaalne uneaeg organismi laiemalt, kahjustades lisaks ajule ka südant, maksa, kopse ja immuunsüsteemi. Kahju kuhjub nn U-kujulise seaduspära järgi: kehale on halb nii liiga lühike kui ka liiga pikk uneaeg.
Ei olegi saatuse sõrm
Ebatavalise unepikkuse kahjustuste täpse mõju hindamiseks analüüsis rahvusvaheline MULTI konsortsium Suurbritannia biopanga andmeid. Mahukas andmebaas koondab ligi poole miljoni inimese terviseandmeid, geeniinfot ja vereproove. Samuti sisaldab see osalejate endi antud vastuseid oma uneaja pikkuse kohta.
Uurijad analüüsisid andmeid 23 erineva tehisarul põhineva bioloogilise vananemise kellaga. Sellised tööriistad hindavad vereproovide ja magnetresonantstomograafi piltide abil kudede tegelikku kulumist. Töörühm kasutas nii ajule, südamele kui ka maksale ja mitmele teisele elundile keskenduvaid eakelli. Juba varasemast on teada, elundite bioloogiline vanus ei pruugi langeda kokku inimese tegeliku elueaga.
Esmalt leidsid teadlased ootuspärase U-kujulise seose une ja keha bioloogilise vanuse vahel. Uuring kinnitas, et nii alla kuue tunni kui ka üle kaheksa tunni kestev uni kiirendab bioloogilist vananemist üle terve keha.
Seejuures märkas töörühm, et ajustruktuuri vananemise aeglustamiseks piisas juba sellest, kui magada umbes 6,5 tundi. Valkudel põhineva molekulaarkella järgi oli aga oma kronoloogilise vanuse kohta kõige nooremana paistev valguprofiil neil, kes magasid 7,7 kuni 7,8 tundi. Puhkamiseks vajalik optimaalne tundide arv kõikus nii elunditi kui ka sooti.
Järgmiseks otsis töörühm kogu genoomi hõlmava analüüsi abil une pikkusega seotud pärilikke geenivariante. Enam kui 300 000 inimese geeniandmetele toetudes leidsid nad aga kõigest kaheksa une ebanormaalse pikkusega seotud genoomipiirkonda. Lühikese unega seostus üks kindel piirkond, samas kui pika unega seostus mitu teist piirkonda.
Kuna pärilikke markereid leidus vähe, järeldasid uurijad, et une kestuse ja bioloogilise vananemise seos sõltub peamiselt keskkonnast ja eluviisidest. See tähendab, et inimestel on uneaega muutes päriselt võimalik oma tervist parandada.
Geenide väikest mõju kinnitas ka uuringu teine etapp. Töörühm hindas elundite kulumist seekord ainult polügeensete riskiskooride ehk inimese kogu päriliku haigusriski põhjal. Sellega kadus varem välja joonistunud tugev U-kujuline seos une ja vananemise vahel suures osas ära. See kinnitab, et halvast unest tingitud elundite kulumine ei ole piltlikult öeldes pärilik saatuse sõrm.
Kuigi üldine seos geenidega jäi nõrgaks, ilmnesid teatud elundkondade puhul une kestusega siiski osalised geneetilised kattuvused. Näiteks on lühikese une taga samad geenivariandid, mis kiirendavad sisenõresüsteemi ja ainevahetuse vananemist. Pikk uni korreleerub aga osaliselt kõhunäärme kiirema kulumisega.
Lühike ja pikk uni kurnavad isemoodi
Lisaks otsisid uuringu autorid ebanormaalse une pikkuse pärilikke seoseid üle 500 haigusega. Selgus, et lühikesel unel ja paljudel kehalistel vaevustel on sarnane geneetiline taust. Nende hulka kuuluvad nii südame-veresoonkonna haigused, nagu isheemiatõbi, kui ka ainevahetusprobleemid ja teise tüübi diabeet. Samuti seostub liiga lühike uni seljavalude ja osteoartriidiga.
Seevastu pika une geneetilised seosed puudutavad kitsamalt aju. See unemuster korreleerub muu hulgas raske depressiooni, skisofreenia ja bipolaarse häirega. Töörühma sõnul on lühikesel ja pikal unel seega selgelt eristuv geneetiline arhitektuur. See viitab, et kaks unemustrit kahjustavad tervist erinevate bioloogiliste radade kaudu.
Kahe unemustri erisus tuleb eriti selgelt esile hilisea depressiooni puhul, mida töörühm samuti analüüsis. Lühike uni mõjub kehale ägeda stressiallikana: see kurnab immuunsüsteemi ja viib otseselt meeleolu languseni.
Pikk uni soodustab aga depressiooni kaudsemalt. Otsese stressi asemel kahjustab liigpikk uni vaimset tervist hoopis aju ja rasvkoe kiirenenud vananemise kaudu. Just rasvkoe ja aju bioloogiline kulumine sillutab teed meeleoluhäireteni.
Uuringu autorite sõnul ei pruugi pikk uni olla iseseisev riskitegur, vaid pigem märk varjatud haigusprotsessidest või organismi märkamatust kulumisest. Elundite vananemine kurnab keha järk-järgult. Liigpikk uni peegeldab tõenäoliselt organismi püüdlust kehalist allakäiku unega korvata.
Mahukast andmestikust hoolimata on uuringul oma kitsaskohad. Suurbritannia biopank kogus uneinfot küsimustike abil, mistõttu võisid osalejad oma uneaega valesti hinnata. Ühtlasi koosnes valim valdavalt Euroopa päritolu inimestest, mistõttu vajavad tulemused kontrollimist ka teistes elanikkonnarühmades.
Edasistes uuringutes tuleks jälgida inimeste unemustreid ka läbi kogu elukaare, mitte vaid ühel ajahetkel. Pikem vaatlusaeg aitaks eristada ajutist lühiajalist müra püsivatest bioloogilistest muutustest. Töörühma sõnul selguks siis lõplikult, kas unehäired on tervisevaevuste põhjus või hoopis nende tagajärg.
Praegu soovitavad teadlased haigusriskide ja üldsuremuse vähendamiseks magada päevas kuus kuni kaheksa tundi. Suuremate kõrvalekallete korral tuleks aga uurida, mis täpselt selle taga on.
Uuring ilmus ajakirjas Nature.