Eesti võiks pingutada selle nimel, et põhiseaduses kirja pandud hariduspõhiõigus saaks maksimaalselt kvaliteetse sisu igaühe jaoks sõltumata sellest, kus ta parasjagu elab, kirjutab Raina Loom.
Hiljuti avaldati haridus- ja teadusministeeriumi uuringu “Gümnasistide õpiränne − kas ja millised tegurid eristavad kodule lähimas gümnaasiumis õppivat noort kaugemal õppivast noorest?” tulemused.
Uuring tõi välja, et enamik Eesti gümnaasiumiõpilasi ei käi kodule lähimas koolis. Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko on leidnud, et lähiajal võib kohalike noorte seas õpiränne tõmbekeskuste e populaarsete suurlinna koolide suunas kasvada ning koos sellega suureneda niinimetatud magnetkoolide koormus.
Peatudes asjaolul, et gümnaasiumiõpilased enam ei käi kodule lähimas koolis, peaks avalikku ruumi tooma ka diskussiooni, mis peaks koos sellise muutusega perekondade ja laste jaoks haridussüsteemis muutuma. Siia kõrvale tuleks ilmselt mainida ka seda, et õpiränne on suurenemas ka Eestist välja.
Oma tausta tõttu olen suurema osa oma karjäärist tegelenud küsimusega, kuhu ulatuvad üksikisikute õiguste ja vabaduste piirid ning kuhu seejuures positsioneeruvad riigi vastutuse piirid.
Määravaks on see, et Eesti Vabariigi põhiseadus määratleb igaühe haridust erilise õigushüvena, mida tuleb kaitsta rohkem kui mõnda teist põhiõigust ja -hüve, sest on aluseks paljude teiste põhiõiguste realiseerimisele. Põhiõigus haridusele määrab näiteks õiguse vabalt valida tegevusala ja vabalt tegeleda ettevõtlusega põhiõiguste kasutamise tulevikus, mistõttu on iga aruka riigi kohus põhiõigust haridusele igal sammul arvestada ning võimestada.
Alustame sellest, et igal Eesti territooriumil elaval lapsel on põhiseadusest, aga ka seda tugevasti toetavatest meile siduvates rahvusvahelistest kokkulepetest nagu näiteks lapse õiguste konventsioon ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta, õigus kvaliteetse hariduse võrdsele kättesaadavusele.
Olgu öeldud, et kvaliteet ja võrdne kättesaadavus ei ole pelgalt sõnad ootusena kosmosesse, vaid selgelt määratletud riigi kohustused alates eelnimetatud dokumentides kirja pandud raampõhimõtetest.
Kui ükskõik millises Eesti nurgas sündinud laps ja elav perekond on põhiseadusest tulenevalt õigustatud riigilt ootama täpselt sama sisuga ja samadel tingimustel kättesaadavat haridust nagu pealinnas, siis tuleb järgmisena riigilt küsida kolm olulist põhiküsimust:
- Kas riik on loonud seda tuumpõhiõigust tagava haridussüsteemi?
- Kas selle süsteemi rahastamine tagab tema toimimise nii, et tuumpõhiõigus on tagatud?
- Kas see on kestlik arvestades maksusüsteemi?
Julgen kõigile küsimustele vastata küsimusega: kas ikka on? Miks? Julgen väita, et pikka aega pole suudetud inimesele lähedal seisvaid tuumpõhiõigusi ja -vabadusi (näiteks haridus ja tervis) defineerida, veel vähem on suudetud nende õiguste tagamiseks vajaminevat maksumust välja arvestada ning lõpetuseks pole suudetud lahti lasta olemasoleva süsteemi kammitsevatest reeglitest. Kõik ehk riik ja kohalik omavalitsus koolide pidajatena, kohalik kogukond ning perekonnad soovivad oma osa. Järelikult vajame ühiskondlikku arutelu.
“Proovime mõelda nii, et iga sündiv laps on väärtus ja ta vajab arenemiseks toetamist.”
Pakun aruteluks välja lahenduse, mida ma ka ministeeriumis töötades kolleegidele jagasin. Proovime mõelda nii, et iga sündiv laps on väärtus ja ta vajab arenemiseks toetamist. Me suudame määratleda last lisaks perekonnale toetama hakkavad inimesed, asjad ning süsteemi.
Näiteks suudame me öelda, milliseid eksperte vajab laps õpioskuste omandamiseks. Need on õpetajad, psühholoogid, logopeedid jt eksperdid, kellel on isikuomadusi võimestavad eriteadmised. Küllap suudame kokku leppida, et nende tööjõukulud “kleebime” iga lapse külge, mitte ei jäta kooli pidaja külge nagu praegu.
Me suudame määratleda ka õppevara (raamatud, pliiatsid, arvutid jmt), mida iga laps lisaks täiskasvanud toetajale arenemiseks vajab, ka selle kulu saab siduda lapsega. Oleme ka kokku leppinud selles, et olemuslikult on kool arenemiseks väga loov keskkond. Kas aga kooli pidaja peab olema riik, kohalik omavalitsus või hoopis osapoolte, näiteks riigi, kohaliku omavalitsuse ja vanemate ühenduse kooslus, vääriks arutamist.
Arutamist väärib seegi, kes hoiab rahakotti, kust jagatakse laste arendamise raha. Äkki vabastaks selle rahakoti poliitikast? Kõik nimetatud kategooriad – eksperdid, asjad ja koolimajad – on riigi vaatest võimalik arvestada kuluartikliteks ja “kleepida” lapse külge nii, et määravaks kogu rahastamise mudelis saab laps.
Kui keegi väidab, et selline lähenemisviis ei sobi, siis alustame vähemalt arutelu selle üle, mis on see olemuslik muutus, mis peab toimuma selleks, et iga pere ja seal kasvav laps saab tunda, et Eesti on see riik, kus ollakse valmis igaühe arengusse maksimaalselt panustama.
Minu arusaamist järgi on esimene samm selle arengu hinnastamine ja rahastamismudelis motivatsiooni muutmine. Kuni tekk on poliitilise või sellele kallutatud kooli pidaja käes, rebitakse seda enda poole.
Kokkuvõttes võiks alustada sellest, et igaühe eesmärgiks ongi seada enda arengu perspektiiv. Eesti kui väike ja paindlike võimalustega ning areneda sooviv riik võiks seada eesmärgiks pingutada selle nimel, et põhiseaduses kirja pandud hariduspõhiõigus saaks maksimaalselt kvaliteetse sisu igaühe jaoks sõltumata sellest, kus ta parasjagu elab. Laps ja noor võiks tõusta haridussüsteemi ja selle rahastamise tuumaks. Tulevased uuringud saavad keskenduda lapse arengukulu komponentide hinnastamisele ja küsimusele, milline on inimese arengut, ennekõike haridust parimal viisil toetav maksusüsteem.