Lisete Lige: õpetamise positiivsed küljed kipuvad jääma tagaplaanile

Kui õpetajaametist ühiskonnas laiemalt juttu tuleb, on rõhuasetus peamiselt ikka probleemidel. Tõsi, haridusvaldkonnal lasub vastutus, mida tuleb võtta tõsiselt, et tulevikus oleks meil jätkuvalt turvaline, jätkusuutlik ning koostöine ühiskond, mis on arenemisvõimeline. Paraku jäävad tagaplaanile õpetamisega seotud positiivsed tähelepanekud, kirjutab Lisete Lige.

Hiljuti ilmunud uuring maalis võrdlemisi negatiivse pildi sellest, kuidas ligi pooled eesti pedagoogidest on valmis lähiaastail oma tööd vahetama. Igikestvad probleemid õpetaja palga, suure töökoormuse, kõrgete tööülesannete nõudmiste jms osas pole endiselt kuskile kadunud. Jätkuvalt käime Toompeal valitsust survestamas, et haridustöötajad võiks tunda end väärtustatud spetsialistidena.

Õpetajaametil on aga teine pool, millest räägitakse pigem vaid õpetajate päeva või tarkusepäeva aktusel. Õpetamine on üks hinnalisemaid ameteid, mida ükski materiaalne vahend ei suuda korvata. Räägime sellest, mis meil Eestis hästi on ning miks vaatamata väljakutsetele leiab meid endiselt tahvli eest, noodipuldi tagant või spordiväljakult.

Pedagoog on igapäevaselt ametis eelkõige sellega, et õpilane võiks end kooli seinte vahel hästi tunda. Et töö ei saaks lihtsalt tehtud – kontrolltööd parandatud, tunnid ette valmistatud, e-keskkonnas hinded-teated-kodused ülesanded sisse kantud, kirjadele vastatud, lisaprojektid tehtud, lapsevanematega suheldud –, vaid õpilased hoitud.

On õpilasi, kelle taustsüsteemid on toetatud ning kes tulevad kooli selleks, et õppida, avastada, pingutada, ning on õpilasi, kellel puudub turvaline kodu ja kes tulevad kooli selleks, et keegi neist hooliks, märkaks. Õpetaja töös on peamine ülesanne panna esmalt tähele inimest ning vastavalt tema vajadustele luua keskkond õppimiseks.

Pole midagi erilisemat, kui aidata noorel inimesel leida oma tee ning toetada tema kujunemislugu. Usun, et iga õpetaja kirjutab alla sellele, kuivõrd väärtuslik on viibida keskkonnas, kus on energiast pakatavad noored, kes on avatud maailmale. Me teame ka uuringuteta, kui asjalikud, ägedad ja targad õpilased meil Eestis on.

Teadmistejanus, aga ka kogenematuses ja iseloomu hapruses on palju võimalusi. Jah, ka väljakutseid ning ohte, ent kellegi maailmapildi joonistamine pakub tohutult valikuid erinevate värvide kasutamiseks. Olgu selleks siis komistamine, allaandmine või eksimine, ent õpetaja jaoks on see just võimalus iga päev uuesti julgustada tõusma, sammhaaval edasi minema ning parandama tehtud vigu.

Ometi ei saa vaiba alla peita fakti, et koolides poleks õpilasi, kelle käitumine valmistab peavalu nii õpetajatele kui kaasõpilastele. OECD uuringu tulemused näitasid, et meil Eestis on sellega võrreldes keskmisega parem seis (vastavalt 15 ja 9 protsenti) ning üle 80 protsendi tunniajast saab õpetaja pühendada õpetamisele.

“Peaksime olema uhked selle üle, et ligi 80 protsenti pedagoogidest valiks õpetaja töö ka siis, kui tuleks uuesti otsustada.”

Kaaskolleegidega vesteldes ilmneb sageli, et distsipliiniprobleemideta ei saa. Alati on meepotis tõrvatilku, kuid meelde jäävad noorte vahetud ja otsekohesed emotsioonid, taipamised, hüüded “õpetaja, ma sain aru!”, konfliktide lahenedes vabandust palumised. Need kõik täidavad iga õpetaja südant ja panevad rõõmustama iga väiksemagi positiivse töövilja üle.

Eesti haridussüsteem pakub õpetajale võrdlemisi palju vabadust oma aine õpetamisel. Meie õppekavad annavad võimaluse luua ühisprojekte, õpetada klassiruumis või rikkaliku looduse keskel, kohandada materjale vastavalt oma kooli ja kogukonna võimalustele. Sellel on oma kitsaskohad, mis kohati võivad tekitada pedagoogis ebakindlust või segadust, ent suures plaanis on just vabade meetodite kasutamine õppekava täitmisel andnud õpetajale rahulolu oma tööst. Eesti kontekstis on sellel suur väärtus, et meie hariduses on palju mitmekülgsust ning õpetajat usaldatakse.

Statistika räägib sellest, et koolidesse jõuab liiga vähe õpetajaid ning paljud ka nendest ei jää sinna püsima, kuid need, kes on jäänud, teevad oma tööd kogu südame ja missioonitundega.

Ei, need fraasid pole roosa mannavaht. Kui meie ametis südant ja missiooni pole, siis pole mõtet siia jääda. Muidu on õpetaja kui “Tõe ja õiguse” Andres, kes Piibli lugemisel ei saanud valgustatud, vaid muutus aina kurjemaks, sest ei teinud seda südamega. Teha midagi tegemise enda pärast on sisutühi.

Seega võib öelda, iga õpetaja, kes on kooli tulnud ja leidnud oma südame selle töö (ja eelkõige õpilaste) külge kasvamas, on leidnud oma koha. See nõuab igapäevaselt väljakutseid ja rasket tööd, kuid aeg kujundab ja õpetab. Pedagoog kohaneb sammhaaval, päev, nädal, kuu korraga, et vaheajal hetkeks sisse ja välja hingata ning õppeaasta lõpuni välja pingutada.

Õpetamise aastaring pakub pedagoogiametis vaheldusrikkust. Minuti täpsusega planeeritud ainetunnid ja kindel tunniplaan, lärmakad vahetunnid ja vaiksed kontrolltööd – värvipaleti kõik toonid on esindatud.

Vaheajad on intensiivses ja nõudlikus töös hädavajalikud, et hetkeks hoogu peatada. Pikk suvine paus, mis väljaspool haridustöötajat paistab arulagedana, on pedagoogi töös vältimatu. See võimaldab taastuda ning sügisel taas uuele karussellile astuda. Peaksime olema uhked selle üle, et ligi 80 protsenti pedagoogidest valiks õpetaja töö ka siis, kui tuleks uuesti otsustada (OECD).

Õpetajaamet pakub mitmekesisust, see on korraga spontaanne ja korda armastav, võimaldab kujundada karakterit, tegeleda enesearengu ja -täiendusega, kohtuda ja kasvada koos väga erinevate noortega. Õpetamine on loomekeel, mida omandavad vähesed. Kes mõistab selles õpetada, on avastanud rikkaliku maailma.

Lisete Lige: õpetamise positiivsed küljed kipuvad jääma tagaplaanile | Arvamus

Tags: