Me vajame hariduses arboriste, kes oskavad toetada ka jändriku puu unikaalset kasvu, mitte saekaatri juhatajaid, kes otsivad vaid sirget palki. Haridusministeerium ja riigikogu peavad otsustama, kas loome tulevastele tiigritele hüppelaua või laseme oma noorel metsal toetuse puudumisel kõveraks kasvada, kirjutab Sandra Mesipuu.
Aruküla kool, kus lapsi on süsteemselt ja õigusvastaselt hinnete alusel sorteeritud, ei ole vaid üksik kurb vahejuhtum. See on sümptom meie ühiskonna varjatud ihast hierarhiate järele. Haridus- ja teadusministeeriumi hinnang, mis viitab võimalikule laste väärkohtlemisele ja sildistamisele, on äratuskell meile kõigile. Me oleme liiga kaua harjunud mõtlema haridusest kui tööstusrevolutsiooni aegsest konveierist, kus “kiiremad” eraldatakse “aeglastest” juba stardipaugul.
Me unustame, et 21. sajandi innovatsioon ja edukus ei sünni mitte isolatsioonis, vaid erinevuste kokkupuutepunktides, ning et “tuleviku tipptegijaid” ei loo mitte faktiteadmiste isoleeritud tuupimine, vaid võime navigeerida keerulistes sotsiaalsetes süsteemides. Maailm liigub eraldamisest ühendamise poole, samal ajal kui meie ehitame endiselt müüre.
Vaadates globaalseid haridustippe – olgu selleks Jaapan, kus tippjuhi ja lihttöölise laps koos klassiruumi koristavad, või Soome, kus “lollide klasse” ei eksisteeri – näeme, et edukas ühiskond panustab sidususele. Soome põhikool on elav tõestus, et segavõimega klassid ei tooda keskpärasust, vaid maailma targemat ja õnnelikumat rahvast. Seal ei ole eesmärk mitte tippe tagasi hoida, vaid õpetada neile midagi, mida eliitkoolis ei õpetata: kuidas juhtida ja mõista kedagi, kes mõtleb teistmoodi. Meie aga ütleme lapsele, kes kohe aru ei saa, et rong sõidab ilma temata edasi ja temast saab “lihtsalt koristaja”.
“Meie tulevik ei vaja mitte homogeenseid “viieliste armeesid”, vaid meeskondi, kus analüütik suudab rääkida disaineriga.”
Eesti vajab sotsiaalset “tiigrihüpet”, mis oleks radikaalsem kui ükski digipööre. Mis juhtuks, kui me lõpetaksime selle steriilse eraldatuse ja viiksime eksperimendi korras kokku Tallinna reaalkooli ja Kopli kunstigümnaasiumi õpilased? Kujutage ette klassiruumi, kus analüütiline “ego” kohtub tunnetusliku “kunstnikuga”. Just seal, selles sotsiaalses hõõrdumises, sünnib innovatsioon. Eraldi hoides kasvatame ühel pool põhjendamatut üleolekut ja teisel pool alaväärsust, kaotades mõlemal juhul inimpotentsiaali. Meie tulevik ei vaja mitte homogeenseid “viieliste armeesid”, vaid meeskondi, kus analüütik suudab rääkida disaineriga.
Kui õpik on tumm ja õpetaja kurt, siis ei ole viga lapses, vaid meetodis. Võtame näiteks lapse, kes ühe rutiini takerdunud õpetajaga on “lootusetu”, kuid teise, empaatilisema pedagoogiga särab ja lahendab ülesandeid edukalt.
Küsimus on, kui palju on meil tegelikult “erivajadustega” lapsi ja kui palju on neid, kelle ainus erivajadus on see, et neid ei õpetataks surmavalt igavalt ja hukkamõistvalt. Kas me mitte ei tooda ise “praaki”, surudes loovaid hingi kastidesse, kuhu nad ei mahu, selle asemel, et kast üldse ära unustada ja maailma sama avaralt võtta, kui ta on?
Väsinud ja sildistav õpetaja on tihti appihüüe katkisele süsteemile. Me ei saa panna kogu süüd vaid pedagoogide õlgadele, kui riiklik tellimus ja toetussüsteem on puudulikud. Kui õpetajal puudub ressurss, motivatsioon ja ligipääs supervisioonile, muutubki klassiruum kohaks, kus unistatakse pensionist ja elatakse oma frustratsiooni välja õpilaste peal. See raskus klassiruumis on meie kollektiivse tegematajätmise vili. Me vajame süsteemi, mis toetab õpetajat, et ta ei jõuakski punkti, kus kurnatus tapab empaatia.
Me vajame hariduses arboriste, mitte saekaatritöölisi. Haridusministeerium ja riigikogu peavad otsustama, kas loome tulevastele tiigritele hüppelaua või laseme puudel kõveraks kasvada, et hiljem üksteist ühiskonnas “välja süüa”. Aruküla kooli juhtum on vaid jäämäe tipp ja äratuskell. Meil on üks Eesti ja me vastutame selle “mulla” eest ühiselt. On aeg lõpetada sildistamine ja teha hariduses fundamentaalne tarkvara uuendus, mis väärtustab elurikkust monokultuuride asemel.