Hiljutine ligi 18 000 inimest hõlmanud uuring näitab, et keha eri osades paiknev liigne rasv avaldab ajule erinevat mõju. Kuigi sarnaseid laiaulatuslikke uuringuid Eestis veel tehtud pole, pakuksid siinsed andmekogud teema edasiseks uurimiseks ainulaadseid võimalusi.
Meie ajutegevus ja tervis sõltub sellest, mis toimub mujal kehas. Uus uuring näitas nüüd, et rasva asukoht kehas määrab selle mõju aju struktuurile ja tervisele. Seni on rasva tervisekahjude uurimisel keskendutud peamiselt kõhupiirkonnale, kus liigne rasv seostub halva kognitiivse võimekuse ja südamehaigustega. Teistes kehapiirkondades olevat rasva on uuritud vähe ja väheste osalejatega, kirjutab Tallinna Ülikooli neuroloogia professor Toomas Toomsoo.
Hong Kongi Polütehnikaülikooli teadlane Anqi Qiu analüüsis kolleegidega, kuidas mõjutab aju neljas kehapiirkonnas – käsivartel, jalgadel, kerel ja siseelundite ümbruses – paiknev rasv. Uurijad kogusid üle 18 000 täiskasvanu kehakoostise ja aju piltdiagnostika andmed Suurbritannia biopanga projektist. Uuringusse kaasati pigem vanemaealisi, uuritavate keskmine vanus oli 62 aastat.
Kõhurasvast suurim kahju
Vanuse ja muude teguritega arvestades leidis töörühm, et igas piirkonnas olev liigne rasv tekitas ajus erinevaid muutusi. Käsivarre ja kere liigne rasv seostus sensomotoorse koore õhenemisega – see aju osa vastutab liikumise eest. Käerasvaga seostus ka väiksem hipokampuse maht. Ajuosa vastutab muu hulgas mälu eest ja on üks esimesi piirkondi, mida Alzheimeri tõbi kahjustab.
Jalgade liigne rasv seostus vähenenud ühenduvusega aju limbilises süsteemis, mis reguleerib emotsioone ja premeerimist. Teadlased arvavad, et selle taga on alakehast rasva eemaldav leptiin – näljahormoon, mille kõrgem tase vähendab limbilise süsteemi ühenduvust.
Tugevaim seos oli siseelundite ümbruse ehk vistseraalse rasva ja muutunud ajufunktsiooni vahel. See oli ainus rasvaliik, mis ei aidanud säilitada valgeainet – kudet, mis edastab signaale aju eri piirkondade vahel. Selle asemel seostus see valgeaine kahjustusega, mis on Alzheimeri tõve tunnusjoon. Vistseraalrasv toodab rohkem põletikumolekule kui mujal asuv rasv, mis võib põhjustada kahjustavat põletikku ka ajus.
Rutgersi ülikooli teadlane Michal Schnaider Beeri märkis, et käerasva mõju oli üllatav – see seostus nii kaitsva kui kahjuliku toimega.
Samas võimaldas uuringu ülesehitus näha ainult seoseid, mitte nende põhjuslikkust. Võimalik, et mõned aju muutused mõjutavad hoopis rasva jaotumist kehas. Tulemused rõhutavad, et erinevatel rasvatüüpidel on erinev mõju. See võiks tähendada, et spetsiaalselt kõhurasva vähendamisele suunatud ravimeetodid mõjutavad aju tervist rohkem kui üldised kaalulangusprogrammid.
Eesti võimalused
Eestis pole suuremahulisi populatsioonipõhiseid uuringuid, mis uuriksid süstemaatiliselt keharasva paiknemise seoseid aju struktuuri ja kognitiivsete funktsioonidega, kasutades tänapäevaseid meetodeid nagu magnetresonantstomograafia (MRT), seni läbi viidud.
Kuna rahvusvahelised uuringud on näidanud aga selgeid seoseid, oleks kohalike uuringute läbiviimine oluline. Rasvumise levimus on viimastel aastakümnetel ka Eestis kasvanud. Kohalikud tulemused aitaksid välja töötada Eesti elanikkonnale sobivaid ennetusprogramme.
Eesti ainulaadne positsioon geenivaramu ja e-tervise süsteemide tõttu võimaldaks mitmeid uudseid uurimissuundi, mida pole seni maailmas tehtud. Eelkõige saaks ühendada enam kui 200 000 inimese geneetilised andmed, kehakoostise näitajad ja aju skaneeringud pikaajalise jälgimisega. Selline andmestik aitaks tuvastada geneetilisi riskirühmi ja tõestada põhjuslikke seoseid, mida ükski teine riik sarnases mahus teha ei suuda.
Lisaks annaks see võimaluse analüüsida spetsiifiliselt Põhjamaade eripärade, näiteks D-vitamiini puuduse, vähese päikesevalguse ja siinsete toitumismustrite, mõju ajutervisele, et luua tõhusaid kohalikke ennetusstrateegiaid.
Veelgi enam, erinevate riiklike registrite, nagu laborianalüüside, retseptide ja kehakoostise andmete süvaintegratsioon aju-uuringutega looks täiesti uusi võimalusi täppismeditsiinis. See aitaks mõista, millised näitajad ennustavad ajukahjustust ja millised ravimid selle eest kaitsta võiksid. Samuti avaneks võimalus uurida põhjalikumalt soolestiku, rasvkoe ja aju omavahelist telge, kombineerides mikrobioomi ja ainevahetuse andmeid, et selgitada mehhanisme, kuidas keharasv aju mõjutab.
Selliste uuringute peamine eesmärk on dementsuse ennetamine, mis on vananeva rahvastiku üks suurimaid tervishoiualaseid väljakutseid. Ennetustegevus on hinnanguliselt 10 kuni 100 korda odavam kui hilisem ravi.
Anqi Qiu ja tema kolleegide uuring ilmus ajakirjas Nature Mental Health.