Linnas elades olen suvel lausa sunnitud ärkama päikesetõusuga. Sest nunnud kaaslinlased naabri katuselt, kellel on küll rumal pilk, see-eest sõjakas hoiak, lihtviisi ei lase edasi magada. Suvehommikud kulgeksid nagu kesk kajakakolooniat. Nende kisa, mis matab nii laululindude viimased hääled kui omaenda uneriismed, sunnib piltlikult öeldes haarama kabuuri järele. Muidugi, mis magad siin ilusat hommikut maha! Ainult et nende jutukate lindude lärmis, kes üle katuste lihtsalt peavad liigikaaslastele kuulutama, et nende munast just keegi koorus, ja seejärel, et see keegi tegi mingid sammud ja võib-olla, et kakas nii armsasti, või millest tahes nad seal parasjagu uhkelt pead kuklasse visates informeerivad, pole hommik enam sugugi niiväga meeldiv.
